T-34, kui hea või halb ta siis oli?

[andrus]

Kuid lõpuks jäi peale põhimõte mis seisnes olgu kui halb või hea tank on aga olgu neid hästi palju ja kohe saadaval!

No aga milleks siis see jahumine tanki tehniliste omaduste üle, kui sinu kriteeriumiks on, et see on parim tank, mida toodetakse kõige rohkem?

et sakslased oma plekist tankidega kuid väga mobiilsetega suutsid sisse piirata ning võita kordi suuremaid ning paremini varustatud maaüksusi.

Plekist tankid? Kuipalju oli saksa tankivägedes tanke 50 ja 60 mm esisoomusega, mis jäid alla ainult KV-le, T-34 ja lisasoomusega T-28-le ning kuipalju nsvl-l T-26 ja BT tanke? Ei olnud need saksa tankid nii plekist midagi võrreldes vastasega. See on ilmselt ka teadmata, et nsvl-i 1941.a. enamlevinud tanki- ja tankitõrjekahuril olid tõsised probleemid selle soomusega? (jällegi tabelites ilusad numbrid, aga reaalses elus tootmistehnoloogia rikkumine – seekord oli mürske liiga palju karastatud ).

75mm Panzer IV kahur oli alguses L24 pikkusega junn,millest kõlbas ainult jalaväe ning kergete tankide vastu kasutada nagu BT seeria,T-26 ja muu siuke.

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopi ... 2212#12212

Tiiger 2 jäi siis viimaseks seeria toodangus olevaks Saksa tankiks ning pidi näitama tervet nende arengu suunda,panustusi ja ka muidugi tehnoloogiat.

Viimaseks raskete tankide arengus. Põhiline lahingutank Panter ei kadunud kuhugi, arendati teda kuni lõpuni edasi, Ausf. F soomuskaitse oli jälle tublisti paranenud võrreldes eelmise mudeliga

Mõningaid huvitavaid juhtumisi muidugi esines KV tankidega,kus üks tank suutis vahest isegi mitu päeva suurt osa Saksa armeest lihtsalt kinni hoida

Ja mis oli selle saksa armee number?

Kuni nö "teise rinde" avamiseni ei kasutatud ju kuskil mujal Panther tanke kui idarindel

Itaalias osalesid pantrid rünnakutes Anzio sillapea vastu veebruaris 1944.a.
Jentz, T.: Germany's Panther tank. lk.144

Ehee ainukene vahe on selles,et T-34 erinevalt Tiigrist oli ikkagi suhteliselt mobiilne.

13.(Tiger) Kompanie/PzRgt.GD märts 1943.a.:
[...]
Mobility: In one case two Tigers were sent to follow five T-34 at a distance of about 2 km. The Tigers couldn't manage to close the range even though the snow wasn't deep and the ground was hard. In no way was the Tiger less maneuverable than the T-34. The Tiger is well suited as lead tank because of it's good mobility. The relatively quick acceleration is especially astounding for a tank,
[...]
Jentz, T.: Tiger I & II, lk.75, 77.

Kuid kas siis mitte kõik tolle ajastu B-2 mootorid polnud tehtud alumiiniumist? Milleks siuke norimise küsimus?

Nimelt algselt oli jah mootori ja käigukasti juures palju kasutatud alumiiniumi. Selle lahenduse „geniaalsus“ selgus juba augustis 1941.a., kui sakslaste kätte langes suur osa NSVL alumiiniumi tootmisvõimsusest. Septembris kutsuti siis kiiruga kokku komisjon ei kellegi muu kui Molotovi enda juhtimisel, mis suutis siis lahenduseks välja mõelda, et alumiiniumi asemel hakatakse kasutama malmi. Seeriasse läks alates 1942.a. jaanuarist. Ressurss jällegi vähenes.
Svirin, lk.376

Huvitav, kas hiljem hakati jälle alumiiniumi tankimootorites kasutama - lennukeid tehti ju terasest ja puust?

F-34 suutis läbistada nii Pz III kui Pz IV soomuse 1500 meetrilt.

Soomuse läbistamiseks tuli kõigepealt vastase tanki tabada, kas sihik oli ikka tasemel? Lisaks räägitakse, et soomustläbistav 76mm mürsk oli 1941.a. defitsiit – hädaga kasutati šrapnellmürsku (Svirin lk.350 annab läbistavuseks 30-32 mm mitte kaugemalt kui 400 m).

Käiguvaru oli kõigil kolmel sarnane.

1942.a. sügisel katsetati T-34 käiguvaru ja leiti, et kütust jätkub 200-220 km jaoks, õli aga see-eest 145 km jaoks.
Voenno-Istoritseskii Arhiv 6/2007 lk.53

[Panzergrenadier]

Väike vahemärkus Tiigri kohta ka. (jah pisult teemast mööda)

Tiiger I kasutas Maybach-Olvar tüüpi käigukasti ja transmissiooni ehk siis kui mootor ei töötanud ei toimunud õlitust ja kasti sisu lihtsalt riknes ära!
Ehk pidi roomiku veotähikult maha võtma ja lihtsalt ümber tugirataste kokku tõmbama! Ja kujutage ette kuskil kuulirahe all kui liigub plekist ja presendist "soomusega" 3 x masina kolonn,kes peab hakkama siis veel roomikuid ümber lappama??!!!

Lihtne on küsida,miks teist Tiigrit või Panthrit ei saadeta hoopis? 1. Tiiger oli liiga jõuetu ning piisavalt kehva maastikuläbitavusega üksindagi kulgedes ja nende arv liiga väike,et minna pukseerima kedagi! Pealegi kuna mootori ülekuumenemise oht oli suur siis oli teiste vedamine üldsegi keelatud !

Tiiger I ei olnud nii pukseerimatu midagi. Otto Carius on oma memuaaridesgi kirjeldanud, kuidas lahingolukorras kinnitati trossid ja üks Tiiger vedas vabalt teise lahinguväljalt ära. Ei mingit roomikute ümberseadmist vms. Ei ole ma ka siiamaani neinud ühtegi pilti, kus oleks Tiiger I millel on roomikud pukseerimiseks ümber tõstetud.
Samuti saame Otto Cariuselt teada, et kolmest 18t poolroomikmasinast jäi veel väheks, et Tiigrit edukalt kusagil mujal peale teed liigutada ning pika maanteel pukseerimise tulemusena vajasid kõik kolm poolroomikmasinat hiljem tõsist hooldust.

Tasuks aga meeles pidada lihtsat tõsiasja, et olgu su tehnika missugune, kui lahinguväli peale lahingut sinu kontrolli alla ei jää, siis ei ole ka lootust kaotatud tehnikat tagasi saada. Ei ole vahet kas seal on 1 Tiiger või T-34.
Hetkel ei saa ma aru, mis asja pärast toimub siin Tiigrite asjasse segamine. Hoopis teise eesmärgiga ehitatud masin, hoopis teises kaalukategoorias

Kui T-34 millegagi üldse võrrelda, siis pigem kas Panzer III või eelistatumalt Panzer IV-ga. Panzer IV tegi läbi tohutu arengu ning suutis enamuse sõja vältel T-34-le konkurentsi pakkuda. Panther oli juba T-34 kogumuse võrra ''targem'' ning mõeldudki olema samm T-34-st ees. Saksamaa suurte kaaside ohjeldamiseks ilmusid aga IS seeria tankid. Seega keskendugem ehk pilgud rohkem Panzer III/IV poole.


Kui nüüd sellest Saksa tehnika jutu juurest tagasi T-34 juurde tulla, siis on mul tekkinud huvi, kui palju avaldas T-34 uus 85mm kahuriga torn mõju kogu masina üldolukorrale, ma mõtlen eriti esiosale. Kas oli märgata esirataste suuremat kulumisastet või mingeid muid halbe kaasnähtusid?

[UR]

Kes siin mis raadiote paremusest rääkis.. Vene masinatel olid algselt raadiosaatjad aint kompanii ylematel, ylejäänutel olid ainult vastuvötjad kuni 1942 aastani, siis uuendati asi. Köik said vastuvötja. Kes on miskite maisnate liikumist yritanud juhendada liikumisel, saab aru kui suur jama see tegelt oli.

[fossiil]

Lugesin teema läbi.
Ning jäi kuidagi arusaamatuks, millest teie vaidlete?

Kas T-34 oli halb või hea? kindlasti, oli see väga hea ning väga progressiivne tank.

Kena on, lugesid läbi. Teemaks on arutelu, et kui hea või kui halb siis T-34 ka oli. Sellepärast, et mäletame kõik kindlasti ka endist N.Liitu, no vähemalt keskmine ja vanem põlvkond teab hästi, milliseid müüte tol ajal pea kõikide ajaloosündmuste ümber keerutati. Aja jooksul on uuema põlve ajaloolased suure osa nendest müütidest hajutanud ja toonud esile kas sündmuste tegeliku käigu, toimumise tegelikud põhjused - tagajärjed või veel muud sarnast. Ühesõnaga paljudest asjadest arusaamine on pea pealt jalgadele tagasi keeratud. Samas on veel paljud küsimused jäänud vastuseta - niisamuti ka T-34 fenomeni puudutav - kui hea või kui halb ta siis tegelikult võis olla, kuna sellest tankist on väga palju kõikvõimalikke ülistusi kirjutatud. Ja selle üle me siin parajasti piike murramegi..
Kirjutasid ju isegi, et kindlasti oli see "väga hea ja väga progressiivne tank", kuid meid huvitab, kui hea ja kui progressiivne? Ja kas ta ikka oligi seda?

Üks asi, mida ei ole seni vaidlustatud: T-34 oli kontseptsiooni poolest kindlasti teedrajav masin, kuna selle massiline kasutamine kõikvõimalike militaarsete ülesannete lahendamiseks lõi edaspidiseks aluse ühtse ja universaalse "main battle tank" -i väljakujunemiseks.

Kuid kas ta oli sama hea ka konsruktsiooni poolest? Ja mida uut ning novaatorlikku T-34 konstruktsioonis üldse oli sel hetkel, kui algas sõda N.Liidu ja Saksamaa vahel, seega siis 1941 aasta suve alguses? Tank oli olnud tootmises veidi vähem kui aasta, seega vananenuks teda pidada ei saa, kolmveerand aastat tootmist oli seljataga, selle ajaga oleks pidanud vähemalt suurema osa puudusi saama likvideeritud, kuid midagi sellist ei tehtud... Tekivad ju küsimused, et miks? Ning kuna seda ei tehtud, siis kas sellise tanki ülistamine on ikka õigustatud?
Ja tundub, et ülistada, vähemalt kinnisilmi, pole siin tegelikult midagi, sest midagi eriliselt uut ja novaatorlikku T-34 -s praktiliselt ei olnudki. Traditsiooniliselt peetakse T-34 uuenduslikeks elementideks kaldus soomust ja diiselmootorit, jah, 1935 aastal olid need tõepoolest uudsed lahendused, kuid 1941 aastal ammugi mitte - tuletagem meelde kasvõi prantslaste FCM-36 -t, mille soomusplaadid paiknesid ratsionaalse kaldega, diisleid kasutasid tankidel üsna aktiivselt jaapanlased.
Ainus tõsiseltvõetav uuendus oli 76 mm kahur, pikkusega 41 kaliibrit, sellist ei olnud varem tõepoolest tankide relvastamiseks kasutatud, kuid suurem tulejõud ei saanud mõjule pääseda, kuna tanki konstruktsioonilised puudused ei võimaldanud seda efektiivselt kasutada. Esiteks sihikute ja prismade madal kvaliteet ning nende ebaõnnestunud paigutus, teiseks liialt kitsad tingimused tornis, mis oli algselt mõeldud 45 mm kahuri jaoks.

Ja siis on sõda käinud juba pool aastat - Harkovi tehas on evakueeritud Nižni Tagili, sama teed oli läinud tohutu hulk teisigi ettevõtteid, 1942 aasta alguses hakatakse ebainimlikes tingimustes tootma T-34 jaoks valatud kuuekandilist torni. Seda nimetatakse "parendatuks", tõepoolest, ruumi on veidikene rohkem, kuid seni tanki kummitanud probleem jääb alles - lahingus pole komandör võimeline meeskonda juhtima, kuna peab pidevalt silmipidi sihikus olema. Jaokomandöril on veel raskem - peab ta ju tervel grupil tankidel suutma silma peal hoida. Selge lugu, et mehed pingutasid inimlike võimete piiril ja ületasid ennast, kuid puudulikke tehnilisi lahendusi see siiski ei korvanud ning T-34 -sid taoti endiselt hulgi mättasse. Selle perioodi kaotused on enamjaolt fataalsed - lahinguväli jäi reeglina vaenlase kätte ja ka väikese vigstuse, või muidu tehnilise rikkega masin oli lõplikult kaotatud.

Hetkel pole rohkem aega, millalgi jätkan.

Urmas.

[mad mats]

Teadmisi jagama ei hakka, kuna need on suht lahjad ja oma paarkümmend aastat vanad aga soovitaks sellist raamatut nagu М. Свирин. Броневой щит Сталина. История советского танка. 1937-1943.Selles üllitises on väga lihtsalt lahti seletatud terase karastamise viisid ja erinevad moodused.Sammuti on selles raamatus ka suht kenasti lahti kirjutatud T-34 saamislugu ja kogu nõukogude tankinduse seis antud ajavahemikul.

[alax]

T-34, kui hea või halb ta siis oli?

Esitasin antud küsimuse mõningatele tuttavatele, sealhulgas ka mõnele naisisikule.
Vastus oli muidugi, et hea tank oli.
Aga miks hea tank?
Kõik räägivad ju , et oli hea tank

[Wots]

Irw haha naiste käest võid midagi muud küsida...

Tahan veel mõned peas haudunud mõtted välja kirjutada:

1.

Kuni 1944 aastani oli sakslastel ainult P3,P4,Tiiger ning vähelevinud ja äärmiselt probleemne Panther,mis oli viimane enam vähem õnnestunud katse luua uut tanki. Kõik sealt edasi läks juba Wunderwaffe alla.

Tiigrile tehti venelaste poolt vastu KV-85,JS-1,Su-152
Pantrile T-34/85 ja niivõrd kuivõrd JS-2

Ühesõnaga uuendati vastavalt vajadusele mitte,et teeme nüüd lihtsalt veel vägevama tanki

2. Fossiil ma vastaks sinu küsimusele oma küsimusega,mida uut kujutasid endast Saksa tankid? Mõned üksikud hiilgavad elemendid nagu käigukastid,mille laadseid kasutati näiteks NSV Liidus alles aastatel 1970,nullis ära suutmatus valmistada piisavalt vastupidavaid peaülekandeid.Selle probleemi all kannatasid kõik raskemad Saksa tankid.

Bensiin vs diisel koha peal ma samuti pikemalt ei peatuks kuid venelased
suutsid valmistada piisavalt kompaktse ning rahuldava töökindlusega ja sobiva mootori,mis tol ajal oli maailma tasmel tehnoloogia poolest. Sakslastel oli ainult janune ning algeline ja samuti vearohke bensiinimootor. Muuseas kaalus 700HP sk. bens 1.2T ning vene 500HP diiselm. 1T kuigi töömaht oli peaaegu 2 korda suurem diislil!

Hiljem kirjutan veel.....

[Wots]

To Andrus

Mobility: In one case two Tigers were sent to follow five T-34 at a distance of about 2 km. The Tigers couldn't manage to close the range even though the snow wasn't deep and the ground was hard. In no way was the Tiger less maneuverable than the T-34. The Tiger is well suited as lead tank because of it's good mobility. The relatively quick acceleration is especially astounding for a tank,


Mina oma kehva inglisekeele oskusega loen ainult välja,et 2 Tiiger tanki siiski 5 T-34 järgi ei jõudnud sõita kuigi lumi polnud isegi paks ning maapind oli läbikülmunud. Seerjärel kiidetakse Tiigri mobiilsust

Tiigr oli jah hea manööverdusvõimega ehk võis ennast ilusti kohapeal ringi keerata ning täpselt liikuda aga KIIRE ta küll polnud,see oleks juba füüsika seadustega vastuolus

Pigem jäi eelpool toodud teksti autorile sügav mulje,et selline kolakas isegi liikus .




[/b]

[T-62]

Mõni ei loe üldse teiste postitusi, ajab ikka oma joru, ütleb veel, et pea otsas nagu inkubaator.

Bensiin vs diisel koha peal ma samuti pikemalt ei peatuks kuid venelased
suutsid valmistada piisavalt kompaktse ning rahuldava töökindlusega ja sobiva mootori,mis tol ajal oli maailma tasmel tehnoloogia poolest.

Mis selles V-2 mootoris siis nii tasemel oli, kas metsik õli kulu, saavutamata täisvõimsus, tööiga vähemalt 50 tundi, kehv jahutussüsteem. Isegi risti masinasse ei suudetud paigutada, kuna keegi ei osanud lennukimootorile iseloomulikku käist väntvõlli otsast eemaldada, ega väntvõlli lühendada.

Muide ka T-55/62-l oli probleeme jahutuse ja õliga. Nöökis ka keeruline kütusepaakide ja torustikusüsteem.

[Wots]

Krt küll pean uuesti kirjutama. Mis jama on kui nagu kirjutad teksti valmis siis postitama hakates hakkab logimist küsima kuigi ma olen juba sisse loginud ja peale logimist on tekst kadunud ?? Vahest saab prev page kasutades veel kätte kirja pandud teksti.

To T-62

Mina olen kõige rohkem näinud sõjaalguse B-2 keskmiselt 100-150 töötundi ning sõjalõpu poole B-2-34 150-200 tundi,mis on ikka tunduvalt rohkem kui sinu poolt pakutud!

Risti ei saanud T-34 V12 diislit keerata kuna kere oli liiga kitsas ning vedrupüstikud võtsid ka mõnusalt ruumi ning isegi peale sõda oli see venelaste jaoks keeruline protsess T-54 puhul!


Maybachi 700HP mootorit kägistati 1943 aasta lõpus vastupidavuse huvides 3000pöördelt 2600pöördeni ja alles jäi 600HP. Selle mootori kõige suurem viga oli temale ette antud nõudmised,nimelt oli esikohal kompaktsus.24L mootor võis ainult natukene tulla suurem kui 11L 300HP Maybach,see viis äärmiselt imelike ning nõrkade ehituskonstruktsioonide juurde. Kaalu ja väiksust taga ajades asendati väntvõlli raamsaaled hoopis suurte kuid äärmiselt kitsaste rulllaagrite vastu ning väikse jäikuse tõttu eriti tundlik oli jahutuse suhtes,mida oli peaaegu kõikidel Saksa tankidel raske tagada. Panzer 3e toodeti Aafrika jaoks "troopilises" variandis kuna tavaline jahutusüsteem polnud enam piisav.

Üldiselt ei võitnud sakslased midagi oma "600 HP" mootoriga,näiliselt väike jõuallikas vajas peaaegu 2x tõhusamat jahutussüsteemi kui T-34 ning oma suure janu tõttu võttis ainuüksi suurem keresisene paak juba 200L võrra rohkem ruumi! Ja mis kõige tähtsam ikkagi polnud ei Panther ega Tiiger mobiilne kuna kaalu arvestades jäi sellest väheks!!
Ja kuna Saksamaal polnud alumiiniumit nii laialt kui vantidel siis kujunes selle mootori kaaluks 1.2T,mis on umbes 200KG rohkem kui 38 liitrine venelaste diisel!

HL230 mootoreid toodeti ainult 9000 tükki kokku! Seda kasutati Panthri,Tiigri kui ka väikeste muudatustega Jagdpanthri,Tiger 2,Jagdtiger peal.

6000Pantrit,1300 Tiigrit,500 Tiger2,500Jagdpantrit,90 Jagdtiger ehk umbes 8000-8500 mootorit kulus ainult uute tankide peale.Osadel mudelitel kasutati algselt teistüüpi mootoreid ka.

Ühesõnaga reservi jäi ainult 500 kuni 1000 mootorit ehk siis vahetusfond praktiliselt puudus ning tunnen kaasa Saksa väliremondi meeskondadele kes pidid neid põlve otsas ehitama kuna uut mootorit oli praktiliselt võimatu saada!! Sõja lõpuks kui Pantrid said enamvähem töökindlaks kulus ühel pataljonil(30 tanki) umbes 10 mootori ringis,et saavutada 700KM keskmine läbisõit! Mõistate probleemi ?

-----

Oleks,aega kirjutaks B-2 pikemalt...

[ottojama]

... Mõistate probleemi ? ...

T 34' kontekstis tegel't ei mõista.

Kui nüüd korraks tulla tagasi selle painutatud esisoomuse juurde, mis hiljem kuidagi teistmoodi liidetud sai - Pantril-Köningtiigril olid needsamad plaadid kena puusepa hammastapiga ühendatud. Kas selle konkreetse elemendi lahenduste võrdlemisega on keegi tegelenud?

[fossiil]

Tiigrile tehti venelaste poolt vastu KV-85,JS-1,Su-152
Pantrile T-34/85 ja niivõrd kuivõrd JS-2

Ühesõnaga uuendati vastavalt vajadusele mitte,et teeme nüüd lihtsalt veel vägevama tanki

No aga kas mitte T-34 tegemine ei olnud justnimelt selline "teeme nüüd lihtsalt veel vägevama tanki"? Sest Euroopa ju lausa ootas alistamist-põlvilisurumist ja paljaksröövimist. Sõja käigus ongi loogiline, et tehnilisi ülesandeid ei püstitata mingite absurdsete näitajate saavutamiseks, vaid konkreetsete ülesannete lahendamiseks.

2. Fossiil ma vastaks sinu küsimusele oma küsimusega,mida uut kujutasid endast Saksa tankid? Mõned üksikud hiilgavad elemendid nagu käigukastid,mille laadseid kasutati näiteks NSV Liidus alles aastatel 1970,nullis ära suutmatus valmistada piisavalt vastupidavaid peaülekandeid.Selle probleemi all kannatasid kõik raskemad Saksa tankid.

Sa ise ei suvatsenud ju minu viimaselegi küsimusele vastata, aga olgu pealegi, vastan, kuna vastus on ju lihtne: Saksa tankid kujutasid endast kõike nii uut, mida Saksa sõjatööstusel oli võimalik välja panna, et lahendada väejuhatuse ees seisvaid probleeme. Kirjutasid just, mida kõike vene pool justnimelt Pantrite ja Tiigrite vastu ette võttis, kuid nii Panther, kui ka Tiiger olid samuti väga konkreetse eesmärgiga projekteeritud - olid nad ju sõja käigus sündinud. Pantri otseseks ülesandeks oli hakkama saada järjest kasvavate T-34 -de hordidega, Tiiger loodi rohkem KV-sid silmas pidades, samuti otsustavaks läbimurdeks vajaliku ülekaalu saavutamiseks. Nii et sõja ajal väljatöötatud projektid olid alati piisavalt konkreetsed, sest vastste kaardid olid juba avatud.

Krt küll pean uuesti kirjutama. Mis jama on kui nagu kirjutad teksti valmis siis postitama hakates hakkab logimist küsima kuigi ma olen juba sisse loginud ja peale logimist on tekst kadunud ?? Vahest saab prev page kasutades veel kätte kirja pandud teksti.

Aga sa proovi nii: kirjutad teksti valmis, kuid enne ärasaatmist tee ta tumedaks ning vajuta "copy", sel juhul on ta su arvuti mälus ning kui süsteem nõuab uut sisselogimist, saad aknasse kohe "paste" teha ja kogu lugu.

Risti ei saanud T-34 V12 diislit keerata kuna kere oli liiga kitsas ning vedrupüstikud võtsid ka mõnusalt ruumi ning isegi peale sõda oli see venelaste jaoks keeruline protsess T-54 puhul!

Risti või mitte, see polnudki tol ajal niivõrd probleemne, kuid arhailine vedrustus küll, märkad ju isegi, kuidas T-34 puudused igast küljest kollitavad Aga ega siis T-54 ei olnud esimene tank, kus mootor risti keerati - T-44 sai juba 1944 aastal sellise lahenduse.

Kuid edasi hakkab sul nüüd kõik hoopis sakslaste poole viltu kiskuma, olgu, kui sa teeksid seda võrdlusmomendina T-34 hindamiseks, kuid asi kisub juba hoopis teiseks teemaks. Ehk võtad ette ja teed kas Tiigri või Pantri või mõne muu kultusmasina jaoks omaette teema?

Katsun nüüd asja teema mõttes veidi õigemasse rööpasse tagasi juhtida ja kirjeldada veidi seda, mis juhtus kui 40 aastal vastvalminud T-34 -dega rahule ei jäädud, kui õigesti mäletan, siis mainisid ju neid korra isegi?

T-34 lugu uurides jääb vägisi mulje, et ta kujutas endast igal konkreetsel ajahetkel konstruktorite jaoks justnagu mingit põhitegevuse aseainet – T-34 oli küll tootmises, kuid selle asemel et tegeleda tema probleemsete kohtade parandamisega, mida oli juba 1940 aasta lõpus koostatud nimekirja vaadates oi kui palju, tegeleti pea kogu aeg millegi muuga. Põhitegevuseks tundub 1940 –dal aastal olevat projekt A-41, see oli mõeldud lahendama torni ruumipuudusega seonduvat – projekteeriti uus, kolmekohaline torn, pöörderingiga 1700 mm (T-34 torni pöördering oli 1420 mm), mis oleks võimaldanud tanki komandörile tõepoolest normaalsed tingimused, kuid siis tuli välja, et seda ei õnnestu kasutusele võtta ilma keret kapitaalselt ümber tegemata. Seega jäi asi sinnapaika. Nüüd võeti ette juba täiesti uue tanki projekt – alustatakse töid A-43 ehk siis T-34M kallal, see oleks pidanud tulema veidi pikem, kitsam ja ka kõrgem, kui T-34, kliirensit suurendati 50 mm võrra. Uue tanki jaoks nägi projekt ette uue, 600 h/j diisli V-5 väljatöötamise. Uut käigukasti aretama ei hakatud, olemasolevale neljakäigulisele lisati demultiplikaator, mille tulemusena oleks T-34M saanud kaheksa käiku edasi ja kaks tagasi. Arhailise Christie küünalvedrustuse asemel oleks pidanud uus tank saama täiesti kaasaegse torsioonvedrustuse. Torniks oli mõeldud seesama projekt A-41, kus komandör oleks saanud täiel määral oma ülesandeid täita, samuti oli projektis ette nähtud komandotorn. Raadiojaam koliti tornist keresse, mis võimaldas suurendada lahingukomplekti 77 mürsult 100 –ni, kuulipildujate magasinide arvu 46 –lt 72 –ni. Lõpptulemusena saadud masin oleks kaalunud peaaegu et tonni jagu vähem, kui T-34. Ainus, mis veidi halvenes, oli erisurve pinnasele, kuna projekt nägi roomiku laiuseks ette 450 mm algselt T-34 –l kasutuses olnud 550 mm asemel.
1941 aasta jaanuaris kiitis Kaitsekomitee projekt heaks ning märtsis alustati kahe etalontanki valmistamist, samal ajal alustasid allhankijad ettevalmistusi uue masina sõlmede ja detailide tootmiseks. Mariupoli tehas sai torni tehnoloogilise poolega hakkama – 1941 aasta maiks mitte ainult ei valminud esimesed viis torni, vaid valmistuti tõsiselt ka seeriatootmiseks, kuna 41 aasta sügisel, kui tehas evakueeriti, veeti kaasa 50 praktiliselt valmis torni. Ka Harkovis oli seeriatootmiseks kõik peaaegu et valmis: 17 aprilliks saadi valmis esimesed kolm soomusterasest keret, kuu lõpuks jõudsid Harkovi traktoritehasest kohale torsioonid, tugirattad ja teised käiguosa elemendid. Kuid selle tanki jaoks ette nähtud diisel V-5 ei saanud valmis ei 1. maiks, ega ka sõja alguseks. Sõja alates pandi projekt koheselt seisma.
Ent asi oli olnud juba nii kaugel, et kohe-kohe hakkavad tulema tõeliselt modernsed ja kaasaegsed tankid (ja seda oleksid nad siis tõepoolest olnud), mistõttu T-34 moderniseerimiseks ettenähtud parandused oli jäetudki tegemata, kogu aur oli läinud vile peale. Kui võtta kasvõi selline näitaja, nagu ebarahuldav ümbruse jälgimine tankist, siis takiperiskoop MK-4 ilmus alles 1943 aastal, kuigi juba Poolas 1939 trofeeks saadud masinate periskoope uurides oli jõutud tõdemuseni, et need on kordades paremad, kui seni nõuk. armees kasutusel olnud periskoobid. MK-4 kujutas endast inglaste periskoobi klooni, miks seda siis varem ei võidud ette võtta – lend-lease ju tõi Matildasid hulgim kohale? Kui siis selliseid asju uurida, võtab ikka pead vangutama küll – tegu peaks olema ju „maailma parima tankiga“...

Millalgi jätkan.

Urmas.

[T-62]

Tänud fossiilile, kes viitsib ja suudab teema raamides pidada.
Oleks üks küsimus ka:
Kas netis leiduv materjal 34 katsetamisest jänkide poolt on usaldusväärne?

http://army.armor.kiev.ua/hist/tank_T-34.shtml

[Wots]

To Fossiil

1. T-44 ei toonud ma teadlikult näiteks kuna jäi vene inseneride "karbiks" kus oli lihtsalt palju uusi ideesid ning 8 tonnine kaalutõus tekitas nii mõnegi probleemi T-54 juurde.

2. Kuidas moodi siis üldse võrrelda tanki T-34 kui mitte teistega,mis osalesid ka selles sõjas? Üksteisi tehnoandmetega surnuks lüüa on ka kole naljakas.

3. Saksa tankide suurimaks plussiks oligi ainult kõik see,mis jäi neil torni sisse ehk kahur,erinevad optilised seadmed ja hästi treenitud meeskond(ok juht ja radist istusid mujal). Tornid olid üldjuhul täiesti andekalt koostatud,mina küll ühtegi suuremat viga ei näe ning väiksemate kallal ei hakka niisama virisema,aga mille kuradi pärast need topiti peale eriti äprardunud veermikudele ajalugu vaikib.

Korpuses olid ju järgmised vead:

*põhjendamata suur kaal-arvestades soomust
*keeruline ning kergesti haavatav veermik-ühtegi eelist nad ei pakkunud,küll aga probleeme
*süsteem kus jõud liikumiseks viidi kardaaniga läbi terve kere-hiljem räägin väga põhjalikult
*kallis tootmine-võrreldes vanema generatsiooni tankidega ning ka toodangu numbrid räägivad ühte teist
*raske hooldada ning remontida- ka juba ennam ära seletatud
*mõtetult suured mõõtmed- suured märklauad maastikul ning "avarad sisetingimused äärmiselt kaheldavad"

Jutt puudutas siis Tiger1,Panthrit,Tiiger2 ehk Saksa "imetanke".

Kahepoolega münt.

4. Mul ongi mõtted otsas. Võrdlustes on ju alati 2 varianti,kas kiita ühtepoolt või siis teist maha teha

[kangelaspioneer]

*keeruline ning kergesti haavatav veermik-ühtegi eelist nad ei pakkunud,küll aga probleeme

T-34 õnnestunud veermikust oli alles mõni post tagasi juttu, halleluuja. Pz III-IV veermik oli vägagi lihtne- torsioonid, peaaegu kõik muu väljaspool keret. Pz V-IV suured ja õhukesed rattad olid omaette teema, aga kuna mul selle kohta pädevat informatsiooni kuskilt võtta ei ole, siis...

*süsteem kus jõud liikumiseks viidi kardaaniga läbi terve kere-hiljem räägin väga põhjalikult

Mõningatel tänapäevastel autodel on käigukast paigutatud mootorist eraldi ning peaülekandega kokku. Oskab keegi pakkuda, miks. Vihjeks- tegemist ei ole odavate rahvaaautodega.
Kardaanvõll on suhteliselt hooldevaba asi- laagrid määrida, keerukamatel konstruktsioonidel ka ristid. Selle võib keresse korralikult ära pakkida, sest igapäevast juurdepääsu lihtsalt ei ole vaja. Samuti on omavahel kardaaniga (tegelikult mistahes distantsi võimaldava ülekandega) ühendatud mootoreid- käigukaste võimalik lihtsamalt omavahel asendada kas samasuguste või modifikatsioonidega. Ei pea muretsema agregaatide paigutuse (mootori külge kinnitatud käigukast võtab terve ühe külje enda alla), ega ühenduste pärast. Proovi mosse mootorit Volga käigukastiga ühendada- ainult vahetüki abil on see võimalik. Kui vahel on kardaan, siis selle vahetüki tootmine on treialile ehk tunni küsimus, vaheplaati tehakse metallitöökojas kehvemal juhul nädal aega. Ja vene tehnika on siinkohal eriliselt ikaldunud, sest pahatihti ei sobi sama margi ja mudeli samas tehases toodetud agregaadid omavahel.

*mõtetult suured mõõtmed- suured märklauad maastikul ning "avarad sisetingimused äärmiselt kaheldavad"

Loe mu posti esimeselt või teiselt lehelt. T-34 oli nagu karistusasutus, istmeteks olid mingid pukid, mehaanika liikus raskelt, välja ei näinud, toetuda polnud kuhugi. Seda T34/85 puhul, milles mul on olnud au viibida. Ei taha teada, mis tunne mõnes sõjaalguse mudelis võis olla.
StuG III oli hoopis teine tera- igal mehel konkreetne plats, pane ennast sinna paika ning kõik on käepärast. Nii toetuspind, käepidemed kui väljavaade. Lisaks veel sile põrand.
Sama trend jätkub ka tänapäeva tankide puhul- vene omad pisikesed nagu kilukarbid, lääne omad "sihtmärgid maastikul" aga mugavad, istu või mitu päeva sees.