Eesti NSV KGB tippjuhi Vladimir Pooli mälestused mustavad meie ajaloo suurkujusid ja ülistavad KGBd
PEKKA ERELT
Vladimir Pooli memuaarides „Minu elu ja teenistus KGBs“ annavad tooni salatsemised ja pool(i)tõed. Raamatusse tuleb suhtuda kriitikameelega ega võtta kirjapandut kullana.
Vladimir Pool: „Minu elu ja teenistus KGBs“. Vene keelest tõlkinud Liivia Anion ja Taavi Minnik. Postimees 2019, 384 lk.
Lugeja, kes Eesti NSV KGB esimehe asetäitja Vladimir Pooli raamatu kätte võtab, ei tohi hetkekski unustada, et Venemaa kodanikust ja Venemaa sõjaväepensioni saav autor pole kirjutamisel vaba. Ta lähtub KGB ametivandest, ametisaladuste hoidmisest ja KGB mõttelaadist, kuigi tõdeb, et „pole seda riiki, mida me tol ajal ustavalt teenisime“. Endisi luurajaid pole olemas ning juba eessõnas paneb vana vastuluuraja piirid paika: „Aga sellest, millest praegu veel rääkida ei tohi, pole ma iitsatanudki.“ Pool teab täpselt, mida ja kui palju võib rääkida (näiteks juba avalikes allikates mainitu või surnud isikute kohta) ja mida mitte.
Nii jääb suur osa tema ja KGB tööülesandeid – just tähtsamad, huvitavamad, keerukamad, julmemad ja seega kõige salajasemad operatsioonid ja värbamised – raamatus mainimata. Ja miski ei sunni Pooli selleks, sest sisuliselt likvideeris ENSV KGB end nii, nagu ise tahtis, viies ära või hävitades kõik olulised dokumendid. Sestap maalib raamat lugejale siinsest KGBst positiivse pildi: tore asutus, kus töötas palju toredaid inimesi. Ometi oli KGB Eestit okupeerinud Nõukogude Liidu julm surve- ja repressiivorgan.
Kahetsust või vabandusi on Poolilt asjatu loota, ta tunneb oma KGB-töö üle rahulolu ja uhkust. Nende suhtumist, kel pole KGBga isiklikke mälestusi ja kes sellest asutusest vähe teavad, võib see raamat kahtlemata mõjutada. Autor on kirja pannud ridamisi huvitavaid ja põnevaid juhtumisi, mõni neist tõsiselt naljakas (näiteks lugu, kuidas Urve Tauts „paljastas“ Pooli), mõni pikantne (lugu end kurgiga rahuldanud välismaalannast). Ja kirjutada oskab ta hästi. Positiivne ongi see, et Pool üldse kirjutas – esimesena ja ilmselt ka viimasena ENSV KGB töötajaist.
Millest Pool ei räägi
Mõne huvitavama operatsiooni kirjeldamise jätab Pool poole pealt katki. Miks, võib vaid oletada. „Ühest Skandinaavia pealinna numbritoast leiti ülespoodult Eesti KGB luureosakonna major. Enesetapp oli selgelt lavastatud. Ning selge see, et mitte skandinaavlased ei teinud seda, organisaatoriteks olid palju mõjukamad jõud.“ (lk 179) Ent kes see major oli, kus ja mida ta tegi ning kes ta tapsid, autor ei ava.
Pool jätab lõpuni lahti seletamata ka Riho Mesilase koostöö KGBga, kuigi on asjaga kursis. „Mesilase põgenemise lugu on segane ja selle üksikasju ma esialgu avama ei hakka.“ (lk 183) Ka looga seotud Eesti KGB polkovniku nime ta ei avalda. Suhtumine Läände ärahüpanuisse on Poolil negatiivne või pilkav. „Kriminaalse grupipõgenemise panid 1984. aastal toime neli uljast noort eestlastest avantüristi...“ (Alex Lepajõe jt). Või „Oma endise eluga jätsid nad liigutavalt hüvasti – asetasid lilli Lenini monumendi jalamile...“ (Leila Miller ja Valdo Randpere). (lk 182)
Ei avalikusta Pool ka teisitimõtlejaid jahtinud kurikuulsa KGB 5. osakonna töötajaid. Ta kirjutab kellestki alampolkovnik Maist (Mai-1), kes nimetas end „oper baabaks“. „Oper-baaba oli Eesti KGBs ainuke naine, kes värbas agentideks mitte ainult naisi, vaid ka mehi ja tegi nendega head tööd.“ Rääkimata sellest, keda ta värbas ja milles see hea töö seisnes. Pool jätab enda teada ka Mai-2, operatiivtehnilises osakonnas töötanud tipptasemel käekirjaeksperdi nime, kes KGBst läks üle Eesti eriteenistusse.
Niisamuti ei saa me ka suurt midagi teada majandusvastuluure operatsioonidest, mida Pool juhtis. Neile viitab ta leheküljel 324, kui räägib oma edutamisest KGB esimehe asetäitjaks. „Lahkumise hetkeks oli osakond komplekteeritud haritud inseneride-vastuluurajatega, käsil oli rida huvitavaid asju, sealhulgas vastuluure-operatsioonid „Orbiit“ ja „Kern“. Nendest pole kusagil veel kirjutatud, ei hakka ka mina esimesena nende olemust lahkama.“ Samas peatükis lahkab Pool KGB kaadripoliitikat, ent taas ei ühtki nime ja lõpulause: „Kaadritöö KGB süsteemis on lai teema ja kõikest ei saa avalikult rääkida.“ Justkui tunneks autor vajadust kellelegi korrutada: ma hoian keele hammaste taga.
Küll aga kirjutab autor detailselt teada-tuntud lugudest. 2013. aastal avaldas Maaleht kirjelduse Pärnu noorterahutustest juunis 1973, millega tegeles ka Pool. Et asjaosaliste KGB töötajate nimed on seetõttu avalikkusele teada, ei varja neid ka Pool (lk 201–205), ent teeb sündmuse kohta pilkava torke. „Ülejärgmisel päeval pärast „ülestõusu“ /---/ toimusid valimised, kus pärnakad andsid pea sajaprotsendiliselt oma hääle kommunistide ja parteitute blokile.“
Avameelsemalt kirjeldab Pool sedagi, kuidas ta rajoonilehe fotokorrespondendi kattevarju all käis Eesti NSV delegatsiooniga aprillis 1978 nõukogude kultuuripäevadel Luksemburgis. „Selle soliidse Eesti delegatsiooni turvalisuse tagamine usaldati mulle.“ Pooli sõnul osutus juba enne sõitu probleemiks kunstnik Olev Subbi, kuna ta võis ära hüpata. „Naiivne inimene“ Subbi ei teinud oma plaanist Pooli ees saladust ning viimane pidi kunstniku ümber veenma.
Pooli raamat sisaldab ka suisa absurdseid väiteid. Kirjutades N Liidu bakterioloogilise relva loomisest, väidab autor, et „just selle töö käigus leiti rõugetevastane vaktsiin, mis võimaldas selle haiguse kogu maailmas likvideerida“. Teatavasti avastas vaktsiini Inglise arst Edward Jenner juba aastal 1796.
Tõukuldi sperma ja atentaat Savisaarele
Pooli juhitud 6. osakond tegeles ka Lääne tehnika ja seadmete hankimise ja varastamisega. Näiteks juba perestroika ajal hangiti agrotööstuskomiteele saksa tõukuldi spermat. „Kuid see oli juba aeg, kui eestlased hakkasid laulma ja tantsima ning minusse hakati suhtuma ettevaatlikult. /---/ inimesed hakkasid mind vältima, kartes, et neid võidakse süüdistada kuritegelikes sidemetes hirmsa KGBga, ja minu siiras kingitus kodumaisele seakasvatusele lükati tagasi.“ (lk 290)
Pool oli lähedalt tuttav Eesti NSV parteituusadega ja austas neid sügavalt kuni lõpuni. Tema erilise lugupidamise teenib ära Johannes Käbin. „Ma laususin talle veel mõned soojad sõnad: rahvas mitte ainult ei mäleta, vaid ka austab teda. Käbin tunnistas, et ta ei suuda nii huvitaval ajal kodus istuda ja üritab oma nõuannetega noorele riigile uue elu ehitamisel abiks olla. Sain aru, et ta konsulteerib Kadriorus oma ammust sõpra, Ülemnõukogu Presiidiumi esimeest Arnold Rüütlit.“ (lk 225)
Raamatu ajalooliselt huvitavamate lugude sekka kuulub kindlasti NLKP Keskkomitee sekretäri Vadim Medvedjevi salajane visiit Eestisse 1987. aasta suvel, mille korraldas siinse KGB juht Karl Kortelainen ning millest kohalikud partei- ja valitsusjuhid ei teadnud. Pool kirjutab, et talle on selle visiidi tõeline eesmärk jäänud tänaseni arusaamatuks ja „millist osa mängis see Gorbatšovi otsustes, mis puudutasid Eestit ja Balti riike“. (lk 311–313)
Pool avaldab ka saladuse, et fosforiidisõja aitas võita mitte Juhan Aare, vaid autori poolt ühelt Eesti teadlaselt tellitud õiend fosforiidi kaevandamise katastroofilistest tagajärgedest, mille ta saatis Moskvasse KGB peamajja. Teadlase nime Pool ei ütle, kuid annab talle võimaluse ise end avalikustada.
Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmine Eesti NSV ülemnõukogus 16. novembril 1988 sündis Pooli kinnitusel osalt tänu KGBle! Nimelt vaadanud rahvasaadikud, kuidas hääletab endine KGB esimehe esimene asetäitja kindral Venjamin Porõvkin. „Kui Porõvkin hääletas poolt, hingas saal rahulikult välja – kui KGB on poolt, pole meil, lihtsurelikel, midagi karta! /---/ Nii pani vene inimene, KGB kindral, teeneline NSV Liidu julgeolekutöötaja, rindemees Venjamin Porõvkin Eesti suveräänsusdeklaratsiooni i-le rasvase täpi!“ (lk 335)
Pooli mälestuste üks huvitavam osa ongi putšiaegsed vestlused ENSV KGB ülema tagurlike asetäitjate Ivan Tšernoivanovi ja Arnold Arroga, mille tõelevastavust ei saa aga kontrollida. Ise pidas Pool end uuendusmeelseks, ta oli kohaliku OMONi loomise vastu, samuti kodukaitse ja piirivalve raadioside pealtkuulamise vastu jne. Samas ei avalda ta 1991. aastal putši päevil Moskvast siia saadetud kahe GRU majori nimesid (lk 366-367) ega Savisaarele kavandatud atentaadi tagamaid. Kes ikkagi oli see tähtsate Moskva-sidemetega eestlane, kelle jutule aasta enne putši tulid Tšernoivanov ja keegi GRU kindral ning kes keelitas neid plaanist loobuma. Või kes oli see GRU töötaja, kes pakkus välja plaani tappa Toompea komandandimajas olevad kodukaitsjad ja piirivalvurid?
Aeg-ajalt on räägitud, et KGBl oli agentuur Rahvarindes, ERSPs, Eesti Kodanike Komitees jm. Pool mainib, et neis „olid komiteel tugevad agentuurpositsioonid“. Ent taas ei täpsusta ta midagi: mida agentuur tegi, kas saadi infot ja/või mõjutati otsuseid? (lk 354)
Pool ei jäta puudutamata – kuigi taas detailidesse laskumata – ka KGB arhiivide teemat, kirjeldades, kuidas esimestena viidi „ühte Siberi linna“ KGB agentide isiklikud ja töötoimikud. Takistamatult toimetati minema kogu Eesti NSV KGB arhiiv, siia jäi „tühi-tähi“. Loomulikult peab Pool seda „õigeaegseks ja õigeks“. Kahju tunneb ta vaid selle üle, et ruumipuudusel hävitati Siberis hulk sõjaeelse Eesti avalike tegelaste toimikuid, säilitades vaid kümmekond „rohkem tuntud ja hinnatud vanade agentide toimikut“.
„Agendid“ Tõnisson, Päts ja Rebane
Pooli sõnul otsustas polkovnik Tšernoivanov 1990. aastate algul puhta renomeega ja iidoli staatuses Jaan Tõnissoni Eesti ühiskonna ees kompromiteerida. „Arhiivist võeti välja Tõnissoni isiklik toimik ja selle põhjal kompileeriti kokku karm ja paljastav artikkel, /---/ aga seda artiklit ei avaldatud ja hiljem sain teada, et Tõnissoni toimik põletati.“ (lk 351) Inimene, kes sellega tegeles ja kes toimiku hävitas, elab Pooli kinnitusel tänini ning aastal 2001 rääkis talle, kuidas 1938. aasta presidendivalimistel kaotanud Tõnisson ilmus solvununa N Liidu saatkonda Helsingis ja „kaebas Pätsi peale, kes tema sõnul sooritas riigipöörde ja usurpeeris võimu. Edaspidi hoidis Tõnissoniga kontakti saatkonna töötaja, kogenud Nõukogude luuraja Boriss Rõbkin. Temast sai vanale Tõnissonile meeldiv vestluspartner.“
Nii sai Tõnissonist NKVD agent, kusjuures ta „ei teadnud, et ta töötab NKVD heaks“. Pool ei jäta kasutamata võimalust sama väita ka president Pätsi kohta. „Üldiselt võib mõtte, mille ma väljendasin /---/ Tõnissoni kohta, täies ulatuses üle kanda ka esimesele Eesti presidendile Konstantin Pätsile, keda loetakse Nõukogude sõjaeelseks mõjuagendiks.“
Agendiks tembeldab Pool ka legendaarse sõjamehe Alfons Rebase, Rüütliristi kavaleri ja hilisema Briti luure MI-6 eksperdi. Seda väitnud talle siinse KGB vastuluuret juhtinud polkovnik Endel Miller. „Rebane oli enne sõda NKVD agent. Ta teenis Eesti sõjaväes ja kui 1939. aastal Eestisse olid ultimaatumi järgselt paigutatud Nõukogude vägede baasid, loodi temaga agentuurisidemed. /---/ Raadiomängudes MI-6ga saavutasid NSV Liidu julgeolekuorganid suurt edu ja peab ütlema, mitte ilma standartenführer Alfons Rebase abita.“ (lk 213) Milles see abi seisnes, ei pea autor vajalikuks selgitada.
Eelkirjeldatu on ilmekas KGB stiilinäide, aga ka infosõja võte – segaduse tekitamine valusal teemal: ka Eesti ajaloo suurkujud olid agendid, kusjuures ühtki faktiviidet ei esitata. Pool vihjab, aga ühiskond arvaku ja otsigu ise ehk praadige edasi omas rasvas. Tõnissoni kohta infot jaganud ENSV KGB seltsimehe nime Pool ei avalda, öeldes, et ta võiks kõigest rääkida, aga viis aastat tagasi keelas Eesti talle arusaamatutel põhjustel sissesõidu.
KGB seltsimees rääkis Poolile ka Tõnissoni saatusest. „1941. aasta juulis viidi 72aastane Tõnisson koos teiste uurimisalustega Uuralitesse ja lasti sealses vangilaagris aasta pärast maha. Tõnisson oleks võinud ellu jääda, ent teda vedas alt tema enda „kapriis“: talle /---/ pakuti, et ta osaleks sakslaste okupeeritud Eestile suunatud raadio propagandasaates, kuid ta ütles ära.“ Hämmastav on see, et muidu nii suur ajaloohuviline Pool ei küsinud ei vangilaagri nime ega Tõnissoni surmadaatumit, mida too KGB seltsimees kindlasti teadis. Ent kas see lugu pole KGBlik desinformatsioon, osalt väljamõeldis?
Rahvusarhiivis säilinud Tõnissoni toimikud küll viitavad sellele. Jaan Tõnisson arreteeriti 12. detsembril 1940 ning pärast ülekuulamisi Tartus toimetati ta Tallinnasse Patarei vanglasse. Lõppvaatus saabus 29. juunil 1941, kui koostati süüdistuskokkuvõte, millele Tõnisson andis allkirja 2. juulil. Samal päeval toimus ka kohus Tõnissoni üle, ent langetatud otsust ega ka märget selle täideviimisest ei Jaan Tõnissoni ega teiste samal päeval süüdimõistetute kohta toimikutes aga pole. Tõnissoniga paralleelselt uuritud Friedrich Karl Akeli kohta on hiljem siiski selgunud, et ta mõisteti surma ja hukati 3. juulil 1941, arvatavasti Kosel Scheeli krundil. Suure tõenäosusega oli samasugune ka Tõnissoni saatus ning Venemaale teda ei viidud. Seda kinnitab ka 9. veebruaril 1942 Sverdlovskis koostatud dokument, milles teatatakse, et sinna on jõudnud küll Tõnissoni uurimistoimik, kuid mitte uurimisalune ise. Julgeolek otsis Tõnissoni jälgi korduvalt hiljemgi, isegi veel 1964. aastal, ent tulemusteta. Nii et see anonüümne seltsimees ENSV KGBst ajas pehmelt öeldes udu, kui ta üldse olemas on.
Milleks ja kellele see katse Eesti ajaloo suurkujude ümber taas tolmu üles keerutada kasulik on, jäägu aruka lugeja otsustada. Küll aga lasub suisa kohustus asjas selgust tuua raamatu kirjastanud Postimehel, mille asutaja ja hing Jaan Tõnisson oli.
Kokkuvõttes oleme Pooli mälestuste näol saanud raamatu, mida küll vürtsitavad mitmed huvitavad faktid, ent autor ei räägi asjast ja isikutest täpsemalt või lõpuni, jättes väited õhku rippuma. Pool on teinud subjektiivse valiku vaid talle teadaolevatel motiividel ja endale sobivalt. Samas on kõik memuaarid subjektiivsed ja valikulised, eriteenistuste endiste töötajate omad veel eriti. Oskuslikult segatud pooltõdede kokteilid (poolvaled) on aga hullemad täisvalest, mille võib ära tunda.