Artikkel raketibaasidest Lääne-Virumaal

Kindlusehitised. Teed, sadamad ja lennuväljad. Kasarmud ja linnakud.
Maalinnad ja linnused. Kõik militaararhitektuurist.
Vasta
Kasutaja avatar
Kapten Trumm
Liige
Postitusi: 40072
Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
Kontakt:

Artikkel raketibaasidest Lääne-Virumaal

Postitus Postitas Kapten Trumm »

https://reisijuht.delfi.ee/artikkel/933 ... e-virumaal

Kuigi artikli lõpus on allikaviited kenasti ja artikkel tummine, leidub artiklis mõningaid eksimusi, märkisin boldiks.
Märkused: R-12 keskmaaraketid ei vajanud mingeid lokaatoreid või radareid, ilmselt on siis jutt lähedal asunud PVO seniitraketiväe radaritest. Antud ballistilised raketid lendasid inertsiaalnavigatsiooni abil ettenähtud kohta +/- 5 km. Kuna tegemist oli toona strateegiliselt tähtsate baasidega, siis on loogiline, et lisaks Eesti välispiiril asunud õhutõrje vööndile olid mõned seniitraketisüsteemid ka ette nähtud nende baaside õhukaitseks. Samamoodi leidus neid ka lennuväljade ligidal.

S-300 paigutati siiski olemasolevatesse baasidesse, mis olid ehitatud vanade rakettide tarbeks. Uusi, S-300 järgi tehtud baase enam ei rajatud. Siia jõudnud 6-9 divisjoni paigutati läänerannikule Haapsalu alla ja Paldiski kanti. Kaks divisjoni asus Rohuküla sadama lähedal endises S-125 baasis näiteks. Masinad asusid lihtsalt olemasolevates karponiirides ning kus olid mingid maa-alused rajatised, siis seadmete jaoks kasutati ka neid.

Lisaks vajas S-300 personal endiselt eluasemeid ja sõdurid kasarmut, seega kulusid ära senised ehitised. Ka neid ei paigutatud kuskile kesk põldu rahuajal, kuigi nad olid eelkäijatest palju mobiilsemad.

Möödunud sajandi seitsmekümnendatel jõudsid pikalt pinevas vastasseisus olnud Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit viimaks arusaamisele, et mõistlik on oma strateegiliste relvade arsenali piirama asuda. Selle tulemusena suleti hulganisti raketibaase üle terve punaimpeeriumi, sealhulgas Eestis.

Eesti okupeerimise järel asus Nõukogude Liit siin kohe kanda kinnitama, rajades igale poole, kuhu oli võimalik ja vahel ka võimatu, oma sõjaväeosi ning muud nendega seostuvat taristut.

Väidetavalt suutis punavõim Eesti territooriumile paigutada kokku üle 1600 militaarse objekti, mille hulgas raketibaase oli viiskümmend seitse, neist üheksas paiknesid strateegilised keskmaaraketid ja neljakümne kaheksas õhutõrjeraketid.

Kadila ja Rohu-Lebavere

Viru-Jaagupi ja Väike-Maarja vahelistes metsades asusid kunagi Kadila ja Rohu-Lebavere raketibaasid, mis allusid Rakvere linnas paiknenud 304. Nõukogude Liidu kaardiväe raketipolgule.

Need raketibaasid olid põhimõtteliselt ühesuguse ülesehitusega. Ainult et Rohus-Lebaveres paiknesid kummagi divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja ka sigala. Seevastu Kadila divisjoni lähedal asunud lokaatorid teenindasid nii Kadila kui ka Rohu baasi.

Baasid rajati kuuekümnendatel aastatel ballistiliste keskmaarakettide R-12 tarbeks ning suleti juba 1978. aastal. Valdused anti üle kohalikele kolhoosidele-sovhoosidele, kes kasutasid neid väetise- ja põllumajandussaaduste hoidlatena. Hakkajamad töölisklassi esindajad aga ammutasid raketiväelastest mahajäänud hoonetest ja tugistruktuuridest ehitusmaterjale, hiljem, riigikorra vahetudes, läks hinda juba vanametall.

Selle kõige tagajärjel pole ei Kadila ega Rohu-Lebavere baasidest palju alles. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved viis angaari: kaks tuumalaengute angaari, kaks raketiangaari ja üks teenindav angaar. Kadila baasis on peaaegu tervetena püsinud erikütuse hoidla angaarid ning baasi lõpus raketiangaar, mille juurest viib tee stardiväljakule.

Kloodi seniitraketibaas

Kui kasutate endiste Nõukogude Liidu raketibaaside otsimiseks Virumaal „Eesti sõjaajaloo teejuhi" uusväljaannet, siis see juhatab teid Rakvere lähedale Kloodile. Seal asus kunagi 207. seniitraketibrigaadi 5. seniitraketidivisjon, mis oli relvastatud raketikompleksidega S-75 koos kõige juurdekuuluvaga.

Eestis paiknenud seniitraketibaasid pärinevad 1960.-1970. aastatest. Nõukogude perioodi lõpuaastail algas seniitraketivägede ümberrelvastamine mobiilsete süsteemidega S-300 ja need ei vajanud enam statsionaarseid rajatisi.

Praeguseks pole Kloodi raketibaasist suurt midagi säilinud. Maa on erakätes, osale territooriumile on ligipääs tõkestatud, osa kasutatakse ettevõtluseks ning osal käib vilgas ehitustegevus.

Lisateave

„Eesti sõjaajaloo teejuhi" uus väljaanne

„Eesti sõjaajaloo teejuht" kutsub sõjaajaloohuvilisi Eestis ringreisile, mille kogupikkus mööda põhimaanteid on üle tuhande ühesaja kilomeetri. Suurelt maanteelt tehakse põikeid ligikaudu 10 kilomeetri kaugusele,

Reisijuhi ajaraamiks on 20. sajand ning kaardile on kantud 677 objekti. Reisimehe praktiliseks abiliseks on igas nutiseadmes kättesaadav Google Maps'i kaardirakendus, mis aitab retke erinevaid etappe planeerida ning juhatab täpse tee ühe huvipunkti juurest järgmiseni. Iga huvipunkti juures leidub kaardirakenduses infot ja fotosid. Kui on soovi leida lisalugemist, on toodud linke või viiteid infoallikatele. Ühelegi mälestusmärgile ei ole pööratud ideoloogilist tähelepanu. Edastatud on ainult kättesaadav info ning tehtud korrektsioone ilmsetes ideoloogilistes liialdustes.

Teejuht kirjeldab suurel hulgal just mälestusmärke, sest neid on lihtsalt kõige rohkem. Uue aja saabudes on silmapaistev hulk nõukogudeaegseid mälestusmärke maha jäetud ja võssa kasvanud. Samuti on paljud objektid avariilises seisukorras ja ohtlikud, seega ettevaatust! Kui objekt paikneb eravalduses ja ligipääs sinna on piiratud või puudub, on see ära märgitud.

Vaata ka videot:


Allikad:

Eesti sõjaajaloo teejuht. https://teejuht.esap.ee/

Jüri Pärn, Mati Õun. Raketibaasid meie seenemetsades. Tehnikamaailm, 2006. https://tehnikamaailm.ee/raketibaasid-m ... nemetsades

Nõukogude okupatsioon. Raketibaas Väike-Maarja lähistel. https://sites.google.com/site/vaikemaar ... a-lahistel

R-12 Dvina. https://et.wikipedia.org/wiki/R-12_Dvina

S-75 seniitraketidivisjon https://teejuht.esap.ee/tekstid/s-75-se ... idivisjon/

Allikas: Kaitse Kodu!
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist