Sõjamuuseumid

Militaarmuuseumid, -ekspositsioonid, -kollektsioonid -- kuidas iganes keegi neid nimetada tahab.
Vasta
PriitP
Liige
Postitusi: 121
Liitunud: 14 Dets, 2004 16:18
Kontakt:

Postitus Postitas PriitP »

7,71 kirjutas: Tähendab see, et iga meest sõdib Eestis oma sõda ja iga muuseum ka ja nii on see ka ajalooliselt olnud.
:D

Siin "NSVL väed Eestis" all avaldatud materjalide põhjal saaks kokku panna väga huvitava näituse. Mõtet oleks piirduda ainult raketiasjandusega. Nagu välja tuli, ei eksisteerigi kaarti, kus oleks NL õhukaitse ja raketivägede hargnemine Eestis (väeüksuste struktuur, asukohad, aga ka relvastus) ära näidatud. Näituse loogilisteks osadeks võiksid olla: a) ülevaadet andev kaart või kaardid; b) fotod; c) dokumentide koopiad (kui selliseid PVO ja raketivägede kohta eksisteerib); d) mõningane kogus selgitavaid ja kommenteerivaid tekste (et ei oleks mingisugune kunstfotonäitus vaid midagi rohkemat). Pealkirjaks "Nõukogude raketiväed Eestis 195x-1991" või midagi sellist. Ka majanduslikult oleks näitus esialgu realistlikum kui raamat (võib-olla oleks parem kirjastada eraldi paar vihikut--maaväed, õhuväed, raketiväed, merevägi?)--kui üks suur raamat? Mina ise kogumise/uurimisega ei tegele, kuid sellist näitust külastaks küll.
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:) Paistab, et muuseumite olemuse kohta on tulnud mitmeid eriarvamusi. Jään kindlaks faktile: muuseum on muuseum siis kui ta seda juriidiliselt on. Ja kui palju oleks vaja Eestisse väikseid sõjamuuseumeid? Mida rohkem neid saaks seda kehvemaks jääks üldises mõttes muuseumite ekspositsioon tervikuna. Kui palju suudaks üks huviline neid muuseumeid läbi käia kui ta aeg on piiratud (näiteks turist)? Soomet võrdluseks tuua võib aga Soome on tunduvalt suurem riik ja seal on kolm korda rohkem elanike. :lol:
Anton - horridoo!
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

:lol: Tuhat vabandust, ent ei suuda jälle vastu panna kiusatusele veidikese vaielda... :(
FW Anton Postitatud: 14 Jan 2005 11:51 pm:

Jään kindlaks faktile: muuseum on muuseum siis kui ta seda juriidiliselt on.
Selle vastu ei vaidle. Siis ta tõesti on muuseum. Aga kas ainult siis?

Ja mida tähendab "juriidiliselt on"?

Kas seda, et on kusagil riiklikus registris? Siis tekib analoogia inimestega, kellest osa on elanikeregistris ja osa mitte. Kas need, kes seal pole, on siis halvemad? Aga inimestelt ja muuseumidelt nõuab seadus erinevalt: inimeste jaoks on, aga muuseumide jaoks pole x aja jooksul arvele võtmise kohustust.

Või seda, et ta peab olema juriidiline isik põhikirja, pitsatite, palgaliste töötajate jm juurdekuuluvaga? Siis tekib küsimus: kas era- e. üksikisik "juriidiliselt on"? Vist ikka on? Siis võib ju ka era- e. üksikmuuseum "juriidiliselt olla"?
Ja kui palju oleks vaja Eestisse väikseid sõjamuuseumeid?
Nii palju, kui tegijail tahtmist ning jaksu. Ja mitte ainult militaar-, vaid ka muid muuseume.
Mida rohkem neid saaks seda kehvemaks jääks üldises mõttes muuseumite ekspositsioon tervikuna.
See oleks tõsi ainult siis, kui väikemuuseumide entusiastid läheksid suurmuuseumidesse vargile. Seni meil sellist pretsedenti pole. :D

Meie häda on selles, et meil pole usaldusväärset sõjanduslikku keskmuuseumi, mis paljudel teistel riikidel on aastakümneid olemas. Laidoneri Muuseum ei ole veel selleni jõudnud ning tal puuduvad ka sellekohased ambitsioonid. Samuti on nende militaarhuvi väga piiratud.

Teine häda on selles, et ääremaade rahvale pole sellest midagi kasu, kui Tallinnas ongi mingi ülivägev riiklik militaarmuuseum. Enamus lihtsalt ei jõua seal käia. :cry:

Kolmas "häda" on selles, et meil on küllaltki palju militaarhuvilisi, kes tahaksid oma kodukantides otsingute ja uuringutega tegeleda. Ja kuhugi peab ju panema need otsingutulemused... Keskmuuseum ei võtakski kõiki eksponaate vastu. Kuhu siis? Prügimäele?

Ja on paratamatus (eriti kui veel mitmekesi koos tegutseda), et ükskord kasvab selline kogu nii suureks, et oleks mõttetus teda üksnes endile hoida.

Loomulikult pole paljude väikemuuseumide olemasolu suurte muuseumide huvides -- kui väiksed ka jaole saavad, jääb ju suurtele riigieelarvest jagatav lobi lahjemaks... :wink:

Aga mis meil sellest, eks ju? :P Ajame aga oma asja edasi!
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Lugedes Kapral Karu postitusi, tunnen rõõmu, et on olemas arukaid inimesi, kes suudavad meie ajaloopärandisse suhtuda omakasupüüdmatult ja tasakaalukalt.

Järgnevalt avaldaks mõned tekkinud mõtted.

Külastajad või teadus- ja uurimistööga tegelevad isikud suhtuvad muuseumitesse väga erandlikel juhtudel halvakspanuga (ja kedagi ei häiri, kas on nimeks Muuseum, Lahingukuulsuse tuba või Ajaloonurgake...).

Niipea kui kokku saavad muuseumitega otseselt seotud isikud, algab peagi arutelu stiilis, "kelle muuseum on üldse muuseum jne.".
Seejuures suhtutakse kaaslastesse enamasti kui konkurentidesse - tehes kõik selleks, et neid elimineerida.
Eriti kehtib see lähedaste ainevaldkondade puhul (või veelgi akuutsemalt olukorras, kus eksisteerib mitu sarnase temaatikaga muuseumi).
Meenub kohe mõned head aastad tagasi plaanis olnud muuseumite liitmise kampaania - õnneks vist jäi see geniaalne mõte realiseerimata?
Aga juba tollal tuldi välja hea mõttega: luua Eesti Muuseum.... ja kõik muuseumid muutuks selle Eesti ainsa riikliku muuseumi temaatilisteks püsiekspositsioonideks ... :lol:
Selline tsentraliseeritud lahendus oleks kindlasti võimaldanud riigiaparaadil muuhulgas valitseda selle üle, mida me tohime oma ajaloost eksponeerida, et mitte solvata rahvusvahelist sionismi ja ameerika imperialismi.

Olen palju mõelnud, et mis on sellise arusaamatu käitumise põhjuseks - kas ainult rumalus? Vaevalt!
Tegelikult on kõige taga lihtsalt inimese väärastunud võimuhullus, ja raha selle peamiseks realiseerimisvahendiks...
Raha nimel ollakse valmis aga kõigeks...
Õnneks on vastukaaluks olemas ka teistsuguseid inimesi.

Sõjaajalooga seotud ajaloolise pärandi säilitamisel oleme teinud praeguse riigi eksisteerimise jooksul ära suure töö, kuid sellist hiilgust, nagu on paljudes Euroopa sõjandusmuuseumites kogutud sajandite jooksul, ei ole (isegi mitte käsu või kampaania käigus) mõeldav saavutada.

Lõpetuseks soovin kaaslaste suhtes üles näidata rohkem sallivust, püüda ka teist osapoolt mõista, teha järeldused... ja ajada oma asja edasi.

Tervitustega ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Õpetaja

Postitus Postitas Õpetaja »

ProPatria ja ka teised on soovitanud "ajada oma asja edasi".
Aga kui ühel hetkel enam ei lasta ? Ma ei pea siinkohal silmas ei rahvusvahelisi mõjusid ega ka rahapuudust.
Eestlasele on ikka kõige paremini maitsnud ..., iseasi kas keedetult või elusast peast ... :lol:
Seetõttu tuleb otsida väljapääsu paljude, osaliselt ka sellel lehel esile toodud küsimustele.
Kõrvale tuleks jätta küsimused "muuseumist" jne - need küsimused on väljaspool militaarteemat sadu kordi läbi nämmutatud ja sinna loksunud, kus nad parasjagu on. Eesti museoloogia ei ole küll teab mis hiilgaval järjel, kuid pikad traditsioonid ja hakkajad inimesed pole lasnud seda rongi kraavi vajuda.

Kapral Karu kirjutas:
Meie häda on selles, et meil pole usaldusväärset sõjanduslikku keskmuuseumi, mis paljudel teistel riikidel on aastakümneid olemas.
Tõepoolest, sõjanduslikku keskmuuseumi pole, kuid esitagem küsimus:
mis oleks täna eksisteerivatest militaarmuuseumidest - ekspositsioonidest - kogudest saanud, kui Laidoneri muuseum oleks selleni jõudnud näiteks kaks aastat või ka pool aastat tagasi ???
Kapral Karu eksib rängalt kui kirjutab:
Laidoneri Muuseum ei ole veel selleni jõudnud ning tal puuduvad ka sellekohased ambitsioonid. Samuti on nende militaarhuvi väga piiratud.
Laidoneri muuseumi pikaajalised sellekohased ambitsioonid ongi olukorra sinnani viinud, kus me täna oleme !!! Ka nende militaarhuvi ei ole väga piiratud, kuid kuna seal töötas pikka aega 1,5 ajaloolase haridusega inimest ligi kümnest, siis ega sealt head nahka ei saanudki tulla ... :lol:

Suurusehullustus ei ole Eestimaa pinnalt veel kadunud ... :!:

Õnneks või õnnetuseks ei oska enamus eelnevalt kirjutanuist endale ette kujutadagi, millised võivad olla kellegi ambitsioonid !

Kunagi ammu esitati Kaitseministeeriumile nägemus Eesti militaarmuuseumidest, edasistest arengusuundadest ja vajalikest riigipoolsetest sammudest - loomaks "Eesti sõjandusmuuseumise ühendust". Riigil oleks selles olnud mitu ülesannet ja ka võimalus näiteks mõningaid asju kontrollida.

Nimetatud ühenduse loomise idee ei seisnenud mitte raha väljapumpamises maksumaksja taskust, vaid näiteks
- abis olemasolevate kogude eksponeerimises
- abis eksponaatide deaktiveerimisel ja selle järelkontrollis jne jne.

Riik oleks võitnud mitu kärbest ühe hoobiga, teisest küljest olemasolevad (sageli registreerimata ja võimalik et kohati ka ohtlikud) kogud oleksid jõudnud vaatajate - uurijate nägemisulatusse ja saanud abi eelkõige nimetatud toimingute teostamisel.

Ei mäletagi enam peast kõiki nüansse, kuid kogu dokumentide pakett oli ligi paarkümmend lehekülge pikk.

Osaliselt oli toimimismehhanismina kopeeritud ka eelkirjutajate poolt nimetatud Soome sõjamuuseumide süsteemi: piirkondlik keskmuuseum aitab väiksematel näitusi komplekteerida ja üles panna ning toetab veel mitmel moel. See võimaldaks meil ka tänaste kogude baasil teha suurepäraseid, teaduslikult ettevalmistatud ja kõigiti tasemel näitusi ning tuletada rahvale meelde meie ajalugu. Samas poleks vaja iga kogu või "muuseumi"omanikul palgata tööle professionaalseid sõjaajaloolasi - muuseumitöötajaid, vaid piirduda saaks giidi - valvuriga.

Mõelge nüüd ise: korralik näitus mõne riigi poolt turvatava struktuuri juures (Näiteks mõne Kaitseliidu maleva juures ?) poleks enam ka nn ääremaadel imeasi!

Aga oh õnnetust. Esitatud nägemus Eesti militaarmuuseumidest sattus vale inimese kätte. Mingitel mulle teadmata põhjustel valis ta kogu paketist välja vaid ühele "muuseumile" kasulikud toimingud ja hakkas esinema keskmilitaarmuuseumi loojana ...

Tagajärg: paljud Eesti mittemilitaarmuuseumid, millel soliidsed fondid ja ekspositsioonid - ei tunnistanud neid ambitsioone ...

Teised militaarmuuseumid - tundes enda likvideerimist - hävitamist jne lähenevat, hakkasid "pisut" vastu ...

Sedunovi kuulsat tanki sooviti talt korduvalt ära võtta, ka Lagedi muuseumi ümber käinud tants jõudis kõrgetesse sfääridesse ... Mis siis veel väiksematest kogudest, mis ka erakätes ...

Täna on soojas toas arvuti taga istudes mõnus mõtteid mõlgutada, kuid siis (loe: veel aasta tagasi) oli mitmelgi mehel üle Eesti vesi ahjus !

Õpetaja
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:D Terve rida huvitavaid arvamusi muuseumite olemuse kohta :?:

Kapral Karule vastaks, et muuseum on juriidiliselt muuseum siis kui see tegutseb Muuseumiseaduses välja toodud muuseumile iseloomulike funtsioonide alusel ning selle tegvus on mingil moel seadustatud. Kehtiv muuseumiseadus on iseenesest üks käkerdis, mis eramuuseumitele on valdavalt soovituslik. Aga ka eramuuseumite tegevus peaks olema kuidagi reguleeritud nagu eraettevõtlus on. Seda on tunnistanud ka kõik muuseumiprofid. Kuuldavasti oli Kultuuriministeeriumis ettevalmistamisel uus muuseumite seaduse eelnõu aga pole teada mis sellest on saanud. Mulle on jäänud mulje, et vägagi kaootilne ja konkureeriv on olnud meie militaarmuuseumite tegevus, see aga on kahjulik kogu ürituse eesmärgile. Rohkem peaks olema koostööd selles valdkonnas. Soov tegeleda otsimisega ja leiud kuhugi käidavasse kohta talletada on iseenesest väga teretulnud. Ainult, et siin põrkame kokku taas kultuuriväärtusega leiu problemaatikaga (eelnevalt foorumis lahatud). Seetõttu oleks tark võtta kohalikust Muinsuskaitseameti osakonnast vastav tegevusluba ja kui on omal soovi ka mingi muuseum püsti panna, siis see ka kuidagi ametlikult fikseerida (MTÜ, FIE). Aga kui muuseumi tegemine käib üle jõu võib koostööd teha teiste olemasolevatega. Kui siin käidi välja arvamus, et Laidoneri muuseumi omasid tavaliselt leitud vara ei kotti, siis soovitaksin pakkuda Lagedil asuvale Vabadusvõitluse Muuseumile. Tean, et seal võetakse leid kindlasti vastu ja ära ei visata vaid see leiab koha ekspositsioonis.
Vastandlikult Kapral Karu arvamusele leian mina (nagu mõnedki siin), et Eestile oleks piisanud ühest suurest ja korralikust sõjamuuseumist. Kuid see rong on ilmselt tõesti läinud ja millal tuleb järgmine pole teada. Teada on see, et Kaitseministeeriumil oli plaanis suuremat tähelepanu pöörata Lagedi sõjamuuseumile, et seda arendama hakata. Kas see idee veel aktuaalne on, ei tea, sest vahetus minister. Uus luud pühib ikka teistmoodi.

Tsiteerin:
See oleks tõsi ainult siis, kui väikemuuseumide entusiastid läheksid suurmuuseumidesse vargile. Seni meil sellist pretsedenti pole.
Päris nii see ikka ei ole! Kui konsentreerida Eestis asuvad sõjaleiud kolme või kolmekümnesse muuseumisse on siiski vahe - supp jääb lahjaks. Tean seda omast kogemustest. Seetõttu kas on ikka vaja sõjamuuseumeid hulganisti juurde tekitada! Võiks olemasolevaid paremaks muuta :)

Teine häda on selles, et ääremaade rahvale pole sellest midagi kasu, kui Tallinnas ongi mingi ülivägev riiklik militaarmuuseum. Enamus lihtsalt ei jõua seal käia.

Üldiselt on siseturism meil suurel tõusuteel ja kohale mittejõudmine võib olla seotud reaalsete võimaluste puudumisega (sõit kallis jne.) Muidugi aitaks probleemi leevendada atraktiivsete kodulehekülgede olemasolu.

Tsiteerin:
Sedunovi kuulsat tanki sooviti talt korduvalt ära võtta, ka Lagedi muuseumi ümber käinud tants jõudis kõrgetesse sfääridesse ... Mis siis veel väiksematest kogudest, mis ka erakätes ...

Tean, et initsiatiiv tuli Laidoneri muuseumi poolt (nime ei hakka nimetama). Munsukaisteametiga kokkuleppele jõudnuna jäi tank Igori tulevasse muuseumisse. See on riigi omand, mis on deponeeritud eramuuseumisse. Ka nii on võimalik asju ajada ja tehnikat säilitada, sest riigil pole nii kui nii seda kuskil hoida. Pea mõni tuleb jälle välja ideega asi polügonile vedada ja selle pihta märki laskma hakata. Ka nii on kahjuks juba juhtunud.
Anton - horridoo!
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Õpetaja: Kapral Karu eksib rängalt kui kirjutab:
Tsiteerin::
Laidoneri Muuseum ei ole veel selleni jõudnud ning tal puuduvad ka sellekohased ambitsioonid. Samuti on nende militaarhuvi väga piiratud.
Õpetaja teab kindlasti minust paremini, kuidas asjad tegelikkuses käivad. Mina lähtusin tsiteeritud väites sellest, mis on paberil (LAIDONERI MUUSEUMI ARENGUKAVA, http://www.laidoner.ee/cms/eesti/tegevussuunad) :


"Kogude täiendamine

Laidoneri Muuseum, seoses asukohaga Viimsi mõisas, ei taotle sõjatehnika kogumist Viimsi häärberi ümbrusse. Muuseum toetab ja abistab oma võimaluste piires tehnika väljaselgitamisel, loob andmekogu kollektsioonidesse kuuluvast tehnikast ja koostöö nende kollektsioonidega. "


Ideaalilähedane, kas pole?


"Muuseum keskendub (lisaks kõigele, mis on seotud Laidoneri isikuga) "väikestele ja hinnalistele" esemetele, mis on väärikad ja sobivad eksponeerimiseks renoveeritud mõisahoones (esindusrelvad, aumärgid, auhinnad-kingitused, lipud, vormirõivad) - teades juba ette, et Eesti on valdavalt "tühjendatud" sedalaadi ainesest, mis nõuabki eespool viidatud koostööd."


Ja ongi kogude täiendamise kohalt kõik... Siit järeldasin ma nende piiratud militaarhuvi. Pluss oma kogemused -- saatsin neile kirja oma kogude tutvustamiseks, ent ei saanud vastustki. Järelikult 50 aastat Eesti NSV-aegse riigikaitsetegevuse ajalugu, mis oma mahult (s.t näiteks juriidiliste isikute ja objektide arvult, isikkoosseisult) paljukordselt kaalub üles meie rahvusliku kaitseväe, ei paku neile huvi. Ent ka see on ju ikkagi meie ajalugu! Niisiis ei huvita neid isegi mitte kogu Eestiga seonduv militaartemaatika (rääkimata teiste maailmajagude militaariast).

Nii ei jää mul muud üle, kui asutada oma jõududega oma muuseum... :( :) Abi ei saa ma selleks mitte kusagilt, sest see teema huvitab väga väheseid.
Mis siis ikka, mul hea meel sellegi üle, et see on Eesti seaduste järgi nii lihtsaks tehtud :D ! Mis paraku enam kaua ei pruugi nii olla, kuna FW Anton "ähvardab" uue ja kurjema muuseumiseadusega :cry: :wink: .


Edasi samast arengukavast:


(Teiste muuseumide metoodiliseks juhendamiseks) "... Laidoneri Muuseum näeb ette:

kaardistada ja esialgselt registreerida olemasolevad kogud

luua nende valdajatega usalduslik koostöö

koolitada kaader, kes on võimeline metoodiliselt juhendama

korrastada ühiselt hajusad kollektsioonid Muuseumiseadusele vastavalt

leida läbirääkimiste teel konsensus kogude organisatsiooniliseks sidumiseks Laidoneri Muuseumiga ning seeläbi osasaamiseks regulaarsest riiklikust finantseerimisest

protsessi käigus tuleb leida tööjaotus erinevate (tinglikult öeldes) filiaalide vahel, kuna praegu kipuvad kõik koguma kõike.

Lõppeesmärgiks on Laidoneri Muuseumi kui keskuse ümber koondunud temaatiliste ekspositsioonide võrgustik."


Selle taas ideaalilähedase loetelu (kuigi lõppeesmärki poleks mina nii karmilt ja totalitarismile kalduvalt sõnastanud...) teostamine sõltub märksõnadest usaldus ja koostöö. Seepärast kasutasingi tsiteeritud väites niisugust sõnajärjekorda: "usaldusväärne sõjanduslik keskmuuseum". Et selliseks saada, tuleb Laidoneri muuseumil oma suhtumist kõvasti muuta. Loodame, et uue juhtkonnaga see õnnestub...


Aga alustada võiks kasvõi sellest, et ümber vaadata see nii Walterlikult viisakas-üleolev lauseke, mis väljendab suhtumist väikemuuseumidesse:

"Alates 1988. aastast, eriti aga viimase kümne aasta kestel, on kodanikualgatuse korras loodud mitu väga arvestatavat kollektsiooni, mis nimetavad end muuseumideks."

Ilma sellise suhtumismuutuseta on raske usalduse ja koostööni jõuda.
Viimati muutis Kapral Karu, 16 Jaan, 2005 2:53, muudetud 2 korda kokku.
PriitP
Liige
Postitusi: 121
Liitunud: 14 Dets, 2004 16:18
Kontakt:

Postitus Postitas PriitP »

Huvitav, millisena Sedunovi tank riigi nimekirjades on--kas Nõukogude tankina, eesti vabadusvõitlejate tankina või hoopis Saksa SS Tankikorpuse tankina? :lol:

Kuidas selle leiu "kultuuriväärtust" praegune ametlik ajalookäsitus mõistab?

----

"50 aastat Eesti NSV-aegse riigikaitsetegevuse ajalugu..ei paku huvi"

Nn. rahvuslikku ajaloosuunda (nt Trivimi Velliste, Mart Laar) jälgivale muuseumile ilmselt tõesti ei paku NSVL riigikaitse enamus aspekte, v.a KGB ja dissidentidega seotud--huvi. Mõtlesin just, et selline ideoloogiline positsioon on praegu küllalt levinud ka kultuuri suhtes laiemalt, nt tuntud tõlkija kommenteerib hiljuti ilmunud eesti ennesõjaaegset kohvikultuuri käsitlevat raamatut: "Meil oli vahepeal [1945-1991] tühi auk, meil tuleb kõik uuesti taastada".
Heiki
Liige
Postitusi: 179
Liitunud: 31 Dets, 2004 11:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Heiki »

Härrased kaasvõitlejad!
Mul on siiralt hea meel lugeda nii elavat mõttevahetust muuseumite teemal! On üllatav et see teema nii paljudele huvi pakub.

Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi kollektsioonides leiduv on kokku kogutud just suuresti tänu teietaoliste entusiastide annetustele ja informatsioonile. Meie muuseum hindab väga kõrgelt igasugust koostööd, mis aitab täpsustada meie lähimineviku keerdkäike ning tutvustada meie rahva võitluste- ja kannatusterohket ajalugu pealekasvavatele põlvkondadele.

Igasugune koostöö on alati teretulnud, olgu selleks siis mõni ese, dokument, foto, mälestused sõjasündmustest, info sõjatehnikast vms.

Heiki
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
Kasutaja avatar
FW Anton
Liige
Postitusi: 1831
Liitunud: 01 Jaan, 2005 20:06
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas FW Anton »

:D
Nii ei jää mul muud üle, kui asutada oma jõududega oma muuseum... Abi ei saa ma selleks mitte kusagilt, sest see teema huvitab väga väheseid
Kas kapral Karu on käinud Lagedi sõjamuuseumis? Heiki pakub koostööd. Nõukogude periood on 100% meie ajalugu, mis väärib säilitamist. Ja mida aeg edasi seda väärtuslikumaks selle ajastu asjad muutuvad. Kui aga tahad ise kätt proovida, võin aidata punakotkaste värgiga. On üht-teist ideid.

PriitP-le

Vastuse Igori tanki kohta võid saada Muinsuskaitseameti peainspektorilt Ilme Mäesalult: ilme@muinas.ee, telef.: 640 30 22. Tema tegeles selle tankiga. :wink:
Anton - horridoo!
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Kahjuks pole ma käinud Lagedi sõjamuuseumis. Olen üldse viimastel aastatel vähe ringi liikunud (kuna elan saarel) ning mu silmaring on seega kõvasti kitsam kui paljudel siinkirjutajatel.
FW Anton: Heiki pakub koostööd. ... Kui aga tahad ise kätt proovida, võin aidata punakotkaste värgiga. On üht-teist ideid.
Loomulikult olen huvitatud sellistest pakkumistest. Detaile võib vajadusel ka siia privaatsõnumina saata (või aadressil jyri202@hot.ee).
FW Anton: Nõukogude periood on 100% meie ajalugu, mis väärib säilitamist. Ja mida aeg edasi seda väärtuslikumaks selle ajastu asjad muutuvad.
Paraku ähvardab meil nõukogude-aegset igas valdkonnas (mitte ainult sõjanduses) kiire kadumine, sest seda ei hinnata, seda põlatakse, isegi häbenetakse. Ja prügikastid on meil suuremad kui kunagi varem, hävitustehnika (metallipressid, buldooserid jne) palju võimsam kui vanasti. Sest nii palju I-II MS-dest pärinevaid militaarrajatisi on meil alles ilmselt tänu sellele, et jõud neist üle ei käinud...

Kui aga kõnelda NL relvajõududest (KM, piirivalve, siseväed jt ametkondade omad), siis ajavahemikus 1945-95 asus Eestis neist vaid 1-2%. Kaitsetööstuse vastav osa oli veelgi väiksem. Olen neid (ja veel nipet-näpet sinna juurde, sealhulgas nn kinnipidamiskohad) kokku tinglikult nimetanud NL riigikaitseasutusteks, sest nad moodustasidki enam-vähem ühtse süsteemi, mis teenis tollase riigi kaitsmist igal rindel (nii seest kui väljast) ning kõigi mõeldavate vahenditega.

Kuna enamikus mujalasunud NL riigikaitseasutustes on teeninud, töötanud või kinni peetud eestlasi jt Eesti elanikke, siis peaksid ka need kuuluma meie ajaloouurijate huviorbiiti. Kujutate ette, milline tööpõld -- ja tegelikult lausa söötis!
Heiki
Liige
Postitusi: 179
Liitunud: 31 Dets, 2004 11:24
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Postitus Postitas Heiki »

Kapral Karu kirjutas:Kahjuks pole ma käinud Lagedi sõjamuuseumis. Olen üldse viimastel aastatel vähe ringi liikunud (kuna elan saarel) ning mu silmaring on seega kõvasti kitsam kui paljudel siinkirjutajatel
Neile kes pole meie muuseumit ühel või teisel põhjusel veel külastada saanud, riputasin üles mõned fotod muuseumi eksponaatidest. http://www.hansaco.ee/raudtee/?main=252&sub=282&tlink=0
Pilte tehnikast näeb veel ka siin:
http://f5.infonet.ee/mart/20040620_Lagedil/
Külastuse aeg tasub huvilistel telefoni teel peremehega kokku leppida, siis näeb ka siseekspositsiooni ja saab meeldejääva ekskursiooni. Tel. 6766197 Johannes Tõrs.

Meie muuseum elab. Meil ei ole tavapärane topiste, vahakujudega ja pensionäridest valvuritega muuseum vaid siin toimub ka kõigile huvilistele avatud üritusi ja rekonstruktsioone. Püüan teid kõiki edaspidi foorumi vahendusel kursis hoida.
Front Line Eesti MTÜ
www.front-line.ee
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Mul on muuseumiasjanduse kohta aastakümnetega kogunenud palju laiemale ringile väljaütlemata mõtteid. Seepärast vaevangi teid siin oma pikkade tiraadidega.

Juhiksin tähelepanu veel ühele asjaolule, mis torkab silma LAIDONERI MUUSEUMI ARENGUKAVAs (http://www.laidoner.ee/cms/eesti/tegevussuunad) -- nimelt umbes selline suhtumine, et ainult LM on sõjanduse Muuseum, teised samateemalised Eestis aga vaid "kollektsioonid, mis nimetavad end muuseumideks" (vaata nahhaale!), olgugi et mõnd neist peab auväärt Muuseum "väga arvestatavaks".

Niisiis ka Eesti Vabadusvõitluse Muuseum on vähemasti selle arengukava üldtooni kohaselt LM jaoks vaid "väga arvestatav kollektsioon, mis nimetab end muuseumiks".

Ja loomulikult ei tohiks me LM vaatevinkli järgi siinse teema all üldse mainida enamikku neist, mis ülalpool seni loetletud on.

Samas aga mina nimetaksin muuseumiks ka Heiki võrgukohta http://www.hansaco.ee/raudtee, mis isegi Eesti Muuseumiseaduse kohaselt annab silmad ette paljudele "juriidiliselt muuseumidele".

Internetiühendusega ääremaalasena hindan ma selliseid Muuseume (leian, et nad väärivad suurt algustähte ja veel palju enamat!) väga kõrgelt. Sageli nimetatakse neid "virtuaalmuuseumideks", kuigi mina eelistaksin parema puudumiseni "digitaalmuuseumi".

"Virtuaalne" on "reaalse" vastand, see on miski, mis vaid "näib olemas olevat". Seega on see nii-öelda "hiilivalt alavääristav" termin. Digitaalmuuseumid on aga olemas väga reaalselt ning väga sageli reaalsemalt kui "päris" muuseumid.

Nii on see vähemalt minu jaoks, kes ma ei ela Tallinnas ega Tartus, ning minu jaoks on nende linnade rikkalikud ja kõrgesti haritud kaadriga suurmuuseumid "virtuaal- e. näivmuuseumideks", mis justkui oleksid olemas, aga tegelikult pole...
propatria
Moderaator
Postitusi: 1522
Liitunud: 04 Mai, 2004 15:36
Asukoht: Dorpat
Kontakt:

Postitus Postitas propatria »

Olen ise mitmel korral olnud valmis seda "digitaalmuuseumi" teemat algatama, kuid lõpuks jõudis Kapral Karu minust ette. :P

Projekti tuum peaks toimima vastava võrgulehena, mis võiks soovi korral tulla huviliseni kas CD või DVD-plaadil.
Samuti võiks kõik "näitused" ilmuda lisaks CD-l või DVD-l.

Mõjule pääseks järgmised interneti eelised:

a) alaline kättesaadavus,
b) museaali või temast huvitunu geograafiline asukoht pole oluline,
c) digitaalmuuseum on "surematu" (isegi võrgulehekülje sulgemisel jääb ta "elama" arvutivälistel andmekandjatel,
d) suhteliselt tagasihoidlikud majandamiskulud jne.

Siinkohal jätan oma jutu katki ja annan sõna üle teistele lugejatele, et nad esitaks TOP-50 põhjustest, miks sellist digitaalset muuseumi ei saa (või ei viitsi) teha... :lol:

Lugupidamisega ProPatria
Hea sõna ja pussiga saavutab enamat, kui lihtsalt hea sõnaga...
Kapral Karu
Moderaator
Postitusi: 1133
Liitunud: 14 Dets, 2004 13:44
Kontakt:

Postitus Postitas Kapral Karu »

Selle CD-l/DVD-l "Off-Line" versiooni peale olen minagi mõelnud ja isegi ühe sellesisulise projekti algatanud, mis aga jäi rahapuudusel pooleli.

Ennetamaks vastuväidet nr 1 -- "See võtab ära muuseumide sissetuleku ja inimesed ei tule enam muuseumi!" -- ütlen siinkohal, et mina nii ei arva. Pigem vastupidi.

Toon ühe näite oma kogemustest n-ö külastaja poolelt. Paari aasta eest loodi veebikoht "Militaarne Hiiumaa" (http://www.mil.hiiumaa.ee). Olin küll käinud kõigis Hiiumaa rannapatareides, ent alles sealt nägin, mida kõike ma tegelikult näinud pole. Õieti suurt midagi! Muidugi tekkis kihk esimesel võimalusel uus ring peale teha.

Minu arvamus on selline, et kui ma eelnevalt ei saa internetist näha, mis mingis muuseumis näha on, ei hakkaks ma seda muuseumi üldse oma marsruuti võtma. Seda kasvõi seepärast, et valik on ju üsna suur. Näiteks Ajaloomuuseumi panoraampildid on muidugi ka hea idee, samuti muud vitriinipildistised, ent seda jääb ikkagi väheks (ja kvaliteet on kehvake).

Aga kuitahes head pildid ei asenda mitte iialgi tegelikke eksponaate -- seda ei maksa karta. Suurmuuseumide oma eksponaatide otsas istumine ja u 100 aasta peale jaotuv näitusrotatsioon on aga lihtsalt alatus teiste maksumaksjate suhtes.

Vähemalt iga näitus tuleks tingimata digitaalkujul säilitada, ja võimalikult kvaliteetselt. Muidugi tuleks ka kõik fondides tolmuvad eksponaadid digikaameraga mitmest küljest üles pildistada või skaneerida ning lisada juurde kogu info, mis neist teada on.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist