www.militaar.net

oli võimalus viibida eriti salajases utsebkas kus kursantidelele õpetati arvuteid (võtsitlitenoi kompleks arterelliiskii)

praktikas oli seesinane eriti salajane monstrun hunnik vanarauda

veeti zil 131 kongis

sees hunnik ferritmälusid ,antiikseid transistoreid ja dioode

kobakad kaalusid kokku ca 900 kg

õnneks ei tulnud rohkes sellise vanarauaga kokku puutuda kui utsebkas

kobakas pidi määrama kas mingi raketi vms väljatulistatava objekti maandumiskoha

igaljuhul oli tehnika ca 20 aastat iganenud

Arvuteid ei näinud, küll aga liikusid täiesti valgest plastist kassetid ilma ühegi kirjata, ülal servas veel mingi hammas või sisselõige mida ma tavalistel audio kassettidel kohanud ei ole. Kassettikasse sobisid nad hästi ja sai sinna ka lindistada kõiksugu jura mida raadio kinni võttis. Keegi tark siis teadis, et need on arvuti omad, kuigi nende tegelik päritolu jäigi selgitamatta.

1972 aastal nägin diviisi arvutuskeskust Tsapajevskis seismas pukkidel ja igati auväärsena NZ. Oli ZIL 130 koos kaheteljelise järelkäruga kompleks.
Sisse ei näinud ,seega sisust võib ainult oletusi teha.

82-83 teenis üks kamraad Peterburi merelaevastiku baasi arvutuskeskuses "võtšislitelnõi tsentr". Külaskäikudest mäletan pakkide viisi mingeid perfokaarte või midagi taolist.

Töötavat arvutustehnikat nähti 80-datel ilmselt staapides ja ehk õhutõrjes.
Suurestükiväes kuulus tulejuhtimiskompleksi arvutusmassin 9V59. Näpuga olen seda katsunud, reaalselt töövõimelist ei ole kunagi ette juhtunud. KOgu arvutamine käis ikka käsitsi. See 9V59 näis algelisem ja kohmakam kui Armeenia arvutitööstuse ime "Nairii-2", mis oli esimene "arvuti", mida 1982 aastal TTÜ-s näppisin. Täistransistorvärk, palju nuppe ja lambikesi...

Personaalarvuti taolist asja ei jäänud silma isegi mitte staabis. Tõsi, diviisi staapi mind ei lastud

Töötav arvutustehnika oli 80-ndatel kasutusel ka NA topograafiateenistuses. Seal oli aastatel 1983-85 võimalus anda oma panus suure kodumaa ründevõime parandamisse. Transistoritel baseeruv kupatus, mis kandis nime TEM-1, mahtus hädavaevu Urali kuuti ja andis talvel töötades päris mõnusalt sooja. Arvuti sisend ja väljund toimisid perfolindi vahendusel. Selle algelise kraami abil tehti N.Liidu sugugi mitte sama algelistele tiibrakettidele numbrilises väljenduses maakaarte. Meilt läksid andmekandjad-perfolindid välja, ilmselt raketi juhtimissüsteemides kasutati siiski mingeid kaasaegsemaid andmekandjaid. Kogu selle jama ainus käegakatsutav tulemus mulle oli selles, et paari aasta jooksul peale demblit isegi Ida-Saksasse ei lastud.

1988-1989 oli Vene kroonus kasutusel satelliit side peal USA IBM arvutid. Võrdlemisi head, kuid prograneerimis baas oli Vene kombel laiali lastud ja tuli ikka inglis keeles Pascalis üle programmeerida.

Kui mina raketivägedes seitsmekümnendatel olin, siis meil olid ainult Felix-id. Raketid olid 8K14 ja Kapustin-Jar-is sai ka laskmas käidud. Zil 157 putkas oli üks suur kast neid Felixeid täis ja kolme mehega vändati neid. Naeruväärne.

ibra kirjutas:Kui mina raketivägedes seitsmekümnendatel olin, siis meil olid ainult Felix-id. Raketid olid 8K14 ja Kapustin-Jar-is sai ka laskmas käidud. Zil 157 putkas oli üks suur kast neid Felixeid täis ja kolme mehega vändati neid. Naeruväärne.

Mitte ainult Felix-id ja mitte ainult ZIL peal. 75.a sain käsu minna URAL-i peal olevasse putkasse mingit elektritoitega seotud asja korda tegema (tavaliselt ei pidanud mina sellised probleeme lahendama, kuid minul oli dopusk - juurdepääs salajasele tehnikale).
Tehnika oli tõesti uhke: IBM arvutusmasinad, Austria kaudu nihverdatud). Austria oli Liidu suur "sõber", nagu Soome.
Aitasin veidi tsiviile, kes olid tulnud raketibrigaadi uut tehnikat juurutama.
Raketid olid samad ja Kapustin Jar-is käisin ka.