Lääne vs. idabloki lennukid
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 39981
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Mig-23 suvalises modifikatsioonis jääb üsna tuntavalt alla Mig-29-le. Mig-29 omas esialgu lapsehaigusi ja tehnilisi jamasid, kuid see ei tee 1960ndate tehnikat kohe uuemast paremaks.
Miks parem on?
1. radar näitab kaugemale ja suudab lukustada kaugemal
2. optika-elektrooniline süsteem ja korralik kahuri sihik
(Mig-23 kahurit saab kasutada ainult visuaalselt nähtava märgi ning silma järgi,sest Mig-23 radari miinimumkaugus on umbes sama mis kahuri maksimumkaugus, seega puudub Mig-23 võimalus manööverdavat märki täpselt lasta, Mig-29 kasutab kahuri ballistilist arvutit ja märgi jälgimiseks
laserkaugusmõõtjat ja optika-elektroonilist süsteemi)
3. kohtumisnurk on suurem
4. vertikaalkiirus on suurem (Mig-23 MLD - 230 m/sek, Mig-29 330 m/sek)
5. väljavaade kabiinist on parem
6. Veojõu/kaalu suhe on parem
7. Uuemad raketid
Alla jääb natuke lennukauguses ning esimeste mudelite tehniliste jamadega.
Täpsem jutt http://www.sci.fi/~fta/MiG-29-3b.htm
Miks parem on?
1. radar näitab kaugemale ja suudab lukustada kaugemal
2. optika-elektrooniline süsteem ja korralik kahuri sihik
(Mig-23 kahurit saab kasutada ainult visuaalselt nähtava märgi ning silma järgi,sest Mig-23 radari miinimumkaugus on umbes sama mis kahuri maksimumkaugus, seega puudub Mig-23 võimalus manööverdavat märki täpselt lasta, Mig-29 kasutab kahuri ballistilist arvutit ja märgi jälgimiseks
laserkaugusmõõtjat ja optika-elektroonilist süsteemi)
3. kohtumisnurk on suurem
4. vertikaalkiirus on suurem (Mig-23 MLD - 230 m/sek, Mig-29 330 m/sek)
5. väljavaade kabiinist on parem
6. Veojõu/kaalu suhe on parem
7. Uuemad raketid
Alla jääb natuke lennukauguses ning esimeste mudelite tehniliste jamadega.
Täpsem jutt http://www.sci.fi/~fta/MiG-29-3b.htm
- Würger 190G
- Liige
- Postitusi: 2039
- Liitunud: 27 Sept, 2005 12:57
- Asukoht: Harjumaa
- Kontakt:
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 39981
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Üks põhjus, miks kaotused viimasel 30 aastal vene lennukite kasutajatel kergesti tulid, oli kuni viimase ajani mahajäämus raketiehituses ning taktikaliseks kasutamiseks sobimatud BVR raketid.
Vietnamis lasti õhulahingutes enamik USA lennukeid alla kahuritest, kuigi raketid olid siis olemas.
Esimese põlvkonna raketid RS-2US (NATO AA-1 Alkali) jne, mida kandsid Su-9 ja Mig-19, ei ole teadaolevalt ühtegi hävitajat suutnud tabada. Need olid väga primitiivsed asjad ja eeldasid, et märk seisab paigal kesk taevast, kui teda lastakse.
Teise põlvkonna raketid R-13 (ka K-13) aka AA-2 Atoll põhinesid esimesel Sidewinderil (AIM-9A/B) ning nende lahingustatistika pole just julgustav. Vietnamis lasti 10-st ameerika lennukist 8 alla kahuritest. Paljud Vietnami ässad eelistasid varasemaid raskete kahuritega lennukeid Mig-17F, Mig-19S (F-6) ning Mig-21F ning rakettidega, kuid ilma kahurita Mig-21PF oli täiesti out. Suures hädas loodi kiiresti-kiiresti kerealune konteinerkahur GSh-6 (Mig-21PFM). Probleemiks oli soe maapind, päike jne segavad asjaolud.
Nendesamade R-13 rakettidega olid ka relvastatud vene lennukid Iisraeliga "sõpruskohtumise" ajal 1970.
Kolmanda põlvkonna raketid R-60 (AA-8 Aphid) oli küll hea manööverdusvõimega (12G!!!), kuid väikese laskekauguse ning liiga nõrga lõhkepeaga (1982 Bekaas tulid isegi pihta saanud F-16 ise baasi tagasi). Sõdades kasutati enamasti rear-aspect R-60, all-aspect R-60M pole eriti kuulda olnud.
Tegijaks muutus alles R-73, mis tuli 80ndate keskel.
Mis puudutab vene keskmaa- ja kaugmaarakette, siis nende efektiivsus õhulahingus on juba ette määratud (välja arvatud R-77) sellega, et nad olid loodud ikkagi NL PVO vajadusteks, mille esmane sihtmärk olid tuumarelva kandvad strateegilised pommitajad, mis teadupärast ei manööverda, kuid tekitavad häireid enda kaitseks. Et hävitaja saaks enda nahaga riskimata lasta vesinikupommidega koormatud B-52, siis oli vaja suure lennukaugusega ja suure lõhkelaenguga rakette ja pooled neist pidid olema soojustundlikud, sest Vietnam näitas, et radarite häirimine on kaunus efektiivne tegevus. Sest mismoodi lasta soojustundlikku raketti 60 km taha? Seda saab lasta ainult tohutu soojusallika pihta, mis on nii suurelt kauguselt piisavalt kontrastne. Ja R-60ga ei hakata laskma seepärast, et kujutletavas tuumasõjas oleks olnud kõik need B-52, B-1, Vulcan vms masinad pilgeni tuumapomme täis, mis lennuki tabamusel ilmselt detoneeruvad ja seetõttu on vajalik relv, et tulistada neid ohutult kauguselt (50 km tuumaplahvatusest on lennukile üldiselt üleelatav asi).
See on ka üks põhjus, miks sõdades need R-40, R-23 ja R-27 raketid rohkem ballastiks on. Nad suudavad tabada kuni 7G manööverdavat sihtmärki (kuna rakett on suur ja raske) ning nende soojusversioonid ei toimi nii väikse soojusallika pihta, nagu on hävitaja mootor.
Lokaalsõdades aga hävitaja vs strat. pommitaja olukordi eriti ei olnud ning NL tehnika kasutajad said vastu nina muuhulgas ka viletsate rakettide ning sobimatute rakettide pärast.
Eritrea-Etioopia konfliktis olevat olnud R-27 tabamistäpsus 20:1 (5%). Lahesõjas ja Jugoslaavias oli aga AIM-120 lasketäpsus ligi 90% ning Lahesõjas oli AIM-7M lasketäpsus 3st 2 pihta.
Raskete R-33 rakettide kasutamine taktikalise lennuväe vastu on aga raha raiskamine, sest nii suure massi kohta on raketi manööverdusaerodünaamika nõrk ning arvestades NATO masinate erakordselt head situational-awarenessi, radarihoiatusi, siis tulev R-33 avastatakse juba kaugelt eemalt ja kui õigel ajal manööverdama hakata, siis on pihtasaamise võimalus kaunis väike. Lihtsalt liiga lähedale ei tohi lasta, sest pauk on kõva ja killud lendavad kaugele.
Seetõttu pole nt Eesti stsenaariumis mingit mõtet Mig-31 peale saata näiteks ex-saksa F-4 vastu, sest pihtasaamise võimalus on väike ja kui see Mig satub AIM-120 laskeulatusse, siis oma olematu manööverdusvõimega on Mig-31 laul lauldud (kontrollid Lahesõja järel Iraagi Mig-25 pihta).
Vietnamis lasti õhulahingutes enamik USA lennukeid alla kahuritest, kuigi raketid olid siis olemas.
Esimese põlvkonna raketid RS-2US (NATO AA-1 Alkali) jne, mida kandsid Su-9 ja Mig-19, ei ole teadaolevalt ühtegi hävitajat suutnud tabada. Need olid väga primitiivsed asjad ja eeldasid, et märk seisab paigal kesk taevast, kui teda lastakse.
Teise põlvkonna raketid R-13 (ka K-13) aka AA-2 Atoll põhinesid esimesel Sidewinderil (AIM-9A/B) ning nende lahingustatistika pole just julgustav. Vietnamis lasti 10-st ameerika lennukist 8 alla kahuritest. Paljud Vietnami ässad eelistasid varasemaid raskete kahuritega lennukeid Mig-17F, Mig-19S (F-6) ning Mig-21F ning rakettidega, kuid ilma kahurita Mig-21PF oli täiesti out. Suures hädas loodi kiiresti-kiiresti kerealune konteinerkahur GSh-6 (Mig-21PFM). Probleemiks oli soe maapind, päike jne segavad asjaolud.
Nendesamade R-13 rakettidega olid ka relvastatud vene lennukid Iisraeliga "sõpruskohtumise" ajal 1970.
Kolmanda põlvkonna raketid R-60 (AA-8 Aphid) oli küll hea manööverdusvõimega (12G!!!), kuid väikese laskekauguse ning liiga nõrga lõhkepeaga (1982 Bekaas tulid isegi pihta saanud F-16 ise baasi tagasi). Sõdades kasutati enamasti rear-aspect R-60, all-aspect R-60M pole eriti kuulda olnud.
Tegijaks muutus alles R-73, mis tuli 80ndate keskel.
Mis puudutab vene keskmaa- ja kaugmaarakette, siis nende efektiivsus õhulahingus on juba ette määratud (välja arvatud R-77) sellega, et nad olid loodud ikkagi NL PVO vajadusteks, mille esmane sihtmärk olid tuumarelva kandvad strateegilised pommitajad, mis teadupärast ei manööverda, kuid tekitavad häireid enda kaitseks. Et hävitaja saaks enda nahaga riskimata lasta vesinikupommidega koormatud B-52, siis oli vaja suure lennukaugusega ja suure lõhkelaenguga rakette ja pooled neist pidid olema soojustundlikud, sest Vietnam näitas, et radarite häirimine on kaunus efektiivne tegevus. Sest mismoodi lasta soojustundlikku raketti 60 km taha? Seda saab lasta ainult tohutu soojusallika pihta, mis on nii suurelt kauguselt piisavalt kontrastne. Ja R-60ga ei hakata laskma seepärast, et kujutletavas tuumasõjas oleks olnud kõik need B-52, B-1, Vulcan vms masinad pilgeni tuumapomme täis, mis lennuki tabamusel ilmselt detoneeruvad ja seetõttu on vajalik relv, et tulistada neid ohutult kauguselt (50 km tuumaplahvatusest on lennukile üldiselt üleelatav asi).
See on ka üks põhjus, miks sõdades need R-40, R-23 ja R-27 raketid rohkem ballastiks on. Nad suudavad tabada kuni 7G manööverdavat sihtmärki (kuna rakett on suur ja raske) ning nende soojusversioonid ei toimi nii väikse soojusallika pihta, nagu on hävitaja mootor.
Lokaalsõdades aga hävitaja vs strat. pommitaja olukordi eriti ei olnud ning NL tehnika kasutajad said vastu nina muuhulgas ka viletsate rakettide ning sobimatute rakettide pärast.
Eritrea-Etioopia konfliktis olevat olnud R-27 tabamistäpsus 20:1 (5%). Lahesõjas ja Jugoslaavias oli aga AIM-120 lasketäpsus ligi 90% ning Lahesõjas oli AIM-7M lasketäpsus 3st 2 pihta.
Raskete R-33 rakettide kasutamine taktikalise lennuväe vastu on aga raha raiskamine, sest nii suure massi kohta on raketi manööverdusaerodünaamika nõrk ning arvestades NATO masinate erakordselt head situational-awarenessi, radarihoiatusi, siis tulev R-33 avastatakse juba kaugelt eemalt ja kui õigel ajal manööverdama hakata, siis on pihtasaamise võimalus kaunis väike. Lihtsalt liiga lähedale ei tohi lasta, sest pauk on kõva ja killud lendavad kaugele.
Seetõttu pole nt Eesti stsenaariumis mingit mõtet Mig-31 peale saata näiteks ex-saksa F-4 vastu, sest pihtasaamise võimalus on väike ja kui see Mig satub AIM-120 laskeulatusse, siis oma olematu manööverdusvõimega on Mig-31 laul lauldud (kontrollid Lahesõja järel Iraagi Mig-25 pihta).
Mis moodi siis see välja näeb? Kuidas tuumapomm detoneerub sellest et rakett pommilennukit tabas?Ja R-60ga ei hakata laskma seepärast, et kujutletavas tuumasõjas oleks olnud kõik need B-52, B-1, Vulcan vms masinad pilgeni tuumapomme täis, mis lennuki tabamusel ilmselt detoneeruvad ja seetõttu on vajalik relv, et tulistada neid ohutult kauguselt (50 km tuumaplahvatusest on lennukile üldiselt üleelatav asi).
-
- Liige
- Postitusi: 1229
- Liitunud: 08 Sept, 2005 0:35
- Asukoht: Tallinn, Õismäe
- Kontakt:
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 39981
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
Nii suure lennukauguse, kaalu ja IR peaga õhk-õhk raketid on omased ainult NL lennukitele. Samuti on nad mõeldud väga soojuskontrastse märgi laskmiseks.
Vähemasti mingi kaalutlus sellel oli, et IR rakette oli vaja lasta 50 km kauguselt (pommitaja soojusfoon seda üldiselt lubab). Võib-olla mõeldi, et vaja lasta ka siis, kui seened juba tõusevad.
Ilmselt pole 3000 kmh lendaval Mig-25-l mingit probleemi võtta 800 kmh tossutava B-52 sappa ja põrutada lähedalt.
Lähimaa R-60 raketid olid mõeldud püüdurite enesekaitseks (Mig-25PD, Su-15TM, Mig-31).
Kuskilt olen kuulnud, et sütikud aktiveeriti juba enne vaenlase õhuruumi sisenemist, vahest teisejärguliste märkide jaoks, kui põhimärgile ligi ei saa
Igatahes need keskmaaraketid on lokaalsõdades osutunud manööverdavate märkide tabamiseks vähetõhusaks. Mida uus R-77 teeb, veel ei tea. Igatahes rahvas räägib, et R-27 tabamistäpsus olla Vietnami aegse-Sparrow tasemel. Selle kohta veel kinnitatud andmeid annab ilmselt oodata.
Lahesõjas olid igatahes poolaktiivsed AIM-7M raketid põhiline vahend, millega Iraagi masinaid alla lasti ning piisas 1-2 raketist.
Vene seniste (R-77 eelsete) rakettide vähesest efektiivsusest räägib ka kõnekas asjaolu, et lahingutaktika oli korraga kahe raketi (1 SARH ja 1 IR tüüpi) välja laskmine, et tabamist kindlustada, isegi Mig-29-l on raketnõi zalp 2 raketti korraga (nupust saab eraldi valida ka 0,5 ehk 1 rakett korraga).
Igatahes R-40 ja R-23 tüüpi rakettide edust andmed puuduvad ja ilmselt neid ei olegi edukalt kasutatud, mõned üksikjuhtumid.
Kui R-27 oleks tegija, siis poleks vaja neid sajas erinevas modifikatsioonis toota, et neid järjest lasta, piisab ühestainsast raketist.
Vähemasti mingi kaalutlus sellel oli, et IR rakette oli vaja lasta 50 km kauguselt (pommitaja soojusfoon seda üldiselt lubab). Võib-olla mõeldi, et vaja lasta ka siis, kui seened juba tõusevad.
Ilmselt pole 3000 kmh lendaval Mig-25-l mingit probleemi võtta 800 kmh tossutava B-52 sappa ja põrutada lähedalt.
Lähimaa R-60 raketid olid mõeldud püüdurite enesekaitseks (Mig-25PD, Su-15TM, Mig-31).
Kuskilt olen kuulnud, et sütikud aktiveeriti juba enne vaenlase õhuruumi sisenemist, vahest teisejärguliste märkide jaoks, kui põhimärgile ligi ei saa
Igatahes need keskmaaraketid on lokaalsõdades osutunud manööverdavate märkide tabamiseks vähetõhusaks. Mida uus R-77 teeb, veel ei tea. Igatahes rahvas räägib, et R-27 tabamistäpsus olla Vietnami aegse-Sparrow tasemel. Selle kohta veel kinnitatud andmeid annab ilmselt oodata.
Lahesõjas olid igatahes poolaktiivsed AIM-7M raketid põhiline vahend, millega Iraagi masinaid alla lasti ning piisas 1-2 raketist.
Vene seniste (R-77 eelsete) rakettide vähesest efektiivsusest räägib ka kõnekas asjaolu, et lahingutaktika oli korraga kahe raketi (1 SARH ja 1 IR tüüpi) välja laskmine, et tabamist kindlustada, isegi Mig-29-l on raketnõi zalp 2 raketti korraga (nupust saab eraldi valida ka 0,5 ehk 1 rakett korraga).
Igatahes R-40 ja R-23 tüüpi rakettide edust andmed puuduvad ja ilmselt neid ei olegi edukalt kasutatud, mõned üksikjuhtumid.
Kui R-27 oleks tegija, siis poleks vaja neid sajas erinevas modifikatsioonis toota, et neid järjest lasta, piisab ühestainsast raketist.
Muide, R-27 ei toodeta enam, selle tehas on Kiievisse jäänud.
R-77 toodetakse ning viimaste andmete kohaselt rohkem kui AMRAAMi. Hiina, India, Indoneesia, Malaisia, Algeeria, Vietnami tarveks. VVS-il seda massiliselt kasutusel ei ole.
Aga vaatamata kõigele ma olen siiski VVS tuleviku suhtes optimist. Nii et elame näeme.
Muide, millegipärast on minul kahtlane tunne et vähemalt MIG-25 ning 31 rakettidele eksisteeris ka tuumalõhkepea. Nii et suur laskmisdistants on võib olla tõesti sellest ka tingitud.
R-77 toodetakse ning viimaste andmete kohaselt rohkem kui AMRAAMi. Hiina, India, Indoneesia, Malaisia, Algeeria, Vietnami tarveks. VVS-il seda massiliselt kasutusel ei ole.
Aga vaatamata kõigele ma olen siiski VVS tuleviku suhtes optimist. Nii et elame näeme.
Muide, millegipärast on minul kahtlane tunne et vähemalt MIG-25 ning 31 rakettidele eksisteeris ka tuumalõhkepea. Nii et suur laskmisdistants on võib olla tõesti sellest ka tingitud.
Tuumapommi sütikuks on harilik lõhkeaine, mis on siis paigutatud ümber uraani või plutooniumi ja kui see plahvatab, siis litsutakse eraldi asetsevad uraani tükid plahvatuse jõul kokku ja algab ahelreaktsioon. Ma arvan, et ühe raketi plahvatus pommitaja sees võib olla piisav, et detoneerida tuumapommi sütik, mis muidu oli ehitatud nii, et lihtsalt taevast alla vastu maad kukkumisel midagi ei juhtuks. Kindlasti oli olemas ka taktika võidelda tuumapommiga tuumapommi vastu, ehk siis panna üks tuumapomm plahvatama kusagil lähenevate pommitajate eskadrilli ees, et nii kõik vaenlase lennukid ühe korraga hävitada.
Tagantjärele tarkus on täppisteadus!
ei ole see nii. ma ei ole suur spets, kuid:
a. Peavad need sütikud plahvatama sünkroonselt mitu tükki, ning sünkroniseerimine oligi nende suurem probleem tuumapommi valmistamisel
b. Imploosia on üldse olnud ainult esimeste tuumapommide tööpõhimõtte, hetkel see on unustatud.
Aga las teadjad mind parandavad.
80-ndatel oli S-75 ning S-200 peamine taktika tuumalaengute kasutamine. Muide, näiteks, Kelvingi baasil tuumaladu ilusti alles on (selline gofreeritud uss)
a. Peavad need sütikud plahvatama sünkroonselt mitu tükki, ning sünkroniseerimine oligi nende suurem probleem tuumapommi valmistamisel
b. Imploosia on üldse olnud ainult esimeste tuumapommide tööpõhimõtte, hetkel see on unustatud.
Aga las teadjad mind parandavad.
80-ndatel oli S-75 ning S-200 peamine taktika tuumalaengute kasutamine. Muide, näiteks, Kelvingi baasil tuumaladu ilusti alles on (selline gofreeritud uss)
- Kapten Trumm
- Liige
- Postitusi: 39981
- Liitunud: 28 Juul, 2005 15:35
- Kontakt:
R-33 ja R-40 tuumaversioonid on nende reaalsuse korral ilmselt suurem saladus, sest mõlemad raketid on Mig-31 relvastuses ka praegu.
Ameeriklastel oli küll selline rakett olemas, AIR-2 Genie. Viimane oli muidu mittejuhitav reaktiivmürsk, mitte juhitav rakett
Relvastuses kuni 1985, 1,5 kilotonni
http://en.wikipedia.org/wiki/AIR-2_Genie
Võib-olla suur lennukaugus oli vajalik ka selleks, et samal ajal kõmmutatakse nende pihta ka tuuma S-75 ja S-200ga ja end eemal hoida.
Ameeriklastel oli küll selline rakett olemas, AIR-2 Genie. Viimane oli muidu mittejuhitav reaktiivmürsk, mitte juhitav rakett
Relvastuses kuni 1985, 1,5 kilotonni
http://en.wikipedia.org/wiki/AIR-2_Genie
Võib-olla suur lennukaugus oli vajalik ka selleks, et samal ajal kõmmutatakse nende pihta ka tuuma S-75 ja S-200ga ja end eemal hoida.
- ugandiklubi
- Liige
- Postitusi: 1111
- Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
- Asukoht: Tartu või Sinimäe
- Kontakt:
Palju erinevad Etioopia ja Eritrea konfliktis , kasutatud MIG-29 ja SU-27, oma venemaal kastusel olevatest . ? Ja kas seal olid ka vene lendureid vöi kes neid seal välja õpetas ?
Viimati muutis ugandiklubi, 30 Mär, 2006 23:40, muudetud 1 kord kokku.
MIG 29 olid rivimasinatest veidi parem, need on olnud uuemad masinad toodetud 1992 umbes, viimstest partiist. Armee ei ostnud need välja.
MIGil oli ECM jaam (sisseehitatud), SU-l mitte.
SU 27 olid tavalised, pruugitud, saadetud rivipolkude koosseisust.
Venelased õpetasid mõlemad pooled, Etioopia kogu kupatuse juhtis endine vene lennukooli direktor.
MIGil oli ECM jaam (sisseehitatud), SU-l mitte.
SU 27 olid tavalised, pruugitud, saadetud rivipolkude koosseisust.
Venelased õpetasid mõlemad pooled, Etioopia kogu kupatuse juhtis endine vene lennukooli direktor.
- ugandiklubi
- Liige
- Postitusi: 1111
- Liitunud: 10 Juun, 2004 15:02
- Asukoht: Tartu või Sinimäe
- Kontakt:
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist