Legend: allatulistatud(lihtsalt kukkunud) saksa postilennuk

[ictta]

mina olen propatria jutuga täitsa nõus. kui riigile need vidinad järsku nii hinnalised on, mida teised otsivad ja leiavad, miks siis riik ise neid ei otsi

[propatria]

Heiki jutt on loogiliselt võttes igati õige - riik (ja riiklikud muuseumid) peaks olema igati pädevad ja võimelised meie ajaloolise pärandi säilimist tagama.

Tegelikkuses on lood aga hoopis kurvad - mingi ulatuslikuma restaureerimisprojekti realiseerimiseks puudub raha, spetsialistid ning üldse soov midagi teha, sest palju lihtsam on ju niisama jutustada ja vahelduseks ka oma eksistentsi õigustamiseks tugevama õigusega konkurentidelt asjad käest võtta.
Sellega paraku ka huvi nende vastu raugeb ja kola jääb kuhugi kuuri alla või keldrisse vedelema (sest nagu eespool kirjutasin: puudub raha, spetsialistid ja huvi).


Tervitustega ProPatria

[PriitP]

Muuseumiteemaga seoses küsiks veel, kas muuseumite tegevus on Eestis ka miskitpidi spetsiifiliselt õiguslikult (juriidiliselt) korraldatud? Kas eramuuseumi tegemine annab mingeid õigusi või nõuab mingeid kohustusi?

Tallinnas on Okupatsioonide muuseum (õige nimi on vist pikem). Pole käinud, aga ei tõmba ka--tundub väga politiseeritud, selle tõttu igav ja infotühi. Tuleb tunnistada, et Tõnismäe pronkssõduri sümbolijõud on selle muuseumi arhitektuurilisest ilmest (veidi eemal on vist uus Vabaduskell? - pole märganudki) mäekõrguselt üle.

[FW Anton]

Tere jälle!

PriitP-le vastaks, et Eestis on reguleeritud muuseumite tegevus Muuseumite seadusega. Eramuuseumeid puudutab see nii palju kui seal otseselt nende kohta midagi öeldud on. Ülejäänu on soovituslik. Teistele semudele vastaks, et asi pole päris nii nagu nende mätta otsast paistab. Eestis on kaks arvestatavat sõjamuuseumit, varsti lisandub Ida-Virumaal kolmas. Laidoneri muuseum Viimsis on 100% riiklik ja seal istuvad tõesti ajaloolased, kes tegelevad vaid uurimistööga. Muu vist neid eriti ei koti Lagedil asuv Eesti Vabadussvõitluse Muuseum tegutseb MTÜna, kuid on riigi osalusega, st. Kaitseministeerium on osanik ja tegutsev kaitseminister juhatuse esimees. Seda muuseumit loetakse Eestis parimaks sõjamuuseumiks, sest tegutseb aktiivselt, omab vastavaid spetsialiste ning eritehnikat ja liigutab veidi riigi rahasidki. Kõige valusamaks probleemiks on nagu alati - raha. Riigi masinavärk liigub väga aeglaselt ja, et mõne suurema projekti teostamiseks raha saada, kulub hulk aega. Muuseum on siiski väga atraktiivne ja läheks aina paremaks, kui sinna piisavalt infot leidude kohta laekuks ja alati võib ka ise mõne leitud vidina sinna ära tuua või lihtsalt ses osas kontakti võtta.
Haridusministeerium pole siiani Eesti muuseumite strateegiat välja töötanud, seetõtt ka mitmed vajaka jäämised muuseumite töös.

[FW Anton]

Vabandust! Veidi läks sassi. Mitte Haridus- vaid Kultuuriministeerium. Kuid kuuldavasti on muuseumite arengustrateegia seal ettevalmistamisel. Jagan ka eelsõnavõtjate seisukohta: Parem olgu jupid muuseumis kui vedelevad kellegil kuuri all, kust need kergesti metallikokkuostu võivad rännata. Olen jälginud Euroopa sõjatehnika muuseumite tegevust ja tänapäeva trend seal on vägagi II maailmasõja keskne. Isegi jäänustest on vinged ekspositsioonid püsti pandud.

[FW Anton]

Ja veel otsimisest:

Ega selle otsimsega ka nii sama lihtsalt ei ole, et võtad muudkui kätte ja lähed otsima. Käsitleme probleemi peitvara ja erilise väärtusega peitvara vaatenurgast: Nende mõistete alla kuuluvate leidude otsimsega võib tegeleda vara omanike loal. St. tegemist on peitvaraga ja selle omanik on teada, siis annab tema loa otsimiseks. Teisel juhul on riik omanik ja riik annab otsimisloa (tegevusloa, litsentsi) vastavas valdkonnas otsingute sooritamiseks. Loa väljastab Riigi Muinsuskaitseamet, kes peaks ka ise tegelikult otsingutega tegelema, kuid spetsialistide ja raha puudusel delegeerib ta need õigused teistele, kuid see maksab ka kena kopika õiguse taotlejale Sellega kaasnevad teatud kohustused ja ka õigused: Peitvara leidmisel on leidjal õigus saada leiutasu, milline on kokkuleppeline leiu omanikuga. Riigile kuuluva peitvara puhul on leidjal õigus saada leiutasu 50% leiu väärtusest. Kui otsimisi teostatakse omaniku loata, siis leiutasu ei saa ja leid tuleb loovutada omanikule. Juhuslik leidja ei tohi leidu ise puutuda, teisaldada jne. vaid peab sellest kohe teatama Muinsukaisteametile. Vot nii on meil need asjad tegelikult reguleeritud ainult üldiselt rahvas sest midagi eriti ei tea, sellest ka massiline isetegevus.

[Õpetaja]

To FV Anton:

Ma ei tahaks järgneva lausega päris nõus olla:

Eestis on kaks arvestatavat sõjamuuseumit, ...

Tundub, et oled pisut liiga Tallinna keskne !

Mõlemal "arvestataval" muuseumil on väga palju puudusi, mis ei sõltu rahast !
Võib-olla leiad Eestis pisut ringi vaadates veel mõne, mis Sinu seniseid arusaamu natuke muudab!

Õpetaja

[FW Anton]

Õpetaja kirjutab: Võib-olla leiad Eestis pisut ringi vaadates veel mõne...

Asi pole arusaamades vaid ametlikus infos. Eks valgusta siis mind! Ja Tallinna keskne olen ma kõige vähem! Sedunovil on valmimas muuseum Ida-Virumaal. Rohkem lihtsalt ei tea! Ja kes puudusi otsib leiab alati, ka lääne muuseumitest.

[propatria]

Sõbrad, kaasvõitlejad!

Algne postitus kipub hoopis ununema ja siit maalt peaks ilmselt selle postituste rea tõstma eraldi teemasse, kus saame kirjutada, milline sõjamuuseum on see kõige õigem... ja kes on kõige õigemad sõjamuuseumi tegijad.

Mööda Eestit lahtiste silmadega ringi vaadates võib öelda, et igas vallas on vähemalt üks sõjamuuseum, lisaks kõikvõimalikud riigikaitselised struktuurid, kus ka oma spetsiifikast lähtuvad muuseumid.
Lisanduvad veel kogujate "muuseumid".

Tervitustega ProPatria

[propatria]

Tänu FW Anton'ile, ta on nõus oma teadmisi teistega jagama ja loodan, et nii mõnigi lugeja sai siit palju targemaks ja selle tõttu jääb ära hulgaliselt ebameeldivusi.

Vot nii on meil need asjad tegelikult reguleeritud ainult üldiselt rahvas sest midagi eriti ei tea, sellest ka massiline isetegevus.

Ainult see lause jääb kriitikale avatuks.
Näiteks valdkonnas, mida rahvas hästi teab (vargus, vägistamine, tapmine jne.) käib "isetegevus" sellele vaatamata täiega edasi...
Seega vaid teadmatusega ei ole siin tegu.

ProPatria

[FW Anton]

Propatriaga võib isegi nõustuda!

Sõjaajalugu on valdkond, kus võib hästi ka teenida!. Eks sõjatehnikat ning nende osi on piisavalt üle piiri viidud nii läände kui itta ja miks mitte kui selle eest hästi pappi saab! Meie piirvalve ja toll on olnud äraostetavad, nii on näidanud lähiajalugu! Ida-Virumaa on selles suhtes kriitiline piirkond - palju töötuid aga ära peab kuidagi elama ja on teada, et päris mitmeid sõjamasinaid ning nende suuremaid osi on viidud kas EMEXisse või üle piiri rääkimata väikeesemetest.

[propatria]

Kuigi võiks tõesti ühise eesmärgi nimel koos töötades teha suuri tegusid... on tegelikkuses läinud mõttekaaslaste konkurentidena käsitelmine selleni, et käiakse organites "koputamas".
Sellest tulenev negatiivne tagasiside on järgmine: mingi suurema lahingumasina leiu korral see lihtsalt rüüstatakse ja hiljem purustatase kohapealt leitud lahingumoona abil täielikult.
Seega ei saa keegi midagi ja ese on jäädavalt hävinud.

ProPatria

[FW Anton]

See on tõsi! vähemalt nii on juhtunud ka ühe T-34 tankiga. Aga ehk on tänaseks paljudel mõistus pähe tulnud

[propatria]

"Oma mätta otsast" nähtuna võin lisada, et sellise kurva saatuse osaliseks on saanud ka vähemalt üks kaunis kena lennuk.

To FW Anton:

Palun aita laiemale lugejaskonnale selgitada mõistet "kultuuriväärtusega leid" ja "erilise väärtusega peitvara" - ehk täpsemalt huvitab, millisest komplektsuse astmest alates võib öelda, et näiteks vana auto on AUTO? Või võrdsustatakse vaid auto rool või suunatuli autoga
Relvade puhul on fikseeritud Relvaseaduses relva olulised detailid ja piirangud nende käibes.
Lahingumoon samuti piiratud käibega.
Ilmselt ka osa lahingutehnikat?

Tervitustega ProPatria

[FW Anton]

Hea meel on kasulik olla ja vastan Propatria palvele

Kultuuriväärtusega leid on maa seest või maa pinnalt, rajatistest, ehitistest, veest või veekogu põhjasetetest leitud looduslik või ajaloolise, arheoloogilise, teadusliku, kunstilise või muu kultuuriväärtusega vallasasi, millel ei ole omanikku või mille omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. (Vallasasjaks on nii suunatuli kui terve auto ning tankiroomiku tükk või terve tank. Kõik sõltub tervikasja unikaalsusest ja väljalaske aastast. Riigi seisukohalt on paika pandud aasta 1950. Kõik, mis on alates 1950 ja vanemad on vaieldamatult erilise kultuuriväärtusega ning need esemed riigist ilma eriloata välja rännata ei tohi ja nende suhtes kehtib ka kultuuriväärtusega leiu mõiste kui see on leid. Alates 1951. aastast valminud asjadega riigi poolseid piiranguid ei ole aga aeg läheb edasi ja pea need tulemas on!). Kultuuriväärtusega leid kuulub riigile. Kultuuriväärtusega leiu suhtes kohaldatakse Asjaõigusseaduse paragrahvi 105, kus leidu käsitletakse erilise väärtusega peitvarana. Kultuuriväärtusega leid on leidmise hetkest ajutise kaitse all. Leidja ei tohi kultuuriväärtusega leidu teisaldada vaid peab sellest teatama Muinsuskaitseametile või viimase poolt litsenseeritud spetsialistile. Leiu teadliku teisaldamise või rikkumise eest on ette nähtud trahv 200 trahviühikut (eraisikutele). Leidjal on seadusega õigus saada leiutasu, kui otsimine ei kuulu tema töökohustuste hulka. Seega teen kokkuvõtte: Kultuuriväärtusega leid = erilise väärtusega peitvara = vallasasi milleks on nii mingi suurema asja detail(id) kui asi ise mis on valmistatud enne 1950. aasatat viimane kaasa arvatud.

Ja veel muuseumi mõistest: Kui keegi (eraisiki või nende grupp, asutus organisatsioon) on loonud kollektsiooni ja on pannud selle ka välja vaatamiseks ning riputanud ukse juurde sildi (näiteks: Obinitsa Sõjamuuseum) ei ole see veel tegelikult muuseum vaid ikkagi kollektsioon. Et kollektsiooni nimetada muuseumiks peab sellel olema ka kõik muuseumile iseloomulikud funktsioonid: St. et ettevõtmine peab olema registreeritud ametlikult muuseumina (riiklik, munitsipaal või era). Sel peab olema oma põhikiri, administratsioon; peab olema ekspostisooni pind, mis on avatud külastajatele kindlatel aegadel; peab olema arhiiv ja hoidlad; peavad olema spetsialistid, kes tegelevad teadusliku- ja uurimistööga ja vist veel midagi mis ei tule praegu meelde. Sõjamuuseumi puhul peab selle põhikirjaliseks tegevuseks olema siis vastavalt piirkonna sõjaajaloo eksponeerimine, uurimine jne. Teistel juhtudel ei saa muuseumit, kus on olemas ka militaarekspositsioon, lugeda ikkagi sõjamuuseumiks. Näiteks nagu Tartu lähistel Lennundusmuuseum, kus momendil enamjaolt militaartehnika (iseenesest kihvt muuseum) või Avinurme muuseum kus ka muu kraami juures on militaarekspositsioon või siis piirivalve muuseum Valgas. Seetõttu mainisin ühes oma kirjas kahte suuremat, mis tegutsevad ametlikult sõjamuuseumitena. Ja üksikhuvilistel, kel on suur otsimiskihk on targem koonduda ametlike muuseumite või vastavat tegevuslitsentsi omavate organisatsioonide juurde, et rahuldada oma huvisid. See ei too kaela vähemalt mingeid jamasid ja on kasu ka Eesti sõjaajaloole kui mingi huvitav jupp või ese leiab koha muuseumis. Vähemalt on asi siis ajaloo jaoks säilitatud.