Mark Solonin: 22.juuni ehk millal algas Suur Isamaasõda?

Raamatud, ajakirjad, muud trükis ilmunud materjalid. Filmid. Webilehed. Muud kohad kust infot ammutada...
Vasta
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3818
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Jaanus2 »

8)
Viimati muutis Jaanus2, 17 Apr, 2008 19:21, muudetud 1 kord kokku.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

28
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... aevast.pdf

Tuli taevast

Lennuvägi. Kõikvõimas saksa lennuvägi. Just tema hävitas tuhanded nõukogude tankid, pani kõik autotsisternid põlema, pommitas puruks 6700 vagunit laskemoonaga, hävitas 60 ringkonnaladu kütuse ja mürskudega, „andsid kõvasti pihta“ 36.ratsaväediviisile ja „purustasid“ 6.ratsaväediviisi ning jõudsid seejuures veel „tulistada praktiliselt iga meie masinat“ (niimoodi väitis oma kohtuistungi lõpukõnes 4.Armee juhataja Korobkov) ja segada oma müraga Boldini telefonikõnet, nii et ta ei saanudki käske anda jne, jne, jne...
Iga kord, kui meie „sõjaajaloolastel“ tuli selgitada järjekordset hävingut, käskude mittetäitmist, inimeste ja tehnika kaotust, plaanide tuksikeeramist, ilmus TEMA – „hävimatu ja legendaarne saksa lennuvägi“!
Kõikide sõja algust puudutavate müütide seas on see legend kõige absurdsem ja samaaegselt kõige püsivam. Iga Mariaivanovna järjekordsest uuema ajaloo kateedrist, kes ei tee vahet padrunil ja pontoonil ning soomukil ja roomikul, räägib oma üliõpilastele sellest, et „saksa lennuvägi haaras sõja esimestest päevadest alates ülevõimu õhus“ ning ta räägib sellest samasuguse kõigutamatu enesekindlusega, nagu ta seletab oma lastelastele, et nad peavad oma isa ja ema sõna kuulama.
Võidelda üleüldise väärarusaamaga on raske, kuid püüame siiski.
Alguseks kuulame inimesi, kes teadsid sõda ja lennuväge mitte ainult kuulujutu järgi, vaid enda kogemustest:
„...25.juunil tegid nõukogude 11. ja 6. mehhaniseeritud korpused vasturünnaku Grodno rajoonis. Mogiljovist helistati, et meie diviis võtaks kogu oma koosseisus osa sellest operatsioonist. Õhtul meie juurde saabunud rindestaabi esindajalt sain ma teada, et peale meie osalevad vasturünnaku toetamises 12.PLD ja 43.HLD polgud ja ka 3.KPLK, mida juhatas polkovnik N.S.Skripko(praegune lennuväemarssal), lennukid. Sellel rindelõigul sooritasid meie lendurid tol korral 780 lahingulendu, hävitasid kuni 30 tanki, 16 suurtükki ja kuni 60 veoautot elavjõuga. Edu innustas meid...“(Polõnin F.P. „Lahingumarsruudid“)
Mille poolest on see tunnistus tähelepanuväärne? Mitte ainult selle poolest, et (nagu välja tuli) mitte ainult saksa lennuvägi ei rippunud Boldini RMG mittetoimunud vastulöögi piirkonna taevas, vaid peamiselt just viimase fraasi tõttu.
30 tanki ja ja 60 veoauto hävitamist 780 lahingulennuga hinnati memuaaride autori poolt suureks, innustavaks eduks! Seejuures ei tasu unustada, et need arvud on laest võetud s.o lendurite ettekannetest, mitte aga saksa diviiside kaotuste žurnaalidest. Selliste ettekannete „usaldusväärsus“ on õhujõudude ajaloolastele hästi teada. Vaenlase reaalsed kaotused olid muidugi vähemalt kaks korda väiksemad. Ja sellist tulemust hinnati suureks eduks? Kes see autor selline on? Äkki sai ta lennuväe lahingutegevusest veelgi halvemini aru kui Mariaivanovna?
Nõukogude Liidu Kangelane, 13.Pommituslennuväe diviisi (13.PLD) komandör kindralmajor F.P.Polõnin sai veel enne Teist Maailmasõda kogu lennundusmaailmas kuulsaks. Tõsi küll, vastavalt sellal Nõukogude Liidus kehtinud ülisalastatuse normidele, teati Polõninit umbisikuliselt ja ilma perekonna-nimeta, lihtsalt kui „sellesama“ pommituskoondise komandöri, kes pommitas 23.veebruaril 1938.aastal Jaapani lennuväebaasi Taivanil.
Enneolematu 800 km pikkune reid jaapanlaste poolt hõivatud Hiina territooriumi kohal organiseeriti ja viidi Polõnini poolt ellu niimoodi, et jaapani õhutõrje mitte ainult ei suutnud osutada mingit vastutegevust, vaid isegi ei avastanud 28 nõukogude pommituslennuki ülelendu.
Pärast sõda Hiinas, kus Polõnin osales vaheaegadega alates 1933.aastast, sai temast Soome sõja ajal 13.Armee õhujõudude juhataja. Selle sõja jooksul sooritas nõukogude lennuvägi (mille arvukus tollel sõjatandril ületas 1940.a. kevadel 3200 lennukit) 84 tuhat lahingulendu. See arv on võrreldav Suure Isamaasõja suurimate lahingute ajal toimunud väljalendude arvuga (Kurski lahing – 118 tuhat väljalendu 5.juulist kuni 23.augustini 1943.a. ja Stalingradi lahing – 114 tuhat väljalendu 1942.a juulist kuni 1943.a. veebruarini).
22.juunil 1941.a alanud sõda oli Polõninile järjekorras juba kolmas ning vaevalt oli ühelgi saksa pommituseskaadri komandöril sel ajal rohkem lahingukogemusi kui temal.
Nüüd loeme lehekülgi lennuväemarssali (neil päevil oli ta ülalmainitud 3.Kaugpommituslennuväe korpuse juhataja) N.S.Skripko mälestusteraamatust.
Juba 22.juuni hommikul kell 10 sai tema korpus käsu koondada kõik jõud vaenlase motoriseeritud kolonnide hävitamiseks Suvalki-Alituse rajoonis. Esimese pommilöögi vaenlase 3.tankigrupi vägede pihta andsid meie lendurid 22.juunil kell 15 h 40 min Merkine rajoonis. Kokku sooritati sellel päeval kolme pommitajate polgu (96., 207. ja 98.) poolt Hothi tankidiviiside pihta poolteistsada lahingulendu.
24.juunil, nagu kirjutab oma memuaarides N.S.Skripko, „jäi 3.KPLK ülesanne endiseks – hävitada Hothi grupi tanke ja motoriseeritud väeosi, mis tungisid peale Minski suunas“. Sellel päeval sooritasid tema lendurid 170 väljalendu. 26.juunil, kui saksa tankid olid juba Minski põhjapoolsetes äärelinnades, sooritasid 3.KPLK lendurid 254 lahingulendu, toetades Minskit kaitsvaid laskurdiviise. Just sellel päeval, 26.juunil, sooritas Molodetšno-Minsk maanteel Radoškovitši rajoonis oma surematu kangelasteo kapten Nikolai Frantsevitš Gastello – 207.polgu 4.eskadrilli komandör, Halhin-Goli ja Soome sõja veteran.
Viimati muutis Troll, 27 Veebr, 2008 12:32, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

29

Nagu me näeme, ei istunud nõukogude lennuvägi sugugi käed rüpes. Iga päev sooritati H.Hothi 3.tankigrupi motoriseeritud kolonnide pihta õhulöökide andmiseks sadu väljalende, kuid see (Wehrmachti tankigrupp) ei kadunud kuhugi, vaid jätkas praktiliselt peatumatut edasitungimist. Peale selle pole Hothi memuaarides peaaegu mingeid jälgi nendest pommitamistest, välja arvatud üksainus fraas 24.juunil: „järgmistel päevadel vaenlase lennuväe tegevus aktiviseerus“. Ja see ongi kõik. Halbade teede, tolmu, metsatulekahjude ja tugevate juulivihmade üle kaebab Hoth palju sagedamini ja valjemalt.
Nõukogude kirjanike poolt kasvatatud lugeja sai juba kõigest aru. Lennukid olid meil ju „lootusetult vananenud kirstud“, lendurid – „kuuetunnise lennukogemusega“ (ainult Polõnin oskas nähtavasti lennata, aga ka tema ei lennanud ju ise, vaid kamandas teisi) – vaat sellepärast ei avaldanudki nõukogude lennuväe löögid Hothile suurt muljet.
Tõe huvides tuleb märkida, et ka inimesed, kellel olid suured tähted pagunitel, arvasid nõukogude lennuväe efektiivsuse kohta sõja algul niimoodi. Näiteks märgiti Peakorteri direktiivis Nr.00285 11.juulist 1941.a, et „meie lennuvägi tegutses peamiselt sakslaste tanki- ja mehhaniseeritud vägede vastu. Lahingusse tankidega astusid sajad lennukid, kuid vajalikku efekti ei saavutatud, kuna need rünnakud tankide vastu olid halvasti organiseeritud“. Sellele direktiivile kirjutas alla Kindralstaabi ülem Žukov.
Antud konkreetsel juhul armeekindral Žukov eksis. „Vajaliku efekti“ puudumise põhjus ei olnud „halb organiseeritus“. Milles tuli veenduda juba pooleteise kuu pärast.
28.augustil 1941.a andis J.Stalin isiklikult korralduse (Käskkiri Nr.0077): „vaenlase tankigrupeeringu operatsiooni nurjamiseks Brjanski rindel läbi sooritada 28-31.august 1941.a operatsioon rinnete ja Kõrgema Ülemjuhatuse reservi õhujõududega...kokku peavad operatsioonis osalema 450 lahingulennukit...“
„Vaenlase tankigrupeeringu operatsioon“ – see oli seesama Guderiani 2.tankigrupi pööre Moskva suunalt Kiievi suunale, mille otstarbekohasuse üle vaidlesid oma memuaarides sõjajärgsetel aastatel kõik saksa ellujäänud kindralid.
Sm.Stalini korraldus täideti ja isegi ületati. Õhuoperatsioonis (tõenäoliselt kõige suurem ja õnnestunum sõja alguses) osales 464 lahingulennukit (230 pommitajat, 55 ründelennukit, 179 hävitajat).
„Lurjus Guderiani“ (just nii iseloomustas vaenlast Brjanski rinde juhataja, Stalini lemmik kindralleitnant Jerjomenko) hävitamise operatsiooni jälgis Peakorter pingsa tähelepanuga. Õhujõudude tegevuse juhtimine tehti ülesandeks Punaarmee ÕJ juhataja asetäitjale kindralmajor I.F.Petrovile. 4.septembril 1941.a saatis Stalin Brjanski rindele sellise telegrammi:
„Brjansk. Jerjomenkole Petrovi jaoks. Lennuvägi tegutseb hästi...Soovin edu. Tervitage kõiki lendureid. J.Stalin“
5.septembril andis Peakorter Petrovi grupi käsutusse veel kaks ründelennuväepolku ja kaks hävituslennuväepolku. Ülesanne formuleeriti lühidalt: „purustada ja hävitada Guderian täielikult“
Operatsiooni 6 päevaga sooritas nõukogude lennuvägi umbes 4000 lahingulendu.
Resultaat?
Isegi sellise massilise rünnakuga ei õnnestunud „purustada ja täielikult hävitada“. 2.tankigrupp lõi puruks Brjanski rinde väed, seejärel Edelarinde parema tiiva väed ja läbides lahingutega 300 km, sulges 15-17.septembril piiramisrõnga „Kiievi katla“ ümber. Peale selle pühendas „lurjus Guderian“ oma memuaaride seitsmeteistkümnel leheküljel, mis puudutasid 2.Tankigrupi läbimurret Edelarinde tagalasse, meie lennuväe tegevusele täpselt kolm sõna (eesti keeles kaks. – Troll):
„...29.augustil ründasid suured vaenlase jõud lennuväe toetusel lõunast ja läänest 24.tankikorpust. Korpus oli sunnitud peatama 3.tanki- ja 10.motoriseeritud diviisi pealetungi...“
„Kuidas siis nii? – hüüatab arusaamatuses lugeja, kes on harjunud sõda ette kujutama „juubeliks“ kirjutatud ajaleheartiklite järgi, kus N-polgu lendurid hävitavad saksa tanke üksteise järel nagu pähkleid. – Neli tuhat lahingulendu ilma märgatava resultaadita? See ei ole võimalik!“
Kuid kõik on üsna lihtne. Sest just niisugune oli tolle aja lennukite relvastuse reaalne efektiivsus. Juba järgmisel 1942.aastal, peale kogemuste omandamist, kirjutati see „efektiivsus“ konkreetsetesse numbritesse.
Punaarmee Õhujõudude peastaabi operatiivvalitsus määras 1942.aastal operatiivarvestustes ründelennuki IL-2 „lahinguvõimaluste normides“ kindlaks, et ühe kergetanki hävitamiseks on vaja 4-5 IL-2 lennukit, aga ühe keskmise Pz-III, Pz-IV ja StuG-III hävitamiseks läheb vaja juba 12-15 lahingulendu. Seega oleks 1941.a. suvel saksa tankigruppide hävitamiseks vaja olnud mitte sadu või tuhandeid, vaid kümneid tuhandeid hästi organiseeritud lahingulende! Kusjuures nende normide juures käis jutt spetsialiseeritud ründelennukist IL-2, mitte aga „horisontaalsest“ (nagu neid tol ajal nimetati) pommitajast SB või DB.
Isegi kulinaariatehnikumi lõpetajale peaks olema selge, et tanki hävitamiseks on vaja kõigepealt talle pihta saada, tabamise korral aga on vaja ka soomus läbistada ning veel niimoodi läbistada, et „soomusetagune mõju“ oleks küllaldane ekipaaži ja mehhanismide hävitamiseks. Millega ja kuidas oleks seda saanud teha 1941.aasta lahingulennuk?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

30

Alustame ülesandest number üks – sihtimisest.
Tankitõrjekahurit on igaüks näinud. Kui mitte lahinguväljal, siis vähemalt kultuuri- ja puhkepargis postamendil. Pikk-pikk toru (see on selleks, et mürsk kiirenduks torus kolmekordse helikiiruseni) toetub massiivsele teraslafetile. Suurema püsivuse saavutamiseks on see ehitis varustatud kahe pika „käpaga“, mis toetatakse enne laskmist maha. Suurtükimeeskonna sihtur muud ei teegi, kui suunab toru sihtmärgile optilise sihiku ja ja kahe rattakesega kruviga, mida niimoodi nimetataksegi - mikromeetrilisteks.
Aga vaat Samaara linna sissesõidul seisab pjedestaalil ründelennuk IL-2. Piloodikabiini mahub üks inimene. Peale sihtimise on tal lahingus ka palju muud tegevust: jalad on pöördetüüril, parem käsi hoiab lennukijuhist, vasak hoiab gaasihooba. Ei saagi aru, kuidas lendur seab propellerisammu, muudab ülelaaduri režiimi, sätib radiaatorikatet, jälgib olukorda õhus, annab käsklusi alluvatele (kui ta on lülikomandör) ning põikleb kõrvale õhutõrjekahurite tulest.
Kaks kiirlaskekahurit Vja-23 ei asu mitte massiivsel lafetil, vaid painduvas tiivas, mis õhuvoolus deformeerub. Sihtimine toimus „kogu korpusega“, esiklaasil olevate sihikumärkide järgi.
Kas üldse ongi võimalik sellises olukorras midagi tabada? On võimalik! Kuid väga-väga harva. Näiteks suutsid õhujõudude relvastuse TUI polügoonikatsetustel (s.o vaenlase vastutegevuse puudumise olukorras) „245.RLP kolm lahingukogemust omavat lendurit saavutada vaid 9 tabamust tanki pihta, kulutades kokku 300 ŠVAK-kahuri mürsku ja 1290 ŠKAS-kuulipilduja padrunit“.
Tabada tanki – see on alles algus. Vaja on ka tema soomust läbistada. Sellega oli veelgi rohkem probleeme. Eksperimentaalselt tehti kindlaks, et parimad tulemused saavutatakse laugel pikeerimisel 30 kraadise nurga all 500-700 meetri kõrgusel. Sellistes tingimustes läksid mürsud isegi tanki tabades peaaegu alati rikošetti.
„...polügoonikatsetel saadud 62-st tabamusest saksa keskmise tanki pihta oli ainult üks läbiv tabamus (10 cm paksuses soomuses), ühe mürsu südamik jäi soomusesse kinni, 27 tabasid käiguosa ja ei tekitanud olulisi kahjustusi, ülejäänud tabamused jätsid ainult mõlgid või andsid rikošeti...“
Kõige paremad (s.o minimaalselt resultatiivsed) tulemuseid saadi polügoonil kergete saksa tankide pihta tulistamises.
„...53-st tabamusest, mis saadi 15-ne rünnakuga, oli ainult 16-l juhul läbiv tabamus, 10-l juhul saadi rikošetid ja väikesed mõlgid, ülejäänud tabamused sattusid käiguosa pihta. Sealjuures ei tekitanud 23-mm mürsu tabamus käiguosas tankile kahjustusi...“
Kuid ka kergete tankide puhul „saadi kõik 16 soomustläbivat tabamust 5-10 kraadise nurga all pikeerides, 100 m kõrguselt, tuleavamise distants oli 300-400 m“.
Kuid sellistes oludes lüheneb tulistamise aeg ühe-kahe sekundini, mis oli keskmise kvalifikatsiooniga lendurite puhul vastuvõetamatu näitaja.
Mis moel siis Luftwaffe lendurid hävitasid 6. ja 11.MK tuhat tanki? Võib olla olid ainult meil sellised kehvad lennukid ja kahurid, aga sakslastel oli kõik hoopis teistsugused?
Täiesti õige. Sakslaste lennukikahuritel olid hoopis teistsugused parameetrid. Meie 23-mm Volkovi-Jartsevi kahuri taustal näeb sakslaste 1941.a juunis kasutatav MG-FF kahur välja nagu „Žaporožets“ („maanteemuhk“) „kuuesajase Mercedese“ taustal.
Meie Vja-23 konstrueeriti juba algselt võitluseks kaitstud maapealsete sithmärkidega. Üsna raske (lennunduse mõõdupuu kohaselt) 66-kilogrammine kahur kiirendas 200 grammise mürsu kiiruseni 900 m/s.
Saksa hävitajate ja ründelennukite relvastuses olev Šveitsi firma „Oerlikon“ kahur MG-FF oli palju väiksem ja kolm korda kergem. Kuid kõige hea eest tuleb maksta. „Oerlikoni“ kerge kaal saavutati väikese suudmeenergia tõttu (nii see kahur kui ka tema asemele tulnud „Mauseri“ MG-151 kujutasid endast suurekaliibrilist kuulipildujat, mille 13-mm padrun pidi kiirendama 20-mm mürsku). „Oerlikoni“ soomustläbistav mürsk kaalus kõigest 115 grammi ja tal oli algkiirus kõigest 585 m/s s.t. tal oli neli korda väiksem kineetiline energia, aga just selle arvelt toimubki soomuse läbistamine.
Volkovi ja Jartsevi poolt väljatöötatud „kuratlik relv“ oli oma ajast nii palju ees, et juba pärast sõda loodi VJa-23 ballistika ja padruni põhjal iseliikuvad õhutõrjeseadeldised, mis seniajani on paljude maade armeede relvastuses!
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

31

Muidugi ei piirdunud Teise Maailmasõja aegsete lahingulennukite relvastus ainult kergete väikesekaliibriliste kahuritega. Olid ka veel erineva kaliibriga pommid (kõige levinumad olid 100-250 kg kaaluvad kildfugasspommid). Loomulikult piisas sellise pommi otsetabamusest, et viia rivist välja kerge või isegi keskmine tank (raske KV tank talus 4.TD komandöri Potaturtševi ettekande põhjal ka otsetabamusi). Ainult et kuidas saavutada mittejuhitavat pommi kasutades seda otsetabamust, kui sellist väikest ja liikuvat märklauda nagu tank oli isegi lennukikahurist raske tabada? Pommitamise täpsus tavaliste „horisontaalsete“ pommitajate (nagu neid nimetati erinevalt pikeerivatest pommitajatest) kasutamisel sõltus väga palju lennukõrgusest, nähtavusest ja ekipaaži kvalifikatsioonist. Igal juhul peeti 200-300 meetrise läbimõõduga ringi tabamist suurepäraseks saavutuseks, mis polnud paljudele lenduritele jõukohane isegi õppepolügooni rahulikes tingimustes. Lahingus, vastase õhutõrjekahurite tule all, muutus kõik palju raskemaks. Näiteks osutusid nii saksa kui ka nõukogude pommitajate paljukordsed katsed sildade purustamiseks enamikul juhtumitel ebaõnnestunuks. Kuid isegi kõige väiksem raudteesild on palju kordi suurem kõige suuremast tankist. Pealegi seisab sild erinevalt tankist paigal ja ei liigu kuhugi.
Palju suurema pommitamistäpsuse saavutasid pikeerivad pommitajad. Vaieldamatult parimaks, õnnestunumaks selle klassi lennukiks oli saksa „Junkers-87“, see üldtuntud „Blitzkriegi“ sümbol, ilma milleta ei saa läbi ükski foto-kino-telesüžee sõja algusest. Kui seda piloteeris kogenud ja füüsiliselt vastupidav lendur (ülekoormus oli pikeeringust väljumisel 5-6 kordne), kindlustas Ju-87 pommitamistäpsuseks pluss-miinus 30 meetrit.
See oli suurepärane näitaja – võitluseks vaenlase jalaväe, suurtükiväe ja autokolonnide vastu. Kuid keskmise tanki (rääkimata raskest KV-st tema 90 mm soomusega) hävitamiseks ei piisanud pommitabamusest 30 meetri kaugusele. Vaja oli just otsetabamust, mida isegi pikeeriv „Junkers“ saavutas vaid haruldase vedamise korral. See sai ka kinnitust saksa lendurite ettekannete läbi:
„...4.oktoobri jooksul sooritasid Ju-87-d Brjanski - Spass-Demjanski rajoonis 202 lahingulendu, hävitasid 22 tanki, 450 autot ja 3 kütusehoidlat...7.oktoobril ründasid StG2 Ju-87-d 25-30 lennukiliste gruppidena ümberpiiratud väeosi... ühe päeva jooksul hävitasid nad umbes 20 tanki, 34 suurtükki ja umbes 650 autot...“
Nende arvude usaldusväärsus on väike nagu enamusel sellistel sõjaaja ettekannetel (juurdekirjutused vohasid Luftwaffes võimsalt), kuid tasub pöörata tähelepanu ettekandes toodud hävitatud tankide ja autode vahekorrale.
Teine Maailmasõda oli tankisõda. Ning mõlemad pooled püüdsid loomulikult oma lennuväe „tankivasta-seid võimalusi“ suurendada.
Kurski lahingu alguseks oli Nõukogude Liidus konstrueeritud ja seeriatootmisse lastud PTAB lennukipommid: väike (1,5 kg) tankivastane kumulatiivne lennukipomm, mis suutis läbi põletada 60-mm soomusest (need konstrueeriti TseKB-22-s I.A.Larionovi juhtimisel). Samuti oli välja töötatud nende lahingulise kasutamise taktika. Ründelennuki IL-2 võttis lennule kaasa 192 PTAB-i, need asusid neljas kassetis (48 tk igaühes). 200 meetri kõrguselt heites oli kaetud 15x190 m suurune ala, kus teoreetiliselt garanteeriti igasuguse Wehrmachti soomustehnika hävitamine.
Sakslased läksid hoopis teist teed. Nad võtsid pikkerivalt pommitajalt Ju-87 maha kõik pommihoidjad ja riputasid kere alla tohutu suure (lennunduse mõistes) 37-mm õhutõrjekahuri „Flak-18“, mis teoreetiliselt suutis spetsiaalse volframkarbiidist südamikuga mürsuga läbistada nõukogude T-34 soomuse.
Orjoli ja Kurski all puhkenud hiigelheitluse esimestel päevadel kandsid mõlemad pooled ette enneolematust edust uue relvastuse kasutamisel.
7.juulil sooritasid Kurski kaarel olnud kolm pikeerijate eskaadrit (StG1, StG2, StG77) 946 lahingulendu, hävitades seejuures 44 nõukogude tanki, 20 suurtükki ja 50 autot.
8.juulil hävitasid saksa ründelennukid 889 lahingulennuga 88 tanki, 5 suurtükki ja 40 autot. Sel moel jõudis see sõja jooksul rekordiline „tankitõrjelennuväe“ efektiivsus nõukogude näitajateni – 10 lendu ühe tanki hävitamiseks.
Massiline ja taktikaliselt ootamatu PTAB-de kasutamine andis (ettekannete põhjal!) veelgi vapustavamaid tulemusi. 3. ja 9. lennuväekorpuse ründelendurid kandsid 6.juuli õhtuks ette kuni 90 ühiku soomustehnika hävitamisest või vigastamisest PTAB-dega. 7.juuli hommikul andis 1.ründelennuväe korpus Obojani suunal kahe grupi lennukitega (vastavalt 46 ja 33 lennukit) löögi väga suure (kuni 350 ühikut) vaenlase tankikogumi pihta.
Aerofotode dešifreerimine näitas lahinguväljal 200 (!!!) pihtasaanut saksa tanki ja liikursuurtükki. Teiste ettekannete põhjal olevat SS tankidiviis „Totenkopf“ kaotanud õhulöökide tagajärjel üle 270 ühiku soomustehnikat (tankid, liikursuurtükid, soomukid). Tõsi küll, kokku oli selles diviisis enne Kurski lahingu algust 130 tanki, neist 12 „Tiigrit“.
Vähendades neis ettekannetes toodud arve 4-5 korda (muidu peaksime tunnistama, et Prohhorovka tankilahingus osalesid mõlemal poolel ainult tankide viirastused), jõuame me järeldusele, et lennuväe resultatiivsus võitluses tankide vastu oli sõja lõpuks tunduvalt tõusnud. Kuid murrang lennuki ja soomuse vahelises võitluses oli veel väga kaugel.
Esimesest šokist toibudes hakkasid saksa tankistid tegutsema rohkem hajutatud rännaku- ja lahingurivistuses, mis vähendas kohe PTAB-de efektiivsust.
Viimati muutis Troll, 27 Veebr, 2008 22:04, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

32

Aga saksa „imerelv“ (pikeeriv lennuk õhutõrjekahuriga pardal) nõudis väga hea lennu- (pikeerimisest tuli väljuda 400-500 m kõrgusel s.o kaks-kolm sekundit enne maaga kokkupõrkamist) ja laskeettevalmistusega pilooti. Seepärast ei panegi meid imestama see fakt, et nõukogude keskmiste tankide kaotuse jagunesid sõjaaastatel järgmiselt: vaenlase suurtükitule läbi – 88 %, miinidest – 8 % ja lennuväe tegevuse tõttu – vaid 4 % !
Oli vaja kardinaalset muudatust lennuväe relvastuses ja tehnikas (mis oli seotud helikopteri ja juhitavate rakettide ilmumisega), enne kui lennuvägi sai tankivägede kõige ohtlikumaks vaenlaseks. Kuid see on juba teise epohhi teiste sõdade teine ajalugu...
Aga 1941.aasta juunis oli ainukeseks viisiks suurendada õhurünnakute efektiivsust tankide vastu tohutu jõudude kontsentreerimine ja massiline kasutamine. Sellise massilise kasutamise näiteks oligi Polõnini poolt kirjeldatud 26.juuni sündmused, kus Wehrmachti 3.tankigrupi vastu saadeti korraga viis lennuväediviisi! Ja sellel päeval saavutatud resultaati – 30 hävitatud saksa tanki – võib tõepoolest lugeda suureks eduks. Sama suureks eduks, mida märkis ära Stalin ise oma telegrammiga, võib lugeda Brjanski rinde juhataja Jerjomenko ettekannet, mille kohaselt hävitati „100 tanki, üle 800 auto, 290 vankrit, 20 soomusautot“ ülalkirjeldatud suurimas Punaarmee õhujõudude operatsioonis. Tõenäoliselt peitub selle ettekande ülespuhutud arvude taga siiski Guderiani tankigrupi mõnekümne tanki ja auto hävitamine...
Lõpetades selle sunnitult pikavõitu kõrvalekaldumise peateemast, lähme peamise küsimuse juurde: missuguseid lennuväe jõude sai vaenlane „massiliselt“ kasutada Boldini RMG-sse kuulunud tankide vastu?
Tuntud saksa punktuaalsus kergendas tunduvalt tulevaste ajaloolaste tööd. Saksamaa õhujõudude koosseis, dislokatsioon ja tehniline seisukord on üles märgitud lausa päevade kaupa.
Niisiis, armeegrupi „Mitte“ vasakul (põhja) tiival (Vilnius-Grodno vööndis) toetas 3.tankigrupi ja 9.Armee pealetungi õhust Luftwaffe 8.lennuväekorpus, mida juhatas kindral V.Richthofen. Ütleme kohe välja. et tegemist oli ühe kõige parema, kogenuma ja kuulsama Luftwaffe väekoondisega. 8.korpuse koosseisu kuuluvad lennugrupid sõdisid sõja esimesest päevast alates, osaledes Poola ja Prantsusmaa kampaanias, „Lahingus Britannia pärast“ ja Kreeta lahingus. Idarindele paisati nad Vahemere lahingutandrilt praktiliselt viimastel päevadel enne sissetungi algust.
Kõik see on tõsi. Täpsemalt öeldes – osa tõest.
Teine osa, mille nõukogude „ajaloolased“ alati unustasid, seisneb selles, et kuudepikkused vahetpidamatud võitlused tõid kaasa möödapääsematud tagajärjed lennukite tehnilise seisukorra ja arvu suhtes.
Konkreetsetes arvudes nägi see niimoodi välja. 8.lennuväekorpuse pommituslennuvägi koosnes kolmest „horisontaalsete“ pommitajate lennugrupist (I/KG2, III/KG2, III/KG3). Luftwaffe lennugrupis oli ette nähtud 40 lennukit, kuid 1941.a 24.juuni hommikuks oli neis kolmes grupis lennukorras vastavalt 21, 23 ja 18 lennukit. Arvestades ka nelja komandörilennukit, sai 8.LK sellel päeval õhku tõsta 66 pommitajat. Kusjuures need olid vananenud ja juba tootmisest maha võetud „Dornier“ Do-17Z pommitajad.
Luftwaffe 8.LK peamise löögijõu moodustasid neli gruppi pikeerivaid pommitajaid Ju-87 (II/StG1, III/StG1, I/StG2 ja III/StG2). Nende relvastuses oli kokku 103 lennukorras „Junkersit“.
Nii palju oli neid 22.juuni hommikul. Kahe päeva pärast 24.juuni hommikul oli nelja pikeerijate grupi koosseisus vastavalt 28, 24, 19 ja 20 lahingukorras lennukit. Koos staabimasinatega 96 lennukit. 24.juuni õhtuks jäi neid veelgi vähem. Vähemalt 9 lennukit StG1 koosseisust tulistati sel päeval alla Minski kohal Zahharovi diviisi (43.hävituslennuväe diviis) hävitajate poolt.
Üldse oli aeglane ja nõrgalt soomustatud „viisukandja“ sageli hävitajatele kergeks saagiks (eriti pikeeringust välja tulles, mil nii lendur kui ka pardalaskur olid ülekoormuse tõttu poolenisti meelemärkuseta seisundis). Näiteks tulistati III/StG1 komandör hauptman G.Malke kolm korda alla rindejoone taga nõukogude vägede asetuses. Kaks korda tuli ta iseseisvalt tagasi, aga kolmandal korral, 8.juulil 1941.a, toodi ta rindejoone tagant ära spetsiaalse otsingukomando poolt. Juba 23.juunil 1941.a tulistati Kaunas-Vilniuse maanteel õhulahingus alla I/StG2 komandör Hitschold. Kümnete realendurite nimesid pole ajalugu lihtsalt säilitanud...
Et lugeja saaks täiel määral hinnata seda „saksa lennuväe mitmekordset arvulist ülekaalu“, märgime, et nõukogude pommituslennuväe diviiside koosseisus, mis võtsid osa Polõnini poolt kirjeldatud operatsioonist, oli 1.juuni 1941.a seisuga 453 lahingukorras pommitajat. Ning seda ilma vananenud TB3-sid arvestamata. Tasub ka mainida, et saksa Do-17Z maksimaalne pommikoormus oli 1000 kg, meie „vananenud“ SB-l – 1600 kg ja uuel DB-3f-l – 2500 kg.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

33

Umbusklik lugeja mõtleb juba tõenäoliselt, et arvatavasti oli Boldini RMG vööndis tegutsenud Luftwaffe 8.LK kõige väikesearvulisem ja nõrgem saksa lennuväekorpustest. Kahjuks polnud see nii. Tema koosseisu kuulunud pikeerivate pommitajate koondis oli kõige suurem kogu Nõukogude-Saksa rindel.
2.LK koosseisus (armeegrupi „Mitte“ lõunatiib) oli ainult kolm gruppi pikeerijaid (94 korras „Junkersit“ 22.juuni hommikul, 88 tk. – 24.juunil 1941.a).
Ja see ongi kõik! Armeegruppide „Nord“ ja „Süd“ (Baltimaad, Ukraina, Moldaavia) koosseisus polnud sõja alguses mitte ühtegi pikeerivat pommitajat Ju-87!
Vähe sellest, et Loode- ja Läänerinde kokkupuutekohal tegutsenud saksa lennuväe jõud olid tühiselt väikesed selleks, et kolme päevaga jahvatada läbi kaks nõukogude mehkorpust. Pole kindel, et nad üldse suuremastaabiliselt tegelesid Boldini RMG vastu võitlemisega.
Nende ees seisid hoopis teistsugused ülesanded.
Pikeerivate pommitajate peamiseks ülesandeks oli edasitungivatele tankigruppidele õhutoetuse andmine.
See taktika näitas oma kõrget efektiivsust Prantsusmaale tungimisel. Just sellele koostööle põhinedes tehtigi kõik 1941.a suve operatiivplaanid. Lisaks oli selline taktika ainuvõimalik olukorras, kus kaks kolmandikku saksa tankidest olid relvastatud väikesekaliibriliste kahuritega (või polnud neil üldse suurtükirelvastust). Ilma lennuväepoolse tuletoetuseta ei olnud neil lihtsalt millegagi vastase kaitsevöönditest läbi murda. Just seetõttu tegutsesid need kaks lennuväekorpust (2. ja 8.), mille koosseisus olid pikeerivad Ju-87 lennukid, täpselt kahe „eriti tugeva tankikoondise“ (niimoodi nimetati neid „Barbarossa“ plaanis s.t Hothi ja Guderiani tankigrupi) pealetungivööndis.
Kuid ka selle ülesande täitmisele ei saanud Luftwaffe juhatus täiel määral keskenduda, kuna Nõukogude Liidu vastase sõja esimestel päevadel oli tal veelgi tähtsam ja pakilisem ülesanne: nõukogude lennuväe mitmekordses ülekaalus olevate jõudude mahasurumine.
Kõik selgub võrdluses. Pealetungi ajal Läänes 1940.a. mais koondasid sakslased 300 km pikkusele rindele (Rotterdamist Saarbrükkenini) 27 hävituslennuväe gruppi, millede koosseisus oli erinevatel andmetel 1250-1350 „Messerschmitti“.
Nende vastas seisvatel liitlastel (Prantsuse, Hollandi, Belgia õhujõud ja kümme eskadrilli Inglise hävitajaid) oli kokku 700-750 lennukit. Teiste sõnadega oli Luftwaffel peaaegu kahekordne arvuline ülekaal, millele lisandus Me-109 tehniline paremus suurema osa liitlaste lennukite ees.
Sellises situatsioonis said Luftwaffe pommitajad (49 lennugruppi, 1985 erinevat tüüpi lennukit s.o peaaegu 7 lennukit ühe sissetungirinde kilomeetri kohta) tegeleda oma „otsese ülesandega“. Muide – ka 7 pommitajat ühe kilomeetri kohta on vähevõitu. Ennesõjaaegne nõukogude teadus arvestas, et armee pealetungivööndis tuleb luua tiheduseks 15-20 lennukit ühe rindekilomeetri kohta. 22.juunil 1941.a. koondasid sakslased Nõukogude Liidu vastu 22 hävituslennuväe gruppi (66 eskadrilli), mille koosseisus oli kõigest 1036 lennukit. Nende vastas seisid nõukogude õhujõud, kus ainuüksi läänepoolsete sõjaväeringkondade koosseisus oli 64 hävituslennuväe polku (320 eskadrilli), kus oli relvastuses umbes 4200 lennukit. Veel 763 hävitajat oli merelennuväes. Ja see oli alles jäämäe tipp!
Nõukogude lennuväe eesliinil olnud grupeeringu selja taga olid tohutu suured lennukite, lennuväeosade ja lendurite reservid. Piisab sellest, kui mainida, et juba sõja neljandal päeval (25.juuni) said Läänerinde õhujõud täienduseks kaks lennuväediviisi (s.o umbes 400-500 lennukit), mis paisati siia sisemaistest sõjaväeringkondadest. Sõja seitsmeteistkümnendaks päevaks (9.juuli) said sellesama Läänerinde õhujõud täienduseks veel 452 lennukit. Ei maksa üllatuda selliste arvude peale. Ainuüksi Punaarmee õhujõudude hävitajate arv oli (kõige konservatiivsema allika järgi) 11 500 lennukit.
Kui sellises situatsioonis oligi sakslastel mingi pisike šanss ülekaalu haaramiseks õhus, siis seisnes see selles, et kontsentreerida kogu lennuväe jõud – sealhulgas ka pommitajate ja ründelennukite – nõukogude õhujõudude maapealse struktuuri hävitamisele.
Aga mis jõud need sellised olid? Kogu rindel Läänemerest kuni Musta mereni (see on üle 1500 km linnulennult) oli sakslastel 35 lennugruppi, mille relvastuses oli (arvestades nii korras kui ka ajutiselt remondis olevaid) 917 „horisontaalset“ ja 306 pikeerivat pommitajat. Vähem kui üks lennuk iga rindekilomeetri kohta!
Ja selliseid nõrkasid jõudusid tuli veel tükeldada, maavägede toetamisest (sealhulgas ka Boldini RMG vastu võitlemisest) kõrvale jätta, et sooritada nendega enesetapjalikke (sest just niisugused olid rünnakud vaenlase lennuväljade pihta, kui seal osutati organiseeritud vastupanu) rünnakuid nõukogude hävituslennu-väe polkude lennuväljade vastu.
Iseloomulik näide: käskkirjas Nr.3, mille kirjutas H.Hoth 23.juuni õhtul, oli lennuväega koostöö suhtes kirjas järgmine:
„...8.LK baseerub ümber ajutistele lennuväljadele Varena rajoonis ja jätkab rünnakuid kaugemal idas olevate vaenlase lennuväeosade vastu“. Teiste sõnadega – ärge õhutoetusega arvestage...
Ei, autor ei kavatse sugugi hakata süüdistama otseses vales neid mittetoimunud vastulöögis osalenuid, kes kirjutavad sellest, et saksa lennukid „ajasid sõna otseses mõttes taga ka üksikuid masinaid“. Osa neist väljalendudest, mida suutsid sõja esimestel päevadel sooritada 8.LK poolteistsada pommitajat, oli tõenäoliselt suunatud ka Boldini RMG vastu. Osa tehnika kaotustest sündis tõesti nende rünnakute tõttu, mõned karistamatusest jultunuks läinud Luftwaffe piloodid ajasid ehk tõesti üksikuid autosid taga. Ning neile inimestele, kellele lärmakas nõukogude propaganda sõjaeelsetel aastatel pähe tagus, et meie lennuvägi on kõigist kiirem, lendab kõigist kõrgemale ja paremini, mõjus selline vaatepilt äärmiselt masendavalt ja seetõttu süübis mällu.
Reaaalsed Luftwaffe „saavutused“ olid märksa tagasihoidlikumad. Vähemalt kirjutasid niimoodi oma aruannetes need komandörid, kellel polnud vaja otsida õigustusi ja „objektiivseid põhjusi“.
„Kaotused vaenlase pommitamise ja kuulipildujatule tõttu, vaatamata madalatele ründekõrgustele ja vaenlase lennuväe absoluutsele üleolekule õhus, osutusid väga väikesteks“. Need on read 2.laskurkorpuse staabi 2.osakonna ülema asetäitja kapten Garani ettekandest. See oli toosama korpus, mille diviisid (100. ja 161.laskurdiviis) peatasid mõneks päevaks vaenlase tankide edasiliikumise Minski põhjaservas.
Loomulikult võime leida ka teistsuguseid näiteid. Loomulikult on igaühel õigus uskuda neisse müütidesse, mis on talle meelepärased. Räägitakse, et usk toob kergendust. Aga usk sellesse, et Punaarmee katastroofilise purustamise sõja algul saab kirjutada saksa lennuväe nõrkade jõudude kaela, kergendas tunduvalt (ja teeb seda veel praegugi) Teise Maailmasõja ajaloo võltsijate ülesannet.

See peatükk oli juba lõpetatud, kui autorile sattus silma selline katkend Ju-87 loomise ja lahingulise kasutamise ajaloost:
„...NSVL vastu peetud sõja neljandal päeval pommitasid StG2 koosseisu kuuluvad pikeerijad 60 nõukogude tanki kogunemiskohta 80 km Grodnost lõuna pool...“
Nõukogude tankid Grodnost lõunas – see just ongi meie 6.MK ja ka aeg vastab täiesti Boldini RMG ebaõnnestunud vastulöögile. Loeme edasi:
„...hiljem selgus, et õnnestus rivist välja lüüa ainult üks tank...“
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Jaanus2
Liige
Postitusi: 3818
Liitunud: 31 Mai, 2007 13:17
Kontakt:

Postitus Postitas Jaanus2 »

Tuli seda lugedes veel üks mõte. Postitan siia, et kahe silma vahele ei jääks. Mis on hea - siin on toodud vene nn. normid - kui palju pidi olema torusid km kohta, kui suurele asjale lennukid pihta said, mitu lendu oli vaja jne. Lisaks normidele on ka andmed, kuidas tegelikult välja tuli.
Nüüd mõte - kas keegi võtaks äkki 1939 Eesti piirile koondunud väed ja EV väed (tanke küll ei olnud, aga soomusronge ei maksa ka unustada) ja teeks nende normide alusel tabeli (kas venelastel piisas vägesid kiireks ülesõiduks?). Praegu on neid ainult võrreldud skaalal palju-vähe. Miks ma ise seda ei tee? Olen vaid huviline ja kardan, et midagi olulist võib jääda arvesse võtmata ja tulemus seega mööda. Tahaks, et asi oleks selle info põhjal korrektne. Loodan, et see ei ole päris jama ettepanek.
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

34
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... etmine.pdf

Rumalus või reetmine?

Sõjaline ebaõnn – ja hirmus sõjaline katastroof seda enam – toob möödapääsmatult endaga kaasa spioonide otsingud ja kahtlustused reetmises. See versioon polegi nii hullumeelne nagu esimesel pilgul näida võib. Vähemalt oli Punaarmee Kindralstaabi ülem armeekindral G.K.Žukov neil päevil vägagi tõsiselt meelestatud. 19.augustil 1941.a. (päevapealt 50 aastat enne 1991.a augustiputši) saatis ta Stalinile sellise ettekande: „...Ma arvan, et vaenlane teab väga hästi meie kaitsesüsteemi, meie jõudude operatiiv-strateegilist paiknemist ja teab meie lähematest võimalustest. Nähtavasti on vaenlasel meie kõrgel kohtadel olevate töötajate seas, kes puutuvad kokku üldolukorda puudutava informatsiooniga, omad inimesed...“ Tõe huvides tuleb ka märkida, et kõigis oma sõjajärgsetes „meenutustes ja mõtisklustes“ ei maini Georgi Konstantinovitš seda oma ettekannet enam kordagi.
Mis aga puudutab selle raamatu autorit, siis ei usu ta oma hinges „tumedate jõudude vandenõusse“. Ei usu – ja ongi kõik. Sisemine hääl ütleb, et igasugune „vaenlase agentuur“ ainult puhkas sellise armee ja rahva moraalse laostamise juures, millega stalinlik režiim tegeles takistamatult kakskümmend aastat.
Kuid hoolimata oma sisemisest veendumusest peab autor vajalikuks juhtida lugeja tähelepanu sellele, et Lääne ESRK vägede väga lühikese lahingutee jooksul (faktiliselt – kaks nädalat) ilmnesid sellised faktid, mida ei saa õigustada ka kõige suurema laostumise ja bardakiga.
Vaidlema selle üle, kas ootas Läänerinde juhtkond sõjategevuse algust või mitte, me ei hakka. Selle üle vaielda on rumal ja mõttetu. Lihtsalt näitlikuse huvides toome ära ühe fakti tuhandete samasuguste seast:
„...Järeldus, mille ma sõja alguse kohta enda jaoks tegin, oli selline – „lähimatel päevadel“... Sõjaväeringkonna õhujõudude juhataja I.I.Kopets kuulas mu ettekande ära väga tähelepanelikult, mis andis tunnistust tema tema kauasest ja täielikust usaldusest minu vastu. Seepärast läksime me kohe koos ettekandele sõjaväeringkonna juhataja juurde...“ Niimoodi kirjeldab G.N.Zahharov luurelennu tulemusi, mida ta (kindralmajor, lennuväediviisi komandör) isiklikult sooritas ühel viimasel sõjaeelsel päeval.
Ning mida siis teeb sõjaväeringkonna (rinde) juhataja sellises situatsioonis? Käseb viia esimese ešeloni vägede õhutõrjesuurtükiväe ringkonna õppustele. Näiteks asus 10.Armee 86.laskurdiviisi õhutõrjedivisjon sõja puhkedes polügoonil, 130 km kaugusel diviisi asukohast. Aga 6.MK ja kogu 4.Armee õhutõrjedivisjonid asusid ringkonna polügoonil Krupki küla juures, 120 km Minskist idas.
See on seda enam imelikum, et naabruses asuvas Kiievi ESRK-s anti täpselt vastupidiseid korraldusi. Näiteks käskis Kiievi ESRK 6.Armee juhataja kindralleitnant Muzõtšenko 20.juunil: „...korpuste, diviiside ja polkude staapidel asuda kohtadel. Dislokatsioonirajoonist mitte kuhugi lahkuda... õhutõrjedivisjonid tuleb kiiremas korras Lvovi ringkonnalaagrist oma väeosade juurde tagasi kutsuda, kohale jõudes teha neile ülesandeks katta õhust diviiside asukohta...“
Märgime, et saksa pealetungi kogemusi Läänes (mai 1940.a) õpiti Nõukogude väejuhatuse poolt hoolikalt. Informatsiooni saadi mõlemalt poolelt – Moskvas olid nii saksa kui ka prantsuse (Vichy valitsuse) sõjaväeatašeed. Seda, et „saksa standard“ nägi ette massilist lennuväe lööki kohe pealetungi esimestel tundidel, teadis Pavlov suurepäraselt. Vähemalt räägiti sellest põhjalikult detsembrikuisel (1940.a) kõrgema juhtivkoosseisu nõupidamisel, kus Pavlov oli üks peaettekandjaid.
Tuntud nõukogude kindralstaabi töötaja ja ajaloolase kindral S.P.Ivanovi raamatus on huvitav fraas, mis annab võib-olla selgituse meie väejuhatuse imelikule tegevusele:
„...Stalin püüdis piiriäärsete vägede tegevuse ja seisukorraga anda Hitlerile märku, et meil valitseb rahu ja vaikus, isegi hooletus (aga milleks ta seda teha püüdis??? - M.S) Kusjuures tehti seda, nagu öeldakse, kõige naturaalsemal moel. Näiteks asusid õhutõrjeväeosad õppekogunemistel... Tulemuseks oli see, et selle asemel, et viia oskusliku desinformatsiooniga vastast segadusse meie vägede valmisoleku suhtes, me tõepoolest vähendasime oma valmisoleku äärmiselt madalale tasemele“
21.juunil kell 16 – samal ajal kui oli juba palju kõrvaga kuulda tuhandete mootorite möirgamist Bugi teisel kaldal, kus sakslased tõid vägesid piirile lähemale – sai 10.SLD komandör ringkonna staabist uue šifreeringu: 20.juunil antud käsk vägede viimisest kõrgendatud lahinguvalmidusse ja puhkuste keelamisest ära muuta! Polkovnik Belov kirjutab oma memuaarides, et ta isegi ei saatnud seda korraldust oma alluvatele edasi, kuid miks selline käsk üldse anti?? Ja teiste meenutuste kohaselt täideti mõnedes väeosades seda saladuslikku korraldust.
Näiteks kirjutab polkovnik P.Tsupko oma memuaarides, et sellessamas 13.PLP-s (9.SLD, Belostok-Volkovõsk rajoonis), kus „...maskeeritud pommitajate eskadrillid, külgeriputatud pommidega, täiskoosseisus ekipaažiga, seisid koidikust pimedani valvel...“, kuulutati lõpuks ometi välja puhkepäev:
„...Pühapäevaks 22.juuniks kuulutati 13.polgus välja puhkepäev. Kõik rõõmustasid: kolm kuud polnud puhanud! ...Laupäeva õhtul, jättes vanema rollis kohale staabiülema kapten Vlassovi, sõitsid polgu juhatus, paljud lendurid ja tehnikud Rossi perekondade juurde...Kogu lennugarnison jäeti siseteenistuse hoolde, kelle ülemaks oli laagri korrapidaja nooremleitnant (!!! – M.S) Ussenko...“
Ning nagu oleks sellest veel vähe, võeti selles 9.SLD polgus „õhutõrjepatarei oma positsioonidelt maha ja viidi õppustele“. Lõppes see tragifarss sellega, et 13.PLP, mis oli varustatud uusimate pikeerivate Ar-2 lennukitega, purustati sõja esimesel päeval ja, nagu kirjutab Tsupko, „...kõik meie polgu lendurid ilmusid juuli alguses määrdunutena, poristes, katkistes mundrites Moskvasse...“
P.I.Tsupko memuaarides on veel üks väga veider episood. Seda episoodi ei kinnita ükski teine tunnistus, see räägib vastu kõigile teistele autorile teadaolevatele allikatele. Kuid kui juba Politizdat andis Tsupko raamatu kahel korral välja (1982 ja 1987), siis pole ka meil patt seda lugu veelkord meenutada.
Niisiis, 22.juuni hommikul lendas Ar-2 nooremleitnant K.Ussenko juhtimisel luurele Grodno–Augustowi rajooni. Lennuaeg oli kõige rohkem kaks-kolm tundi. Järelikult mitte hiljem kui 22.juuni keskpäeval asus Ar-2 maanduma 9.SLD baaslennuväljale Belostokis. Ussenko lennuk oli juba peaaegu maas, kui samal ajal „...angaarist eraldusid ja jooksid hargrivis lennuki poole rohekashallis vormis sõdurid. Teisel pool angaari märkas Konstantin äkki kuute kolmemootorilist transpordilennukit Ju-52, veel kaugemal – kuni 10 Me-110... Lennukite juures liikusid rohekashallid figuurid...“
Lühidalt öeldes seadsid sakslased end asjalikult sisse lennuväljal, mis asus paari kilomeetri kaugusel Läänerinde 10.armee staabist, Belostoki oblasti NKVD valitsusest ja muust sellisest. 22.juuni keskpäeval asusid need austatud organisatsioonid veel omal kohal ja polnud veel kuhugi „ümberbaseerunud“. Saksa jalavägi aga hõivas Belostoki alles 24.juunil...
Viimati muutis Troll, 28 Veebr, 2008 14:02, muudetud 2 korda kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

35

Veelgi üllatavama tunnistuse leiame me S.F.Dolgušini meenutustes.
Lennuväe kindralleitnant, Nõukogude Liidu Kangelane, oli pikki aastaid Žukovski nim. Lennuväeaka-deemia taktikakateedri juhataja sõda alustas nooremleitnantina 122.HLP-s (11.SLD). Sergei Fjodorovitš meenutab:
„...enne sõda teenisin ma lennuväljal, mis asus 17 km kaugusel riigipiirist. Meil tuli iga päev valvekorras olla... Laupäeval 21.juunil 1941.a lendasid meie juurde Lääne ESRK juhataja armeekindral Pavlov ja ringkonna õhujõudude juhataja kindral Kopets... meid Makaroviga saadeti õhuluurele. Saksa lennuväljal oli senini kõigest 30 lennukit. Seda me kontrollisime korduvalt (!!! – M.S), kuid sellel päeval selgus, et sinna oli toodud veel üle 200 lennuki...“
Ärme kaldume peateemast kõrvale, et arutada seda sensatsioonilist tunnistust, et mitte ainult sakslased, vaid ka nõukogude luurelennukid tungisid pidevalt vaenlase õhuruumi. Tähtis on teine asi – missuguse otsuse tegid kindralid peale seda, kui said sellise teate vaenlase lennuväe järsu suurendamise kohta?
„...kella 18 paiku saime me ringkonnajuhataja käsu: võtta lennukitelt (hävituslennuväe polgu, mis baseerus 17 km kaugusel piirist, lennukitelt!? – M.S) maha relvad ja laskemoon. Käsk on käsk – relvad me võtsime maha. Kuid kastid laskemoonaga jätsime peale. 22.juunil kell 2 h 30 min anti häire (aeg klapib täpselt paljude teiste tunnistustega. – M.S) ning meil tuli selle asemel, et lendu tõusta ja lennuvälja katta, hakata kiirkorras kahureid ja kuulipildujaid lennukitesse tagasi monteerima. Meie lüli jõudis esimestena kahurid tagasi monteerida, kui ilmusid 15 vaenlase lennukit...“
Mis see siis oli?
Rumal asjaolude kokkusattumus?
Stalini saatanlik mäng, kes muudkui püüdis Hitlerit rahustada, enne kui talle kirvest selga lüüa ning lõppkokkuvõttes mängis iseennast üle?
Vandenõu?
Nagu on teada, hakati NKVD-s 1941.a kevadel „kokku keetma“ suurt „Punaarmee õhujõudude juhtkonna nõukogudevastast vandenõud“. Arreteeriti: Punaarmee ÕJ juhtimisvalitsuse ülem P.V.Rõtšagov, Õhutõrje ülem G.M.Štern, Kindralstaabi ülema asetäitja lennunduse alal J.V.Smuškevitš (kahekordne Nõukogude Liidu Kangelane!), ÕJ staabiülem P.S.Volodin, Moskva SRK ÕJ juhataja P.I.Pumpur, Õhujõudude Akadeemia ülem F.K.Arženuhhin, ÕH relvastusvalitsuse ülem I.Sakrier, Kaug-Ida rinde ÕJ juhataja Gussev, GRU ülem (varem - Kaugpommituslennuväe ülem) I.I.Proskurov...
Siis jõudis järg Relvastuse rahvakomissari Vannikovini, Suurtükiväe Peavalitsuse ülema Savtšenkoni, Balti ESRK ülema kindralpolkovnik A.Loktionovini.
Sõja esimestel päevadel arreteeriti Kaitse RK asetäitja armeekindral K.A.Meretskov ja Edelarinde ÕJ juhataja kindralleitnant E.S.Ptuhhin.
Palju segast on ka Läänerinde ÕJ juhataja kindralmajor I.I.Kopetsi enesetapu asjaoludes. Ta laskis ennast maha oma teenistuskabinetis 22.juunil 1941.a. Üldlevinud enesetapu versiooni (et ta tegi enesetapu lennuväe suurte kaotuste pärast 22.juuni hommikul. – Troll) ei sobi hukkunu isiklikud omadused. Nõukogude Liidu Kangelane, Lenini ordeni ja Punalipu ordeni kavaler, kahest sõjast (Hispaania ja Soome) osavõtnud 34-aastane kindral Ivan Kopets ei olnud „endine“ hävituslendur. Kuni viimase päevani jäi ta lendavaks lenduriks. Marssal Skripko kirjutab oma memuaarides isegi mõningase pahameelega, et Lääne ESRK lennuväe juhataja veetis suurema osa oma ajast lennuväljadel, kuhu ta ei sõitnud mitte „ZIS“-ga, vaid lendas hävitajaga I-16. Ja ka Kangelase aunimetust ei saanud I.I.Kopets mitte järjekordseks juubeliks, vaid teenis selle välja isikliku vahvusega Madriidi taevas.
Sellise biograafia ja iseloomuga inimese jaoks oleks olnud palju loomulikum lõpetada oma elu (kui tal tõesti oleks selline soov olnud) õhus, lahingulennuki kabiinis, lahingus, võttes endaga kaasa ka mõned vaenlased. Hävituslennuk oli tema isiklikus käsutuses olemas. Kõik astuks omale kohale, kui oletada, et enesetapu põhjuseks polnud sugugi mitte lahingutegevuse ebaõnnestunud algus (seda ei teadnud esimese sõjapäeva keskpäeval veel keegi!). Tõenäoliselt arenesid sündmused nii, et 22.juunil 1941 tuldi lennuväe juhatajale järele. Tulid inimesed „puhaste käte ja kuumade südametega“, „rahva sõbrad“ – tšekistid. Ptuhhini järele mindi 26.juunil (ehkki otsus selle kohta oli tehtud juba 20.juunil), Meretskov arreteeriti 23.juunil (ühe versiooni kohaselt „Krasnaja Strela“ rongis, teise versiooni järgi otse Kremlis), no aga Minski läks kõige kiirem komando. Vaat sellisel juhul oleks ainukeseks võimaluseks pääseda piinamistest ja ebaõiglasest kohtust püstolikuul meelekohta.
Tõenäoliselt oli ka armeekindral D.G.Pavlovi arest ennekõike seotud just „Meretskovi vandenõuga“, mitte aga Läänerinde purustamisega. 30.juunil 1941.a võeti Pavlov oma ametikohalt maha, kutsuti Moskvasse, „tänitati“ tema kallal nagu vaja ja saadeti siis tagasi sõdima sinnasamasse Läänerindele (ja ikka samas armeekindrali auastmes). On andmeid, et Pavlov määrati rindejuhataja asetäitjaks tankivägede alal. Polnudki nii suur kaotus ametikohas – kui arvestada fakti, et tema otseseks ülemuseks (rindejuhatajaks) sai Kaitse RK Timošenko ise. Arreteeriti aga Pavlov 4.juulil 1941.a, otse maanteel, Dovski linna lähedal (30-40 km rindejoonest eemal, mis sel ajal oli Rogatšovi juures). Ülekuulamise protokollidest selgub täiesti ühemõtteliselt, et „tšekiste“ huvitasid palju rohkem Pavlovi „vandenõulaslikud sidemed Uborevitši ja Meretskoviga“ kui Läänerinde purustamise põhjuste väljaselgitamine. Kohtus loobus Pavlov temalt väljapekstud ülestunnistustest ja ta mõisteti mahalaskmisele „tegevusetuse ja vägede juhtimise käestlaskmise“ pärast. Kuid püüti ju „kokku keerata“ hoopis teistsugust süüasja (lähtudes „uurijate“ küsimustest ja püüdlustest) – Punaarmee kõrgema juhatuse vandenõud!
Armee juhtkonnas valitsenud olukorra mõistmiseks on tähelepanuväärne ka see fakt. Pavlov ütles kohtus lahti paljudest alusetutest süüdistustest, kuid tunnistas samal ajal, et neil oli Meretskoviga 1940.a. jaanuaris Soome sõja ajal jutuajamine sellest, et „Saksamaa kallaletungi korral Nõukogude Liidule ja saksa armee võidu korral ei lähe meil sellest midagi halvemaks“. Oma käitumist seletas Pavlov sellega, et see jutuajamine „toimus joomingu ajal“. Aga mis oli siis kainete kindralite mõtetes?
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

36
http://www.zone.ee/troll007/22juuni/II% ... indlus.pdf

Bresti kindlus

Ka legendaarse Bresti kindluse kaitsmise ajaloos pole kõik nii selge nagu algul näib. Sandalov kirjutas oma salastatud (kuni 1988 aastani) monograafias otse ja ilma ilustusteta:
„...Bresti kindlus osutus lõksuks ja mängis sõja alguses 4.Armee ja 28.laskurkorpuse vägede jaoks saatuslikku rolli... suur osa 6. ja 42.laskurviviisi isikkoosseisust jäid kindlusesse mitte sellepärast, et neil oli korraldus seda kindlust kaitsta, vaid sellepärast, et nad ei saanud sealt väljuda...“
Kõik on absoluutselt loogiline. Kindlused just ehitataksegi niimoodi, et neisse oleks raske siseneda. Ning selle tulemusena on suurel inimmassil ja tehnikal raske ka kindlusest korraga väljuda. Sandalov kirjutab, et Bresti kindlusest sai ida suunas väljuda ainult ühtede (põhjapoolsete) väravate kaudu, seejärel tuli ületada kindlust piirav Muhhavetsi jõgi. Hirmus on mõelda, mis seal sündis, kui selle „nõelasilma“ kaudu püüdsid kindlusest vaenlase mürsurahe all korraga lahkuda kaks laskurdiviisi – kokku peaaegu 30 tuhat inimest.
Veidi lõuna pool Bresti, 3 km kaugusel piiritulpadest asuvas sõjaväelinnakus, dislotseerus veel üks diviis: 14.MK koosseisu kuuluv 22.tankidiviis. Sandalov kirjutab:
„See sõjaväelinnak asus tasasel maastikul ja oli vaenlase poolt vaadates hästi nähtav... Väeosad olid kokku kuhjatud... Punaarmeelased magasid 3-4-kordsetel naridel, aga ohvitserid elasid koos peredega juhtivkoosseisu majades kasarmu lähedal... Häire korral liikus diviis Žabinki rajooni ja sellest põhjapoole (s.o piirist eemale! – M.S). Sealjuures tuli diviisil ületada Muhhavetsi jõgi, minna üle Varssavi maantee ja kahe raudteeliini... See tähendab, et diviisi liikumise ajal katkes Bresti rajoonis igasugune liiklus nii raud- kui ka maanteedel...“
Loomulikult hindasid sakslased ja kasutasid täiel määral ära neile avanenud võimalusi. Peale 45.jalaväediviisi enda suurtükiväe koondati Bresti tulistama ka kahe naaberdiviisi (34. ja 31.) suurtükivägi, lisaks veel kaksteist üksikut patareid ja raskete mortiiride divisjon. Sakslased tõstsid „mugavamalt töötamise huvides“ õhku vaatlusõhupallid suurtükitule korrekteerijatega. Tulevall sõna otseses mõttes pühkis maa pealt tuhandeid inimesi, hävitas autotransporti ja suurtükiväge, mis seisid tihedates ridades lageda taeva all. 98.üksik tankitõrjedivisjon, luurepataljon ja veel mõned 6. ja 42.laskurdiviisi osad hävitati peaaegu täielikult. 22.tankidiviis kaotas kuni pooled tankidest ja autodest, vaenlase mürskudest läksid põlema ja seejärel lendasid õhku diviisi suurtükiväe- ja kütuselaod.
Ning alles pärast seda, kui kolm diviisi olid kui polügooni märklauad vaenlase tule all ja sakslased hõivasid kella seitsmeks Bresti suitsevad varemed, algas luuletustes ja proosas ülistatud „Bresti kindluse kaitsmise kangelaslik epopöa“.
Siin on paras aeg esitada kuulus vene küsimus – kes on süüdi?
Kindlus kui elutu objekt ei saanud siin mingit rolli mängida. See fraas Sandalovi monograafiast oli lihtsalt kõnekujund. „Lõksu“ rolli mängisid inimeste poolt tehtud otsused. Kes neid otsuseid tegi, millal ning mis peamine – milleks?
Traditsiooniline nõukogude historiograafia mängib nagu tavaliselt lolli: „Võeti vastu läbimõtlematuid otsuseid...“ Mis otsaga seal siis mõeldi, kui paigutati kolm diviisi sinna, kus ei tohiks olla midagi ega kedagi peale piirivalvurite ja miiniväljade!?
Kaasaegse lugeja jaoks on juba omaseks saanud Suvorovi versioon – Stalin valmistus rünnakuks ja seetõttu nihutaski väed otse piirijoonele. Kuid me ei rutta ka sellega kohe nõustuma. Mõtleme kõigepealt peaga ja võrdleme.
4.Armee hospidal asus... keset Bugi asuval saarel, see tähendab mitte enam piiril, vaid piiri taga. Kas see oli ka „ootamatu esimese löögi“ tarvis välja mõeldud?
Ja kas Stalin kavatses tõesti vallutada kogu Euroopa ainult 22.tankidiviisi jõududega? Küsimuse mõte on selles, et KÕIK ÜLEJÄÄNUD Punaarmee kuuskümmend tankidiviisi ja kolmkümmend üks motoriseeritud diviisi EI ASUNUD piiri ääres. Ma loodan, et lugeja vabandab meid, et me ei hakka tervet nimekirja üles lugema, kuid isegi esimese ešeloni mehkorpused baseerusid enne sõda Šiauliais, Kaunases, Grodnos, Volkovõskis, Belostokis, Kobrinis, Rovnos, Brodõs, Lvovis, Drogobõtšis, Stanislavis... 50 kuni 100 km kaugusel piirist. Ning neid oli isegi teoreetiliselt võimatu 22.juuni hommikul suurtükkidest tulistada.
Kõige põhjalikumate lugejate jaoks olen ma valmis ka täpsustama, et oli veel üks tankidiviis (22.MK koosseisus olev 41.TD), mis oli sõja algul piirile väga lähedal, 12-15 km (Vladimir-Volõnski linnas). Kuid isegi 12 km – see pole 3 km. Vahe – ettevalmistava suurtükitule alt väljumise mõttes – on tohutu suur. 22.juuni varahommikul avas 41.TD komandör „punase paketi“ ja diviis liikus forsseeritud marsiga maanteed mööda Koveli poole. Diviisi lahingutegevuse aruandest loeme: „22.juunil 1941.a kell 4 hommikul tulistati meid vaenlase suurtükiväe poolt kaugdistantsilt, diviisi kaotused mobilisatsiooniperioodil olid 10 võitlejat tapetutena...“
Viimati muutis Troll, 01 Mär, 2008 13:27, muudetud 3 korda kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

37

Peaasi on aga selles, et kergetankide diviisil (aga Brestis asuv 22.TD oli relvastatud ainult T-26-tega) polnud piirijõe kallastel midagi teha. Algul peab suurtükivägi vaenlase tulesüsteemi maha suruma, siis tuleb jalaväel jõgi forsseerida ja haarata vastaskaldal platsdarm – ning alles siis peab operatiivsügavusest ilmunud tankihord läbimurdesse minema. Just niimoodi kandis Punaarmee „peatankist“ Pavlov ette kõrgel 1940.a. detsembrinõupidamisel, just sellepärast oli 22.TD „punases paketis“ koondumiskohana näidatud mitte Bugi idakallas, vaid Brestist 25 km kaugusel asuv Žabinka küla! Mis siis takistas peitmast 22.TD veelgi idapool sedasama Žabinkat asuvates metsades? Vähemalt metsi leidub Valgevenes küllaga. Kes ja mispärast ajas tankidiviisi laagrisse „lagedal maastikul, mis oli vaenlase poolt hästi vaadeldav“? Kes ja mispärast sulges kaks laskurdiviisi vanas kindluses asuvasse „hiirelõksu“?
Nende küsimuste vastuseid hakkame otsima – nagu vanal ajal kombeks oli – alustades „alamatest auastetest“.
E.M.Sinkovski, enne sõda major, 4.Armee 28.laskurkorpuse staabi operatiivosakonna ülem:
„...28.laskurkorpuse juhatus algatas 4.Armee juhtkonna ees nõudmise viia 6. ja 42.laskurdiviisid kindlusest välja. Luba ei antud...“
F.I.Šlõkov, enne sõda 4.Armee Sõjanõukogu liige (lihtsamalt öeldes komissar). Sõna on Teil, seltsimees komissar:
„...me kirjutasime ringkonda (s.o Lääne ESRK juhtkonnale. – M.S), et meil lubataks üks diviis Brestist välja viia, samuti ka mõned laod ja hospidal. Meil lubati viia teise rajooni ainult osa hospidalist...“
L.M.Sandalov, enne sõda polkovnik, 4.Armee staabiülem, kirjutab oma memuaarides:
„...oli hädavajalik muuta 22.tankidiviisi dislotseerumise asukohta, milleks aga ringkond luba ei andnud...“
Niisiis, teeme vahepealsed järeldused. Kõik said aru kolme diviisi piirile paigutamise ekslikkusest. Kuid – korpuse juhatusel keelas diviise Brestist välja viia armeejuhatus, kellel omakorda seda keelas sõjaväeringkonna juhatus. Peale selle käib vägede Brestist väljaviimise ümber pingeline võitlus: korpus palub luba viia kindlusest välja kõik väeosad, armeejuhatus taotleb ringkonnastaabi nõusolekut vähemalt ühe diviisi väljaviimiseks...
Aga mida mõtles sõjaväeringkonna juhatus?
D.G.Pavlov, armeekindral, Läänerinde (Lääne ESRK) juhataja, andis kohtus järgmised tunnistused:
„...veel juuni alguses andsin ma käsu viia väed Brestist välja laagrisse. Korobkov ei täitnud minu käsku, mille tulemusena need kolm diviisi purustati linnast lahkumisel vaenlase poolt...“
A.A.Korobkov, kindralmajor, 4.Armee komandör, andis kohtus järgmised tunnistused:
„...ei tunnista end süüdi... Pavlovi tunnistusi eitan ma kategooriliselt... Käsku vägede Brestist väljaviimise kohta pole kunagi antud. Mina isiklikult pole sellist käsku näinud...“
Seatud Korobkoviga vastamisi (nad mõlemad istusid samal kohtualuste pingil) muutis Pavlov siinsamas oma tunnistusi. Kahe ette süüdimõistetud kindrali vahel arenes järgmine dialoog:
„Kohtualune Pavlov:
- Juunis saadeti minu poolt 28.laskurkorpuse komandör Popov korraldusega evakueerida 15.juuniks
kõik väed Brestist laagrisse.
Kohtualune Korobkov:
- Mina ei teadnud sellest midagi. Tähendab Popov tuleb võtta kriminaalvastutusele...“

Pange tähele, austatud lugeja, mille üle vaidlevad kindralid kohtus. Nad ei vaidle selle üle, kas Pavlovi käsud olid õiged, efektiivsed, õigeaegsed... Nad ei jõua kokkuleppele, kas üldse anti käsk vägede Brestist väljaviimiseks või mitte! Kuidas saab sellise asja üle vaielda? Isegi lasteaias antakse juhataja käsud kirjalikult, fikseeritakse vastavas žurnaalis, asetatakse vastavasse dokumentide mappi. Lääne ESRK staabi käsk anti (või ei antud) kolm nädalat enne sõja algust. Absoluutsel rahuajal. Kas siis saksa diversandid röövisid selle seifist ära? Ja miks anti ringkonnajuhataja korraldus üle armeejuhataja pea otse korpusekomandörile? Sellesamale 28.laskurkorpusele, mille juhatus Sinkovski tunnistuste kohaselt ei saanud mitte ainult käsku, vaid isegi „luba kahe diviisi Brestist väljaviimiseks“...
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
JS
Liige
Postitusi: 106
Liitunud: 03 Jaan, 2005 14:45
Asukoht: Tartumaa
Kontakt:

Postitus Postitas JS »

Siinkohas lisan Teie lahkel loal omapoolse võhiku kommentaari. Mul on praegu lugemiseks öökapil 1965 aastast Sergei Smirnovi ,,Bresti kindlus,,. Suur ülistus nõukogude sõduritele ja bla-bla-bla. Tooks siinkohas ära ühe lõigu:
Bresti kindluses paiknesid kaks diviisi, Punalipuline 6 Orjoli Laskurdiviis ja 42 laskurdiviis. 1941 aasta suve algul viidi mõlema diviisi polgud, suurtüki ja tankiväeosad nagu igal aastal Bresti läheduses asuvatesse välilaagritesse. Algasid harilikud suvised laagriõppused. Kindlusse jäid ainult staabid ja polkude valveüksused, enamasti üks või kaks roodu. Niisiis oli Bresti kindluse garnison ööl vastu 22. juunit 1941, kui algas sõda, väga väikesearvuline, ühtekokku kahe jalaväepolgu ringis. Suurtükke ja tanke oli kindluses peaaegu olematu arv ja suurem osa neist oli ka lahti monteeritud, kuna pühapäeva hommikul pidi toimuma sõjatehnika ülevaatus.(autori sõnastus lk 20 ja 21)
Terv.Jaanus
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

Smirnovi "Bresti kindlus" on ikkagi ilukirjandus, mitte ajalooline uurimus, vaevalt saab sellele tuginedes teha tõsiseid järeldusi. Nagu sa ise kirjutasid, on see rohkem mõeldud nõukogude sõdurite kangelaslikkuse ülistamiseks, kui tõelevastav Bresti kindluse kaitsmise kirjeldus. Kui lugeda näiteks Sandalovi (4.Armee staabiülem) memuaare:
http://militera.lib.ru/memo/russian/san ... index.html
siis seal on kirjas, et 21.juunil olid mõlema diviisi väeosad just kindluses, välja arvatud igast polgust üks pataljon, mis oli suunatud kindlustustöödele. Lisaks:
"...Из войск первого эшелона 4-й армии больше всего пострадали те, что размещались в цитадели Брестской крепости, а именно: почти вся 6-я стрелковая дивизия (за исключением гаубичного полка) и главные силы 42-й стрелковой дивизии, ее 44-й и 455-й стрелковые полки."

Tõlge: "...4.Armee esimese ešeloni vägedest kandsid kõige suuremaid kaotusi need, mis asusid Bresti kindluse tsitadellis, nimelt: peaaegu kogu 6.laskurdiviis (välja arvatud haubitsapolk) ja 42.laskurdiviisi peajõud - 44. ja 455.laskurpolgud.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Kasutaja avatar
Troll
Liige
Postitusi: 3173
Liitunud: 08 Okt, 2004 16:59
Asukoht: Viljandi
Kontakt:

Postitus Postitas Troll »

38

Kui me juba räägime Brestist, siis on paras aeg rääkida ka sellest, mis nõukogude väejuhatuse plaanide järgi pidi esinema „Bresti kindluse“ rollis. Loomulikult ei käi jutt mitte vanaaegsest ja parajalt kõdunenud lossist, vaid Bresti kindlustatud rajoonist (KR Nr.62).
Volga suubub Kaspia merre, hobused söövad kaera, kaks korda kaks on neli, usaldav ja naiivne Stalin lõhkus kõik dotid vanal (1939.a.) riigipiiril, aga uuel ei jõutud midagi mõistlikku valmis ehitada. Seda teavad kõik. Sellest räägitakse igas sõda puudutavas raamatus. Seda õpetatakse koolides. Selle „tõe“ kaitsmiseks ühinesid kõik: alates Viktor Suvorovist kuni ükskõik millise parteilise „ajaloolaseni“.
Kuid nõela kotis ei peida. 1989.a VIŽ Nr.4 – NSVL Kaitseministeeriumi ajakiri – avaldas arvudega tabeli, kus on kirjas olukord kindlustatud rajoonidega uuel riigipiiril 1.juuni 1941.a. seisuga. Sellele tabelile eraldas toimetus heldelt 5,5 x 2,5 cm ajakirjapinda. Mikroskoopiliste tähtedega oli seal kirjas informatsioon, et Bresti KR-s oli valmis ehitatud 128 pikaajalist tulepunkti (dotti) ning veel 380 dotti oli ehitusjärgus. Väike pind ei lubanud lugejale teatada, et ehituste valmimistähtajaks oli määratud 1.juuli 1941.a ning töö käis varavalgest hilisõhtuni.
Muide, ka vanal riigipiiril ei lasknud keegi midagi õhku! Vastupidi, 25.mail 1941.a. ilmus järjekordne valitsuse määrus „vanade“ KR-de rekonstrueerimise ja ümberrelvastamise kohta. Valmimistähtaeg oli määratud 1.oktoobriks 1941.a. Mõned Minski KR-i dotid on alles tänapäevalgi. Pooleteisemeetrine betoon pidas vastu kõikidele suurtükkide tulelöökidele, aga kui sakslased püüdsid Valgevene okupeerimise ajal neid dotte õhku lasta, siis tuli neil sellest ideest varsti loobuda, kuna see nõudis tohutus koguses sõjas defitsiitset lõhkeainet...
Kuid lähme tagasi Bresti juurde. Nagu Sandalov kirjutab (tol ajal 4.Armee staabiülem, mille vööndis ehitatigi Bresti KR-i), „Bresti KR-i ehitustöödele olid suunatud kõik 4.Armee sapööriüksused ja ka ringkonna 33.inseneripolk... 1941.aasta märtsis-aprillis mobiliseeriti ehitusele täiendavalt 10 tuhat kohalikku elanikku koos 4 tuhande vankriga... alates juunist võeti ringkonna käsul ehitusele igast laskurdiviisist kaks pataljoni...“ 16.juunil anti ehitustöödele veelgi kiirust takka VKP(b) KK ja NSVL Rahvakomissaride Nõukogu määrusega „Kindlustatud rajoonidelahingukorda viimise kiirendamisest“.
Sel moel ei eksi me palju, kui oletame, et 22.juuniks oli suurem osa ehitatavatest Bresti KR-i 380-st dotist juba valmis või peaaegu valmis. Täpseid arve ei tea tõenäoliselt enam keegi. Summeerides VIŽ-i tabelis toodud valmisehitatud dottide arvu Läänerinde neljas kindlustatud rajoonis, saame tulemuseks 332 dotti. Kõrvaloleval leheküljel on teksti sees kirjas, et „1941.a. juuniks oli valmis ehitatud 505 dotti“. Pavlov ja Klimovskihh nimetasid kohtus veelgi suurema arvu – 600...
Kuidas sellega ka oli, ent igal Brest KR-i kilomeetril seisid kolm maassemaetud betoonkarpi, mille seinad pidasid vastu raske välihaubitsa mürsu tabamusele. Üks neist oli täielikult valmis ja sisustatud ning kaks tükki olid kohe-kohe valmimas. Need kindlustused täiendasid looduslikku kaitsejoont Bugi jõe näol, mille kaldaid mööda kulgeski sel ajal riigipiir. Isegi kui oletada, et ühtegi dotti poldud jõutud monteerida mingit spetsrelvastust, siis isegi sel juhul, kui lihtsalt paigutada neisse laskurdiviiside kuulipildujakomandod oma standardsete „maksimite“ ja „degtjarjovidega“, sai luua tiheda tuletsooni. Kuulipildujad olid olemas. 1941.a. aprilli määrustiku kohaselt oli Punaarmee laskurdiviisis 392 käsi- ja 166 raskekuulipildujat. Faktiliselt oli Punaarmee relvastuses 22.juuniks 1941.a 170 tuhat käsi- ja 76 tuhat raskekuulipildujat.
Muuseas, kõik need improvisatsioonid olid ebavajalikud. Nagu selgub Läänerinde juhataja Pavlovi tunnistustest, oli kolmandik dotte juba relvastatud. Ning sugugi mitte viletsate vanal piirijoonel asuvatest kindlustusrajoonidest mahavõetud kahuritega.
Seltsimees I.N.Šveikin oli sõja algul leitnant ja teenis Bresti KR-i 8. suurtükiväe-kuulipildujapataljonis. Ta tunnistab:
„...dottide relvastus ja kvaliteet oli vanal piiril asuvate dottidega võrreldes palju parem. Seal oli pataljoni kohta kõigest neli kahurit, ülejäänud relvastuse moodustasid kuulipildujad. Siin aga olid paljudel dottidel (45 % üldarvust. – M.S) üks või mitu suurtükki, mis olid paaris kuulipildujatega... Kahurid oli poolautomaatsed. Tühjad kestad kukkusid spetsiaalsetesse kaevudesse väljaspool dotti, mis oli väga mugav. Relvastus oli varustatud väga hea optikaga...“
Viimati muutis Troll, 01 Mär, 2008 15:20, muudetud 1 kord kokku.
Hea võidab alati kurja - kes võidab, see ongi hea!
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 4 külalist