Magusavajadus/näljatunne sõjaväes

[susi]

Jah, Vene ajal sinise paberiga Läti Rezekne kondenspiim. Ema saatis ikka magusat kroonusse. Mingi 2-4 nädala pärast utshepkas see magusavajadus tekkis ja oli lõpuni. Väeosas siiski nõrgemal kujul. Utshepkas sõid kõike. Peale sööki tund aega tundsid, et pole näljane. Tunni möödudes vaatasime näljastena söögi järgi. Magusana kõlbasid ka säärased kommid, mida tsiviilis ei puutundki.

[linnavurle]

Magusavajadus piinas vist kõiki vene sõdureid, nooremaid rohkem, vanemaid veidi vähem. Ja ime küll - nagu üle koduukse astusid, nii oli kommi-isu kadunud. Eks vist mingit värki oli organismis puudus, et magusa järele nii suur isu oli.
Meie hitiks olid mingid karamelli-moosi pallikesed, mida kohalikus poes müüdi hinnaga 50 kopikat kilo. Muud kommi eriti ei ostetudki, sest vahet ju polnud, peaasi, et magus oli.

[Tux]

Mina õppisin ära tükksuhkru söömise, kohalikus poes nagu muud suhkrut polnudki ja siis ikka ostsid jälle karbi ja sõid sealt peoga.

[alari]

Paar aastat tagasi ajateenistuses olles oli ka kõva magushimu, aga niipea, kui reservi sain, kadus see ära

[kalleb]

tükksuhkrut kasutati ka õuka manustamiseks

[Tarmo Männard]

Mulle saatis ema iga kahe nädala takka kaks suurt pakki.
Ühes olid kahe nädala ajalehed ja teine oli suur pakk komme.

peale õhtusööki tegime siis lenkomnatas peo.
keetsime kannutäie kanget teed, lõikasime saia ja panime kommid taldrikuga keset lauda.

Ja läks lahti orgia........Sõime kommi, haukasime saia peale ja loputasime selle kõik mürkkange teega alla.

MÕÕÕÕNUS!

Lõpuks istusime sigala ette pingile , panime sigaretid põlema ja lasime suitsujugasid taeva poole.

Elu tundus ilus ja helge.

[kalleb]

tavaliselt toimusid sellised üritused peale otboid ja kaptjorkades või masterskajades,selliseid orgiaid võis pidevalt näha tsainikutes (sõdurite puhvet kust said midagi osta kui sul parajasti juhtus raha olema)

tavaliselt istusid ühe laua taha hunnik zemljakke ehk samast rahvusest inimesi kes siis üksteisele välja tegid

nb.kohvi ,õlut ja viina seal ei pakutud

[Pärtel]

Peale kondenspiima liikus meil (õigemini Sverlovski poodides) selline kondenspiim, mis oli segatud kohviainega. Nii kui vett peale valasid, said sellise eriti magusa kohvilake. Seda oli ka hea süüa, vaid tugev kohvimaitse oli juures. Rääkides aga Sverdlovski toidupoodidest (ikkagi miljonilinn), siis peab mainima, et need olid tühjad juba 1990 aasta kandis. Magusatest asjadest käisin ostmas neid moosipirukaid, mis olid sellised silindrikujulised. Eestis ma neid näinud ei olegi. Veel sai ostetud suuri sarvesaiasid. Ja oligi kõik. Rohkem sortimenti nagu meelde ei tulegi, ometigi käisin ma kesklinna kandis ringi. Teemasse mittepuutuvalt - käisin spetsiaalselt ka 3 liitri kaupa (ülepäeviti) piima ostmas... meie väeosas olevale 2 keevitajale. Selline käsk oli antud ja seda ma siis ka täitsin. Aga ega seda lahtist piima ikka iga kord ka kätte saadud. Muidud saadeti ka mulle pakke magusaga. Eriti mis tollest ajast meelde jäid olid need odavad, ilma paberita, Komeedi šokolaadikommid. Päris head tundusid siis.

[soldat]

Meie garnisoni ohfitserskii gorodokis oli lennuväeohvitseride restoran
"Poljot".
Mulle anti komanda et viid furgoonitäie kaupa laost sinna.Minu priizovist
Valgevene poiss Belokopõtov anti laadiaks kaasa.Saame koorma peale,
viime kohale ja laadime maha.Kõik klapib,kuid siis küsis juhataja kas
teil auto peal haamrit ja kruvikeerajat on,paar asja oleks vaja ära parandada.Saame tööga hakkama,umb. pool tundi läks,siis kutsuti
meid kööki laua taha.Kumbki saime kaks klaasi hapukoort ja neli kreemi
kooki,kuid see pole veel midagi.Meil jäi kokkulepe,juhul kui midagi
jälle parandada vaja on siis otsib ta meid ülesse ja niiöelda natšaiks
anti meile suur plekkpurk povidlot mmmmm...
Selleks teenistusajaks oli mul juba hleboressiga head suhted ja kolm
buhankat valget leiba juurde ja magusaorgia autopargis võis alata.
Peaegu teenistuse lõpuni olin seal remondimehena sage külaline,kõht
täis ja silmale puhkust ilusate plikuskate näol,siis sain öelda et olen
kõrvuni või sees.

[linnavurle]

Magus magusaks, aga mulle meenus praegu mu elu suurim maitse-elamus. See juhtus karantiini-ajal, olin väes olnud umbes kuu. Sattusin komandosse, kes läks ohvitseri ja seersandi eestvedamisel suurde linna (Novosibirsikisse) "shoppama" - osteti kokku träni, mida ilmselt siis meie kohalikus vojentorgis piisaval hulgal polnud (seebid, zhiletid ja muu selline tavaline kraam). See orgia lõppes pelmeeni-baari ühiskülastusega. Jessuke, senimaani on nende pelmeenide maitse suus Eks seal pakutud pelmeenid olid ka lihtsalt head - Siberis ilmselt ikka kohapeal valmistatud siberi pelmeenid - aga alati näljasele noorsõdurile tundus see söömaaeg justkui paradiiisis

[kalleb]

pelmennaja on sõdurlile alati peale läinud

mäletan kui kunagi käisime Kaliningradis mingis sidelaos just seal Pregeli

saarte juures kus orus vana teutoonlaste loss ja pärast seda muidugi tegime

pelmennaja orgija

[kuits]

Viljandis tehti olen ise seda tsisternidega laiali vedanud, sellel piimal oli hea omadus peale tsisterni tüjendamist jäi teda sinna külgedele ja põhja ikka päris tublist järgi. Koju jõudes ja auto kallakule ajades nirises seda veel ikka päris mitmeid liitreid välja mida sai siis omale võetud ja ka naabritega jagatud.Lühidalt selle kraami puududt kodus ei olnud.

[jackpuuk]

Elu parim mannapuder sai ka kroonus söödud Kuna teenisin DDR-is , siis pakke meile saata ei saanud , oli palgapäev väliõppustel (nn. karantiini territooriumil , kus ka esmase väljaõppe saime ) seal oli ka mingi väike tshainaja moodi asi . Ostsime poistega siis 2L piima , kilo mannat , ülejäänud komponendid saime sööklast . Leidsime mingi 4 või 5 liitrise anuma ja punusime metsa alla , tegime lõkke üles , ning selle peal keetsime . Katlasse läks 2L piima , manna ja eelpool nimetatud sööklast võetud komponendid , milleks olid kilogramm suhkrut ja pool kilo võid . Krt. küll maitses hea !

[LeBon]

1999 aastal teenisin mõnda aega Ämari lennubaasis. Mäletan, et üks sealne ohvitser hoolitses ajateenijate magusaisu eest lausa isklikult. Tal oli vist oma kabinetti või kui tal seda polnud, siis oma lauasahtlitesse varutud kõikvõimalikke maiustusi ja neid ta siis soovijatele müüs- šokolaadi, küpsiseid, nätsu, krõpse jne. Kui nägi kampa sõdureid kuskil tolgendamas, astus ise juurde ja reklaamis ning pakkus oma kaupa. Sai taga isegi korduvalt äri aetud, eriti suur oli ta käive palgapäeval, kui kõik oma 150 krooni jälle kätte said.
Samas pole siiani aru saanud, mis selle asja point oli. Võibolla ostis kraami kokku, lisas mingi väikse summa otsa ja oli rahul, et palgale paarkümmend krooni lisa teenis (käive ja juurdehindlus polnud nii suur, et see asi väga end ära oleks saanud tasuda). Või oli see mingi ametlikum värk, kuna mingit puhvetit või sõdurikodu meil polnud ja leiti et ajateenija peab ikka kuskilt saama kommi osta?
Tagantjärgi on päris naljakas mõelda, kuidas sai härra ohvitseri poole pöördutud: "Härra, N, reamees M, lubate pöörduda? Sooviks kaks Snickersit ja paki krõpse, kas peekonimaitselist oleks võimalik?"

[Roamless]

Teenisin ka ise Ämari lennubaasis kaks aastat peale LeBoni. Selleks ajaks oli seal Rootsi abina püsti aetud Kosovost pärit sõdurikodu, mis on konkurentsitult EKV parim, kuigi elektriküttega. Ei kujutagi ette, palju selle haldamine maksab.
Kuid seal müüdi magusat ja magusanälg on meeletu. Parim kraam on Kos-Halvaa ja jäätis. Seda ikka läks kuhjaga. Noorteajal ei tohtinud noored sõdurikodusse minna, siis vanemad ajateenijad tõid kraami ühe jäätise vms hinna eest tervele toale.
Ahjaa, seal müüdi ka pannkooke, mida üks noorsõdur ka lasi omale salaja kilekotis tuua, kuid see oli seerudele juba liig ning reamees pidi need pannkoogid toenglamangus ära sööma. Sedasi siis magusaisust.