Juhan Tuuling ja Paul Vent

[nublu]

Hei-hei!

Third Reich Forum'il tunti huvi Eesti Diviisi esimeste rügemendiülemate elulugude vastu. Vastasin seal nii pikalt, kui omal infi käepärast oli. Aga augud on sees. Äkki keegi täiendab?

http://www.thirdreichforum.com/viewtopi ... 3e5fa30b9f

Et puudu jäi peamiselt meest tegevus Vabadussõjas, vahetult selle järel. Tuulingul 1940/41 ning mõlemil ka II M-s enne rügemendiülemateks saamist.

Juhan Tuuling - sündis 12 aprillil 1897, suri 23 oktoobril 1946 Kopenhagenis, Taanis
I M-s ja Vabadussõda - info puudub.
1924 (või ka varasemast) Kõrgem Sõjakool - kadetikompanii ülem majori auastmes, kuni 1928. a.
seejärel 7. Jalaväerügement, 1. pataljoni ülem
1934 a. alates 8. Üksiku Jalaväe Pataljoni ülem
Viimane post Eesti Kaitseväes Vahipataljoni ülem.
Viimane auaste kaitseväes kolonel (ülendati 24. veebruaril 1940).
1940/41 info puudub.
Freiwilligen-Standartenführer, Kdr. SS-Grenadier-Regiment 46, 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1): kuni 26. juulini 1944 (Vabastati peale rügemendi ebaõnnestunud taganemist Narva jõelt Tannenbergi liinile).
Sõja lõpul oli Taanis, kuhu jäi ka sõjajärgseteks aastateks kuni oma surmani.

Paul Vent (varasem nimekuju Vendt) - sündinud 11. veebruaril 1900, langes kas septembris või novembris 1944 Eestis?
VR II/3, aga rohkem infi tema tegevusest Vabadussõjas või I M-S pole.
Oli pikka aega Ratsarügemendis tegev varustusalal ning tagalaülemana.
Viimane auaste kaitseväes - major.
Kui kaitsevägi muudeti Punarmee 22. territoriaalkorpuseks, siis nimetati major Paul Vent 182. Diviisi (Tartus) tagalaülemaks. Kui Diviis saadeti 1941 Pihkva taha, jäi Eestisse ning varjas ennast Otepää kandis kuni sakslaste tulekuni.
Freiwilligen-Obersturmbannführer, Kdr. SS-Grenadier-Regiment 45, 20.Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1):
Kampfgruppe Vent komandör (Kampfgruppe formeeriti 14. augustil 1944 3 20.Waffen-Grenadier-Division'i pataljoni baasil, I/45; I ja II/46. Saadeti Lõuna-Eestisse, et pidurdada Punaarmee pealetungi sellelt suunalt. Taganes lahingutega Emajõe liinile ning jäi selle kaitsele. )
Tema surma kohta liigub erinevaid versioone. Ühtede järgi hukkus juba 17. septembril 1944, kui algas Punaarmee pealetung Emajõe liinilt Tallinna suunas. Teiste järgi jäi lihtsalt kotti ning tegutses Eestis kuni novembrini 1944, mil langes mingis metsalahingus Lõuna-Eestis. Ametlikult jäi 17. septembril 1944 kadunuks. Kampfgruppe Vent jäi koos mitmete muude eesti ja saksa üksustega kotti ning välja murti vaid väikeste gruppidena.

Kellelgi leidub äkki täiendavat infi? Vabadusristi kavaleride raamatut? Seal peaks olema Venti elulugu ning tegevus Vabadussõjas kirjas. Tuulingu tegevus Vabadussõja ajal? Kas ta opteerus alles peale Vabadussõda? Või oli ka tal Vabadusrist? jne,jne...

[alo]

Sakslase Rolf Michaelsi raamatus "Eestlased WaffenSS'is" on Vendi kohta kirjas nii:

"Emajõe joonel alanud Punaarmee suurpealetungi esimesel päeval, 17. septembril 1944, kaotas Paul Vent närvid ja kihutas joonelt Nõukogude positsioonidesse, kus ta vangi võeti."

Mine tea, kuidas tegelikult oli, Vabadussõja ja Sinimäed läbi teinud mehe kohta tundub veidi uskumatu.

Juhan Tuulingu kohta ütleb Leo Sipelgas samas raamatus järgmist: "Tuuling oli nõrk isiksus, üldsegi mitte rindeohvitser. Rebane seevastu oli sõjamees, täpselt nagu Riipalu ja Maitla."

Alo

[nublu]

"Emajõe joonel alanud Punaarmee suurpealetungi esimesel päeval, 17. septembril 1944, kaotas Paul Vent närvid ja kihutas joonelt Nõukogude positsioonidesse, kus ta vangi võeti."

Mine tea, kuidas tegelikult oli, Vabadussõja ja Sinimäed läbi teinud mehe kohta tundub veidi uskumatu.

Vent'i kohta olen lugenud ka, et ta langes 17. septembril vangi. Närvide kaotamisse ka ei usu, nagu ka Nõukogude positsioonidesse kihutamist. Rindejoon jooksis seal ju pikki Emajõge. Positsioonidesse kihutamiseks oleks tal siis tulnud omakorda jõgi teistpidi ületada. Ründava üksuse kätte sattumiseks ei pidanud aga närve kaotama. Läbimurre oli seal tõesti kiire...

HUvitaks aga see, mille alusel oletatakse tema surmakuud novembriks. Ning kuidas ning kus ta siis hukkus.

Juhan Tuulingu kohta ütleb Leo Sipelgas samas raamatus järgmist: "Tuuling oli nõrk isiksus, üldsegi mitte rindeohvitser. Rebane seevastu oli sõjamees, täpselt nagu Riipalu ja Maitla."

Ja Tuulingu puhul vast kõige enam mida ta tegi I Maailmasõja ning Vabadussõja ajal.

Temast leidsin esimesed jäljed 1924 Kõrgemas Sõjakoolis. VR pole kusagil mainitud. Nii kõrges auastmes ohvitseri puhul kipuks eeldama, et opteerus Eestisse peale Vabadussõda. Larka võttis peale Vabadussõda mitmeid Vene Kindralstaabi haridusega opteerunud ohvitsere kaitseväkke ning paljud neist alustasid just Sõjakoolis.

Kui tegemist tõesti staabiohvitseriga, siis pole ka midagi imestada, et ta väeosa juhtimisel initsiatiivikusega silma ei paistnud. Ning hilisem opteerumine seletaks ka aeglast karjääri kaitseväes - major 1924 ning kolonel alles 1940.

Aga see on teooria, oleks tore kui keegi oskaks mingeid fakte lisada...

[nublu]

Leidsin veel mõned huvitavad kirjeldused Tuulingust. Sirvisin uuesti Jüri Remmelgase "Kolme kuuske".

Remmelgas tegi vahel visiite Tuulingule. Too olevat 1944 kevadel tihti haiglane olnud ning sel puhul istus tavaliselt punkris ning luges raamatut. Jättis rohkem teadlase kui elukutselise sõjaväelase mulje.

Rügemendi poisid aga olevat oma "vana" armatanud tolle rahuliku loomuse ning sõbralikuse tõttu. Tuulingul olevat olnud kombeks igal hommikul rindele jalutada ning meestega juttu rääkida.

Remmelgase arvamuse kohaselt ei olnud 46. rügemendi kaotustes süüdi mitte rügül Tuuling ning staap, vaid diviisi staap, mis polnud taandumist Narva jõe joonelt korralikult ette planeerinud.

Nii palju siis veidi subjektiivseid mälestusi.

Ning ka üks faktiline parandus teise biograafiasse - Vent määrati aprillis 1944 äsjaformeeritud 47. rügemendi ülemaks ning 45. rügemendi võttis talt üle Riipalu.

[Arensburger]

Ühes vanas vist 1976.a. "Võitleja" ajalehe numbris oli öeldud, et mingi Tartu rindel vangilangenud sakslane, kes 50-nendatel Siberist tagasi tuli, on öelnud, et nägi Paul Venti novembri lõpus läbi lastud peaga.
Kuid selle repliigi juures jäi selgusetuks kas oli ta siis mingis vangla hospidalis või nägi ta teda hoopis surnuna. Kuid novembri lõpp - see on ju kaks kuud peale Tartu rinde kokkuvarisemist.

[Arensburger]

Freivilligen- Sturmbannführer Paul Vent 1943


Waffen Standartenführer Juhan Tuuling

[teddybbeer]

Sakslase Rolf Michaelsi raamatus "Eestlased WaffenSS'is" on Vendi kohta kirjas nii:

"Emajõe joonel alanud Punaarmee suurpealetungi esimesel päeval, 17. septembril 1944, kaotas Paul Vent närvid ja kihutas joonelt Nõukogude positsioonidesse, kus ta vangi võeti."

Mine tea, kuidas tegelikult oli, Vabadussõja ja Sinimäed läbi teinud mehe kohta tundub veidi uskumatu.


Alo

V. Madisso väidab oma mälestustes, et 17. sept rünnaku ajal olevat Vent maani täis olnud. kui palju selles tõetera sees on ei tea....
ise seda raamatut ei oma seega ei saa ma täpset teksti siin välja tuua.

[UnterKroon]

Vent oli ikka tõeliselt ära keeranud..pobises omatte jne.

[trooja]

Paul Vent-sünd 11.02 1900 Ahja v Tartumaal. Üldhariduse omandas Tartu reaalk. kust 1917 astus vabatahtlikuna Vladimiri sõjakooli. Enamlaste riigipöörde tõttu jäi ohvitseriks ülendamata. Vabadussõja tegi kaasa vabatahtlikuna 2. ratsarüg. koosseisus, lahingutes ülesnäidatud vahvuse eest ülendati lipnikuks. Lahingutes võttis osa lõunarindel, põhja-lätimaa vabastamisel ja landesweri vastu

[m]

Selline nekroloog:

Kol. J. Tuuling suri Taanis Eesti Teataja, nr 82, 26.10.1946, lk 3

Selles loos ka, kuidas taanlased eestlasilt relvi said (sh Tuulingust juttu):

Taanlased said eestlastelt 200 kuulipildujat E. Teataja, nr 26, 27.06.1945 , lk 3

Muidu:

TUULING (TULING), Johannes. 12. IV 1897 Kuress-s. Meh Karl
Tuling, Miina. Abielus Olga Martsoniga. Poeg Aarne. Kuress l-k, Oranienbaumi lipn. k 1916, alalisv. ohv. kurs 1922, pat. ül. kurs 1929. I ms-s, Arhangelski E leegion, Vabaduss-s vabat II div tagav. pat rooduül, SakPartPolgu pat- ja rooduül 1920, sõjak kadetikomp. ül 1920-25, ohv. täiend.kurs ül 1925-27, 7. rüg pat. ül ja Petseri garn. ül 1927-34, 8. üks.pat ül 1934-38, kol. ltn, vahipat ül ja Tall garn komand. abi 1938-, 1940 kol, sporditeg, Võrum spordil abiesim ja esim, NK Võru mal van.abi, Tall MajaomS, SaarlKoond, Vr. Srn 23. X 1946 Kopenhaagenis.

Vendtist veel, et sünd Tartumaal Ahja vallas, isa Johan V. Trt reaalk,
1917 Vladimiri sõjakool (ei lõp). Vabaduss-s vabat 2. ratsapolgus, vahvuse
eest lipn, 1935 kapt, 1940 major. Ja ka mul teada, et lLanges XI
1944 Lõuna-Eestis. Lähemalt ei tea.

[m]

vabandust Vendti jutu kordamise pärast, see oli eelmisel mehel juba kirjas...

[Mati]

Ma olen väga algeline arvutikasutaja ja seepärast ei oska linke anda, aga soovitan teha otsing Jako Luide kohta, edasi juba "Eesti Elust" kuulata selle vana meremehega tehtud intervjuud. Intervjuu teises pooles tuleb juttu ka Paul Vendist.
Lahendust see küsimusele ei anna, aga uue nüansi küll.
Ka Vello Salo oma raamatus on Vendi saatuse tähistanud küsimärgiga.
Leo Tammiksaar on jällegi kindel, et Vent läks Emajõe ääres üle. Tundub ebaloogiline, sest kui võitlusgrupi juht ise oleks üle läinud, siis punaste propaganda poleks seda kasutamata jätnud.

[štabskapitan]

Täienduseks Juhan Tuulingu kohta. Sõjaväeteenistuses 1915. aastast. Lõpetas 2. Oranienbaumi lipnike kooli 10.01.1916. I maailmasõjas Riia rindel (18.3.1916-26.10.1917). 477. JP ratsaluurajate komando ülem. Leitnant (1917). Vabadussõja ajal Arhangelskis Vene-Briti Leegionis.
Poeg Arne Tuuling, s. 26.01.1930.
Teenistusleht Riigiarhiivis. ERA 495-7-6249.

[ivalo]

Eks viga oli selles ,et vene okupatsioon viis minema kõik eesti rügemenditasemel juhid. Hädavaevu saadi ju rügementidele üldse eestlastest komandörid. Kuidas oleks end juhina näidanud Kurg jääb kahjuks teadmata . Vanemad ohvitserid olid kõik nimelt kas ammu reservist või olnud tagalateenistuses -seega ka venelaste sõelast läbi lipsanud. Vent tuli otse Tartust tagalateenistusest ja hiilgas kirjutatu järgi ainult ärajoodud alkoholikogusega. Ülejäänud -Tuulingud ,Vermetid ;Tammed jne. väljaarvatud majorist Lilleleht olid ju siiski lihtsalt ajale jalgu jäänud vanad mehed.
Nooremohvitserkond oli seevastu kõva ,kahjuks leitnante rügemendi tasemel kamandama ei õpetatud.

[istorik]

Ei taha tagantjärele olla kellegile kohtumõistjaks, kuid mõned etapid nende rügemendiülemate teenistuslehel jäävad kaasajal küll mõistmatuks:
1. Kuidas kolonelleitnanat Vermet septembris 1944.a. kogu oma 2.Prk. taganemisel ära kaotas ja seda paar päeva mööda Eestit tagas otsis?
2. Kuidas kolonelleitnant Raudmäe veel palju aastaid peale sõda, üritas oma juhtimisvigadele 5.Prk. ülemana Emajõe rindel, vabandusi leida?
3. Ja Tuulingu kohapealt on siiani ebaselge tema väidetavalt "ebasõjamehelik" tegevus Narva rindel? Remmelgas kõigiti kaitseb, teised süüdistavad, näiteks arguses...
4. Ka V.Madissoo sarjab oma patüli J.Ellandit (30.politseipataljon) ning Eesti Diviisi I suurtükiväegrupi ülem olevat olnud alati kõva "auru" all?
Need on faktid, loodetavasti ei solvanud ma aga neid vanu rindemehi, kes võitlesid siiski kõik õige asja eest!