Vanem tehnika, memuaarid jne.

[jackpuuk]

Sinna auku need andmed jäävad jah (tehaseraamatukeses neid pole, raamatukene ise täitsa olemas), erinevad netiavarused annavad kiirenduseks 8,2-8,5 sajani ja tippkiiruseks kuni 218. 110- kilovatiseid pole enam kusagilt võtta (päris pikalt otsisin juba 8 aastat tagasi), see käib 7,2 sekundit sajani. Kas on ära määndatud või bambusesse sõidetud, klubis on üks, millel hetkel käivad kapitaalsed keretööd. Ilus on jah, tänud .

[jackpuuk]

Et Kadaku teemat mitte solkida, siis kirjutan tänasest katsest (mis küll juhuslikult tekkis seoses möödasõiduga). Kahekesi autos, möödasõitu alustades kiiruselt 90 kolmanda käiguga ja neljandaga 190-ni spido järgi läks aega 16 sekundit. Mul kaamera autos.

Tegelikult juhtus see möödunud suvel (lihtsalt copy Hondafoorumist). Parema tulemuse saamiseks oleks pidanud alustama möödasõitu teise käiguga (teine käik kuni 106 kilomeetrit tunnis). Sellel Autol veab üks hobene 7,58 kilo, igapäeva perevagunil veab üks hobene 15,27 kilo. Mis te arvate, kas kevadel punase armukese talvekorterist välja ajamise järel on kogu aeg kriips kõrvuni?

Prooviringid A24 ringil, kolmas käik, GoPro järgi 143 kilomeetrit tunnis, rehvideks piltidel olev tänavalegaalne slikk Hankook Ventus RS2. https://www.youtube.com/watch?v=xehY2jS ... ture=share

[mx77]

GoPro järgi 143 kilomeetrit tunnis,

GoPro???

[mx77]

http://tarbija24.postimees.ee/3098443/g ... abi-aegade

Deem, see vana Ikarus on tegelikult ikka väga kena.

[Joss Metsast]

Spido lõppuajamistest. Esimeseks lääne autoks oli lombitagune fordi universaal , 91' aasta taurus. Tollase ameerika pereautole kohaselt lõppes spidomeeter ära umbes 85 mp/h juures (umbes 135 km/h)... Edasi olid ju nii ehknaa lubatud kiiruse piiridest väljas ja sõitsid omal vastutusel. Vähemasti nii mulle usas elav sõber seletas. Sellel ei olnud mingi probleem spido lõppu ajada ja mis seal salata, vasikavaimustuses ka paar korda spido ka uuele ringile aetud

[jackpuuk]

GoPro järgi 143 kilomeetrit tunnis,

GoPro???

Vabandust, minu näpukas. Tegemist oli racechrono vidinaga. Saab hiljem selle abil arvutis ringiaegu analüüsida.

[von manstein]

Spido lõppuajamistest. Esimeseks lääne autoks oli lombitagune fordi universaal , 91' aasta taurus. Tollase ameerika pereautole kohaselt lõppes spidomeeter ära umbes 85 mp/h juures (umbes 135 km/h)... Edasi olid ju nii ehkn

Ohh seda USA huumorit..

Seda on ju 11 km/tunnis vähem, kui Lemet koos laboripundiga 408 mossest ja 37 kilovatist välja meelitas..

Nohh ja isiklikud memuaarid samal teeemal..
Jawa 350 kahe kellaga..
Spidokas 180-ni gradueeritud.., Tahhomeeter 8000 pöördeni..Punase alaga suisa 6000.. Täpselt nagu Super-lux lada..

Reaalsus.. Kuni 4000 pöördeni (100km/h) jooksis normaalselt. Edasi algas ikaldus..

110 normaalolekus ja kui lenksude kohale nõjatuda siis ehk 120.. Tõsiselt..

Küllap järgneb ka kommentaare spidoka lõhkiajamisest.. Ausalt ei usu..

[kaugeltuuriv]

Minu esimesed mälestused liinibussiga oli see traktoriks kutsutud Ikarus.
Mäletan,et sellised olid siis Pärnus sõidus,võisin olla vast nii 4-5 aastane vast,sest kui koolis olin siis juba tulid need kollased tibud.
Vanadel oli see keeramisega piletikassa,kutsuti neid südametunnistuse kassaks,neid võis ka ilma münte sinna toppimatta keerata.Tibudega tulid ka talongid.
Nende punaste Lux Ikarussidega,mis kaugeliinil tuli ka peale nende tibude saabumist sõita,igavesed palavad olid suvel,eriti seal tagaotsas sõita.

[vanahalb]

Vanadel oli see keeramisega piletikassa,kutsuti neid südametunnistuse kassaks,neid võis ka ilma münte sinna toppimatta keerata.Tibudega tulid ka talongid.

Eestis seda "südametunnistuse kassat" vist korralikult käima ei saadudki. Mina mäletan kogu oma teadliku elu talonge... või oli konduktorivanamutt, piletirullid kaelas, ka kuskil palgal?

Küll aga toimis südametunnistuse kassa väga edukalt veel 80-ndate keskel Leningradis. Suurlinna värk. Sel mehhanismil oli suur läbipaistva kaanega anum, mille keskel horisontaalne metallplaat. Sinna visatud raha võdises mingi aja plaadil ja kadus lõpuks bussi vibratsiooni taktis paja alumisse poolde. Pärast mündi viskamist võis endale pileti keerata. Samal ajal jälgisid kümned silmapaarid, et kas raha ikka panid.
Kui plaadil midagi ei olnud, hakkasid valvsad kodanikud peksma. Juhtus, et isegi näkku. Mutikesed turukottidega, grazdankad oma vihmavarjude ja ridikülidega, üliõpilasneiud joonisemappidega. Seal õppisid vist pooled insenerideks ja käisid ringi, mingid jämedad torud K-700 hüdrosüsteemi skeemidega õlal.

Mina nägin tollal klassiekskursioonil olles seda masinat üldse esimest korda. Me keegi polnud enne näinud ja sellepärast valitses bussi selles osas elevus. Üks viskas kopika ja mingit piletit ei tulnud Mis jura see nüüd on Teine tõmbas lihtsalt rulli otsast ja käristas omale ilma mingi rahata pooleteistmeetrise lindi
Mutikesed vaatasid küll, aga kallale ei julgenud tulla. Ainult pilgud olid sellised, et uh, neetud fashistid, kahjurid, oleks vaid praegult 45-s aasta!!!

Süsteemi toimimine seletati ära alles aasta hiljem vene kroonus. Seal olevat veel see boonus, et kui oleks keegi üksinda seda masinat põrnitsema jäänud nagu vasikas ajaväravat, oleks mutike järgmises peatuses maha läinud, tänavanurgale postimiilitsa juurde vudinud ja ärevalt seletanud, et espioon on bussis, tulge võtke kinni enne kui kuskil kahju jõuab teha.

[mx77]

Vanahalb, mõtle ikka vähe järgi. Isegi mina mäletan neid iseteeninduskassasid veel väga hästi. Igatahes käisin ma sellel ajal põhikoolis. Ja mu sünniaasta ei ole väga varajane, pinsini veel ikka jupp aega.

[Lemet]

Eestis seda "südametunnistuse kassat" vist korralikult käima ei saadudki. Mina mäletan kogu oma teadliku elu talonge... või oli konduktorivanamutt, piletirullid kaelas, ka kuskil palgal? 

Lugupeetav lihtsalt vist noor...töötadid need keeramisega kassad kenasti ka meil, alqtes minu mäletamises olevatest pika esiistmega Ikarusest, sealt puna-valgetesse, kus siis komposterid need välja vahetasid. PLastikkatte all kummilint ja sellel mündid sõitmas, kenasti oli näha, kes mündi pani ja kes niisama kruttis. Trammides oli süsteem, et poetasid kolmekopkalise ja tirisid küljel hooba, misjärel masin sulle pileti välja sülitas.

[Walter2]

http://torufoorum.net/viewthread.php?ac ... &tid=18960
siin erinevad veneaegsed biletisüsteemid, viimane pilt peaks olema see südametunnistuse kassa

[Lemet]

Ja eelviimane kolmekopikane trammipileti pakkuja...

[vanahalb]

Vanahalb, mõtle ikka vähe järgi. Isegi mina mäletan neid iseteeninduskassasid veel väga hästi. Igatahes käisin ma sellel ajal põhikoolis. Ja mu sünniaasta ei ole väga varajane, pinsini veel ikka jupp aega.

Nujah, ma ei ole linnast pärit vaid 30-40 km Tallinnast ja teistes linnades nagu varases nooruses bussiga üldse ei sõitnud. Kui vaja, viidi autoga.
1980 või 81 võis olla see aeg kui päris iseseisvalt Tallinnasse sai hakatud logistama ja trammides olid sellal kolmandal pildil olevad asjandused. Hammustasid talongi korralikult läbi, vahel harva kui mõnel selle hoova vinnastus katki oli ja niisama nätsutas. Bussides olid tavaliselt rohelise äärega kompostrid esimeselt pildilt. Nendega oli augustamine vähe vaevalisem, eriti kui sinna veel mitu piletit korraga toppida.
Teisel pildil olev piletimüügiautomaat oli nendes bussides , mis linnast välja sõitsid ja sealt ragistas pileti välja bussijuht ise.

Kahte alumist konstruid näen ma üldse esimest korda ja enda kaitseks võin öelda, et terve meie klassi poisid polnud minumeelest "südametunnistuse kassat" enne seda Leningradi juhtumit näinud. See on ka dateeritav, sest samal ekskursioonil juhtusime mingisse plaadipoodi, kus letis oli vabamüügis tollase Eurovisioni võitja Herreyse plaat , kirillitsas Diggi loo- Diggi ley peale kirjutatud (plaadifirma Melodija kangelastegu) Jälle asi, mis meil võttis põlved nõrgaks, aga venelased käisid sellest riiulist nagu tühjast küünist mööda.

[jackpuuk]

Veel oli linnavälistel liinidel mingi aeg kasutusel selline kõrvuti asetsevate värviliste sakiliste ketastega aparaat. Bussijuht näppis nendel ketastel õiged numbrid paika. Aga kuidas pilet välja tuli, seda enam ei mäleta. Oli seal miskine kang või tuli rullikut keerata, mitte ei plahvata