dokfilm "Sinimäed"
ise olete suured sõjardid
suhu pandi plaat sepärast,et isegi, kui keha on kaua mullas jne, sis on suuõõs ainus selline koht, kus see plaat säilib. st, et kui kondid mullast välja võtta, sis on plaat suus ja ei kuku sealt välja.
"Sis" ei ole plaat kohe mitte suus, vaid pinnases, sest suu koosneb(nagu inimene üleüldse) valdavalt pehmetest kudedest, mis lagunevad pinnases loetud aastatega. Ma saan aru, et arheoloogiaga on kokku puutunud vähesed, aga koolis anatoomiat, keemiat, füüsikat ikka õpetatakse veel?
Eesti keelega paistavad lood küll kehvapoolsed olevat.
Kõige kompaktsem luustiku osa on ka aastakümnete pärast rindkere (roided, abaluud, selgroolülid, ka käeluud on üldjuhul ülakeha juures) ja see on ka kõige vähem liikuv osa inimese maistest jäänustest. Algset asendit muudavad pinnase raskuse ja pehmete kudede hävimise tõttu rohkem jalaluud, aga eriti pea. Jalgade ja pea loomulik asend on võimalik ainult lihaskudede olemasolul, keha lagunemise käigus võib kolju liikuda algsest asukohast paarkümmend sentimeetrit, alalõualuu vajub tavaliselt pärani lahti ja suud ei maksaks sealt otsida.
Poolesaja aasta vanuste matuste juures on ka paljudel juhtudel säilinud riiete jäänused (suhteliselt terve mundrini välja), sakslaste laialdane kunstmaterjalide kasutus on tunda ka mundriosade juures (kampsunid ja sokid on tihti ühes tükis). Pead mingi riietusese ei katnud ja ka kiivreid leiab eranditult juhtudel, kui peavigastused on sedavõrd suured, et kiivriga saab mehe enam-vähem ühes tükis hauda kanda(Jälle see suu - pole näinud! Vähemalt ühe E/M olen ka kiivri seest leidnud.) . Loomulikult ei olnud mõeldud, et langenud sõdureid saab alles poole sajandi möödudes hakata tuvastama ja ajutistest haudadest ümber matma, aga ka tol hetkel oli parim viis langenud võitleja ja tema identifitseerimistunnuse koos hoidmiseks jätta pool žetoonist kaelanööri külge. Kui E/M ei olnud mehel kaelas, aga oli olemas, siis torgati see tavaliselt taskusse (sakslaste puhul ei ole olnud sellist surnute lahtiriietamist nagu punaarmees). Rinnataskus, paljudel juhtudel ka püksitaskus, või siis kohtades, kus need kunagi olid, on kõige suurem lootus seda leida. Paraku on selle tööga tegelemine näidanud, et laias laastus 40% meestest puudub žetoon hoopiski! Metsadesse ja teede äärde jäänud surnute puhul on üheks seletuseks kohalike elanike ja punaarmeelaste marodööritsemine, sest kui E/M oli rahatasku vahel, siis see lahkus "soomuse" tegijaga, aga ka ametlikel sõjaväekalmistutel puudub žetoon tuntavalt suurel hulgal langenuil. Põhjuseid on kindlasti erinevaid, hooletus ennekõike ja ega surmaga seonduvat ei kipu ju elusolevad tähtsustama - eriti noored mehed, kes arvavad endid igavesti elavat. Kaelaskandmise ebamugavus - olid küll vastavalt disainitud nahkvutlarid, mis külma plekitükki kehast eraldasid, aga neid leiab vähe.
Suured ülakeha vigastused (tugev plahvatus rebib teinekord isegi riided seljast) kipuvad ka žetooni puudumisega kattuma. Teinekord kasutati puuduva erkennungsmarke asendajana lihtsalt paberile kirjutatud andmeid, mis pandi kättejuhtunud pudelisse, sulgedes pudelisuu niiskuskindlalt.
Ühte-teist võiks ju veel kirjutada, aga ehk piisab selleks korraks?
Eriliseks optimismiks just põhjust ei ole, sest selle suhutoppimise looga meenus üks juhtum aastatetagusest uurimisreisist Võrumaale, kus kohalik vanamees pinnis tema kartulipõllul potikilde otsivaid arheolooge küsimusega, et kas nad otsivad koloraado mardikaid? Korda kümme seletades, et otsitakse tegelikult muistseid elupaiku, tuli lõpuks alla vanduda ja tunnistada, et jah, otsime "kuluraadu mardikit", millele järgnes võidukas resümee: "No mida ma ütli!"
P.S. Tänapäeval "linnalegendideks" nimetatud fenomen toimib elujõuliselt ka selles valdkonnas ja tegelikult oleks huvitav selle tekkeallikas ülesse leida. Minul tekib ainuke side paganliku kombega surnule "ülesõiduraha" suhu panna, siinkandis täheldatav ka veel sajandeid pärast "ristikoerte" saabumist.
Ette tänades kõiki kannatlikke minu oopuse lõpunilugemise eest!
Arnold
P.S.P.S. Erkennungsmarke suhu panemine tuleb kõne alla juhtumil, kui sõjakoledustest "pääsenud" mehest on säilinud vaid pea
Konkreetse filmi, nagu kogu sarja, eesmärk on tutvustada üle-Euroopalisele vaatajaskonnale 2.maailmasõja tausta, kulgu ja tagajärgi Eestis. Seda läbi intervjuude, inimsaatuste ja dokumentaalkaadrite. Usun et see film täidab seda eesmärki olenemata sellest, kuhu õõnsusesse zetoon pandi või panemata jäeti.
Lähiaastatel jõuavad ekraanile ka sarja ülejäänud neli filmi:
"Vastuhakk", mis avab Eesti annekteerimise loo aastail 1939-1941,
"Metsavennad", vastupanuliikumiset sõjajärgses Eestis,
"Põgenemine" mis jutustab raudse eesriide tagant välja murda üritanud inimestest,
"Viimne mohikaanlane", mis toob avalikkuse ette vähetuntud lood viimastest metsavendadest.
Lähiaastatel jõuavad ekraanile ka sarja ülejäänud neli filmi:
"Vastuhakk", mis avab Eesti annekteerimise loo aastail 1939-1941,
"Metsavennad", vastupanuliikumiset sõjajärgses Eestis,
"Põgenemine" mis jutustab raudse eesriide tagant välja murda üritanud inimestest,
"Viimne mohikaanlane", mis toob avalikkuse ette vähetuntud lood viimastest metsavendadest.
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
www.front-line.ee
-
Epaminondas
- Liige
- Postitusi: 204
- Liitunud: 01 Apr, 2005 18:33
- Kontakt:
Kui mäletad, siis too konkreetne lehekülg või lõik raamatust välja. Niisama oletamine ei vii kuhugi.ju siis oli zetoon selleks ajaks suust välja tulnud ja univormi tasku rännanud, kui laibakomando tuli
ega ma ise ka täpselt ei tea, lihtsalt mäletan, et raamatus sedaviisi kirjas oli.
tervitustega
k
A.
Jah, loomulikult! Aga ei ole vaja paljundada muinasjutte! Ja kui te sellega minu tähelepanu pälvisite, siis süüdi olete ise. Või peaksin mina oma teadmised maha salgama? Kõik suured asjad koosnevad pisiasjadest ja nii see jääbki olema. Lihtne ju!Konkreetse filmi, nagu kogu sarja, eesmärk on tutvustada üle-Euroopalisele vaatajaskonnale 2.maailmasõja tausta, kulgu ja tagajärgi Eestis. Seda läbi intervjuude, inimsaatuste ja dokumentaalkaadrite. Usun et see film täidab seda eesmärki olenemata sellest, kuhu õõnsusesse zetoon pandi või panemata jäeti.
Pean küll endiselt õigeks diskussiooni mitte sekkuda kuna minu eesmärk selle teema avamisel oli foorumi lugejaid lihtsalt teavitada filmi esilinastusest. Kahjuks olen sunnitud selgemalt väljenduma - tegemist ei ole õppefilmiga ja hägused umbisikulised taaslavastuslikud stseenid ei ole lavastatud õppe-eesmärgist johtuvalt ei sarja esimeses, kõnealuses ega järgnevates filmides. Või tundus konkreetne zetoonistseen muu filmi kontekstis muinasjutu rõhutatud paljundamisega?Jah, loomulikult! Aga ei ole vaja paljundada muinasjutte! Ja kui te sellega minu tähelepanu pälvisite, siis süüdi olete ise. Või peaksin mina oma teadmised maha salgama? Kõik suured asjad koosnevad pisiasjadest ja nii see jääbki olema. Lihtne ju!
Kuidas siis edaspidi käituda et suurte erialaste teadmistega kaasfoorumlane ei peaks peale filmi vaatamist nähtud häirivate pisidetailide kohta korduvaid ja pikki retsensioone kirjutama. Stsenaariumi esmalt foorumis üles riputama? Samas kuidas saavad filmi loojad kontrollida retsenseerija enda erialast pädevust?
Igasugused ettepanekud teretulnud.
Zetooni küsimuses soovitan huvilistel avada eraldi teema kus see siis selgeks vaieldakse.
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
www.front-line.ee
Kas see oli mingilaadne peen iroonia? Õppefilm matmise teemal?Kahjuks olen sunnitud selgemalt väljenduma - tegemist ei ole õppefilmiga ja hägused umbisikulised taaslavastuslikud stseenid ei ole lavastatud õppe-eesmärgist johtuvalt ei sarja esimeses, kõnealuses ega järgnevates filmides.
Tundus sellena, millena seda ka kirjeldasin. Ehk oli esimene postitus liigemotsionaalne, aga olen oma seisukohta nüüdseks ehk piisavalt argumenteeritult lahti seletanud, kuigi...Või tundus konkreetne zetoonistseen muu filmi kontekstis muinasjutu rõhutatud paljundamisega?
Nii et ikka liiga pikalt?Kuidas siis edaspidi käituda et suurte erialaste teadmistega kaasfoorumlane ei peaks peale filmi vaatamist nähtud häirivate pisidetailide kohta korduvaid ja pikki retsensioone kirjutama.
Endaarust kirjutasin asjast.
Nii ei saa ju küsida!Stsenaariumi esmalt foorumis üles riputama?
See jääb nüüd küll Teile otsustada - ehk küsite Wikingi käest?Samas kuidas saavad filmi loojad kontrollida retsenseerija enda erialast pädevust?
Ehk on see isegi vajalik - kuigi palju ei ole enam öelda- aga teema tõusetus ikka sellest d o k u m e n t a a l f i l m i s t ja seega on kuidagi tsensuurilõhnaline see kriitika tõrjumine. Ise soovitaks pigem Oleegi küsimustele vastata, kui et pööblile huvipakkuva suhutoppimise teemas poolt valida!Zetooni küsimuses soovitan huvilistel avada eraldi teema kus see siis selgeks vaieldakse.
-
meesmetsast
- Liige
- Postitusi: 341
- Liitunud: 18 Veebr, 2006 14:48
- Kontakt:
Proovisin ka kolleeg Kuperjanovi palvel datanetti üles laadida,kuna sinna pääseb kergesti sisse.Aga võta näpust! MIngi jama on,proovin filmi kokku pakituna üles laadidameesmetsast kirjutas:Ei tööta ja torusse ei saa. Oeh, isu kohe filmi vaadataEstoloog kirjutas:Mehele metsast:
stf.estpak.ee /pub
koguni kahe postitusena.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 25 külalist