www.militaar.net

Sõnastasin pealkirja pisut laiemalt, kuid huvitab elanikkonna tervislik seisund sõja ajal. Selgitan laiemalt: kui keegi küüditati/arreteeriti/tapeti - siis lähedaste ja naabrite jaoks ei olnud see igapäevane. Vähemalt alguses. Kas on keegi selle nurga alt sõda uurinud?
Ka metsavendadele mõjusid need nähtused - kuid kuidas?

Ma julgen arvata, et terve perekonna kodunt väljatõstmine ja/või Eestist väljasaatmine oli ajavahemikul 1945-1949 suhteliselt igapäevane. Või ütleme nii et ühe inimese tutvusringkonnas ehk igakuine ... ?
1945 läks mingi ports saksa rahvusest isikuid ja nende peresid.
1945-1949 läks mingi hulk "bandiitide" toetajaid ja sugulasi ning muidu kulakuid.
See puudutas sadu perekondi. Kuidas see inimesi mõjutas ... Ma arvan, et see oli vaid üks osa mõjutusest mis Eestimaa elanikele kaela sadas. Sellele lisandusid muutused pea igas eluvaldkonnas. Lõpptulemusena (see on minu arvamus) kadus iseseisva Eesti Vabariigi kodanikel pea igasugune huvi oma riigi taastamise vastu, sest isiklik ja oma perekonna turvalisus kõige laiemas mõistes, kaalus omariikluse huvid üles.
Metsavendi mõjutas see kõige enam ehk reetmise moel. Isiklikes huvides tehti kaastööd NKGBga ja anti metsavendi üles.
Kindlasti mõjutas see metsavendade materiaalset baasi, kuid ma ei pea seda metsavendade hävinemise seisukohalt kõige olulisemaks.
Mingil moel mõjutas see metsavendade otsuseid konkreetsete isikute vastastes rünnakutes.
Kuidas see mõjutas neid psühholoogiliselt, seda ei kujuta ette.

Ka metsavendadele mõjusid need nähtused - kuid kuidas?

Nii palju kui mina kursis olen ei kirjuta mditsiiniüliõpilased teaduslikke uurimusi või lõputöid. Seda temaatikat pole ka teaduskäsitlustes kohanud.

terv
o

Tundub nagu loogiline, et mõju oli agressiivsust suurendav. Kui see agressiivsus kanaliseeriti, olid tulemuseks tapetud küüditajad ja julgeolekunuhid. Kui oma tegutsemist pidurdati, et vältida järgnevat võimude terrorit tsiviilisikute vastu, kannatas iseenda süda. Igatahes Rõuge kandis Auleid Toomsalu rühmas olnud sõjaväearst Pallo Valter ütleb otsesõnu, et enim vajasid metsavennad südamerohtusid ja reumarohtu. Nii imelik, kui see ka pole, kuid ühtegi hullumist ega amokki jooksmise juhtu metsavendadel pole senini ette sattunud (küll aga julgeolekus piinatud abilistel). Jube head närvid olid talus kasvanud inimestel.

Üks huvitav teema on veel erinevate nakkushaiguste levik. Vabadussõja lõpus oli tõsine võitlus tüüfuse epideemiaga.

Kas mingeid epideemiaid oli ka 1944-45? Või lihtsalt veidi suuremaid puhanguid?

Pinnast nende levikuks ju nagu oleks...

O.Mertelsmann on kirjutanud alatoitumusest 1940. aastate Eestis.
Väga ilusasti kirjeldab seal, kuidas erinevad haigused alatoitlustatud inimesi võtsid. Loogiline muidugi.

Huvitav, kas üksluine või vastupidi stressirohke ja pikaajaline kriisisituatsioonis viibimine karastas meeste närve või kuidas? Pean silmas kaasaegse maailma hädasid ja imestan, et inimene on pehmeks ja abituks muutunud. Missioonimehed saavad ette ja taha igasugu hingeabi (nii kirjutatakse), metsavendi ei "lohutanud" keegi. Kas neil vaimseid häireid ei tekkinud?

Jalutu kirjutas:Kas neil vaimseid häireid ei tekkinud?

Ei tea, kas meist keegi on pädev hindama kellegi vaimseid häireid.
Paberites on ette tulnud vaid kaks juhtu, kus metsavennad on läbinud, juba surmamõistetutena, ka psühhiaatrilise ekspertiisi. Mõlemad on tunnistatud meditsiinilises mõttes terveks (psüühilisi haigusi ei põe)
Üks on saadetud ekspertiisi põhjendusega.: teatab avameelselt ja küüniliselt, et vihkab nõukogude korda ja toimepandud kuritegusid ei kahetse. Ei haletsenud ega haletse tapetuid. Ka oma ema ei haletse.
Teise ekspertiisi saatmise põhjus on: teatab, et nägi ja kuulis Jumalat ühel korral ja Kristust korduvalt ning näeb hingi jumalike punktidena. Teatab, et kommunism tähendab hävingut.

Eksperthinnang mõlema kohta on: teadvus on selge, orienteeritud õigesti.

Tänud Marile huvitavate andmete eest!

Eksperthinnang mõlema kohta on: teadvus on selge, orienteeritud õigesti.

Ilmselgelt on selline eksperthinnang rohkem kui mitte midagi, kuid paraku tuleb seda käsitleda kui kallutatud hinnangut.
Sellegipoolest on need kaks juhtu "midagi". Pisitasa, aste-astme kaupa õnnestuks ehk aja jooksul midagi kokku koguda. Lootma peab.

terv
o

Eks mõni ausam metsavend/toetaja on ka suutnud seda välja öelda, et neil närvid liiga pingule läksid. Praegu tuleb kohe kaks meelde, keda intervjueerinud olen. Üks lõpetas toetajana tegutsemise selles mahus nagu paluti. Eks kahe osapoole vahepeal nii olla, et huntidel vana kont hambus ja metsavendadel uus inf taskus huntide kohta pole kergete killast. Teisel juhtumil tekitas suurt frustratsiooni maa-aluses punkris elamine. Piiratud liikumismaa ning lahinguolukorras tekkivad probleemid väljamurdmisega. Selles aspektis saaks ka veel vaadelda, et kuidas kellelegi metsaelu mõjus, sõltuvalt sellest, kus inimene ennast varjas

Üks pinnapealselt teemat käsitlev artikkel Tiina Jõgedalt:
Eestlaste viha tuleneb Teise ilmasõja traumadest
http://www.ekspress.ee/news/paevauudise ... d=32253633

Paraku elavad sõda, okupatsioon, küüditamised jms rahva alateadvuses edasi. Kaasaegse psühhoanalüüsi üks huvipakkuvamaid valdkondi ongi teema, kuidas ühiskonna minevikutraumad tänapäeva inimese alateadvust mõjutavad ning kuidas see jätkuvalt avaldub meie igapäevaelus.