Sissisõda Eestis 2010

[Arnold]

Vabandan väga, aga minu kindel seisukoht on, et ka Eesti saaks edukalt kaitsta ennast tiblastani vastu kui oleks leida üksmeelne tahtmine.

Jah muidugi! Kas Soomes on "üksmeelne tahtmine"? Ilma vaenuta - küsimus siis.

[Juhani Putkinen]

Vabandan väga, aga minu kindel seisukoht on, et ka Eesti saaks edukalt kaitsta ennast tiblastani vastu kui oleks leida üksmeelne tahtmine.

Jah muidugi! Kas Soomes on "üksmeelne tahtmine"? Ilma vaenuta - küsimus siis.

Nüüd rahuajal ca. 86% soomlastest vastavad jaatavalt küsimusele kas hakatakse vastu ka lootusetus olukorras.

Minu arvamus on, et see number on suurem kui Venemaa jälle tungib Soome kallale. Möödunud kord räägiti et osa meestest oli vaja siduda puu külge kinni, et ei oleks tunginud tiblastani kallale enneaegselt.

[araterI]

Siit võib tuletuda üks kaitsetahte suurendamise võimalusi.

Soomlaste kaitsetahe poleks sugugi nii suur kui poleks nende õnneks võidetud sõdu Venemaa vastu. Milline oleks soomlaste kaitsetahe praegu juhul kui nende lugu oleks sarnane Eesti omale (iseseisvus, 1940 vene okupatsioon, saksa okupatsioon, vene okupatsioon, taasiseseisvumine). OK, see on retooriline küsimus aga siiski, mida arvab Juhani.

* * *

Nüüd siis küsimus, et mis oleks parim analoogne kaitsetahte suurendaja Eestis? Olen selle kohta öelnud kahel erineval küünilisel viisil:
a) võidukas sõda Venemaa vastu
b) annaks jumal, et Venemaa oleks nii loll ja kasvõi kogemata korraldaks nõrgalt ette valmistatud agressiooni Eesti vastu
siis oleks kaitsetahtega meil kõik korras.

Nüüd tuleme hiljutist sündmuste juurde. Kui palju tõstsid meie kaitsetahet aprillisündmused? Üksjagu, kas pole. Mõte liigub vägisi mingi mossadliku omade poolt provotseeritud-organiseeritud Aprillisündmused II peale. Et siis kaitsetahet suurendada...

* * *

Aga jätame selle kõrvale. On veel üks variant. Palju on meil praegu poliitikute ja/või muude avaliku elu tegelaste hulgas inimesi, kes avalikult kõnelevad kaitsetahtest, kaitsevõimest, sõjalisest ohust jms? Kolm? Viis? Seitse? Ja palju peaks olema? Palju on neid, kes seejärel kui neile selle vajadust selgitada, sel teemal ka regulaarselt sõna võtaksid? Kakskümmend? Kolmkümmend? Viiskümmend?

Juhani mõte on üllas. Sellel on üks puudus - see on Juhani mõte, mida jagavad paljud siinsed foorumlased, suur osa kaitseliitlasi ja tegevsõjaväelasi. Võib-olla ka käputäis tugitoolimilitaare kusagil Eestimaa otsas. Mis sellest iseendale teada kaitsetahtest kasu on? Teoreetiliselt seda, et mõnikümmend meest saaksime jama korral hädaga kokku ja teist mõnikümmend pool-sunniviisil. Ülejäänute plaan on selge:
a) emigreeruda
b) deserteeruda
c) kollaboreeruda
Kusjuures seda suhtumist ei peeta kuidagi eestlane olemisega vastuolus olevaks.

Ehk siis mida need, kelle vaim on valmis ja terav saaksid teha Eesti jaoks? Igaüks omal ja lihtsal viisil. Alates sellest, et võtta tuttavatega jutt üles, lükata saunas õlle kõrval jutt teemale "aga kui Eesti oleks 39 vastu hakanud..." kuni ideaaljuhul selleni, et võta ühekaupa või kambakesi ette neid inimesi, kes peaks rääkima aga on vait kui sukad või kirjutaks nii hästi või halvasti kui see ka poleks, lehes mõne artikli. Peaasi, et tekiks poleemika.

Ma tean, et paljud teist mõtlevad, et kuradi targutamine. Sama mõeldakse ka Juhani jutu kohta aga sõjamehe au ei lase seda välja öelda. Ja vaimusilmas nähakse end võitlemas sissetungiva agressori vastu. Ep... kümnetuhandekesi? Teiste täis elujõus kaasmaalaste poolt mahajäetute ja reedetutena?

Loomulikult on olemas ka sõjaväelise riigipöörde võimalus aga meil siin paistab olevat 21. sajandi Euroopa mitte Ladina-Ameerika.

Seega, kui kõik meetodid on lubatud peale selle viimatimainitu, siis mida konkreetset tuleks teha selleks, et meil oleks kellega koos võidelda. Sest võitleme me niikuinii. Relvastus, taktika ja formeeringute ülesehitus on selle juures delo tehniki, nagu meie lugupeetud vaenlane armastab öelda.

* * *

Statistikaameti andmetel 1 Jaanuar 2007 seisuga

16% elanikkonnast on jämedalt 215 tuhat

15-60 aastaseid mehi on 413 tuhat
20-50 aastaseid mehi on 281 tuhat

Las igaüks mõtleb ise kui palju korrigeerivad neid numbreid tervislik ebasobivus ja rahvuslik koosseis. Aga tundub, et näiteks 150 tuh ei olegi nii utoopiline number.

[Shiim]

Nüüd rahuajal ca. 86% soomlastest vastavad jaatavalt küsimusele kas hakatakse vastu ka lootusetus olukorras.

Eesti elanike kaitsetahtest:
http://www.kmin.ee/static/sisu/files/NA ... 007_06.pdf
(vt. alates lk 32).

Ehk siis eesti rahvusest meestest oleks kaitsetegevuses valmis osalema 79%, vanuseklassis 20-29 isegi 92%.
Nii et vähemalt numbrite järgi pole seis halb.

[Leo]

Mul tekkis selline ketserlik mõte, lugedes inimeste arvamusi, et lõviosa eestlastele on sisse programmeeritud deserteeruda, emigreeruda või vaenlasega koostööle asuda. Ja see olevat normaalne osa eestlase loomusest. Oletame, et nii ongi.

Mille põhjal siis peaks oletama, et need 16000 operatiivstruktuurist kavatsevad kangeslaslikult hukkuda ülekaaluka vastasega heideldes, samal ajal kui muud Andrused ja Jaagu ja Jürgenid sahtlist parteipiletit otsivad või pakkide ja perega sadamaid ja lennuvälju ummistavad?

Ma väidan, et operatiivstruktuur natuke madistab ja siis nähes olukorra lootusetust, padrunid hakkavad lõppema ja NATOst tuleb ainult sooje sõnu, hakatakse ka deserteerudes sadamate poole liikuma, haarates kaasa pered ja muu väärtuslik.

Nüüd olles jõudnud sadamasse, avastatakse, et laevad on servani täis igasugu Jürgeneid ja Andruseid, kes üritavad eksiili minna. Mida siis kaitseväelased sellises olukorras teeksid, ma pakun, et pagevad tsiviilid tõstetakse lihtsalt laevast maha, et enda perele ruumi teha. Ja kui keegi vastu hakkab, siis lükatakse kaitseriiv maha..... Reaalsus on see, et sel hetkel on relvad ainult kaitseväel, 5. kolonnil ja vaenuväel.

Kui vaadata Eestist sõitvate reisilaevade mahutavust, siis kui need servani täis laadida, oleks 1 ülessõiduga läinud nii kaitsejõudude tuumik kui eliit ja "eliit". Evakuatsiooni ajal ei hakataks ju laevu autodega koormama, vaid topitaks kõik kohad inimesi täis, muidu 2000-kohalisele laevale mahuks mitu korda rohkem rahvast.

Nüüd ming huvitab ka see, mis teeb sellises olukorras vaenuvägi, kas:

a) blokeerides Eesti maalt ja õhust, välistades sellega kellegi lahkumise, pommitab segi kõik laevad ja lennukid, mis proovivad lahkuda, või;
b) jätab põgenemistee vabaks, et soodustada võimalike vastaste taganemist.

Ma ise pakun, et viimane variant, sest eelmise okupatsiooni kogemuse põhjal ei suuda väliseestlased oluliselt okupeeritud Eesti sündmusi mõjutada. Lihtsalt pole piisavalt mõju läänemaailma tagatubades.

Juba Sun Tzu kirjutab, et vaenlasele tuleb alati taganemistee jätta, siis ta väga suure tõenäosusega valib taganemise võitluse asemel. Samas tagatakse nii see, et põgenevad ka paljud võitlus- ja juhtimisoskustega mehed, kes võiksid Eestis tülikat vastupanu osutada. Kohalejäänuid, kellel pole relvi ja oskusi neid kasutada, on ju nii palju kergem valitseda. Kaitseväelased teavad nagunii, et sõja korral vangiandmine on mõtetu, sest neid ootaks ainult kuklalask. Selline inimene, kelle pole lootust paremale elule, on väga tülikas vastane, sest võitleb viimse hingetõmbeni. Parem las urisevad eksiilis, rahulikult pagulaskeskuses teed juues, kui võitlevad kodumaal.

[Leo]

Ehk siis eesti rahvusest meestest oleks kaitsetegevuses valmis osalema 79%, vanuseklassis 20-29 isegi 92%.
Nii et vähemalt numbrite järgi pole seis halb.

Jahutaks natuke innustust. Statistikaga on teatavasti võimalik tõestada mida iganes, oleneb küsimuse rõhuasetusest ja uuringu tellija vajadustest. Hea näide, enne EW ELiga liitumist tegid Soome ametiühingud Eestis küsitluse, kui paljud eestlased oleksid huvitatud tööleasumisest Soome või mujale EL maadesse? Vastuseks saadi, et kolmandik. Kiire arvutus näitas, et Eesti tööjõust kolmadik oleks 200000 inimest. Seda infot väänati mõnuga, väideti Soome meedias ja poliitikutele täiesti külma kõhuga, et kolmandik eestlasi tuleb hopsti Soome tööle, kohe, kui EL liitutakse. Nõuti piiranguid tööjõu liikumisele, sest väidetavalt eestlased võtavad soomlaste töökohad ära ja löövad palgad alla. Mis on reaalsus? Soomes püsivalt elavate Eesti kodanike arv on jäänud sisuliselt samaks ja nende hulk, kes lühiajaliselt Soomes töötavad, kelle pered ja kodud on Eestis, on mõned tuhanded. See on tilk meres ja ei mõjuta tööturgu mitte kuidagi. Reaalsus on see, et rahvastiku vananemise tõttu on soomlastel järjest suurenev tööjõupuudus igal alal ja praegu otsivad valitsus ja tööandjad võimalusi, et kust iganes töökäsi Soome meelitada. Ida-Euroopa tööjõud läheb pigem Saksamaale ja Inglismaale, kus on palgad paremad kui Soomes.

Ma tahan öelda, et kui mehelt küsida, kas ta kavatseb oma riiki kaitsta, siis enamik vastab jah, see on Pavlovi refleks. Samamoodi vastab enamik inimesi jaatavalt küsimustele, kas ta tahab süüa või rohkem palka. Sest süüa tasub alati ja palka ei ole kunagi liiga palju ning isamaa kaitsmine on ka ilus idee, nii on meid kasvatatud.

Samas kui on vaja reaalselt relv käes kodu kaitsta, siis ei ole neid masse kusagil. On ikka oluline vahe, kas anda ilusaid lubadusi või reaalselt eluga riskides kusagil äärelinnas Vene tankikolonni varitseda... Vaadake kasvõi seda, kui mingi pätijõuk käidavas kohas kellelegi kallale tungib. 9 meest 10st läheb kõrvale vaatamata edasi, et mitte ise ohtu sattuda, mõni ehk julgeb kaugemal seistes politseisse helistada, kui sedagi, ja ainult väga vähesed lähevad vahele.

[Shiim]

Jahutaks natuke innustust.

Sellepärast kirjutasingi, et vähemalt numbrite põhjal on kõik OK.

Muidugi võib sama öelda ka Soome kohta - et ka nende 86% on ainult number.

Siiski ma arvan, et soomlaste kaitsetahe ON kõrgem kui meil, kuid mitte oluliselt. Soomlased teavad, et neid ei õnnestunud II MS käigus vallutada ja usuvad, et nad suudavad vastu panna. Meil paljud arvavad, et ka meid ei oleks suudetud vallutada, kui me oleks vastu hakanud - et me oleksime suutnud ja suudame vastu panna. Lisame sinna ka Vabadussõja mälestuse ja ma ei näe põhjust, miks me moraalselt väga palju ebakindlamad peaksime olema.

Igal juhul on selge, et need mehed, keda me sissisõjaks vajame, saaks kokku küll. Küsimus taandub ikkagi väljaõppele ja varustusele.

[Lohetapja]

Leo kirjes kajastub valus tõde. Tõepoolest, kui paljud meist on valmis sekkuma või siis on üldse kunagi sekkunud asjadesse, mis ei ületa nende endi turva-/mugavuspiiri? Kaitsevägi on kajastanud gallupeid elanikkonne "kaitsetahte" kohta justkui Delfi oraakli ennustusi. Jamps.
Kodanikujulgus tuleb ainult tegutsedes, kuid samas tuleb vist ka tõdeda, et tänane ühiskond ei näe oma ideaalis bonus pater familiarist ehk head pereisa, kes oleks valmis kõigeks ilusaks, kaasaarvatud pätist jagusaamiseks.
Sekkumisel peab meeles pidama seda, et lubatud piiri on kerge ületada ja et päti jaoks piire ei ole ...

[araterI]

Leo üsna ebameeldiva aga tõelähedase mõttekäigu kohta on mul välja pakkuda üks number: kui sõda hakkab ja totaalblokaad ainult Eesti ümber võtab nii paar-kolm ööpäeva, siis on maksimaalselt võimalik Eestist välja viia ca 20 000 inimest. See oleks siis kõik reisilaevad paar käiku täielikult pungil, lennukid ja maitsi autod ja bussid. See on ka kõik. Vaba liikumisvõimalus rahvusvahelistes vetes Eesti ümber ja nõrk õhusuutlikus muudavad vajadusel Eesti blokeerimise üsna lihtsaks. Lennukite puhul piisab lihtsalt oluliste infrastruktuuride saboteerimisest. Laevade puhul miini-torpeedo "ohust" et neid eemale hoida.

Ja nüüd üks vastik mõte, mis iseäralikult viisil peaks ka kaitsetahet suurendama: välja arvatud naised, lapsed ehk siis kuni 15 aastat ja vanurid ehk üle 65 eluaasta on ainukesed keda võimalusel lastakse emigreeruda. Eriti selge ja motiveeriv oleks asi siis kui põhimõtteliselt me ise ei lase kellelgi emigreeruda. Kõik lähevad sõtta ja selle eest hoolitsevad sõdalased ise. Julm aga aus. Kui lahkume, siis koos. On keda kaitsta ja on keda kaotada ja Sun Tzu võib rahulikult edasi filosofeerida. Eestlus väliseestlaste näol on romantika aga reaalsus on see, et 90% kolmandast põlvkonnast räägib ainult kohalikus keeles ja ei aita ka kodumaakülastused ega Migratsioonifondi toetused. Kui isiklik heaolu kõrvale jätta siis vaadates meie demograafilist pilti, immigratsiooniriske ning üleüldist üleilmastumise arengut, siis 200 aasta pärast eestlasi sellisel kujul nagu me praegu oleme niikuinii ei eksisteeri. Miks mitte vähemalt proovida allesjäämist auga ja ilusasti?

Küsimuse esitusviisist oleneb palju. Küsimusele: Kas Sa oled nõus osalema EV kaitsetegevuses? vastab mingi ilus protsent mehi. Kui küsimuse juurde näidata filmilõiku porises kaevikus külmas ja pimedas naabrimehe laiba kõrval ülekaaluka vaenlase tankikolonni varitsevat magamata, loomastunud ja näljas küsitletavat ja küsida: Kas Sa oleksid Eesti nimel seda nõus tegema? siis saame mingi teise protsendi.

Õigupoolest tuleks küsida, et kas oled nõus kaitsetegevuse huvides iga aasta kulutama 2 nädalat sõjalisele väljaõppele (vana Šveitsi mudel, mis ideaalis sobiks ka Eestis rakendada) ja kas oled nõus, et iga kaelakandev noorsand peaks 3-9 kuud veetma aega ajateenistuses. Siis kipub tulema mökkadi-mökk. Eeldame, et kõik küsimised on anonüümsed.

Veel noppeid ja ideid:
- ETV võiks läbi kedrata kõik mida vähegi Soome talvesõja kohta on produtseeritud
- Kaitseliit või siis ERNA seltskond võiks käima panna laste ja noorte ERNA. Light versioon aga karm vastavalt vanusele
...

[Juhani Putkinen]

Siit võib tuletuda üks kaitsetahte suurendamise võimalusi.

Soomlaste kaitsetahe poleks sugugi nii suur kui poleks nende õnneks võidetud sõdu Venemaa vastu. Milline oleks soomlaste kaitsetahe praegu juhul kui nende lugu oleks sarnane Eesti omale (iseseisvus, 1940 vene okupatsioon, saksa okupatsioon, vene okupatsioon, taasiseseisvumine). OK, see on retooriline küsimus aga siiski, mida arvab Juhani.

Soomlaste lugu ei oleks kuidagi saanud olla sarnane Eesti omale.

1. Juhul kui Venemaa oleks õnnestunud okupeerima Soome poleks soomlasi üldse olemas või meid oleks väga vähe;

2. Stalini ja Molotovi seisukoht oli, et eestlased viiakse Siberi rongiga, aga soomlased peavad minema Siberi jalgsi - arvake kui palju soomlasi oleks jõudnud eluga Siberisse;

3. Soomlased oleksid võidelnud sissisõjaga okupeerijate vastu kas või pussnugadega - ellu oleks jäänud väga vähe ja venelased oleksid massimõrvanud ka naised ja lapsed.

Ainuke pääs oli sõdida: Vabadussõjas, Talvesõjas ja Jätkusõjas - ning pidevalt valmistuda ette järgmiseks sõjaks Venemaa vastu pärast Jätkusõda.

Soome polnud Venemaa eesmärk omaette. Venemaa tahtis vallutada esiteks Soome, et pärast saaks läbi Rootsi ja Norra Atlanti ookeanile. Aga Venemaa püüdlused Soome suunal nurjusid.

Eesti vallutamine ka polnud Venemaale eesmärk omaette. Venemaa püüdlus oli vallutada terve Euroopa - ja pärast terve Maakera Moskvast juhituks diktatuuriks. On suurepärane, et Eesti kangelased pidasid edukaid tõrjelahinguid Narvajõel ja Sinimägedes - ilma seda võib-olla Venemaa oleks õnnestunud vallutama terve Saksamaa, Belgia, Hollandi, Prantsusmaa, ... Euroopa peaks olema tänulik eestlastele, kes võitlesid kangelaslikult punamõrtsukate vastu.

[Juhani Putkinen]

Statistikaameti andmetel 1 Jaanuar 2007 seisuga

16% elanikkonnast on jämedalt 215 tuhat

15-60 aastaseid mehi on 413 tuhat
20-50 aastaseid mehi on 281 tuhat

Las igaüks mõtleb ise kui palju korrigeerivad neid numbreid tervislik ebasobivus ja rahvuslik koosseis. Aga tundub, et näiteks 150 tuh ei olegi nii utoopiline number.

Õige.

Aga siin on hädasid küll ja küll:

1. Mõned siiralt usuvad, et NATO kaitseb Eestit ja pole vaja teha midagi muut kui ülal pidada need veerandsada sõdurid USA ja või NATO abiks välismissioonidel;

2. Mõned usuvad (ehk ikka natukese ebaledes), et Venemaa pole sõjaline oht Eestile;

3. Paljud tahaksid elada lõbusad ja mugavad elu - mitte investeerida riigikaitsesse;

4. Paljud arvavad, et Eesti ei suudaks ennast kaitsta Venemaa vastu - ja vastupanu oleks seega mõttetu;

5. Jne. "sada häda".

On vaja:

Esiteks eestlastel endil otsustada, et Eesti riik, eesti keel, Eesti kultuur - eestlus on kaitsmist väärt.

Teiseks analüüsida kuidas Eestit on võimalik kaitsta saadaval olevate ressurssidega:

a) Kas on jõukohane muretseda ja ülal pidada 100 moodsad hävituslennukid vajaliku personali ja baasidega? Lihtsalt ei ole.

b) Kas on jõukohane muretseda 100 moodsat lahingtanki? Võib-olla oleks - aga kas on võimalik kaitsta neid lahingtanke vaenlase õhulöökide eest? Väga raske. Kas on seega mõtet neid muretseda? Vaevalt. Aga need ca. 10 tk. vanemat tüüpi kuluks marjaks ära õppustel.

c) Jne. kainelt arutada olukorda ja võimalusi - jõudes lahenduseni, et on vaja peale nende välismissioonidel käivate meeste ka valmistuda ette kaitsma "Tallinnat" ja sissisõjaks.

Seega muretseda selleks korralik varustus, anda väljaõpe ja pidada suures ulatuses õppuseid - ja näe mehed hakkavad uskuma, et ku*at küll, me suudame kaitsta Eestit - ja hakkavad sellest rääkima ka sõbratele ning tuttavatele. Kaitsetahe tõuseb, lubatakse suurem kaitse-eelarve, jne. Ja ongi Eesti päästetud.

[Juhani Putkinen]

Kaitseväelased teavad nagunii, et sõja korral vangiandmine on mõtetu, sest neid ootaks ainult kuklalask. Selline inimene, kelle pole lootust paremale elule, on väga tülikas vastane, sest võitleb viimse hingetõmbeni.

Jah - kaitseväelased ja kaitseliitlased.

Seega tegutsegem selle eest, et ei tuleks sõda = peab hästi valmistuma ette sõjaks.

[Juhani Putkinen]

Meil paljud arvavad, et ka meid ei oleks suudetud vallutada, kui me oleks vastu hakanud - et me oleksime suutnud ja suudame vastu panna. Lisame sinna ka Vabadussõja mälestuse ja ma ei näe põhjust, miks me moraalselt väga palju ebakindlamad peaksime olema.

Igal juhul on selge, et need mehed, keda me sissisõjaks vajame, saaks kokku küll. Küsimus taandub ikkagi väljaõppele ja varustusele.

Täpselt nii!

[Juhani Putkinen]

Ja nüüd üks vastik mõte, mis iseäralikult viisil peaks ka kaitsetahet suurendama: välja arvatud naised, lapsed ehk siis kuni 15 aastat ja vanurid ehk üle 65 eluaasta on ainukesed keda võimalusel lastakse emigreeruda. Eriti selge ja motiveeriv oleks asi siis kui põhimõtteliselt me ise ei lase kellelgi emigreeruda. Kõik lähevad sõtta ja selle eest hoolitsevad sõdalased ise.

See pole sugugi vastik.

Seadus kohustab eestlasi kaitsma Eesti riiki. Kui keegi püüab vajadusel jalga lasta, nii talle antakse kaks võimalust: minna võitlusse vaenlase vastu või surra rahva reeturina.

Lahingust ilma käsuta põgenemisel, ...

[araterI]

- Ei tahaks päris-soomlase eest tarka mängida aga pakun siiski, et mis puudutab soomlaste arvukust Eesti stsenaariumi korral, siis oleks pilt pigem sarnane Eestiga. Täpsed proportsioonid pole peaks aga soomlasi oleks siis praegu näiteks 3 miljonit 5 asemel jne Sama lugu on Stalini maailmarevolutsiooniga - taheti mis taheti, saadi niipalju kui saadi. Ja sama jutt käib eestlastest immigratsiooni ja valikulise hävitamise teel aarialaste kujundamise kohta. Olime me ju Rosenbergi järgi 50% aarialased - rohkem kui lätlased ja leedukad... Taganjärele tarkus on ikka täppisteadus.

- Küüditamiste ja rahvaste hävitamise kohta on igasuguseid jutte. Ka seda, et plaanis oli küüditada kogu eesti rahvas. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt tänu sellele, et sõda tuli vahele ja pärast sõda oli ülesehitustööks ja rahvamajanduse arendamiseks vaja kohalikke ja enam vähem motiveeritud töökäsi. Ilmselt oleks Soomega midagi sarnast juhtunud. 60-ndate lõpuks, 70-ndateks oli elu võib-olla isegi elamist väärt. Stabiliseerumist näitavad ka läbi ajaloo eestlaste ühed kõrgemad iibenäitajad. Aga ärge arvake, et ma nõuka aega väga romantiseerida üritan. Sõnaga, kaitsetahte stimuleerimiseks võib mõelda ja sellega tuleb arvestada, et hävitatakse kogu rahvas, objektiivselt võttes läks oluliselt paremini.

- Soomlaste metsavendlus oleks olnud laiaulatuslikum ja kestnud kauem. Võib-olla "taasiseseisvumiseni" välja.

- Juhani, Sinu analüüs eestlaste kaitsetahte kohta (tahtjad, mugavad, natousksed, argpüksid jne) on õige ja mõtteahel ka. Hetkel tundub olevat kõige olulisem sissirelv hoopiski propaganda ja inimsuhtlus, mis viiks meid kaitsetahte tõusuni nii otsuselangetajate kui reakodanike hulgas. Selle hoiakulise sissisõja pidamiseks peaks meil ju ometigi olema mõnikümmend tuhat meest ja selle võiks sõnastada kaitsetahtega inimeste kaitsetahteks. Kui meie ei tegele kaitsetahte propagandaga, siis ei tee seda keegi. Kui me tahame ennast kaista, siis peab meil olema kellega seda koos teha. 20 tuhandekesi me seda ei tee.

- Ma olen ka pigem sellel poolel, et omade põgenemist-emigreerumist tuleb takistada aga oma vaimus ma amnesteerin need, kes lahkusid 1944, sest Eesti lugu 1940-44 oli natuke teistsugune.