Jarvise korpuse materjaliks siis samuti roostevaba teras sarnaselt Starshipile. ...
Tōele au andes ei ole Starhip sugugi esimene rakett, mis on tehtud roostevabast terasest. Atlas V teine aste Centaur on näiteks tehtud 0,5mm roostevabast terasest. Suudab kanda >19 tonnist lasti. Tegemist on muide selles mõttes erilise astmega, et selle struktuuri mass moodustab kõige väiksema osa kogu astme massist. Samuti olid terasest kosmosesüstiku tahkekütuse kiirendid (SRB). Nende seina paksus oli u. pool tolli.
Kui nüüd ajaviiteks iriseda, siis 1960-ndatel kasutusse võetud Atlas-D perekonna kanderaketid (mis algselt olid projekteeritud tuumarakettideks) olid samuti RV-terasest kerega.
Need olid selles mõttes huvitavad aparaadid, et püsisid püsti ainult "täispuhutud" olekus tänu sisse pumbatud ülerõhule. Oli ka juhus, kui mingi süsteemirikke tõttu see ülerõhk kadus tankimise ajal ja siis rakett vajuski lihtsalt omaenda raskuse all kokku, ujutades kogu stardiplatsi petrooleumiga üle (mis õnneks ei plahvatanud).
Kerge kanderakett Astra tegi eile oma järjekorras kolmanda orbitaal-katsetuse, mis paraku taas ebaõnnestus, kui üks viiest mootorist purunes umbes sekund pärast starti. Aga see äpardus oli visuaalselt üsna muljetavaldav - polegi nagu varem näinud, et rakett lahkub stardiplatvormilt külg ees, jäädes sealjuures terveks. Lõpuks jõudis allesjäänud nelja mootori abil vist isegi 50km kõrgusele.
Järjekordne väikesatelliitide turule trügiv kosmose-startup Firefly tegi oma esimese katsestardi. See lõppes nii, nagu start-uppide esimesed katsestardid tavaliselt ikka lõpevad. Esimene aste jõudis isegi ülehelikiiruseni, enne kui külje ette keeras ja suitsiidi-käsu sai. Vähemalt ilusad kaadrid.
Täiendus: Firefly avaldas ka ise sellest üritusest ametliku video. Selgelt on näha, et umbes 12 sekundit pärast starti lülitub üks mootor välja ja sellega oli lennu saatus juba otsustatud.
Täiendus 2: Nagu selgus, siis jäi Firefly mootorisektsioon plahvatuses suhteliselt terveks ja kukkus alla vähem kui miili kaugusel stardipaigast põhja pool. Teoorias oleks pidanud stardipaigast lõuna poole merre kukkuma.
Viimati muutis onu juulius, 09 Sept, 2021 21:56, muudetud 2 korda kokku.
Huvitab, kas kõigil neil suurtel jublakatel, mida üles lennutatakse, on mingi enesepeenestav süsteem olemas, et kogu kupatus täies kaalus maapeal kellelegi pähe ei kukuks?
Vilks kirjutas:Huvitab, kas kõigil neil suurtel jublakatel, mida üles lennutatakse, on mingi enesepeenestav süsteem olemas, et kogu kupatus täies kaalus maapeal kellelegi pähe ei kukuks?
Jah. Tavaliselt on lineaarne kumulatiivlaeng piki raketi keret, millega lastakse siis kütusepaak sisuliselt pikuti pooleks kui hernekaun.
Vilks kirjutas:Huvitab, kas kõigil neil suurtel jublakatel, mida üles lennutatakse, on mingi enesepeenestav süsteem olemas, et kogu kupatus täies kaalus maapeal kellelegi pähe ei kukuks?
Nagu öeldud, siis vastav sisteem on kindlasti kõigil olemas. Inglisekeelne nimetus on Flight Termination System ehk FTS. Seda lühendit sisaldavaid raporteid võib ka raketistartide veebiülekannetes kuulda, näiteks "FTS armed" enne starti või "FTS safe" lennu hilisemas faasis. Selle konkreetse Firefly lennu puhul tuli FTS-i aktiveerimise signaal USA kosmosejõudude Vandenbergi baasi vastavalt asjapulgalt. Video ühelt stoppkaadrilt on näha, et ühekorraga toimub kaks plahvatust - ilmselt siis eraldi lõhkelaengud I ja II astmel.
Tänavu aprillis teatas Pentagoni kaitsearenduskeskus DARPA, et kavatseb tellida maailma esimese kosmosesõidukile mõeldud termotuuma-rakettajami-süsteemi (ingl NTP; nuclear thermal propulsion). Selle nimel töötavad koos kolm nimekat USA firmat: General Atomics, Lockheed Martin ja Amazoni asutaja Jeff Bezose loodud Blue Origin. Nende ühisarendusena valmib süsteem nimetusega DRACO (ingl Demonstration Rocket for Agile Cislunar Operations) — Maa ja Kuu orbiidi vahel kiirete operatsioonide läbiviimiseks mõeldud demonstratsioonrakett.
Termotuuma-rakettajam töötab, pressides vedelat kütust, näiteks vesinikku läbi töötava tuumareaktori tuuma. Uraankütuse aatomeid lõhustades toodab reaktor soojust. Soojus muudab vesiniku gaasiks, mis paiskub raketi väljalaskedüüsist tugeva rõhu all välja, tekitades tõukejõudu. USA energiaministeerium usub, et termotuuma-rakettajam kujuneb kaks korda tõhusamaks keemiliste rakettide omadest, mis tekitavad heitproduktina suhteliselt rasket veeauru. Gaasiline vesinik on veest kergem, misõttu on seda lihtsam kiirendada, tekitades suuremat tõukejõudu. Taoline tehnoloogia võimaldab kiiret manööverdamist, mida eeldavad mitmesugused kosmosesse kavandatud missioonid, sh kosmilise ruumi jälgimine — Maa orbiidiga kokku puutuvate objektide märkamine, seiramine ja tuvastamine.
DRACO-ga varustatud prototüüp-kosmoselaev kavatsetakse Maa orbiidile läkitada juba 2025. aastal. Kui Pentagon otsustab termotuuma-rakettide eelisarendamise kasuks, võib operatiivne süsteem kasutusele tulla juba 2030. aastate hakul.
Termotuuma-raketitehnika pole tõtt-öelda eriti uus valdkond. Tuumaplahvatuste energia kasutamist kosmoses reisimiseks kirjeldasid juba vähemalt 1944. aastal Stanisław Ulam ja Frederic de Hoffmann. USA uuris termotuuma-rakettajamite kasutamist esmakordselt 1960. aastate hakul (projektid NERVA ja Orion).
Tänavu aprillis teatas Pentagoni kaitsearenduskeskus DARPA, et kavatseb tellida maailma esimese kosmosesõidukile mõeldud termotuuma-rakettajami-süsteemi (ingl NTP; nuclear thermal propulsion). ...
Nagu artikli kommentaarides korduvalt räägitud, EI OLE tegu termituuma rakettmootoriga, vaid sisuliselt vana hea NERVA uusversiooniga, kus tavaline tuumareaktsioon kuumutab reaktoris vesiniku.
Artikli tõlkija ei oska inglise keelt ega tunne koolifüüsikat.
Nüüd siis uue rekordina 14 inimest ühekorraga kosmoses. Viimased neli on "tsiviil"-astronaudid, kes läksid üles täna öösel SapceX-i privaat-missiooniga "Inspiration 4" ja tiirutavad järgmised kolm päeva 585 km kõrgusel, imetledes vaadet läbi põkkumissõlme asemele paigutatud klaaskupli.
onu juulius kirjutas:Nüüd siis uue rekordina 14 inimest ühekorraga kosmoses. Viimased neli on "tsiviil"-astronaudid, kes läksid üles täna öösel SapceX-i privaat-missiooniga "Inspiration 4" ja tiirutavad järgmised kolm päeva 585 km kõrgusel, imetledes vaadet läbi põkkumissõlme asemele paigutatud klaaskupli.
Vähe sellest, et 14 inimest- korraga on orbiidil ka kolm Dragonit. Roskosmos suitsetab närviliselt nurga taga, kui idanaabrite kommentaatorite juhtmõte ühe lausega kokku võtta.
Errare humanum est-aga veel inimlikum on selle teise kraesse väänamine...