1
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/EES ... 0ilmus.pdf
EESSÕNA
Kuidas see raamat ilmus?
Ma olen moratooriumi poolt! Ausõna. Ja kui selline otsus oleks riiklikul tasemel vastu võetud, siis alluksin ma sellele täiesti vabatahtlikult.
Tõesõna – mis takistaks meid vastu võtmast üldist, kõigile kohustuslikku otsust: igasugune avalik arutelu Suure Isamaasõja üle ära keelata. 100-ks aastaks. Kuni 2045 aastani.
Mitte mingeid raamatuid, mitte mingeid artikleid. Kooliõpikutes vaid lühike märkus, et meie riigis on selle teema kohta kehtestatud moratoorium. Ja alles siis, kui mälestused sellest Apokalüpsisest, sellest rahva südames veritsevast haavast on kustunud, kui meie hulgast on lahkunud viimased veteranid, kui tundmatute sõdurite põrm saab nagu laulus öeldud „lihtsalt maaks ja rohuks“ – vaat siis avalikustame KÕIK arhiivid KÕIKIDELE soovijatele ja hakkame tööle. Loome ühiste jõupingutustega tõese, dokumentidel põhineva Suure Sõja ajaloo.
Ehtsad sõjadokumendid on salastatud ja peidetud seitsme luku taha nagu eriti tähtsad riigisaladused. Isegi ajalehed, sõjaeelsed ja –aegsed nõukogude keskajalehed, võeti välja raamatukogude üldkättesaadavatest fondidest. Molotovi ja Stalini kõned, Nõukogude Liidu poolt aastatel 1939-1941 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute tekstid – kõik need on saladused. Hirmsad sõjasaladused.
Püüdlikult organiseeritud informatsioonivaakumi täitsid poole sajandi jooksul standardsed (ühesugused nagu matrjoškad) tekstid, kuhu püüdlikult kirjutati ühtesid ja samu käsukorras loodud müüte. Sõjaajalugu kui faktidel ja dokumentidel põhinev täppisteadus asendati peaaegu täielikult propagandistliku manamisega. Asi läks selliste kurioossumiteni, kus üks ja sama nomenklatuurne isik oli Nõukogude Armee Poliitpeavalitsuse Spetspropaganda Valitsuse ülem (s.o peamine pettur) ja samaaegselt ka ... Sõjaajaloo Instituudi ülem!
Tähtsaimaks küsimuseks, mille „selgitamise“ kallal töötas kitsas grupp parteile piiritult ustavaid inimesi, oli, miks Punaarmee purustati (ja võeti suuremas osas vangi) sõja esimeste nädalatega? Miks õnnestus Wehrmachtil tungida kuni Karjala järvedeni, kalmõki steppideni ja Kaukaasia mägedeni? Miks ulatus sõjatulekahju selliste kohtadeni, kus vaenlast poldud nähtud XVII sajandi „suurest segadusest“ saadik? Kuidas see juhtus, et suurem osa ohvreid, kogu valatud veri ja sõjahigi kulus selleks, et alles 1944 aasta sügiseks tagasi saada esimeste nädalatega kaotatu?
Esimesena näitas Punaarmee „ajutise ebaõnne“ põhjusi seltsimees Stalin ise. Oma kuulsas raadioesinemises „vendadele ja õdedele“ 3.juulil 1941.a ning seejärel põhjalikumalt Oktoobrirevolutsiooni 24.aastapäevale pühendatud pidulikul istungil peetud ettekandes nimetas Stalin kolm faktorit, mis justkui põhjustasid Wehrmachti edusammud:
- saksa armee oli õigeaegselt mobiliseeritud ja nihutatud NSVL-u piiride äärde, samal ajal kui ranget
neutraliteeti järgiv Nõukogude Liit elas tavalist rahulikku elu;
- meie tankid ja lennukid on paremad kui sakslastel, kuid neid on meil praegu veel väga vähe, palju
vähem kui vaenlasel;
- iga nõukogude territooriumi sügavusse tehtud sammu eest maksis Wehrmacht tohutu suurte
pöördumatute kaotustega. Konkreetse arvuna nimetas Stalin 4,5 miljonit tapetud ja haavatud sakslast.
Kahe nädala pärast seadis Sovinformbüroo kahtluse alla selle sm. Stalini enda poolt toodud arvu – selle ametkonna ajaloos ainulaadne juhtum. Teatati, et 1941.a novembri keskel ulatusid Wehrmachti kaotused juba 6 miljoni inimeseni.
Anname au seltsimees Stalinile. Ta küll valetas, kuid tegi seda õige tagamõttega. Tema teadlikult valedest arutlustest koorus välja rahuarmastava, kuid suurte potentsiaalsete võimalustega riigi pilt. Jah, täna on meil tanke vähe – kuid homme on neid palju. Jah, me ei alustanud mobilisatsiooni esimestena – kuid see-eest nüüd kogume me kokku kõik rinde ja võidu tarbeks. Aga Saksamaa ei saa endale lubada kuue miljoni inimese kaotamist iga poole aastaga, see aga tähendab, et kõige lähemal ajal - „poole aasta või aasta pärast variseb ta kokku oma kuritegude raskuse all“. Just niisuguse perspektiivi maalis Stalin oma 1941.aasta 7.novembri paraadi tribüünilt peetud sõnavõtus. Ning sõjaaegse propaganda seisukohalt (mis juba põhimõtteliselt ei TOHI olla tõepärane) ütles ta just seda, mida oli vaja öelda lahingusse minevatele inimestele.
Pärast sõda ja pärast võitu said nõukogude „ajaloolased“ käsu – valet süvendada ja tugevdada, kuid seejuures teha seda veidi tõepärasemaks. See polnud lihtne ülesanne, kuid nad said sellega hakkama.
Jutt sellest, et Wehrmacht kaotas sõja algul 4,5 (või isegi 6) miljonit sõdurit, unustati, vaikiti maha ja seda ei meenutatud enam kunagi. Loogika oli lihtne – saksa arhiivid olid selleks ajaks avatud, materjalid (sealhulgas ka isikkooseisu kaotuste osas) avaldatud ning NIIMOODI valetamise jätkamine oleks tähendanud end kogu maailma silmis naeruväärseks tegemist.
Et „kompenseerida“ Nõukogude Liidu kaitsetuse pilti, hakati väitma, et suurem osa sõja algul Punaarmee relvastuses olevatest tankidest ja lennukitest oli lootusetult vananenud „vanaraud, mis ei kannatanud välja mingit võrdlust vaenlase tehnikaga“. Palju visamalt ja valjemalt hakati ka esitama teesi „ootamatust kallaletungist“ (Stalin püüdis seda kurikuulsat „ootamatust“ mitte eriti esile tõsta, rõhudes rohkem „reetlikusele“ – siin on aga suur vahe. „Reeturlikkuse“ tees iseloomustab Hitlerit kui kurjategijat, „ootamatuse“ tees aga asetab Stalini enda naiivse, pimeda lollikese ossa).
Kui võimule tuli Nikita Hrustšov, siis „töötles“ ka tema veidi sõja alguse ajalugu. Ta kujutas Stalinit põikpäise lollina – Richard Sorge ja Winston Churchill saatsid talle oma kuulsad „hoiatused“, aga tema ei võtnud kedagi kuulda.
Sel moel vormiti 50-ndate lõpuks valmis see versioon, mida edaspidi tambiti masside teadvusse auruvasara järjekindlusega:
Esiteks: Me olime rahuarmastavad inimesed, sõjaks me ei valmistunud, meie valitsus võitles rahu eest kogu maailmas ja püüdis takistada NSVL-u sõttatõmbamist.
Teiseks: „Ajalugu jättis meile vähe aega“, seetõttu ei jõudnud me midagi (tanke, lennukeid, suurtükke, isegi vajalikus koguses vintpüsse) valmistada ja meie armee astus sõtta peaaegu relvituna (pudel süütevedelikuga mängis siin peamist rolli, seda pudelit teadsid kõik, ka need, kes muidu sõjaajaloost midagi polnud kuulnud).
Kolmandaks: Stalin ei lubanud viia armeed mingisse erilisse „sõjaks valmisoleku seisundisse“, seetõttu sadasid saksa pommid meie „rahulikult magavatele lennuväljadele“.
Neist kolmest põhjusest (mida leierdati igal viisil kõikides raamatutes – kooliõpikust kuni paksude monograafiateni) järeldusid lihtsalt ja selgelt hirmsa katastroofi SÜÜDLASED. Süüdi osutusid olevat:
- ajalugu, mis „jättis meile vähe aega“;
- Hitler, kes ei hoiatanud Stalinit oma kavatsustest paar kuud ette
- ning lõpuks muidu täiesti positiivse seltsimees Stalini liigne usaldavus ja naiivsus
Armsale Kommunistlikule Parteile jäi selles skeemis ainult üks roll – kõikide meie võitude organiseerija ja innustaja roll.
Kõik on selge, lihtne, loogiline. Igasugust katset neis müütides kahelda hinnati diapasoonis alates „hukkunute mälestuse üle küünilisest irvitamisest“ kuni „kirjanduslike vlassovlaste uute väljastumiseni“.
Tunnistan, et ka mina ise uskusin seda kõike. Kuni umbes kaheksanda klassini. Siis hakkasid ilmuma mingid ebamäärased kahtlused. Aastatega need aina tugevnesid.
Sest tõepoolest – seltsimees Stalini ajal töötas kogu nõukogude rahvas. Töötasid kõik mehed. Töötasid peaaegu kõik naised. Dekreetpuhkust anti neli kuud – kaks enne ja kaks peale sünnitust. Ning siis – rinnalapse juurest uuesti tööpingi taha. Teismelised noorukid – tööstuskooli õpilased – töötasid samuti. Kogu riik töötas varavalgest („meid hommik tervitab jahedusega“) hilisööni. Aga sõjatehased töötasid juba ammu enne sõja algust kolmes vahetuses – hommikust hommikuni. Kusjuures pidage silmas, et keegi neist miljonitest ei töötanud sel ajal kaubitsejana, kõnekirjutajana, imagoloojatena, tellerina, maaklerina, diilerina jne...Kõik rabasid tõeliselt tööd teha.
Aga kuhu kadus siis toodetud produkt?
Kuidas sai meil olla vähem tanke-lennukeid kui Saksamaal? Mida siis tootsid need ööpäevaringselt suitsevad tehased – sitsi „komsomolkade“ jaoks? Külmkappe ja mahlapresse kommunaalköökide tarbeks?
Madal tööviljakus? Ärge kiirustage, ärge kiirustage, austatud lugeja, selliste järeldustega. Kuulame algatuseks ära teadjate inimeste arvamuse.
1936.aastal külastas NSVL-u lennukitehaseid Louis Charles Breguet, suurima prantsuse lennukiehitusfirma (mis ka praegu toodab koos “Dassault” firmaga “Mirage” reaktiivlennukeid) juhataja. Oma NSVL- sõidu aruandes kirjutas ta: “Kasutades kümme korda rohkem töölisi kui Prantsusmaa, laseb nõukogude tööstus välja kakskümmend korda rohkem lennukeid.” 1941.a. aprillis külastas Saksamaa õhujõudude atašee G.Aschenbrenner koos kümne inseneriga Nõukogude Liidu peamisi lennukitööstuse ettevõtteid (TsAGI, Moskva tehased Nr.1, 22, 24, Rõbinski ja Permi lennukimootorite tehased). Ta kirjutas Göringile esitatud aruandes:
„“Iga tehas oli gigantne ettevõte, kus kolmes vahetuses (autori rõhuasetus) töötas (igaühes) kuni 30 tuhat töölist, töö oli suurepäraselt organiseeritud, kõik oli kuni peensusteni läbi mõeldud, seadmed olid moodsad ja heas korras…”
Aga Saksamaal oli tol ajal kaks ja pool korda vähem elanikke kui Nõukogude Liidus. Saksa frau istus kodus ja kasvatas kindereid. Suuremaks kasvanud kinderid laulsid fašistlikke marsse ja käisid rivis mitte pärast tööd, vaid töötamise asemel. Maailmasõja teisel aastal töötasid Saksamaa lennukitehased ühes vahetuses! Sõjas ülidefitsiitset alumiiniumi kasutati aiamajakeste valmistamiseks ja kokkupandavate redelite tootmiseks pirnide korjamiseks! Saksa tehaste tootmisvõimsused olid koormatud grammofonide ja jalgrataste, raadiovastuvõtjate ja sõiduautode, siidsukkade ja žiletiterade tootmisega. Esimeste lahingutankide, lennukite ja allveelaevade seeriatootmine algas alles 1935-1936 aastatel – vähem kui viis aastat enne maailmasõja algust.
Millal siis jõudsid sakslased saavutada selle kurikuulsa „mitmekordse üleoleku tankides ja lennukites“? Ning millest nad selle luua said?
Saksamaal polnud oma boksiite, niklit, mangaani, volframit, vaske, kautšukki, naftat...Isegi tavalist sütt ja rauamaaki ei jätkunud, kogu sõja jooksul pidid sakslased rauamaaki meritsi Rootsist kohale vedama. Liitlaste pommirünnakute all. Aga Stalinil oli jalge all terve Mendelejevi tabel, seal hulgas ka kulda, mille eest osteti Prantsusmaalt, Ameerikast ning ka Saksamaalt kõike: uusimaid seadmeid – tervete tehastena, parimaid lennukimootoreid, maailma parimaid transpordilennukeid, parimaid ajusid ja salajasi jooniseid.
Kas tõesti sellest kõigest ei jätkunud Punaarmee relvastamiseks vähemalt samale tasemele vastsündinud Wehrmachtiga?
Nende küsimuste üle mõtisklemast segas autorit viis aastat õpinguid lennundusinstituudis, seejärel laserkahuri projekteerimine „postkastis“ (numbritehases), seejärel – töö katlakütjana ning ühiskondlik võitlus „glasnosti ja perestroika epohhil“.
Mille pärast võitlesime, seda ka saime. Jah, küll palju vähem kui lootsime, kuid siiski lasti 90-ndate alguses avalikkuse ette suur arv sõjaeelseid ja –aegseid dokumente, avaldati ka varem salastatuid nõukogude sõjaajaloolaste töid. Peale selle tegi uus avalikustamise, trükivabaduse ja interneti ajastu sõltumatutele uurijatele kättesaadavaks tohutu hulga saksa ajaloolaste ja memuaristide töid. Ning kuigi seniajani on tohutud dokumentide lademed avalikkusele eest varjatud (kusjuures ilma mingi vähegi sündsa seletuseta), piisab ka seniavaldatust, et detailselt ja täpselt hinnata poolte jõuvahekorda 22.juuni 1941.a. seisuga.
Muidugi polnud jälgegi mingist Wehrmachti „tehnilisest üleolekust“. Esimese Maailmasõja aegset suurtükki vedasid kuus hobust, Wehrmachti jalaväe peamiseks liiklusvahendiks oli üks paar jalgu sõduri kohta ning relvastatud oli see sõdur kõige tavalisema vintpüssiga (ainult viletsas nõukogude kinofilmis jalutavad kõik sakslased 1941.aastal ringi „schmeisseritega“, tegelikult oli aga isegi parimates Wehrmachti eliitdiviisides ette nähtud 11500 vintpüssi ja ainult 486 automaati).
Loomulikult varustas ja relvastas äärmiselt militariseeritud stalinlik impeerium, mis valmistus pikki aastaid maailma rikkaima maa ressursse kasutades Suureks Sõjaks, oma armee palju paremini. Loomulikult oli Punaarmees rohkem tanke ja lennukeid, õhutõrjekahureid ja roomikveokeid, lennuvälju ja aerostaate kui Inglismaa, Prantsusmaa ja Saksamaa armeedes.
Loomulikult polnud nõukogude teaduslik-tehniline potentsiaal mitte ainult „maailma parimaile standardeile vastav“, vaid paljudes suundades ka teedrajav. Maailma parim kõrguslik püüdur-hävitaja „MiG-3“, maailma parimad lennukikahurid VJa-23, maailma parimad tankid (kerge BT-7M, keskmine T-34 ja raske KV), maailma esimesed reaktiivmiinipildujad (BM-13, „Katjuuša“), uusimad suurtükisüsteemid, raadiolokaatorid, roteeruvad kassettlennukipommid, leegiheitjaga tankid jne, jne, jne – kõik see oli olemas ning mitte joonistes, mitte eksperimentaalmudelitena, vaid suureseerialises tootmises.
Loomulikult avastas nõukogude luure kolmemiljonilise Wehrmachti koondumise NSVL-u läänepiiri äärde, kusjuures kuni polgu ja ešeloni täpsuseni. Ning kuigi ehtsaid dokumente, mis oleksid paljastanud saksa ülemjuhatuse operatiivplaanid, ei olnud kunagi Stalini laual, polnud hitlerliku Saksamaa üldine idasuunaline sõjalis-poliitiline agressiivsus saladuseks ei NSVL kõrgematele riigijuhtidele ega ka Punaarmee vanematele komandöridele.
Olemasolevad dokumendid tõestavad ümberlükkamatult, et NSVL relvajõudude salajane mobilisatsioon ja strateegiline hargnemine algasid ENNE, aga mitte pärast esimesi pauke piiril. Mis aga puudutab selle hargnemise eesmärke, siis selles suhtes on võimalik (ja vajalik) diskuteerida. Viimased ennesõjaaegsed läänepoolsete sõjaväeringkondade mobilisatsiooni ja hargnemise katteplaanid avalikustati alles pool sajandit peale nende vastuvõtmist. Kuid väed ju koonduvad ja hargnevad mingil eesmärgil, mingi operatsiooni jaoks, aga mitte selleks, et tekitada liigseid probleeme nende katmise vajadusega. Seega olid ka need katteplaanid ainult osa Suurest Plaanist, mis seniajani on salastatud.
Kuidas sellega ka oli, kuid Punaarmee valmistus sõjaks, kusjuures sõjaks, mis pidi algama lähimate nädalate või isegi päevade jooksul. Kõige rohkem, mida sakslased sellises olukorras saavutada võisid, oli üsna piiratud (nii ajalises kui ka ruumilises mõistes) taktikalise ootamatuse saavutamine. Ning ei midagi enamat...