ProPatria ja ka teised on soovitanud "ajada oma asja edasi".
Aga kui ühel hetkel enam ei lasta ? Ma ei pea siinkohal silmas ei rahvusvahelisi mõjusid ega ka rahapuudust.
Eestlasele on ikka kõige paremini maitsnud ..., iseasi kas keedetult või elusast peast ...
Seetõttu tuleb otsida väljapääsu paljude, osaliselt ka sellel lehel esile toodud küsimustele.
Kõrvale tuleks jätta küsimused "muuseumist" jne - need küsimused on väljaspool militaarteemat sadu kordi läbi nämmutatud ja sinna loksunud, kus nad parasjagu on. Eesti museoloogia ei ole küll teab mis hiilgaval järjel, kuid pikad traditsioonid ja hakkajad inimesed pole lasnud seda rongi kraavi vajuda.
Kapral Karu kirjutas:
Meie häda on selles, et meil pole usaldusväärset sõjanduslikku keskmuuseumi, mis paljudel teistel riikidel on aastakümneid olemas.
Tõepoolest, sõjanduslikku
keskmuuseumi pole, kuid esitagem küsimus:
mis oleks täna eksisteerivatest militaarmuuseumidest - ekspositsioonidest - kogudest saanud, kui Laidoneri muuseum oleks selleni jõudnud näiteks kaks aastat või ka pool aastat tagasi ???
Kapral Karu eksib rängalt kui kirjutab:
Laidoneri Muuseum ei ole veel selleni jõudnud ning tal puuduvad ka sellekohased ambitsioonid. Samuti on nende militaarhuvi väga piiratud.
Laidoneri muuseumi pikaajalised sellekohased ambitsioonid ongi olukorra sinnani viinud, kus me täna oleme !!! Ka nende militaarhuvi ei ole väga piiratud, kuid kuna seal töötas pikka aega 1,5 ajaloolase haridusega inimest ligi kümnest, siis ega sealt head nahka ei saanudki tulla ...
Suurusehullustus ei ole Eestimaa pinnalt veel kadunud ...
Õnneks või õnnetuseks ei oska enamus eelnevalt kirjutanuist endale ette kujutadagi, millised võivad olla kellegi ambitsioonid !
Kunagi ammu esitati Kaitseministeeriumile nägemus Eesti militaarmuuseumidest, edasistest arengusuundadest ja vajalikest riigipoolsetest sammudest - loomaks "Eesti sõjandusmuuseumise ühendust". Riigil oleks selles olnud mitu ülesannet ja ka võimalus näiteks mõningaid asju kontrollida.
Nimetatud ühenduse loomise idee ei seisnenud mitte raha väljapumpamises maksumaksja taskust, vaid näiteks
- abis olemasolevate kogude eksponeerimises
- abis eksponaatide deaktiveerimisel ja selle järelkontrollis jne jne.
Riik oleks võitnud mitu kärbest ühe hoobiga, teisest küljest olemasolevad (sageli registreerimata ja võimalik et kohati ka ohtlikud) kogud oleksid jõudnud vaatajate - uurijate nägemisulatusse ja saanud abi eelkõige nimetatud toimingute teostamisel.
Ei mäletagi enam peast kõiki nüansse, kuid kogu dokumentide pakett oli ligi paarkümmend lehekülge pikk.
Osaliselt oli toimimismehhanismina kopeeritud ka eelkirjutajate poolt nimetatud Soome sõjamuuseumide süsteemi: piirkondlik keskmuuseum aitab väiksematel näitusi komplekteerida ja üles panna ning toetab veel mitmel moel. See võimaldaks meil ka tänaste kogude baasil teha suurepäraseid, teaduslikult ettevalmistatud ja kõigiti tasemel näitusi ning tuletada rahvale meelde meie ajalugu. Samas poleks vaja iga kogu või "muuseumi"omanikul palgata tööle professionaalseid sõjaajaloolasi - muuseumitöötajaid, vaid piirduda saaks giidi - valvuriga.
Mõelge nüüd ise: korralik näitus mõne riigi poolt turvatava struktuuri juures (Näiteks mõne Kaitseliidu maleva juures ?) poleks enam ka nn ääremaadel imeasi!
Aga oh õnnetust. Esitatud nägemus Eesti militaarmuuseumidest sattus vale inimese kätte. Mingitel mulle teadmata põhjustel valis ta kogu paketist välja vaid ühele "muuseumile" kasulikud toimingud ja hakkas esinema keskmilitaarmuuseumi loojana ...
Tagajärg: paljud Eesti mittemilitaarmuuseumid, millel soliidsed fondid ja ekspositsioonid - ei tunnistanud neid ambitsioone ...
Teised militaarmuuseumid - tundes enda likvideerimist - hävitamist jne lähenevat, hakkasid "pisut" vastu ...
Sedunovi kuulsat tanki sooviti talt korduvalt ära võtta, ka Lagedi muuseumi ümber käinud tants jõudis kõrgetesse sfääridesse ... Mis siis veel väiksematest kogudest, mis ka erakätes ...
Täna on soojas toas arvuti taga istudes mõnus mõtteid mõlgutada, kuid siis (loe: veel aasta tagasi) oli mitmelgi mehel üle Eesti vesi ahjus !
Õpetaja