Ivan Makarov: Tuvalu hiidlane kui inimõigus

Reklaamid ette ning kajastused tagantjärele. Aga paluks et ikka militaarasjadega seotult...
Vasta
Kasutaja avatar
Kriku
Moderaator
Postitusi: 36424
Liitunud: 10 Aug, 2010 18:55
Asukoht: Viljandimaa
Kontakt:

Ivan Makarov: Tuvalu hiidlane kui inimõigus

Postitus Postitas Kriku »

See sobiks nii mitmesse teemasse, et panen hoopiski siia. Tekst on hea :)

Ivan Makarov: Tuvalu hiidlane kui inimõigus
10. detsembril, rahvusvahelise inimõiguste päeval, korraldas Inimõiguste Instituut suure konverentsi «Väärtused ja huvid paralleelmaailmades», mis oli pühendatud Mart Nuti mälestusele. Kui Mart jälgis seda mingist kõrgemast paralleelsfäärist, tundis ta kindlasti uhkust, sest korraldus oli suurepärane, kõik esinejad - tasemel eksperdid ja põnevad persoonid. Ja eesti moderaatorid olid rahvusvahelise kaliibriga teadlastele võrdsed partnerid.

Kui iga Eesti elanik oleks konverentsil öeldut täies mahus ära kuulanud ja kõigest ka aru saanud, oleksid kõne all olnud probleemid meie ühiskonnast kadunud kui täiesti ebaloogilised. Põhjalikuks ülevaateks läheks tarvis erilehte, nii et räägiks siin vaid efektsematest episoodidest.

Kohe konverentsi alguses keeldus Süüria-Liibanoni päritolu majandusteadlane ja aktivist Rouba Mhaissen jagamast lava Iisraeli peaministri Benjanin Netanyahu nõuniku Robert Ilatoviga, andes sellega oma vastuse esimese paneeli teema pealkirjale «Kas universaalsed inimõigused on üldse võimalikud erinevates kultuurides?» Ka teised meessoost osalejad jäid saali istuma ja pr. Mhaissen ütles oma sooloesinemises, et tal on eetiline soovimatus sellise inimesega ühel laval viibida ja ironiseeris teemal, et miks siis ei kutsutud näiteks Põhja-Korea diktaatori nõunikut. Sümpaatne naisaktivist rääkis kuritegelikust sionismist ja kritiseeris eurooplasi selle eest, et nad peavad oma lapsi põgenike omadest hinnalistemaks. Kui esineja lahkus lavalt ja sinna sai tulla Iisraeli esindaja koos teiste meespanelistidega, tõusis saalis üks kohaliku tegumoega blond prillidega noor naine ja teatas: tal on araablastest sõbrad, kes on talle kogu tõe ära rääkinud, aga teie, Ilatov, kordate siin Iisraeli propagandat, meie aga boikoteerime Iisraeli kaupu, sionist niisugune. Netanyahu nõunik vastas täpselt ja rahulikult, aga lõpuks oli sunnitud kogunisti ütlema: «Vaadake, juutidel on kah õigus elule».

Õpetlik oli telesild Moskva Patriarhaadi endise kõrge ametniku Vsevolod Chapliniga, kes küsis tähendusrikkalt, et kas Ukraina puhul õigus territoriaalsele terviklikkusele ja suveräänsusele on kõrgem inimeste õigusest elule, vihjates sellele, et rünnatud ukrainlaste vastupanu rikub röövvallutajatele inimõigusi. Heausksed korraldajad teatasid uhkusega, et Chaplin kaotas oma koha Moskvas sellepärast, et hakkas pooldama laiemat arutelu, ja ise konverentsile tulla ei saanud, kuna ta ei või kahjuks reisida Eestisse. Mul sellest ei ole küll kahju, sest iga kinga saanud papp pole veel kohe inimõiguslane: Chaplin rääkis raadiojaama Ehho Moskvõ saadetes sellest, et on hädavajalik tappa täppisrakettidega poliitemigrante nende maade territooriumil, kuhu nad pagesid, ja tuleb luua eriüksused, mis teostaksid hukkamisi teistes riikides. Chaplin väitis oma esinemistes, et säärased poliitmõrvad mahuvad tõelise kristluse raamidesse, kiitis Trotski tapjat Mercaderi. Inimõigustest veel niipalju, et see jumala sulane kutsus eetris üles teostama poliitilisi repressioone, väites, et riik, rahvas ja pühad reliikviad on inimesest tähtsamad, et humanism on saatana ideoloogia, et käsk «ära tapa» kehtib ainult kitsas õigeusklike ringis ning õigustas massihävitusrelva kasutamist sellega, et massimõrvad on sanktsioneeritud piibli poolt. Nii et neid asju mitte teadnud Süüria-Liibanoni naisõiguslane ei pannudki oma Põhja-Korea teemalise sarkasmiga nii väga mööda.

Teise paneeli aruteludes teemal «Milliseid väljakutseid inimõigustele esitavad kliimamuutused?» jättis kustumatu mulje EV presidendi Kersti Kaljulaidi esinemine. Ta ütles: käisin algkoolis, kui öeldi, et kliima hakkab muutuma, ja saigi nii – kui Tallinnas praegu tänavale minna, siis see, mis seal toimub, ei ole normaalne. President rääkis palju noortest ja on tore, et ka Eestil on oma rahvusvahelise kaaluga kliima kaitsja, nagu rootslastel Grete Thunberg.

Kersti Kaljulaid rääkis ka Vaikses ookeanisasuvast uppumisohus Tuvalu saareriigist: ma ise olen Saaremaalt ja seal ollakse mures, et Hiiumaa elanikkond väheneb, aga Tuvalu pind on kõigest 26 ruutkilomeetrit, Hiiumaa pind – ligi 1000 ruutkilomeetrit, nii et võiks Tuvalule seal maad eraldada ja saaks ka elanikkonda kahekordistada... Hea mõte, kuid esiteks on meie head naabrid lätlased selles järjekorras juba ammu esimesed, ja teiseks – järgmisel kohtumisel Putiniga ärgu parem taolistel teemadel improviseerigu, see mees võib kohe võtta vedu, seda enam et vene sõjabaase on siinkandis juba olnud.

Kõige ägedamaks osutus aga neljas paneel teemal «Mis saab inimõigustest pealetungiva populismi ajastul?», mida juhtis emakeeles õiguskantsler Ülle Madise, kes andis ka saalisviibijatele meeleldi sõna. Ma pöörasingi ekspertide tähelepanu Tartu Ülikooli professori Eva Piirimäe poolt äsja öeldud sõnadele: andmine peab olema mitte nõudmise tagajärg, vaid toimuma heast tahtest. Küsisingi, kuidas näevad välja selle teiste panelistide poolt aktsepteeritud põhimõtte valguses varjupaiga andmise kohustuslikud kvoodid, ehk siis nõudmise alusel ja paljude elanike tahte vastaselt peale surutud? Ja kas kohustuslike kvootide lubamine polegi populism? Ühendkuningriikide inimõigustega tegeleva organisatsiooni Just Fair hispaanlasest poliitikajuht Koldo Kasla võrdles vastates põgenikekvoote liikluseeskirjadega, mida peavad täitma kõik, kui ei taha trahvi saada ja lubadest ilma jääda. Selle peale tuletasin külalisele meelde, et tema enda riigis on vasakpoolne tänavaliiklus, teistes riikides aga parempoolne. Nii et kui ta võrdleb kohustuslikke kvoote liikluseeskirjadega, siis Suurbritannia jaoks on ju tehtud erand, nii et saab ka teistele teha erandeid…

Hea, et teadusliku jutu sisse põimusid nii emotsioonipursked kui ka naljakad vead: üks osaleja nähvas, et Trumpil, Putinil, Le Penil ja Netanyahul «pole mitte mingit südametunnistust ollagi», teine nimetas jesuiidist paavsti suurimaks kommunistiks ja kolmas väitis, et «Trump pommitas Iraaki». Keegi ei pannud seda viga tähele, aga Trump on ise süüdi, kuna kirjeldades seda, kuidas ta rääkis Xi Jinpingile 59 raketi tulistamisest Süüria pihta, ajas ta Süüriat tõesti segamini Iraagiga, ja siis üks ajakirjanik parandas presidenti.

Sel nädalal jäi pildile ka Eesti inimõiguste keskus, esitades värske aruande «Inimõigused Eestis 2018-2019», mille autorid on «valitsusest sõltumatud eksperdid». Oletatavad vene adressaadid said venekeelse pressiteate pealkirjaga «Viimastel aastatel sallimatus Eestis mõõdukalt kasvab», eestikeelne pressiteade jäi samale toimetuseaadressile laekumata. Seega tõlgin: «Arvamuste väljendamise vabadus on ohus valitsust kritiseerivatele ajakirjanikele avaldatava poliitilise surve tõttu…». Vene lugejad rahulduvad tõenäoliselt selle venekeelse verdiktiga, eesti keelt valdav inimene aga ilmselt üllatuks, sest Eestis inimõiguste ja ajakirjanduse probleemidega tegelevalt organisatsioonilt oodanuks, et selles loetaks Postimeest, Delfit ja teisi kohalikke väljaandeid. Siis nad avastaksid, et vähemalt kaheksakümnes protsendis meil ilmuvates poliitikat puudutavates artiklites ja kommentaarides antakse valitsusele ja selle liikmetele kartmatult tuld.

Ajakirjanduse aadressil on tõesti kostnud kriitikat ka poliitikute suust. Kui ärimees, näitleja või mõne vähemuse esindaja arvab, et teda laimati ja solvati, on tal õigus avaldada rahulolematust teda halvustanud väljaande ja ajakirjaniku tööga, mida täiel häälel ka tehakse. Miks siis ei tohi seda teha poliitik – kas tema inimõigused on võrreldes valijate omadega kitsendatud? Kas auväärne president Lennart Meri polnud siis kuulus oma kriitilise suhtumise poolest Eesti ajakirjandusse? Ja mitte ainult Eesti omasse: 2003. aastal kritiseeris ta Schierensee kohtumisel sakslaste auditooriumi ees ka Saksamaa ajakirjandust, ütles sakslastele kõik otse näkku. Kas ta siis «avaldas poliitilist survet ajakirjanikele?»

Ja nüüd Tuvalu hiidlaste ideest inspireerituna: meil on olemas veel üks Euroopa Liidus aktsepteeritud inimõiguste keskus – Tallinna aukodaniku Aleksei Semjonovi juhitud «Eesti inimõiguste teabekeskus», mis kah väidab end olevat sõltumatu, kuigi KAPO nii ei arva. Kuna Eestis üritatakse päästa planeeti ja liidetakse valdu, ameteid ning koondatakse sünnitusmaju, siis miks ei võiks Kari Käsperi ja Aleksei Semjonovi inimõiguste keskused kokku kolida? Need pole ju «paralleelmaailmad»? Sallige siis teineteist, näidake eeskuju! Kaks sellist kontorit on ilmselge raiskamine, mõlemad ju mõnusalt estofoobsed, ja Eesti inimõiguste keskuse venekeelsest pressiteatest lisaks veel loeme: «Arvamuste väljendamise vabadus on ohus... ebatäiusliku seadusandluse tõttu, mis lubab vihakõnede ja asutuste ning kodanikuühiskonna sõnalise ründamise vaba levikut.» Yana Toom oli äsja väitnud täpselt sama – et EV seadused soodustavad vaenuõhutamist, ja Aleksei Semjonov on ju kah teeneline keskerakondlane. Nad sobiksid imehästi.
Kasutaja avatar
sammal.habe
Liige
Postitusi: 817
Liitunud: 30 Apr, 2004 19:49
Asukoht: 58°22'N 26°43'E
Kontakt:

Re: Ivan Makarov: Tuvalu hiidlane kui inimõigus

Postitus Postitas sammal.habe »

sääl kohal olnuna peaks kommenteeerima et tekst on küll Makarovlikult terav, kuid siiski üsna konkreetse prisma läbi nähtud. päris nii seda konverentsi ei tõlgendaks...
Harald Hirmus
Liige
Postitusi: 237
Liitunud: 10 Dets, 2014 19:27
Kontakt:

Re: Ivan Makarov: Tuvalu hiidlane kui inimõigus

Postitus Postitas Harald Hirmus »

Vanasõna: "Ilu on vaataja silmades".
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist