Kalle lennukilood. Douglas C-124 Globemaster II
Postitatud: 18 Dets, 2020 21:41
Nonii, püstitame aga uue teema.
Sellega on nii, et seadus näeb ette, et üks vacu aastas tuleb alustada..lõpetamise kohta pole seadust veel vastu võetud. Aga siiani on ainult üks töö jäänud pooleli, mille alustamine on ka siin kajastamist leidnud. Selle tööga lähen ka kindlasti edasi. Hiljem.
Seekord oli aga nii, et ette sattus asi, mida olen mitu aastat veeretanud ja kaalunud. Päris mitu korda oleks peaaegu uue mudeli ostnud, sest algne materjal pole just rõõmustav. Kohe vähemalt mitte. Aga kuna teine variant, ehk palju epot, maksis siiani piisavalt palju, siis jäi see tegemata. Nüüd aga juhtus kaks asja. Avastasin koha, kus see ammu kaalutud epomudel maksis isegi kahtlaselt vähe. Ja teiseks oli riiulisse hädasti ruumi vaja. Edasiste kiusatuste vältimiseks ja muud vabandused ja võtsingi ette asja, mida algul plaanis polnud.
Douglas C-124 Globemaster II
Lennuk ise selline üsna huvitav. Tegi siis Douglas C-74 Globemaster edasiarendusega, mil sellele lennukile lihtsalt öeldes teine korrus peale kasvatati. Tegu siis USAF raske või ka üliraske transpordilennukiga ja kui prototüübid ja katsetused XC-99 ja Lockheed R6V Constitution välja arvata, siis oli tegu kõige suurema kolbmootoritega transpordilennukiga. Igal juhul suurimaga, mis seerias ja laialt kasutusel oli.
C-124 oli ka teises mõttes ajastu lõpu mudel. Nimelt viimane raske transpordilennuk, millel alatiivaline ehitus ja rattad tõmmatakse tiibadesse. Sealt edasi on olnud praktika, kus lennuk ripub tiiva all ja telikule on kere küljes eraldi ruumid. Rohkem kaupa, parem laadida..jne
Kolbmootorid said lennukile neljarealised tähed, 28 silindrit tk 72,5L suurust ja 3800hp jõudu. Iga mootor kaalus üksi juba 1,6tonni. Sellisel kujul oli kolbmootor jõudnud oma arengu tipu ligi. Turboprop ja reaktiiv võtsid kiirelt üle ja areng peatus. Võimasad kolbmootorid olid tänu jahutuse puudulikusele jm üsna suure pinge alla ja rikkeid ja õnnetusi esines küllalt palju.
Aga lennuk ise oli üsna tubli ja rügas kõvasti igasugu aladel ja kaubaga ringi. Uuemaid mudeleid tuli kiirelt peale, aga c-174 oli teenistuses isegi1974 aastani. Esmalend 1949, pole paha.
Mõõdud muuseas nii, et pikkus 39,7m, tiivad 53m, max stardikaal 88tonni.
Mudel:
Nagu mainitud, siis kaks varianti on. Epo ja vacu ja täna räägime vacust. Saksa ühemehe firma Airmodel ja ikka 1/72. Selle firma toodangut on mul üsna palju ja kvaliteeti on väga erinevat. Tegu on 80date toodanguga ja ilmselt esimese seeria katsetusega, mida on ka küllaga näha.
Ega siin ohkimine aita, saag ja nuga sisse ja tööle. Enne kui üldse kuhugi jõuda, saab kõvasti ja siis veel tugevdusi teha. Kere on just nii piisavalt õhuke, et ilma võdiseb üsna käest ära. Siin on see töö juba korralikult hoo peal:
Keerame kere ringi ja vaatame lähemalt. Kindlasti leiab ka parema eksemplari samast vormist. Tööd siin jagub
Järgmiseks vaatame katsetusi ratastega. Siin on näha välja muditud ja kokku liimitud peateliku rattad. Seest epot täis valatud. Veljede osaga peab midagi kõvasti ette võtma. Ninaratastega ei teagi mida teha hetkel:
No ja edasi mõned pildid sellest, mis veel ees..lihvimist, tugevdusi ja detailide nullist tegemist:
Kk
Sellega on nii, et seadus näeb ette, et üks vacu aastas tuleb alustada..lõpetamise kohta pole seadust veel vastu võetud. Aga siiani on ainult üks töö jäänud pooleli, mille alustamine on ka siin kajastamist leidnud. Selle tööga lähen ka kindlasti edasi. Hiljem.
Seekord oli aga nii, et ette sattus asi, mida olen mitu aastat veeretanud ja kaalunud. Päris mitu korda oleks peaaegu uue mudeli ostnud, sest algne materjal pole just rõõmustav. Kohe vähemalt mitte. Aga kuna teine variant, ehk palju epot, maksis siiani piisavalt palju, siis jäi see tegemata. Nüüd aga juhtus kaks asja. Avastasin koha, kus see ammu kaalutud epomudel maksis isegi kahtlaselt vähe. Ja teiseks oli riiulisse hädasti ruumi vaja. Edasiste kiusatuste vältimiseks ja muud vabandused ja võtsingi ette asja, mida algul plaanis polnud.
Douglas C-124 Globemaster II
Lennuk ise selline üsna huvitav. Tegi siis Douglas C-74 Globemaster edasiarendusega, mil sellele lennukile lihtsalt öeldes teine korrus peale kasvatati. Tegu siis USAF raske või ka üliraske transpordilennukiga ja kui prototüübid ja katsetused XC-99 ja Lockheed R6V Constitution välja arvata, siis oli tegu kõige suurema kolbmootoritega transpordilennukiga. Igal juhul suurimaga, mis seerias ja laialt kasutusel oli.
C-124 oli ka teises mõttes ajastu lõpu mudel. Nimelt viimane raske transpordilennuk, millel alatiivaline ehitus ja rattad tõmmatakse tiibadesse. Sealt edasi on olnud praktika, kus lennuk ripub tiiva all ja telikule on kere küljes eraldi ruumid. Rohkem kaupa, parem laadida..jne
Kolbmootorid said lennukile neljarealised tähed, 28 silindrit tk 72,5L suurust ja 3800hp jõudu. Iga mootor kaalus üksi juba 1,6tonni. Sellisel kujul oli kolbmootor jõudnud oma arengu tipu ligi. Turboprop ja reaktiiv võtsid kiirelt üle ja areng peatus. Võimasad kolbmootorid olid tänu jahutuse puudulikusele jm üsna suure pinge alla ja rikkeid ja õnnetusi esines küllalt palju.
Aga lennuk ise oli üsna tubli ja rügas kõvasti igasugu aladel ja kaubaga ringi. Uuemaid mudeleid tuli kiirelt peale, aga c-174 oli teenistuses isegi1974 aastani. Esmalend 1949, pole paha.
Mõõdud muuseas nii, et pikkus 39,7m, tiivad 53m, max stardikaal 88tonni.
Mudel:
Nagu mainitud, siis kaks varianti on. Epo ja vacu ja täna räägime vacust. Saksa ühemehe firma Airmodel ja ikka 1/72. Selle firma toodangut on mul üsna palju ja kvaliteeti on väga erinevat. Tegu on 80date toodanguga ja ilmselt esimese seeria katsetusega, mida on ka küllaga näha.
Ega siin ohkimine aita, saag ja nuga sisse ja tööle. Enne kui üldse kuhugi jõuda, saab kõvasti ja siis veel tugevdusi teha. Kere on just nii piisavalt õhuke, et ilma võdiseb üsna käest ära. Siin on see töö juba korralikult hoo peal:
Keerame kere ringi ja vaatame lähemalt. Kindlasti leiab ka parema eksemplari samast vormist. Tööd siin jagub
Järgmiseks vaatame katsetusi ratastega. Siin on näha välja muditud ja kokku liimitud peateliku rattad. Seest epot täis valatud. Veljede osaga peab midagi kõvasti ette võtma. Ninaratastega ei teagi mida teha hetkel:
No ja edasi mõned pildid sellest, mis veel ees..lihvimist, tugevdusi ja detailide nullist tegemist:
Kk
No igaüks põeb omamoodi seda liimihaigust....Aga põnev! 
Epo ja vaakumkittidel on ju aegajalt kaasas mingid arusaamatud metall või epojurakad...