Kuigi harva juhtub, et Urmas mõne mudeli valmis saab siis seda puhtam ja korrektsem on tema töö ja seda kuni kulutamise ja viimistlemiseni välja.
Selle mudeliga on taas kord tõestatud, et igasuguste rooste ja värvitäksimise efektide ja suure sopata on võimalik äärmiselt hea tulemus saada. Masin on ilmselt üsna äsja tehasest saabunud ja ilmselt vaid mõned esimesed harjutussõidud tulevase rinde kandis teinud. Mõnevõrra on kahju, et prototüübil endal ei ole näidata kuulsusrikkamat käekäiku, kui et sakslaste teeviidaks saamine - ei ole nagu tuttavatele masinat riiulilt võttes rääkida midagi hävitatud vastase masinatest või kuulsusrikkast lahinguteest. Kuid see ei vähenda sugugi mudeli suurepärast ja professionaalset teostust.
Minu suurim lugupidamine.
Kristjan
KV seeria tankid
Kirjutan sellele viimasele KV-2 –le ka väikese lõppsõna, kuna viimati ilmunud Frontovajas oli sellist tähistust kandnud masinatest pikemalt juttu.
See KV-2 kuulus 7.Mehkorpuse 14. tankidiviisi 27. –da tankipolgu koosseisu. 7.Mehkorpus omakorda oli 20. –da armee koostisosa, mis kuulus kuni 1941 aasta 1. juulini Kõrgema ülemjuhatuse reservi. Millega võib seletuda ka fakt, et sõja alates ei olnud terves 7. mehkorpuses (aga selle koosseisus oli peale 14. tankidiviisi veel ka 18. tankidiviis) ühtegi uut KV –d ega ka T-34 –ja. Viimati ilmunud Frontovaja koostanud autorite kollektiivi hulgas on mitu teada-tuntud „antiresunisti“, kes antud fakti tõttu end tekstis ka veidi puhevile ajavad, otse ei öelda, ent tajutav on siiski - mõelda vaid – MITTE ÜHTEGI UUT TANKI ! On mida Rezun –i taolistelele ajaloovõltsijatele nina peale visata!
Ent niipea, kui madinaks läks – 20. –s armee lülitati Läänerinde koosseisu täpselt 1. juulil (nagu ka 19., 21. ja 22. armee), hakkasid äkitselt ilmuma ka uued tankid. Vahetult enne 1. juulit jõudis pärale esimene ports: 20 KV-1 ja 20 KV-2 –te. Seejärel saabus neli pataljoni uusi keskmiseid ja rasketanke tankikoolidest, kokku 23 KV-1 ja 76 T-34 –ja, mis jaotati kahe mehkorpuse (5 ja 7 ) vahel. Kusjuures need pataljonid olid isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud ja koosnesid tankikoolide kursantidest ja instruktoritest, kes tundsid uusi tanke kordades paremini, kui tavalised mehhaanikud. Viimaste taset iseloomustavaks näiteks oligi esimese partii (20 KV-1 ja 20 KV-2) toimetamine Smolenski jaamast Zaolši piirkonda, kus paiknes 14. tankidiviis. Vahemaa punktist A punkti B oli 75 kilomeetrit ja õhtuks jõudis 40 –st tankist sihtpunkti 14. Teele jäänud masinate remondiga oli püsti häda, selleks toodi Leningradist Kirovi tehasest lennukiga kohale spetsialistide brigaad, kes need siis ka korda tegid. Seejärel jõudis 7. mehkorpusesse kohale veel 50 KV tanki.
Nüüd tekib minul küll küsimus, et kuskohast siis need uued tankid nii äkki võeti? Nii need asjad ka nüüd ei käi, et kui 22. juunil algab sõjategevus, siis vorbitakse loetud päevade jooksul kähku üle saja uue tanki ja saadetakse ka juba väeosadesse. Kusjuures 7. mehkorpus ei olnud ju ainus väeosa, mis sellist õnnistust nautis – sama tendents on jälgitav kõikjal.
Aga kui võtta aluseks Rezun –i ja Solonini teooria, siis asetub kõik äkitselt ja korraga oma loogilistele kohtadele: 20. –s armee oli ju algselt reservis ja kui Suure Juhi ja Õpetaja planeeritud Euroopa Vabastusretk oleks 25. juunil ka tõepoolest alanud, siis oleks needsamad uued tankid kohale jõudnud nii õigel ajal, et paremini poleks osanud tahtagi. Kuid Aadu ei olnud siiski nii lihtsameelne (või jõuetu) kui Kremlis arvati ja lajatas esimesena. Ning tuttuued tankid, mida veel õieti kasutadagi ei osatud, jäid enamuses teepervedele vedelema.
Selgust sain ka eraldusmärkide koha pealt: 14. tankidiviisi koosseisus oli kaks tankipolku, numbritega 27 ja 28. Valges rombis number „4“ ilutses 27. polgu tankide ja „5“ 28. polgu tankide tagaosal. Ja seda mitte ainult KV -del, vaid ka BT -del ja T-26 leegiheitjatankidel.
Mida veel huvitavat? Võib-olla niipalju, et 14. tankidiviisi koosseisus olnud 14. haubitsapolgus teenis ei keegi muu, kui Jakov Džugašvili isiklikult...
Ja mudeliehitaja pilguga teisele poole: sakslaste poolt 1941 aasta juuli alguses 7. mehkorpusele raskeid kaotusi tekitanud saksa 7. tankidiviisi 8. tankihävitajate divisjoni esimene patarei koosnes üsna haruldastest masinatest: 8,8 cm Flak 18 Sfl.Auf Zugkraftwagen 12t. Ühesõnaga Sd.Kfz.8 kukile monteeritud 88 mm õhutõrjekahurid, mida ehitati kokku vaid kümme (mõnedel andmetel 12) eksemplari. Ja kui mu mälu ei peta, siis ähvardas mingi firma sellise mudeli lähiajal turule tuua.
Millalgi võtan järgmise KV ette, millal - ei ütle...
See KV-2 kuulus 7.Mehkorpuse 14. tankidiviisi 27. –da tankipolgu koosseisu. 7.Mehkorpus omakorda oli 20. –da armee koostisosa, mis kuulus kuni 1941 aasta 1. juulini Kõrgema ülemjuhatuse reservi. Millega võib seletuda ka fakt, et sõja alates ei olnud terves 7. mehkorpuses (aga selle koosseisus oli peale 14. tankidiviisi veel ka 18. tankidiviis) ühtegi uut KV –d ega ka T-34 –ja. Viimati ilmunud Frontovaja koostanud autorite kollektiivi hulgas on mitu teada-tuntud „antiresunisti“, kes antud fakti tõttu end tekstis ka veidi puhevile ajavad, otse ei öelda, ent tajutav on siiski - mõelda vaid – MITTE ÜHTEGI UUT TANKI ! On mida Rezun –i taolistelele ajaloovõltsijatele nina peale visata!
Ent niipea, kui madinaks läks – 20. –s armee lülitati Läänerinde koosseisu täpselt 1. juulil (nagu ka 19., 21. ja 22. armee), hakkasid äkitselt ilmuma ka uued tankid. Vahetult enne 1. juulit jõudis pärale esimene ports: 20 KV-1 ja 20 KV-2 –te. Seejärel saabus neli pataljoni uusi keskmiseid ja rasketanke tankikoolidest, kokku 23 KV-1 ja 76 T-34 –ja, mis jaotati kahe mehkorpuse (5 ja 7 ) vahel. Kusjuures need pataljonid olid isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud ja koosnesid tankikoolide kursantidest ja instruktoritest, kes tundsid uusi tanke kordades paremini, kui tavalised mehhaanikud. Viimaste taset iseloomustavaks näiteks oligi esimese partii (20 KV-1 ja 20 KV-2) toimetamine Smolenski jaamast Zaolši piirkonda, kus paiknes 14. tankidiviis. Vahemaa punktist A punkti B oli 75 kilomeetrit ja õhtuks jõudis 40 –st tankist sihtpunkti 14. Teele jäänud masinate remondiga oli püsti häda, selleks toodi Leningradist Kirovi tehasest lennukiga kohale spetsialistide brigaad, kes need siis ka korda tegid. Seejärel jõudis 7. mehkorpusesse kohale veel 50 KV tanki.
Nüüd tekib minul küll küsimus, et kuskohast siis need uued tankid nii äkki võeti? Nii need asjad ka nüüd ei käi, et kui 22. juunil algab sõjategevus, siis vorbitakse loetud päevade jooksul kähku üle saja uue tanki ja saadetakse ka juba väeosadesse. Kusjuures 7. mehkorpus ei olnud ju ainus väeosa, mis sellist õnnistust nautis – sama tendents on jälgitav kõikjal.
Aga kui võtta aluseks Rezun –i ja Solonini teooria, siis asetub kõik äkitselt ja korraga oma loogilistele kohtadele: 20. –s armee oli ju algselt reservis ja kui Suure Juhi ja Õpetaja planeeritud Euroopa Vabastusretk oleks 25. juunil ka tõepoolest alanud, siis oleks needsamad uued tankid kohale jõudnud nii õigel ajal, et paremini poleks osanud tahtagi. Kuid Aadu ei olnud siiski nii lihtsameelne (või jõuetu) kui Kremlis arvati ja lajatas esimesena. Ning tuttuued tankid, mida veel õieti kasutadagi ei osatud, jäid enamuses teepervedele vedelema.
Selgust sain ka eraldusmärkide koha pealt: 14. tankidiviisi koosseisus oli kaks tankipolku, numbritega 27 ja 28. Valges rombis number „4“ ilutses 27. polgu tankide ja „5“ 28. polgu tankide tagaosal. Ja seda mitte ainult KV -del, vaid ka BT -del ja T-26 leegiheitjatankidel.
Mida veel huvitavat? Võib-olla niipalju, et 14. tankidiviisi koosseisus olnud 14. haubitsapolgus teenis ei keegi muu, kui Jakov Džugašvili isiklikult...
Ja mudeliehitaja pilguga teisele poole: sakslaste poolt 1941 aasta juuli alguses 7. mehkorpusele raskeid kaotusi tekitanud saksa 7. tankidiviisi 8. tankihävitajate divisjoni esimene patarei koosnes üsna haruldastest masinatest: 8,8 cm Flak 18 Sfl.Auf Zugkraftwagen 12t. Ühesõnaga Sd.Kfz.8 kukile monteeritud 88 mm õhutõrjekahurid, mida ehitati kokku vaid kümme (mõnedel andmetel 12) eksemplari. Ja kui mu mälu ei peta, siis ähvardas mingi firma sellise mudeli lähiajal turule tuua.
Millalgi võtan järgmise KV ette, millal - ei ütle...
-
von manstein
- Liige
- Postitusi: 1403
- Liitunud: 25 Mär, 2008 13:16
- Asukoht: saaremaa
- Kontakt:
Re: KV seeria tankid
Varsti läheb teema edasi...
Re: KV seeria tankid
See teema jäi tõesti päris ammu pooleli, aga et pealkiri on suht paljulubav ja uue tegemisel mõtet ei näe, siis otsustasin sellele elu sisse puhuda. Endised pildid olid muidugi juba kadunud koos keskkonnaga, kuhu need omal ajal üles lasin. Mõtlesin siis, et reanimeerin alustuseks varasemad postingud ära, aga see ei olnudki nii lihtne, nagu arvasin. Ent lõpuks sain foorumi peaspetsialisti abiga asjad joonde. Kribasin proovi mõttes ka paar sõna, et järgmisel hommikul kustutan ära, aga Kristjan jõudis juba märgata. Nüüd tuli siis kiirustada, et oleks ka mida näidata.
Alustan siis nagu tavaliselt, jutuga päris masinast. Kõik algas päris ammu – 1937 aastal anti Harkovi Veduriehitustehasele ( ХПЗ) ülesanne T-35 baasil uue rasketanki projekteerimiseks. Vastavalt Auto-TankiPeavalitsuse (АБТУ) ettekujutusele pidi uus masin olema kolme torniga, kaaluma 50-60 tonni, omama 75 – 45-mm paksust soomust ja olema relvastatud ühe 76-mm ja kahe 45-mm kahuriga. Lisaks veel paras ports kuulipildujaid.
Uue tanki konstruktsioonis nähti ette ka T-35 jõuülekande ja käiguosa kasutamine. Ent Harkovi tehase konstrueerimisbüroo, kus niigi ei olnud piisavalt võimsusi sellise keerukusega projekti vedamiseks, oli repressioonide käigus kaotanud päris palju kõige kõrgema kvalifikatsiooniga insenere. Seepärast ei olnud Harkovi tehase konstruktorid , vaatamata Peavalitsuse mitmetele järelepärimistele, jõudnud 1938 aasta kevadeks teha muud, kui töötanud läbi uue tanki kuue variandi eskiisprojektid. Viimased erinesid üksteisest ainult relvastuse paigutuse poolest. Seepärast laiendas Peavalitsus 1938 aasta aprillis uue tanki projekteerijate ringi, kaasates nii Leningradi Kirovi tehase (ЛКЗ), kui ka Kirovi nimelise tehase No 185. Mõlemal tehasel oli tankide ehitamise valdkonnas ette näidata päris suur kogemuste pagas.
Leningradi tehas hakkas projekteerima tanki SMK, ehk Sergei Mironovitš Kirov, tehas No 185 tanki indeksiga T-100. Kui komisjon oktoobri alguses projektid üle vaatas, oli T-35 tüüpi käiguosa praktiliselt kadunud, SMK –le oli ilmunud torsioonvedrustus ja T-100 balanssiiride elastseteks elementideks lehtvedrud. Komisjon sellest numbrit ei teinud ja mõlema projektiga mindi konkursi põhimõttel edasi. Detsembri alguses vaadati mõlemad projektid üle Moskvas Sõjanõukogu istungil, kus loobuti kolmandast tornist ja otsustati ehitada mõlemad masinad kahe torniga. Lisaks käidi seal välja idee ka ühe torniga variandi ehitamiseks, millest sai hiljem „päris ehtne“ KV tank. Aga Harkovi tehas tõmbus sellest projektist üldse kõrvale.
SMK tegi oma esimese sõidu 1939 aasta aprilli lõpus ja T-100 juuli alguses. Esimesel augustil suunati mõlemad masinad katsepolügoonile ja septembri esimesel päeval, kui algas Teine maailmasõda, tegi oma esimese sõidu ka tulevane KV. 20-dal septembril demoti neid juba Moskva lähistel Kubinkas riigi tähtsatele ninadele.
Seoses Soomele kallaletungimisega moodustati kolmest uuest tankist spetsiaalne rasketankide rood, mis suunati rindele, et testida uusi masinaid lahinguolukorras. Antud teema peakangelane – SMK – sõitis paar päeva pärast lahingutegevuse algust fugassile ja seisis soomlaste tagalas üle kahe kuu, enne kui see suudeti kuue T-28 tanki abil ära tuua ja Perkjärvi raudteejaama pukseerida. Seal võeti masin osadeks ja saadeti Kirovi tehasesse remonti. Ent arusaamatutel põhjustel remondiga ei alustatudki ning masin vedeles tehase tagahoovil lahitvõetud olekus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Hiljem saadeti see ümbersulatamisele.
Seekord siis SMK. KV-seeria masinate maailmas on see vaieldamatult kõikide KV tankide SUUR ROHELINE EMA. Või Isa? Või hoopis uuema aja mõiste kohaselt Vanem? Tegelikult oleks teema pidanud (kronoloogilises mõttes) sellest masinast algamagi, aga et esimene normaalne mudel tehti Takom-i poolt valmis alles paar aastat tagasi, siis tuleb seekord leppida kolmanda asetusega.
Mis siis ootamas on? Karbi peal on kena pilt kunstniku fantaasiast, mis reaalselt olnuga üldse kokku ei lähe, aga joonistada ju võib mida iganes. Pilt on vähemalt ilus, kuigi talvekamot ei kandnud see masin isegi Talvesõjas. No ja viisnurk torni küljel on samasugune väljamõeldis. Riistakast paremal porilaual on Talvesõja kaadritel täiesti olemas, seal on ka näha, et masin on lumine ja härmas, aga valget värvi nendelt kaadritelt ei leia.
Tegelikult ongi nagu kaks valikut – muidugi, kui silmas pidada reaalsuses aset leidnud sündmusi - teha masin kas polügooni variandis või siis Talvesõjas. Aga eks selle mõtteni jõuan toimetamise käigus. No ja tegelikult on alati ka selline „what if?“ võimalus olemas, aga seni ei ole see mind köitnud.
Minu jaoks esimene mudel, kus küljed ja ülaosa on ühes tükis valmistatud, tavaliselt on tegu ikka alusvanniga või tuleb see ka veel juppidest kokku kleepida:
Veidi paneb kukalt sügama kere liigendamise põhimõte – siin on näha tagumine osa, kus tootja on valmistanud ülemise tagumise soomusplaadi kahe jupina. Saan aru küll, et nii võis lihtsam olla, aga mitte minu jaoks – tuli siis liitekoht korralikult ära pahteldada ja siluda, et pärast värvimist mõjuks tulemus ühe detailina.
Ja järgmine küsitav lahendus: siin ei tohiks samuti liitekohta olla, aga eks pärast paistab kui vinge sõnavara abiga see siledaks aetud saab. Kahjuks ei mõelnud selle peale kohe, muidu oleks ilmselt enne liimimist need paar juppi žiletiga maha lõiganud ja pärast liitekoha silumist tagasi kleepinud:
Et vähe ei tunduks on veel üks koht varuks – ninaosa eesmine nurgik on samuti keskelt pooleks ja peab endast kujutama ühes tükis detaili. Eks siis pärast paistab, kuidas välja kukub:
Aga et kõik tühja mulli puhumisena ei tunduks, siis pisike jupike tehasejoonist, kus on vähemalt kaks tootja poolt väljamõeldud liitekohta peal, seal on näha kuidas need kohad tegelikult lahendatud olid:
Järgmise korrani
Alustan siis nagu tavaliselt, jutuga päris masinast. Kõik algas päris ammu – 1937 aastal anti Harkovi Veduriehitustehasele ( ХПЗ) ülesanne T-35 baasil uue rasketanki projekteerimiseks. Vastavalt Auto-TankiPeavalitsuse (АБТУ) ettekujutusele pidi uus masin olema kolme torniga, kaaluma 50-60 tonni, omama 75 – 45-mm paksust soomust ja olema relvastatud ühe 76-mm ja kahe 45-mm kahuriga. Lisaks veel paras ports kuulipildujaid.
Uue tanki konstruktsioonis nähti ette ka T-35 jõuülekande ja käiguosa kasutamine. Ent Harkovi tehase konstrueerimisbüroo, kus niigi ei olnud piisavalt võimsusi sellise keerukusega projekti vedamiseks, oli repressioonide käigus kaotanud päris palju kõige kõrgema kvalifikatsiooniga insenere. Seepärast ei olnud Harkovi tehase konstruktorid , vaatamata Peavalitsuse mitmetele järelepärimistele, jõudnud 1938 aasta kevadeks teha muud, kui töötanud läbi uue tanki kuue variandi eskiisprojektid. Viimased erinesid üksteisest ainult relvastuse paigutuse poolest. Seepärast laiendas Peavalitsus 1938 aasta aprillis uue tanki projekteerijate ringi, kaasates nii Leningradi Kirovi tehase (ЛКЗ), kui ka Kirovi nimelise tehase No 185. Mõlemal tehasel oli tankide ehitamise valdkonnas ette näidata päris suur kogemuste pagas.
Leningradi tehas hakkas projekteerima tanki SMK, ehk Sergei Mironovitš Kirov, tehas No 185 tanki indeksiga T-100. Kui komisjon oktoobri alguses projektid üle vaatas, oli T-35 tüüpi käiguosa praktiliselt kadunud, SMK –le oli ilmunud torsioonvedrustus ja T-100 balanssiiride elastseteks elementideks lehtvedrud. Komisjon sellest numbrit ei teinud ja mõlema projektiga mindi konkursi põhimõttel edasi. Detsembri alguses vaadati mõlemad projektid üle Moskvas Sõjanõukogu istungil, kus loobuti kolmandast tornist ja otsustati ehitada mõlemad masinad kahe torniga. Lisaks käidi seal välja idee ka ühe torniga variandi ehitamiseks, millest sai hiljem „päris ehtne“ KV tank. Aga Harkovi tehas tõmbus sellest projektist üldse kõrvale.
SMK tegi oma esimese sõidu 1939 aasta aprilli lõpus ja T-100 juuli alguses. Esimesel augustil suunati mõlemad masinad katsepolügoonile ja septembri esimesel päeval, kui algas Teine maailmasõda, tegi oma esimese sõidu ka tulevane KV. 20-dal septembril demoti neid juba Moskva lähistel Kubinkas riigi tähtsatele ninadele.
Seoses Soomele kallaletungimisega moodustati kolmest uuest tankist spetsiaalne rasketankide rood, mis suunati rindele, et testida uusi masinaid lahinguolukorras. Antud teema peakangelane – SMK – sõitis paar päeva pärast lahingutegevuse algust fugassile ja seisis soomlaste tagalas üle kahe kuu, enne kui see suudeti kuue T-28 tanki abil ära tuua ja Perkjärvi raudteejaama pukseerida. Seal võeti masin osadeks ja saadeti Kirovi tehasesse remonti. Ent arusaamatutel põhjustel remondiga ei alustatudki ning masin vedeles tehase tagahoovil lahitvõetud olekus kuni Teise maailmasõja lõpuni. Hiljem saadeti see ümbersulatamisele.
Seekord siis SMK. KV-seeria masinate maailmas on see vaieldamatult kõikide KV tankide SUUR ROHELINE EMA. Või Isa? Või hoopis uuema aja mõiste kohaselt Vanem? Tegelikult oleks teema pidanud (kronoloogilises mõttes) sellest masinast algamagi, aga et esimene normaalne mudel tehti Takom-i poolt valmis alles paar aastat tagasi, siis tuleb seekord leppida kolmanda asetusega.
Mis siis ootamas on? Karbi peal on kena pilt kunstniku fantaasiast, mis reaalselt olnuga üldse kokku ei lähe, aga joonistada ju võib mida iganes. Pilt on vähemalt ilus, kuigi talvekamot ei kandnud see masin isegi Talvesõjas. No ja viisnurk torni küljel on samasugune väljamõeldis. Riistakast paremal porilaual on Talvesõja kaadritel täiesti olemas, seal on ka näha, et masin on lumine ja härmas, aga valget värvi nendelt kaadritelt ei leia.
Tegelikult ongi nagu kaks valikut – muidugi, kui silmas pidada reaalsuses aset leidnud sündmusi - teha masin kas polügooni variandis või siis Talvesõjas. Aga eks selle mõtteni jõuan toimetamise käigus. No ja tegelikult on alati ka selline „what if?“ võimalus olemas, aga seni ei ole see mind köitnud.
Minu jaoks esimene mudel, kus küljed ja ülaosa on ühes tükis valmistatud, tavaliselt on tegu ikka alusvanniga või tuleb see ka veel juppidest kokku kleepida:
Veidi paneb kukalt sügama kere liigendamise põhimõte – siin on näha tagumine osa, kus tootja on valmistanud ülemise tagumise soomusplaadi kahe jupina. Saan aru küll, et nii võis lihtsam olla, aga mitte minu jaoks – tuli siis liitekoht korralikult ära pahteldada ja siluda, et pärast värvimist mõjuks tulemus ühe detailina.
Ja järgmine küsitav lahendus: siin ei tohiks samuti liitekohta olla, aga eks pärast paistab kui vinge sõnavara abiga see siledaks aetud saab. Kahjuks ei mõelnud selle peale kohe, muidu oleks ilmselt enne liimimist need paar juppi žiletiga maha lõiganud ja pärast liitekoha silumist tagasi kleepinud:
Et vähe ei tunduks on veel üks koht varuks – ninaosa eesmine nurgik on samuti keskelt pooleks ja peab endast kujutama ühes tükis detaili. Eks siis pärast paistab, kuidas välja kukub:
Aga et kõik tühja mulli puhumisena ei tunduks, siis pisike jupike tehasejoonist, kus on vähemalt kaks tootja poolt väljamõeldud liitekohta peal, seal on näha kuidas need kohad tegelikult lahendatud olid:
Järgmise korrani
Re: KV seeria tankid
Jälgin aga põnevusega!Meie asutuses töötamiseks ei pea te olema hull, kuid see tuleb kasuks...
Re: KV seeria tankid
Väga põnev ehituslugu saab siit alguse.
Kusjuures nende liitekohtade koha pealt ma liialt küll ei õiendaks. Kuskile tuleb need teha ja minu meelest need kolm, mis sa siin välja oled toonud,
on päris mõistlikult kinni pahteldatavad.
Kristjan
Kusjuures nende liitekohtade koha pealt ma liialt küll ei õiendaks. Kuskile tuleb need teha ja minu meelest need kolm, mis sa siin välja oled toonud,
on päris mõistlikult kinni pahteldatavad.
Kristjan
Re: KV seeria tankid
Tundub et ootused on kõrged, eks ma siis üritan panustada..
Nomaeitea.. eks nende liitekohtadaega on nii ja naa - näiteks see kõige eesmine seal nina otsas - sellega oli tõesti lihtne, lasin siseküljelt seda kõige vedelamat liimi vahele joosta ja surusin kokku. Pärast kuivamist tuli ainult veidi siluda ja oligi korras. Tagumisega ei olnud enam nii hästi, sest kasutasin tavalist nitro baasil pahtlit ja see kippus kogu aeg lohku kuivama. Üritasin akrüül krundiga vahepeal asja ajada, et on veits tervislikum, aga seda ei saanud lihvida isegi paari ööpäeva kuivamise järel. Tuli siis vana hea Tamiya krunt peale lasta ja seda päris mitu korda, enne, kui lohkus triip ära kadus. Nüüd on jäänud veel enne lõplikku kruntimist kergelt üle siluda:
Aga see esisoomuse sisenurk, no see oli ika paras jama. Tegelikult arvasin isegi, et köki-möki, aga kui pahteldama - siluma hakkasin , sain aru, et enne oleks tulnud antenni kaitsev torujupp ja laterna kronsa žiletiga puhtalt maha lõigata. Siis oleks asi nii enam-vähem tundunud, kuigi kuulipilduja ambrasuur segab ikkagi üksjagu palju. Veidi aega piinelnud, elimineerisin lõpuks selle torujupi ja asi läks tüki maad lihtsamaks. Kronsa jätsin puutmata, aga sain ka sellega kuidagimoodi hakkama. Selline siis tuli:
Samas on Trumpi KV tankidel kere esisoomuse detailid (minu arvates) palju mõistlikumalt kujundatud, siin on esiosa ise:
Ja siin on nurgik, mille abil ninaosa kokku käib:
Aga mis siin enam, nüüd tundub asi ühel pool olevat ja saab ära teha need paar keevitust, ilma milleta asi päris õige ei ole. Üks neist on ette nähtud suure torni aluse tüvikoonuse ja kere külje liitekohta - see peab tulema päris peenike ja korralik, täpselt siia:
Ja järgmine tagaosa külgedele, millega fikseeriti ära hiljem paigaldatud ülemine osa. See õmblus peab tulema robustne ja jõhker, selle jaoks on isegi süvend olemas:
Peale selle tuleb keevitada veel ka tagumise kumera detaili liitekohad, siis ongi kõik.
Aga nüüd järgmise korrani, hetkel läheb keevitamiseks.
Nomaeitea.. eks nende liitekohtadaega on nii ja naa - näiteks see kõige eesmine seal nina otsas - sellega oli tõesti lihtne, lasin siseküljelt seda kõige vedelamat liimi vahele joosta ja surusin kokku. Pärast kuivamist tuli ainult veidi siluda ja oligi korras. Tagumisega ei olnud enam nii hästi, sest kasutasin tavalist nitro baasil pahtlit ja see kippus kogu aeg lohku kuivama. Üritasin akrüül krundiga vahepeal asja ajada, et on veits tervislikum, aga seda ei saanud lihvida isegi paari ööpäeva kuivamise järel. Tuli siis vana hea Tamiya krunt peale lasta ja seda päris mitu korda, enne, kui lohkus triip ära kadus. Nüüd on jäänud veel enne lõplikku kruntimist kergelt üle siluda:
Aga see esisoomuse sisenurk, no see oli ika paras jama. Tegelikult arvasin isegi, et köki-möki, aga kui pahteldama - siluma hakkasin , sain aru, et enne oleks tulnud antenni kaitsev torujupp ja laterna kronsa žiletiga puhtalt maha lõigata. Siis oleks asi nii enam-vähem tundunud, kuigi kuulipilduja ambrasuur segab ikkagi üksjagu palju. Veidi aega piinelnud, elimineerisin lõpuks selle torujupi ja asi läks tüki maad lihtsamaks. Kronsa jätsin puutmata, aga sain ka sellega kuidagimoodi hakkama. Selline siis tuli:
Samas on Trumpi KV tankidel kere esisoomuse detailid (minu arvates) palju mõistlikumalt kujundatud, siin on esiosa ise:
Ja siin on nurgik, mille abil ninaosa kokku käib:
Aga mis siin enam, nüüd tundub asi ühel pool olevat ja saab ära teha need paar keevitust, ilma milleta asi päris õige ei ole. Üks neist on ette nähtud suure torni aluse tüvikoonuse ja kere külje liitekohta - see peab tulema päris peenike ja korralik, täpselt siia:
Ja järgmine tagaosa külgedele, millega fikseeriti ära hiljem paigaldatud ülemine osa. See õmblus peab tulema robustne ja jõhker, selle jaoks on isegi süvend olemas:
Peale selle tuleb keevitada veel ka tagumise kumera detaili liitekohad, siis ongi kõik.
Aga nüüd järgmise korrani, hetkel läheb keevitamiseks.
Re: KV seeria tankid
Väike apdeit aga siiski väga rahuldustpakkuv. Liitekohtade tasandamisega oled küll ideaalselt hakkama saanud.
Kuid nende liitekohtadega seoses, ma arvan, et teema on erinevates ootustes -
näiteks ma ise ei ole isegi ülivõrdes kiidetud kit'ist siiski oodanud mingit ideaalset
mudelit, mille puhul mingit lisatööd-pahteldamist tegema ei peaks. See on lihtsalt obligatoorne.
Kui võtta võrdluseks nüüd see Trumpi ja Takomi KV tootjapoolne vormimine, siis seal on ju väga
erinevad lähenemised, kuidas tootja oma plasti vormi on disaininud. Jah, niiviisi välja võttes
võib Trump tunduda mingi detailiga parem, aga terviku puhul vajaks ma ilmselt rohkem veenmist, et
nende lähenemine oli tõesti etem uuemast Takomi toolist.
Keeviste asi vääriks minu arvates hoopis rohkem tähelepanu, sest seal tõesti ei
ole loogilist kinnipahteldamist, vaid koostaja peab teadlik olema, et seal olid keevised ja millised
nad parasjagu olid. Siin ma lärmaks tõesti ise ka.
Kuidas sa sellele tüvikoonuse peenikesele keevisele lähened? kas seal oleks abiks näiteks Archeri
resin-dekaal-keevised, või saad kuidagi muudmoodi hakkama? Resinkeeviste puhul saan sulle mingi
jupi oma varudest vabalt provaidida. Saaksid ka maitse suhu sellise asja kasutamises.
(kuidas ta välja näeb, on kenasti näha mu LVT teemas, kus ma terve kabiini soomuskorpuse nendega ära ääristasin)
Kristjan
Kuid nende liitekohtadega seoses, ma arvan, et teema on erinevates ootustes -
näiteks ma ise ei ole isegi ülivõrdes kiidetud kit'ist siiski oodanud mingit ideaalset
mudelit, mille puhul mingit lisatööd-pahteldamist tegema ei peaks. See on lihtsalt obligatoorne.
Kui võtta võrdluseks nüüd see Trumpi ja Takomi KV tootjapoolne vormimine, siis seal on ju väga
erinevad lähenemised, kuidas tootja oma plasti vormi on disaininud. Jah, niiviisi välja võttes
võib Trump tunduda mingi detailiga parem, aga terviku puhul vajaks ma ilmselt rohkem veenmist, et
nende lähenemine oli tõesti etem uuemast Takomi toolist.
Keeviste asi vääriks minu arvates hoopis rohkem tähelepanu, sest seal tõesti ei
ole loogilist kinnipahteldamist, vaid koostaja peab teadlik olema, et seal olid keevised ja millised
nad parasjagu olid. Siin ma lärmaks tõesti ise ka.
Kuidas sa sellele tüvikoonuse peenikesele keevisele lähened? kas seal oleks abiks näiteks Archeri
resin-dekaal-keevised, või saad kuidagi muudmoodi hakkama? Resinkeeviste puhul saan sulle mingi
jupi oma varudest vabalt provaidida. Saaksid ka maitse suhu sellise asja kasutamises.
(kuidas ta välja näeb, on kenasti näha mu LVT teemas, kus ma terve kabiini soomuskorpuse nendega ära ääristasin)
Kristjan
Re: KV seeria tankid
Kuidas võtta, mul on Takomist seni vaid kaks kogemust - esimene oli täielikult negatiivne - nende KV-5. Ainus, mis seal "söödav" oli, oli keemiakaitse ülikonnas leegiheitjaga vehkiv mehike. Kõik ülejäänu oli 2%&*~`#¤, ja tegelikult veel hullem. Vähemalt minu arvates. Takomi see projekt on eelmisega võrreldes ülihea, seda enam, et mudeli loomisel kasutati tehasejooniseid ja kõik vastab originaalile nii palju, kui seda plastivalu tehnoloogia võimaldab. Iseasi muidugi, kuidas nad mudeli liigendasid, selles osas ma juba jõudsin häält teha. Muidugi olen ma mugav tegelane ja tahaksin veits "vähema verega" hakkama saada.
Keevitamise osas abipakkumine on huvitav ja LVT omad tõega viimase peal, aga antud juhul olin ma juba otsapidi ämbris, kui pakkumine tuli. Ämbris seepärast, et tegin enda arvates kena peenikese õmbluse. Seda senikaua, kuni fotodega võrdlema hakkasin, siis tuli kõik kiiresti ümber teha. Seda suure torni aluse tüvikoonuse õmblust ei ole fotodel praktiliselt nähagi, nii tuli mul päris palju vaeva näha, et midagi adekvaatset välja tuleks. Ja fotole lisasin joonise fragmendi panzer35.ru lehelt, kus on näha kuidas õmbluse teostus pidi ristlõikes välja nägema. Sellised siis mõlemad õmblused tulid, tagumise tegin nii robustse, kui oskasin:
Viimased õmblused tegin kere tagumisele soomusplaadile ja paigaldasin ka peegeldi. Tavaliselt on KV-tankidel moodustuv jahutusõhu väljaheitmise ava võrguga kaetud. Küsimusele, kas see võis olla ka SMK-l, ei osanud spetsialist vastata, ütles et võis olla, aga võis ka mitte olla. Tuli endal lihtsat loogikat kasutada - kuna samal ajal käis Talvesõjas ka KV tanki esimene prototüüp, siis selle tagaosa fotol on näha, et mingit võrku seal ei ole. Arvatavasti võeti see kasutusele veidi hiljem, sest vähemalt seitsmendal (või oli see kaheksas?) nullseeria masinal oli võrk juba olemas. Ja et päris tühi jutt ei tunduks, siis pilt kah:
Nii et sel korral ma jalgratast leiutama ei hakka.
Edasi tuleb päris pikk vaikuse periood, kus ma tegelen peamiselt kere esiosa lael paiknevate gužoonide imitatsioonide mahalõikamisega. Ja neid on seal päris palju. Miks Takom need sellisena kujundas - see küsimus on neile. Tagumisel osal tuleb väiksem lõikus, seal on neid vähem, enamus on poldid mis on kõik täpselt seal, kus peab ja ka sellised, nagu need peavad olema.
Nende asemele üritan pressida ringjad süvendid, täna lihvisin juba vastavad instrumendid valmis, nii et varsti läheb lahti. Aga pilt samuti, kus on näha nood tüütud nublakad ja jälle fragment liitekohast, mis on pärit samalt lehelt. Seal on näha, et tegu ongi peitpeaga neetidega, nii et nublakad tuleb maha lõigata:
Järgmise korrani
Keevitamise osas abipakkumine on huvitav ja LVT omad tõega viimase peal, aga antud juhul olin ma juba otsapidi ämbris, kui pakkumine tuli. Ämbris seepärast, et tegin enda arvates kena peenikese õmbluse. Seda senikaua, kuni fotodega võrdlema hakkasin, siis tuli kõik kiiresti ümber teha. Seda suure torni aluse tüvikoonuse õmblust ei ole fotodel praktiliselt nähagi, nii tuli mul päris palju vaeva näha, et midagi adekvaatset välja tuleks. Ja fotole lisasin joonise fragmendi panzer35.ru lehelt, kus on näha kuidas õmbluse teostus pidi ristlõikes välja nägema. Sellised siis mõlemad õmblused tulid, tagumise tegin nii robustse, kui oskasin:
Viimased õmblused tegin kere tagumisele soomusplaadile ja paigaldasin ka peegeldi. Tavaliselt on KV-tankidel moodustuv jahutusõhu väljaheitmise ava võrguga kaetud. Küsimusele, kas see võis olla ka SMK-l, ei osanud spetsialist vastata, ütles et võis olla, aga võis ka mitte olla. Tuli endal lihtsat loogikat kasutada - kuna samal ajal käis Talvesõjas ka KV tanki esimene prototüüp, siis selle tagaosa fotol on näha, et mingit võrku seal ei ole. Arvatavasti võeti see kasutusele veidi hiljem, sest vähemalt seitsmendal (või oli see kaheksas?) nullseeria masinal oli võrk juba olemas. Ja et päris tühi jutt ei tunduks, siis pilt kah:
Nii et sel korral ma jalgratast leiutama ei hakka.
Edasi tuleb päris pikk vaikuse periood, kus ma tegelen peamiselt kere esiosa lael paiknevate gužoonide imitatsioonide mahalõikamisega. Ja neid on seal päris palju. Miks Takom need sellisena kujundas - see küsimus on neile. Tagumisel osal tuleb väiksem lõikus, seal on neid vähem, enamus on poldid mis on kõik täpselt seal, kus peab ja ka sellised, nagu need peavad olema.
Nende asemele üritan pressida ringjad süvendid, täna lihvisin juba vastavad instrumendid valmis, nii et varsti läheb lahti. Aga pilt samuti, kus on näha nood tüütud nublakad ja jälle fragment liitekohast, mis on pärit samalt lehelt. Seal on näha, et tegu ongi peitpeaga neetidega, nii et nublakad tuleb maha lõigata:
Järgmise korrani
-
von manstein
- Liige
- Postitusi: 1403
- Liitunud: 25 Mär, 2008 13:16
- Asukoht: saaremaa
- Kontakt:
Re: KV seeria tankid
Uskumatu.
Sellisest eksperimentaalprojektist on välja võlutud plastikkit.
Nojah, ikkagi KV esivanem.
Veermiku proportsioonid olid vast paigast ära? Kuidas kannakat panna?
Ja mis jõuallikat pruugiti?
Sellisest eksperimentaalprojektist on välja võlutud plastikkit.
Nojah, ikkagi KV esivanem.
Veermiku proportsioonid olid vast paigast ära? Kuidas kannakat panna?
Ja mis jõuallikat pruugiti?
Re: KV seeria tankid
Tervitus üle pika aja!
Tegelikult on selliseid eksperimentaalseid asjandusi järjest rohkem tegema hakatud, saksa masinate osas on ju neid E-seeria imeriistu paras ports.
Aga et SMK-ga maha saadi ja veel päris heal tasemel, on muidugi super, arvan, et meie põhanaabrite juures võib see mudel päris populaarne olla.
Näha on olnud ka T-100 ja T-100Y arvutigraafikat ja Nürnbergis oli viimati olnud vist isegi proovivalu väljas. Aga kas ja millal lettidele jõuab-
Veermiku osas ei ole ühtegi kurtmist lugenud, arvan et kui isegi T-35 sarnase rondiga sõideti, siis SMK oli juba veits lühem ja pööras seega ka paremini. Kannakat nii suure toetuspinna indeksiga masinaga vist eriti panna ei õnnestugi, kui tegu sileda ja kõva pinnaga, siis ehk veel, kuigi pideva retsimise peale ei pea ilmselt roomikud kaua vastu. Jõuallikaks oli GAM-34, ehk siis Mikulini poolt väljatöötatud M-34 mootori kaatritele mõeldud variant. Ühes vene foorumis kirjutatakse, et M-34 puhul on tegu siiski BMV VI sügava moderniseerimisega, kus algset jõuallikat enam eriti ära ei tunnegi.
Tegelikult on selliseid eksperimentaalseid asjandusi järjest rohkem tegema hakatud, saksa masinate osas on ju neid E-seeria imeriistu paras ports.
Aga et SMK-ga maha saadi ja veel päris heal tasemel, on muidugi super, arvan, et meie põhanaabrite juures võib see mudel päris populaarne olla.
Näha on olnud ka T-100 ja T-100Y arvutigraafikat ja Nürnbergis oli viimati olnud vist isegi proovivalu väljas. Aga kas ja millal lettidele jõuab-
Veermiku osas ei ole ühtegi kurtmist lugenud, arvan et kui isegi T-35 sarnase rondiga sõideti, siis SMK oli juba veits lühem ja pööras seega ka paremini. Kannakat nii suure toetuspinna indeksiga masinaga vist eriti panna ei õnnestugi, kui tegu sileda ja kõva pinnaga, siis ehk veel, kuigi pideva retsimise peale ei pea ilmselt roomikud kaua vastu. Jõuallikaks oli GAM-34, ehk siis Mikulini poolt väljatöötatud M-34 mootori kaatritele mõeldud variant. Ühes vene foorumis kirjutatakse, et M-34 puhul on tegu siiski BMV VI sügava moderniseerimisega, kus algset jõuallikat enam eriti ära ei tunnegi.
Re: KV seeria tankid
Nonii, lõpuks sain need nublakad elimineeritud, alguses mõtlesin, et niidan neid kohe hulgi, aga lõpuks tuli välja, et enam-vähem korraliku tulemuse saamiseks tuleb neid ükshaaval küljest nülgida.
Tüütu protsess, aga lõpuks sai läbi, selline näeb välja suurest tornist ettepoole jääv ala:
Ega suurt palju näha ei ole, aga veidi aimu saab ikka, lisaks tuli koonuse esiosale samuti viis needikohta pressida.
Peale selle sai ära tehtud ka tagumised kaks kolmnurkset segmenti, seal on näha ka tõsteaas, need võtsin varudest Trumpeteri KV omad. Originaalid olid miskipärast kere külge kujundatud, aga ei olnud eriti õnnestunud:
Järgmise korrani
Tüütu protsess, aga lõpuks sai läbi, selline näeb välja suurest tornist ettepoole jääv ala:
Ega suurt palju näha ei ole, aga veidi aimu saab ikka, lisaks tuli koonuse esiosale samuti viis needikohta pressida.
Peale selle sai ära tehtud ka tagumised kaks kolmnurkset segmenti, seal on näha ka tõsteaas, need võtsin varudest Trumpeteri KV omad. Originaalid olid miskipärast kere külge kujundatud, aga ei olnud eriti õnnestunud:
Järgmise korrani
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 5 külalist