Kalju Reesalu

Väljapaistnud isikud -- sõjaväelased, riigitegelased jmt. Kellest iganes peate vajalikuks kõnelda sõjandusega seoses.
Vasta
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1262
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Kalju Reesalu

Postitus Postitas Siki »

Kalju Reesalu (20. veebruar 1924 Loksa – 22. mai 2015 Partille, Rootsi) oli väga huvitava elulooga mees.

Ta õppis Tallinnas Riiklikus Inglise Kolledžis ja lahkus kooli viimasest klassist Soome armeesse. Soomes sai Reesalu olla 6 kuud. Tema väeosa paiknes Terijokil, kus oli toona tegemist pigem rahuliku ja vaikse rindega. Peale pooleaastast teenistust sai ta puhkust, mida tuli veetma Eestisse. Ta ei istunud siin niisama, käed rüpes, vaid algatas põgenike üleveo paatidega Soome.

Kalju Reesalu:

"Ma olin 19 ja hirmus julge, kui praegu mõelda, siis puhta hull või loll. Kolm kuud sõitsin selle üleveoäriga seoses veoautoga Tallinna ja Käsmu vahet, varastatud Saksa leitnandi vorm seljas ja püstolkuulipilduja süles. Oleks välipolitsei ketikoerad mind kinni pidanud, oleks mind kohapeal pikema jututa maha lastud. Me käisime Tallinnast rahvast toomas ikka oma paarkümmend korda, ime, et vahele ei jäänud."

1943. aasta jõulude paiku nabiti ta ilmselt kellegi kaebuse peale Käsmu lähedal kinni ja viidi Patarei vanglasse. Seis oli hapumast hapum..

Kalju Reesalu:

"Kõigepealt määrati mulle relva omamise eest 10 aastat. Aga see oli alles algus, sest teine süütegu, mida alles uuriti- inimeste Soome smugeldamine, oli palju raskem. Ülekuulamised käisid ja ma valetasin ja siplesin kuidas jaksasin sakslaste käes, aga vanemad mehed ütlesid otse: ära looda, surmalaps oled."

Oht elule oli tõepoolest olemas. Üks teine ülevedude korraldaja, Johannes Reispass, poodi 1944. aasta juunis Patareis üles. Muide, tema süüdistuskokkuvõttesse märgiti: "Rahvavaenlane".

1944. aasta suvel möllas Patareis tähnilise tüüfuse epideemia, paljud kinnipeetavad surid. 17.07 poodi vangla hoovis avalikult (teised kinnipeetavad pandi pealt vaatama) neli karistusalust, keda süüdistati tahtlikus tüüfuse levitamises. Tegelikult olid nad vist lihtsalt tülikad kommunistid, kellest taheti lahti saada.

Kalju Reesalu:

"Mina olin ka haige, aga väga kõhnana elasin üle, sain immuunsuse ja pidin seetõttu haigete eest hoolitsema ning surnuid transportima."

Ilmselt oli Reesalu süütegu tõesti selline, mille puhul oli oodatav karistus maksimaalne, sest mees, kes nähtust arvatavasti enam kellelegi rääkida ei saa, kamandati koos mõne kaaslasega vangla hukkamisruumis pooduid nööri otsast maha võtma.

Kalju Reesalu:

"Meid viidi ühte ruumi, kästi oodata, ja kui hukkamine, mille hääli me loomulikult kuulsime, tehtud sai, tuli meil kõrvalruumis poodu alla võtta, lahti riietada ja käruga surnukuuri viia. Kui esimest korda olime, siis oksendasin, ikkagi 19-aastane poisike. Pärast kamandati meid sellele tööle veel mitu korda. Mäletan, oli paar kena 19-aastast tüdrukut, kes kellegi peitmise eest üles poodi ja keda alla võtmas käisin. Aga ma sain sealt laipade suhtes täieliku immuunsuse, mind surnud enam rivist välja ei löö."

Peale üheksat kuud Patareis ei olnud kohtuotsust ikka veel tehtud, aga rinne lähenes. Mõnedel vangidel õnnestus valvureid ära ostes vabadusse pääseda, Reesalu mäletamist mööda andis ta ise tsaariaegse kuldkümnerublase ja valvur lasigi tema ning veel mõne mehe "köögiukse kaudu otse tänavale". Pärast seda lahkus ta Soome kaudu Rootsi.

Rootsis suunati ta metsatööle, sealt pääses vabrikutööle Göteborgi kandis. Ta hakkas õhtukoolis ehitust õppima ja ta sai ehitusinseneri paberid kätte kahe aastaga (nelja asemel). Ta moodustas ehitusfirma Byggnadsfirma Estnia. Göteborgi eeslinnas Partilles tegutseb siiani tema firma Partille Industriservice AB. Tema ehitusalased teadmised tulid kasuks 1960ndatel Göteborgi Eesti Maja muretsemisel, mil ta vastutas ostetud maja vajalike ümberehitamiste eest. Temast sai Eesti Maja suurim aktsiate omanik ja pikaajaline juhatuse esimees. Käesoleva sajandi alguses oli tema teadmistest abi, kui Eesti Maja müüs kinnisvara südalinnas ja muretses uued nüüdse Eesti Kodu ruumid, mis samuti vajasid ümberehitamist. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist laiendas ta oma ehitustehnilist äritegevust Eestisse, tema loodud ettevõte AS Reldor ehitas ning omab Eesti esimest tööstusküla ja ehitab nüüdisaegseid eramuid.

Mõnda aega oli ta ka Pärnu sadama kaasomanik. Lisaks omas ta restorani ja ööklubi Hispaanias, võidusõiduhobuseid ja lühikest aega reederina ka kaubalaevu Läänemerel.
Kasutaja avatar
Siki
Liige
Postitusi: 1262
Liitunud: 09 Juun, 2020 14:29
Kontakt:

Re: Kalju Reesalu

Postitus Postitas Siki »

Raamatust "Voldemar Särak ja luuregrupp "Haukka"":

"Heinla teadis nimetada mitmeid ülevedajaid. Üks selline mees oli Kalju Reesalu, umbes 25 aastat vana, oli lahkunud Soome sõjaväest 1943. aasta suvel. Tema ülesandeks Tallinnas oli leida lahkuda soovijaid ja koondada nad kokkulepitud kohtadesse, kust Salumaa nad auto peale võttis. Reesalu saatis inimesed randa, kasseeris raha. Taks oli selline - ülesõidu eest maksti 2000 marka, sellest sai autojuht 500, paadimees 100, ülejäänu sai Reesalu. Heinla teada olid mõned nõudnud ülesõidu eest 3000-4000 marka. Tema hinnangul oli see äri elavate inimestega.
K. Reesalu oli SD mehelt Johannes Ernalt ostnud automaatpüstoli, et julgestada autoga randasõitmist. Jaanuaris 1944 olid sakslased Reesalu kinni nabinud, aga hoopis seepärast, et ta oli maale vanemate juurde sõitmiseks ärandanud Tallinna kindralkomissariaadi sõiduauto. Lahti sai ta paar päeva enne Punaarmee jõudmist Tallinna."

Kalju Reesalu umbkaudne vanus on seal selgelt vale, ta oli 1943. aastal kindlasti vaid 19. Küllap ta nägi vanem ja mehisem välja lihtsalt.

Raamat on väga huvitav muidu ja see on Digaris tasuta loetav:

https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/73061
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist