https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/? ... 20-3046/33Isik TT tunnistati oportuniteedimenetluses süüdi teise isiku tõukamises ja talle valu tekitamises. Kannatanu MA esitas prokuratuuri määruse peale kaebuse ja menetlus uuendati, sest MA-le oli jäänud hüvitamata menetluskulud ja kahju.
TT anti kohtu alla. Kahes kohtuastmes mõisteti isik süüdi. Riigikohus tunnistas aga TT tegevuse õigeks, sest kannatanu MA oli kõigile oma tegevusega närvidele käinud, mh tõuganud TT-d veidi aega enne MA enda tõukamist.
Mõned stiilinäited, millega MA tegeles:
23. Tunnistajad on kirjeldanud M. A. käitumist sellest ajast alates kui järjepidevat vaimset terrorit ja kiusu. Kohtumenetluse käigus ilmnes, et kannatanu otsib enamjaolt ise teiste majaelanikega kontakti, et siis erineval moel neid provotseerida, solvata, ärritada jne. Arvukate vahejuhtumite ning intsidentide hulgas kirjeldasid tunnistajad näiteks seda, kuidas M. A. karjub aias mängivate laste peale, neid puhuti ka lähemalt distantsilt hirmutades ja nt politseiga ähvardades. Ette on tulnud ka lastelt mänguasjade äravõtmist ja/või nende minemaviskamist. Ka kannatanu korteri akendest mööda minnes pidi alati arvestama võimalusega, et see avatakse ning järgneb solvamine. Samuti jätab kannatanu teiste inimeste liikumise takistamiseks kitsasse koridori sihilikult asju või takistab seda liikumist ise, nt avades koridoris liikumist kuuldes enda korteri ukse nii, et sellest mööda ei pääse. Ukse puutumisel ründab M. A. teisi majaelanikke verbaalselt. Üheks levinud võtteks on ka enda lastele kõva häälega naabritest negatiivsete asjade rääkimine, kui viimased juhtusid kuulmiskauguses olema.
24. Samuti tavatses M. A. järjepidevalt takistada ja segada teiste naabrite toimetamisi õuealal, nt neile lähedale minnes (mõnikord ka istumiseks tooli kaasa võttes), nende tegevusi pildistades ja filmides ning samal ajal kommenteerides sõnadega, mida tunnistajad kirjeldasid kui „valimatuid“. Ette tuli ka töötegemise vahetut takistamist. Näiteks nähtus kohtus vaadeldud videosalvestiselt, kuidas kannatanu katkestab toimetamised enda peenra juures, haarab telefoni ning suundub naabri juurde, kes paigutab oma territooriumile puitelementidest aeda, seisab talle järjekindlalt ette ja takistab teda sihilikult pooleli oleva töö tegemisel. Sarnane käitumine avaldus näiteks ka olukorras, kus keegi naabritest ladus lapsega küttepuid, mida M. A. saabus segama, s.o pildistama, filmima ja kommenteerima. Maakohtu kokkuvõtlikul hinnangul oli tegemist teadliku ja eesmärgipärase konfliktide otsimisega.
25. Majaelanike ütlustest tuleneb aga, et M. A. ei piirdunud üksnes sellise mittekontaktse käitumisega. Tunnistajate kirjelduste kohaselt esines ka „kogemata“ löömisi (nt lumelabidaga vastu möödaminejate jalgu), mööda minnes tõugati jalgrattaid vastu teisi inimesi, visati nende pihta esemeid (nt prügikott ja pannkoogitaldrik). Koroona ajal hakkas M. A. aga teistele majaelanikele koridoris vaikselt selja taha hiilima ning nende suunas intensiivselt ja demonstratiivselt köhima. Vigastuste ja teiste n-ö silmaga nähtavate tõendite puudumisel jäid mõnel korral tehtud pöördumised politseisse tulemusetuks, mistõttu enamikul juhtudel seda enam ei tehtud.
26. Kõik majanaabritest tunnistajad on kohtus kinnitanud, et M. A-ga oli sisuliselt võimatu ükskõik mis teemal läbi rääkida ja/või kompromissi saavutada. Tagajärjetuks jäid ka majaelanike pöördumised lastekaitsesse (seoses laste heaolu võimaliku kahjustamisega), andmekaitsesse (seoses M. A. järjepideva pildistamise ja filmimisega) ning politseisse (seoses füüsilisemat laadi rünnakutega). Politsei soovitas naabritel M. A-ga lihtsalt distantsi hoida. Ühe järgnenud abimeetmena paigutati krundile turvakaamera, mis kattis õueala, et seekaudu mingilgi määral pidurdada M. A. provotseerivat ning kohati ründavat käitumist teiste majaelanike, sh laste suhtes. Samuti pöördusid kolme korteri omanikud 2014. aastal kohtusse. Selle tulemusel määrati 2017. a kohtumäärusega kindlaks korterite juurde kuuluvate ainukasutusalade piirid õueterritooriumil, samuti fikseeriti kohtulikult ühiskasutusse jääv ala. Tunnistajad selgitasid, et kohtusse pöördumine oli viimane abinõu ja seda tehti selleks, et saavutada mingigi privaatne ning kaitstud ruum õuealal, kuhu M. A-l poleks õigust tulla. Nii sooviti vältida üha uute ja uute konfliktide puhkemist. Maakohus tõdeb, et seekaudu õnnestus konflikte teatud määral küll leevendada, kuid siiski mitte ära hoida ning kannatanu kiuslik käitumine jätkus kõigele vaatamata.
"Me oleme nii lootusetult inimpalge minetanud, et igapäevase kasina leivapalukese pärast anname ära kõik: põhimõtted, oma hinge – kõik võimalused tulevastele põlvedele, et mitte ainult ohustada oma ebakindlat eksistentsi." A. I. Solženitsõn
