http://www.flugzeug-lorenz.de/index.php?id=78
Antud materjal on Hugo Junkersi poolt Esimese Maailmasõja aastatel loodud raskete pommitajate projektide järjeks . Seoses mudeli J.1000 taasavastamisega, mis ilmselt kuulub Junkersi loomingu raudvara hulka ja mis loodetavasti leiab peagi koha Müncheni muuseumi eksponaatide hulgas, on huvitav tähendada, et lennukist oli tehtud veel üks huvitav versioon.
„Pardiskeemi“ järgi ehitatud lennumasin, milles Hugo Junkers oma tuntud patendist „hõljuv liblikas“ lähtudes töötas läbi suure kandevõimega paksu tiiva lahenduse, pidi edaspidi saama reaalsuseks. Patent kujutas endast Junkersi firma silmapaistvama lennuki eelprojekti.Projekti ennast on mainitud ka varasemates dokumentides. Teiste dokumentide järgi mainiti lennukit esmakordselt mitte 1925 aastal, vaid aasta varem ja seda oli esitletud üldsusele VDI 63 kokkutulekul Hannoveris. Lennuk pidi õhku tõstma 100 reisjat koos pagasiga. Kasuliku koorma üldkaal pidi olema 12 000 kilo, masin kandis ka kümmet meeskonnaliiget ja kütusetagavara kümne lennu tarbeks (10 000 kg). Kasutatud nimetus-„Tuleviku transokeaaniline lennuk“- ei vastanud ilmselt kümnetunnisele lennukestvusele ja –kiirusele 190 km/h, millega masin polnud suuteline Atlandit läänest itta ka kõige kitsamas kohas ületama. Sellele vaatamata oli projekt oma esialgses versioonis , esitletuna kõigest viis aastat peale Esimese Maailmasõja lõppu, märkimisväärne progress võrreldes piiritaguste konstruktsioonidega, seda mitte vaid oma hiiglaslike mõõtmete, vaid ka üldise konspektsiooni osas.
1924 aastal projekteeritud J.1000 hiiglaslikud mõõtmed võrreldavatena samas mõõtkavas Junkers 52/3m mudeliga.
Peale suure kandevõimega paksu tiiva kasutamise, millesse oli täielikult mahutatud reisjatesalongid, pagas, meeskonnaliikmete kabiinid, kütus ja mootorid, olid selles kasutamist leidnud ka sissetõmmatavad telikud ning uuetüübilised jõuallikad. Telikud olid ette nähtud tõmmata keres asuvatesse šahtidesse, mis seejärel kilpidega kaeti. Väljalaskmata telikutega avariimaandumise puhuks oli kere alumine osa märkimisväärselt tugevdatud.
Tagantvaade meenutab ameeriklaste ülikaasaegsete transpordilennukite mudelit.
4x1000=4000 hj jõuseadmena pidi kasutusse tulema uuetüübiline mootor- esmakordselt lennukiehituse ajaloos nähti ette kasutada vabade silindritega kolbkompressoreid, Nende poolt kokkusurutud õhk pidi esmalt mööda spetsiaalseid õhujuhtmeid pidi kogumisreservuaari saabuma ning sealt seejärel siis propellerite taga asuvatele turbiinidele suunatama. Kaheksateistkümnenda väljaande 2811 leheküljel on näidatud kolm lõiget vasakust tiivast ning mootoritest turbiinideni viivate õhujuhtmete paigutus.
Niimoodi võinuks tuleviku monoplaan J.1000 välja näha maandumisel. Oma 80-meetrise tiivaulatusega kujutanuks ta muljetjätvat vaatemängu, eriti kui arvestada, et gigantne Lockheed Galaxy tiibade siruulatus on vaid 68 meetrit.
Aegade jooksul töötati projekti ümber ja muudeti korduvalt. Hilisemast pärinevad andmed märkimisväärselt võimsamatest jõuallikatest- neli diiselmootorit võimsusega 2000 hj mootori kohta, mis plaaniti turbiinide asemele paigaldada. Lennuki väljanägemine nende muudatustega ei muutunud, kuid lennuomadused oleks pidanud märkimisväärselt paranema.
Umbes nii oleks J.1000 näinud välja peale starti.
J.1000 jäi vaid projektiks, kuid avaldas sellele vaatamata mõju lennukiehitusele.
Kirjeldus
„Tuleviku monoplaan“ J.1000 kujutas endast neljamootorilist 1924 aasta „pardi“ skeemiga transpordilennukit
Kandepinnad.
Tiiva konstruktsioon põhines gofreeritud petalllehtedega kaetud torukarkassil. Pilootide kabiin paiknes tiiva esiserva ülaosas ja võimaldas pilootidele igas suunas hea väljavaate. Selle taga paiknesid meeskonna puhkeruum ja köök, mille kõrval asus lennuki komandöri ja kahe piloodi ruum. Nende ruumide taga paiknes jõuseade.
Kõik reisjatesalongid asusid tiiva pakseimas (2,3 m) osas- 12 kabiini, igaüks kuuele inimesele, asusid tiiva esiosas, 14 kabiini kahele inimesele aga tiiva keskosas. Kõiki reisjatekohti oli võimalik kiirelt kohandada magamiskohtadeks nagu seda tehti magamisvagunite kupeedes. Reisjate sektsiooni taga oli piisavalt vaba ruumi meeskonna puhkuseks ja pagasiks.
Kere.
Kaks lühikest korpust olid omavahel ühendatud kandepinnaga ning ette nähtud reisijate toitlustamiseks ning vaba aja sisustemiseks, kummagis oli kohti 18 inimesele. Sealsamas paiknes ka nišš põhiteliku tarbeks.
Telik.
Põhitelik koosnes kahest grupist, kummaski kolm kõrvuti paiknevat ratast.
Saba
Esitiib kujutas endast võnkuvat pendlit. Topeltstabilisaatorid paiknevad mõlema korpuse pikendusel. Täiendavalt on tiiva ülaosa tippudel kaks lennusuunas koonduvat kiilukujulist saba
Jõuseade.
Esialgu oli ette nähtud jõuseade neljast 1000 hj vabade silindritega kolbkompressormootorist üldvõimsusega 4000 hj. mootorid olid õhuvoolikute kaudu ühendatud kokkusurutud õhu kogumisreservuaariga ning edasi nelja tiiviku turbiinidega. Hiljem oli ette nähtud paigaldada turbiinide asemele neli 2000 hobujõulist diislit üldvõimsusega 8000 hj.
J.1000 demonstreerib lennul oma kordumatut „pardi“skeemi.
J.1000 1924 aasta mudeli lennutehnilised andmed:
Tiivaulatus 80 m
Pikkus 24 m
Maksimaalne tiiva kord 10 m
Maksimaalne tiivakõrguse profiil 2,3 m
Tiiva pind 600 m2
Maksimaalne kõrgus 7,5 m
Lennukaal 37 000 kg
Sellest kasulik koormus 100 reisjat ja pagas 12 000 kg
Kütusevaru 10-tunniseks lennuks 10 000 kg
Tühja lennuki kaal 14 000 kg
Lennuandmed:
Maksimaalne kiirus 190 km/h
Tiiva erikaal 60 kg/m2
Erivõimsus 9 kg/hj
Võimsus kandepinna ühikule 6,7 hj/m2
Allikas: "Der „Zukunftseindecker" Junkers J.1000" LUFTFAHRT international 22
http://alternathistory.org.ua/monoplan- ... kers-j1000