www.militaar.net

Proovime uuesti (lolli jutu panin rasvasesse kirja):

kõiki saksa relvastuse ja varustuse näidiseid

Huvitav, milliseid varustuse ja relvastuse näidiseid keelduti müümast?

Eks kummalgi sotsialistlikul riigil olid valdkonnad, milles oldi teistest ees ja mille saladusi ka suurele sõbrale ei avaldatud.
Heksogeenil baseeruv Saksa komposiitlõhkeaine oli ilmselt üks selline. Kui õhutõrjemürskude väljatöötamisega tegelenud Nõukogude sõjatööstuse tegelane oma mälestustes selle koostise teadasaamist just sedasi kirjeldab, siis vast pole tema sõnades mõtet kahelda. Milleks uudse lõhkeaine loomise au sakslastele omistada kui see oma laborites välja töötati? Tavaline jutt oli ju ikka vastupidine - stiilis, et aurumasina leiutas vene vedurijuhi poeg. Siin aga tunnistati tööstusspionaaži ja kiideti, et sel viisil hangitud lõhkeaine osutus väga efektiivseks. Mürsu korpuse killunemine oli parem ja boonusena pimestasid plahvatuste eredad sähvatused lennukite meeskondi, mistõttu pommitamine oli ebatäpsem. Seni kasutatud trotüül selliseid sähvatusi ei põhjustanud.
Kes siin foorumis on väitnud, et AK oli MP-43/SG-44 koopia? Edasiarendus ikka. Jutt on sellest, et Hugo Schmeisser ja veel mitu tema kolleegi olid relva väljatöötamise ajal Ižmašis. Mida nad seal tegid? Pesid põrandaid? Et Dragunovi mälestuste põhjal papa Hugo oli pidevalt haige ja suurt tööd ei teinud - peakonstruktor annabki meeskonna tööle üldise suuna, mitte ei istu ise päevad läbi joonestuslaua taga. Ka Kalašnikovil oli ju viimase tööpäevani terve konstrueerimisbüroo selja taga, kuid midagi tõeliselt uut sealt büroost enam ei tulnud.

EOD kirjutas:Ka Kalašnikovil oli ju viimase tööpäevani terve konstrueerimisbüroo selja taga, kuid midagi tõeliselt uut sealt büroost enam ei tulnud.

Kahjuks ei tunne ma tulirelvade ajalugu väga põhjalikult. Kas tõesti sealt siis midagi muud ei tulnud(kui AK lugeda välisel abil valminud tooteks)?

Lindist toidetav PK oma modifikatsioonidega on erineva konstruktsiooniga. Relvastusse võetud 20. sajandi 60. aastatel. Hea relv. Kas selle loomisel ka sakslaste käsi mängus on olnud, ei tea.
Aga automaadid, kergekuulipildujad ja SVD täpsuspüss on küll vaid esimese AK edasiarendused.

Tulles tagasi pealkirja juurde - üpris kummastav on täna vene telekanalitest vaadata, kuidas sm Kalashnikovi nagu mingit rahvuslikku suurvaimu maetakse... Mis pagan on küll saanud sellest suurest vene raffiast, kui varasemate suurvaimude asemel nad nüüd mingit keskpärast üleshaibitud relvakonstruktorit rahvuskangelase pähe matavad

Et kamoon küll neid homo soveticus´i ja nende iidoleid

Kapten Trumm kirjutas:paljusid asju ei ostetud, sest vastavad näidised olid NSVL-s eilne päev.

Sellest saab sama hästi järeldada, et NSVL-le näidati mingeid vanu näidiseid.

Lemet kirjutas:Huvitav, milliseid varustuse ja relvastuse näidiseid keelduti müümast?

No näiteks Д. Соболев, Д. Хазанов: Немецкий след в истории отечественной авиации. Moskva 2000.a. lk.163

EOD kirjutas:Eks kummalgi sotsialistlikul riigil olid valdkonnad, milles oldi teistest ees ja mille saladusi ka suurele sõbrale ei avaldatud.
Heksogeenil baseeruv Saksa komposiitlõhkeaine oli ilmselt üks selline. Kui õhutõrjemürskude väljatöötamisega tegelenud Nõukogude sõjatööstuse tegelane oma mälestustes selle koostise teadasaamist just sedasi kirjeldab, siis vast pole tema sõnades mõtet kahelda. Milleks uudse lõhkeaine loomise au sakslastele omistada kui see oma laborites välja töötati? Tavaline jutt oli ju ikka vastupidine - stiilis, et aurumasina leiutas vene vedurijuhi poeg. Siin aga tunnistati tööstusspionaaži ja kiideti, et sel viisil hangitud lõhkeaine osutus väga efektiivseks. Mürsu korpuse killunemine oli parem ja boonusena pimestasid plahvatuste eredad sähvatused lennukite meeskondi, mistõttu pommitamine oli ebatäpsem. Seni kasutatud trotüül selliseid sähvatusi ei põhjustanud.
Kes siin foorumis on väitnud, et AK oli MP-43/SG-44 koopia? Edasiarendus ikka. Jutt on sellest, et Hugo Schmeisser ja veel mitu tema kolleegi olid relva väljatöötamise ajal Ižmašis. Mida nad seal tegid? Pesid põrandaid? Et Dragunovi mälestuste põhjal papa Hugo oli pidevalt haige ja suurt tööd ei teinud - peakonstruktor annabki meeskonna tööle üldise suuna, mitte ei istu ise päevad läbi joonestuslaua taga. Ka Kalašnikovil oli ju viimase tööpäevani terve konstrueerimisbüroo selja taga, kuid midagi tõeliselt uut sealt büroost enam ei tulnud.

ma kujutan ette, et see relva konstruktsioon on üks asi, tont temaga, kelle oma ta oli, aga hoopis teine tera on tootmise üles panemine. uudsed tootmistehnoloogiad jne. kui keegi ajamasinaga 1935 aasta Tallinna Arsenalile saadaks AK/AKM/SVD/PKM joonised siis ei saaks Arsenali tootmisjuht ikkagi muud teha, kui mõtlikult joonist vahtida ja suud muigutada...

Kas on väidetud, et N.Liidus ei olnud relvatööstust oma spetsialistide ja pingipargiga? Viimane oli küll sõja järel üksjagu kulunud ega võimaldanud stantsimisel piisavat täpsust saavutada. Seetõttu AK esimene, stantsitud lukukojaga mudel asendati teise, freesitud lukukojaga mudeliga. Alles AKM tootmisel pöörduti tagasi stantsimise juurde. Vahepeal olid uued pingid tulnud ja ka lehtmetalli kvaliteet paranenud.

Väga suur möjutaja on tootmishind! Ikkagi see määrab millist tehnoloogiat kasuti! Sellise arutelu pöhjal vöib teha järeldusi, et Ameerikal toimus lausa taandareng kui ilus ja sexy Thompsoni püstolkuulipilduja asendati mingi röveda "määrdepritsiga!"

ivanorav kirjutas:Väga suur möjutaja on tootmishind! Ikkagi see määrab millist tehnoloogiat kasuti! Sellise arutelu pöhjal vöib teha järeldusi, et Ameerikal toimus lausa taandareng kui ilus ja sexy Thompsoni püstolkuulipilduja asendati mingi röveda "määrdepritsiga!"

Thompsoni osad olid freesitud, "tavotipritsi", nagu ka paljude Saksa relvade juures oli laialdaselt kasutatud lehtmetallist stantsimist. Stantsimine on odavam ja kiirem, kuid nõuab täpseid matriitse ja õigete omadustega lehtmetalli. Nendega aga oli pärast sõda N.Liidus "tuuga". Seetõttu kasutatigi AK 2. ja 3. mudeli lukukoja valmistamisel väga kulukat ja töömahukat umbsest toorikust freesimist. Väga palju metalli läks laastuks, kuid tulemus oli hea. Relvad olid väga kvaliteetsed, kuigi rasked. Viimistlus kõrgel tasemel.
AKM tulekuga, millel taas stantsitud lukukoda, muutus relv odavamaks ja kergemaks, aga enam endist viimistluse kvaliteeti polnud.

Stantsimiseks on eelkõige tarvis vajalike omadustega lehtterast ning stantse, probleeme võis olusid ette kujutades olla tegelikult instrumentaallukkseppadega, kes neid stantse valmistavad. Vaadates nõuka aegseid dokkaadreid, millistes oludes ja seltskonnaga käis nt töö lennukitehases, siis probleemiks olid eelkõige inimesed. Stantsimisega (eriti kuumstantsimine ja külmstantsimine paksudest toorikutest) masstootmises tähendab tegelikult seda, et sul peab olema paralleelne stantside tootmine kuskil instrumentaaltsehhis, sest stantsid kuluvad kiiresti, mida sitem stantside kvaliteet, seda kiiremini ja ühel hetkel ei vasta enam detaili mõõdud nõutule.

Kui ma nüüd manan silma ette Iisraelis 90ndatel valmistatud automaadi Galil, siis ka selles sisaldub päris palju freesitud ja treitud detaile, sellest ka relva suur täpsus ja pikk eluiga. Lukuraam ja lukk on seal päris kindlasti freesitud mingist toorikust (toorik ise võib olla kuumstantsitud), näib, et freesitud on ka lukukoda ning stantsitud on relvamehhanismi osadest üksnes lukukoja plekist kaas Tõsi, põhjuseks võib juba olla CNC tehnoloogia võidukäik, mis lubas vähendada freesimise tööjõuvajadust.

Aga jah, Arsenali näitel tabas keegi juba ära, et kopeerimisjuttudega me tihti alahindame NSVL-s olemas olnud oskuste taset, ilma selleta poleks ka midagi edukalt kopeerida suudetud. Kui keegi räägib saksa tehnoloogiast MG-34 näitel, siis meenutame, et Soome sõjameeste hulgas oli kõrgelt hinnatud Degtarjovi kergekuulipilduja (DP-29 vist tähis) ning maailmas suurima tulekiirusega kuulipilduja oli lennukitel kasutatud Skash, laskekiirusega 40 lasku sekundis (eksisteerisid ka edasiarendused 50 lasku/sekundis, mis kasutusse ei jõundud), taolisi tulemusi päris talutarest kokku korjatud "seersant Kalashnikovidega" ei saavuta, vajalik on tõsised insener-tehnilised kaadrid. Seepärast ei toimunud ka mingit masskopeerimist, sest saksa näidiseid katsetades selgus, et seal polnud midagi, mille pärast oli neid kopeerida vaja, NSVL-s olid olemas omad ja paremad disainid.

Kalašnikovi surmaeelne kiri patriarhile.

http://izvestia.ru/news/563827

Kapten Trumm kirjutas:Kui ma nüüd manan silma ette Iisraelis 90ndatel valmistatud automaadi Galil, siis ka selles sisaldub päris palju freesitud ja treitud detaile, sellest ka relva suur täpsus ja pikk eluiga. Lukuraam ja lukk on seal päris kindlasti freesitud mingist toorikust (toorik ise võib olla kuumstantsitud), näib, et freesitud on ka lukukoda ning stantsitud on relvamehhanismi osadest üksnes lukukoja plekist kaas Tõsi, põhjuseks võib juba olla CNC tehnoloogia võidukäik, mis lubas vähendada freesimise tööjõuvajadust.

Galili puhul lukukoja freesimise põhjus oli selles, et esimesed Galili eksemplarid, mis olid komplekteeritud Soomes valmistatud stantsitud Valmet Rk62 lukukojaga hakkasid mõranema kuna Galilil kasutusele võetud uue padruni 5.56X45 maksimaalne töörõhk (ca. 55000 psi –d) oli Valmet Rk62 7.62X39 padruni maksimaalsest töörõhust (ca. 45000 psi-d) omast märgatavalt kõrgem. Siis otsustatigi antud probleem Galili puhul lahendada lukukoja freesimise teel. See omakorda muutis Galili tootmisprotsessi komplitseeritumaks ning kallimaks ja automaati ennast raskemaks aga samas paranes automaadi täpsus ja vastupidavus. Kui vähegi võimalik siis tuleks Kalašnikovi puhul eelistada ikkagi freesitud lukukoda.

Aga Spagini ja Sudajevi püstolkuulipildujad olid ju stantsitud !

See stantsimise kvaliteet oli, nagu ta oli (peaasi, et lukk jooksis ilusti relssidel ja poisikesed leidsid suurest hunnikust eraldi igale relvale alla sobivaid samamoodi stantsitud barabane! )

http://www.youtube.com/watch?v=Yiqle6rz0yU