Kui suunata tootvale tööle nii need kes ühelt poolt kontrollivad kvaliteedikontrolli plaani olemasolu ja kontrollivad sellest kinni pidamist ning teiselt poolt need kes koostavad kvalteedikontrolli plaane ja kvaliteedikontrolli, läheksid hanked odavamaks, töö kiiremaks ja kvaliteetsemaks. Kvaliteedikontroll on iseenesest vajalik aga plaan vastava dokumendina on veel 1 tellis bürokraatia seinas
Mingisugune bürokraatia on siiski vajalik, et protsess üldse kuhugi suunduks. RKAS oma komplekskatsetuste plaaniga on liikumine õiges suunas, vähemalt saab kirjeldada, mida mingi süsteem peab tegema. Tehnosüsteemide ning eriti hooneautomaatika valdkond on selline tagasihoidlik, millega hakatakse tegelema hoone ehitusprotsessi lõpus, kui peaaegu aeg ja raha on betooni ning muude nähtavamate (ning katsutavate) asjade peale ära kulutatud. Hiljutisel koolitusüritusel mainis automaatikafirma esindaja, et ~20 aastase töö jooksul on olnud täpselt üks objekt, mille algses ajakavas oli ette nähtud kaks kuud automaatikasüsteemide seadistamiseks ning häälestamiseks. Ning tegelikult läks ka antud objektil nagu alati - eelnevad etapid ei saanud õigeks ajaks valmis ning seadistusaeg jäi napiks. Erinevad ehitusfirmade juhid, arhitektid, projekteerijad on aeg-ajalt avalikku arvamust avaldanud, et ei peaks Eesti ehitussektoris lakkamatult selline rabelemine + tõmblemine käima, veidi rahulikumalt tegutsedes ja rohkem mõeldes saaks paremaid tulemusi. Aga hetkel on sektor selline, kus "tõde ei ole olemas ja kõik on võimalik" (ühte raamatupealkirja meelde tuletades), ei saa välja tulla ideedega "ei saa, ei jõua, tähtaeg ei sobi", sest senini on ju hakkama saadud (tegelikult mitte).
Selleks et pakkumist võita arvestataksegi mõnedesse asjadesse ülejala suhtumine kohe hankepakkumisse sisse - sai just äsja ise ühel hankel osaletud ja pakkumine ausalt kokku kirjutatud vastavalt kõikidele hanketingimustele - tulemusena jäime viimaseks ja ületasime hankeeelarve 2-kordselt, võitja ja paar teist pakkujat mahtusid eelarvesse. Tegemist ka siis projekteerimishankega.
Projekteerimishangete hinnapakkumiste tegemine on väga tänamatu asi. Võtad hoone ruutmeetrid kokku, vaatad analoogide ajakulusid, siis korrutad püha tunnihinnaga, saad koleda arvu. Korrutad seda igaks juhuks koefitsiendiga 0,5, arv veidi parem, läheb hankesse. Siis selgub, et parim pakkuja oli veel kaks korda odavam. Mõningad kodanikud on väga täpselt tööprotsessi ja nõuded projektile läbi mõelnud, mistõttu ei tee ühtegi liigset liigutust (ega kuluta kallist aega). Hoone tehnosüsteemide puhul on näiteks probleemiks põhiprojekt, mis idee poolest peaks olema ehitushinna määramiseks ja tegeliku töö jaoks peaks olema koostatud tööprojekt. Parimate kohalike traditsioonide alusel aga seda ei tellita, kuna ehitaja sõnul pole tellijal selleks raha (Terviseameti maja oli erand, aga sealgi tööprojekt väga ei päästnud). Siis käibki projekteerijate vahel suur tõlgendamine, et mis ikka mis staadiumis peaks olema lahendatud. Vastav standard EVS 932:2017 on mahukas, aga pakub väga erinevaid tõlgendusvõimalusi. Mõned väga kiiresti ja soodsalt projekte tegevad härrased on väga osavaks muutunud keerukamate kohtade lahendamata jätmises põhiprojekti staadiumis. Väidavad, et tegemist on puhtalt tööprojekti osaga, kuigi teavad ette, et ei pea tööprojekti kunagi tegema. Seletuskirjad ning joonised kubisevad terminist "täpsustada", kuigi kuidas ehitusprotsessi käigus see täpsustamine peaks välja nägema?
Et osadele kodanikele hetkeolukord sobib.