Suurtükivägi Tallinna kaitsel

[Yamamoto]

Putkineni strateegia käivitamine nõuaks seega väga põhjalikku ettevalmistust. Ilma lennukiteta on aga raske Tallinna kaitsta. Kui Soome oleks NATO liige, võiks Helsinki lennuväljal baseeruvad hävitajad lennata regulaarselt Tallinna kohal. Kui aga Soome välisabist keeldub, jääme sellest lõbust ilma. Strateegilises plaanis tuleks Suurtükiväegrupp Tapalt ära tuua.

Et välisabi kohale jõuaks, tuleb taandumisega Tallinna suunas viivitada nii palju kui võimalik ja väeosad positsioonidelt tagasi tõmmata alles siis, kui tekib kotti jäämise oht. Ainult kahekümnekilomeetrisse sillapeasse välisabi tuua on keeruline, kui venelaste kontrolli all on Hiiumaa, Haapsalu ja Paldiski. Paari lennuvälja enda valduses hoidmine oleks väga vajalik.

Ajaloost võib kõrvutada siia 1944. a. sündmusi, kui admiral Johan Pitka püüdis kahe-kolme jalaväepataljoniga Tallinna kaitsta. Huvitav, kas see oleks õnnestunud, kui meestel oleks olnud piisavalt tankitõrjerelvi?

[hummel]

Selles mõttes jagan A4 arvamust, et statsionaarsete suurtükiväesüsteemide paigaldamine rannakaitseks on juba aastakümneid ajast maha jäänud lähenemine. Need saab liigagi täpselt varakult kaartidele kanda ja sõjaseisukorras tööta jätta või vajadusel täppslöögiga maa pealt minema pühkida. Moraalset kasu oleks neist ehk sedavõrd, et oma eesti inimestele näidata ja uhkustada. See siiski ei ole piisav argument, et neid torne muresteda. Küsitav oleks, kuidas neid küll meie tingimustes ära majandada, kui nad rannikut mööda rühmiti laiali on. Rannakaitseks peaks ikka olema mobiilsed suurtükiväe üksused-allüksused.
Statsionaarsetest asjadest võib valmistada rahuajal laoplatsile veetavaid lahingpaari või grupi/pooljao betoonpunkreid-tulepunkte. Need saab hädaohu puhul veoauto või treileriga kiirelt kohtadele vedada ja osaliselt veel maassegi kaevata.

Mis puutub ennesõjaaegsete allveelaevade teemasse, siis see on mitmeti mõistetav asi. Eriti, kui seda võrrelda tänapäevaga.
Allveelaevad pidid minuteada siirduma sõjaseisukorra puhul lahingpositsioonidele Soome lahes. Üht-teist pahandust oleks nendega ilmselt seal saanud teha küll. Oleks saanud mineerida Kroonlinnast tulevat laevateed ja põhja lasta mõne kangema sõjalaeva. Näiteks "Kirov" või "Marat", mis minuteada muuhulgas ka hiljem siiamaile sõitsid. Puuduseks nende iseenesest moodsate allveelaevade puhul oli sonari puudumine.
Mina julgeks võrrelda tänapäeva mõistes nende inglise allveelaevade ostu aga hoopis 3 inglise miinilaeva ostuga, mis neelab ränga osa kaitse-eelarvest, kuid ei anna reaalse kaitsevõime suhtes küll märgatavat kasu. Oleks kahe plastpaadigagi piirdutud või eelnevalt läbi mõeldud ja siis ostetud. Samuti oleks võinud mõnekümne miljoni eest vanu miinilaevu moderniseerida ja kapitaalremontida. Kahtlustan, et selle miljardi eest oleks näiteks mõned veidi vanemad kasutatud hävituslennukid saanud, mis vähemalt kujutaksid endast vastasele arvestatavat ohtu. Ehk siis vastane on sunnitud need masinad enne invasiooni alustamist neutraliseerima (mida ei saa öelda miinjahtijate kohta). See tähendaks talle aga teatavat täiendavat ressursside ja aja kulu.

[araterI]

Segaduste ja asjatute lootuste vältimiseks

- Soomest ei saa niipea NATO liiget. Võib-olla 10-15 aasta pärast kui NATO on lahustunud hoopis teistsuguseks organisatsiooniks ja/või poliitilised jõujooned on praegusest erinevad;

- NATO-sse kuulumata on Soome tugi meile sõjaolukorras null. N-u-l-l. Mitte, et nad oleks pahad või egoistid aga täiest ratsionaalselt kaalutledes on blokiväline omaenda sõjaline tugevus see, mis Soomele annab eelised;

- olgugi, et sellest on siin juba räägitud - NATO väed jäävad hiljaks niikuinii, sõltumata sellest, kas see on 10, 30 või 45 päeva. Seni puudub kasvõi üksainus pretsedent et kollektiivse kaitse mudel oleks (eestilaadse situatsiooni puhul) rakendunud. Väiksed ja oluliste poliitilisete huvideta riigid jäävad nendeks sõltumata üllastest deklaratsioonidest;

- kuna Rootsi ja Soome jäävad mängust välja, Norra pigem hoiab distantsi, siis peame arvestama, et NATO poolne operatiivne õhuruumi kontrollimine on väga teoreetiline võimalus, sest 500-1000 km kauguselt hävitajate eskadrille opereerida ei ole just väga operatiivne. Ainuke tõsiseltvõetav võimalus on lennukikandja opereerimine Läänemere neturaalvetest aga pärast NordStreami saab see olema Vene merevägede kontrolli all. Ei maksa unustada ka ülimilitariseeritud Kaliningradi. Lihtsalt ei julgeta tulla. Vabandust, natospiigis siis - ei peeta fiisibliks;

- Läti või Leedu poolse infrastruktuuri kasutamine on kahjuks välistatud. Venemaa väldib igati Balti riikide eraldi ründamist. Kindlasti üritatakse kõiki kolme korraga võtta ja kõik need kolm on sisepoliitiliselt ja jõujoontelt täiesti erinevad. Eesti sealjuures kõige väiksem (nii territooriumilt kui lojaalselt elanikkonnalt) ning sõjalis-geograafiliselt kõige kehvemas situatsioonis.

"Mingi kogus" hävitajaid on Eestile möödapääsmatu, kasvõi selleks, et reaalselt õhuruumi kontrollida. Need ei pea olema mingid erilised moeröögatused. Lennulagi ja kaugus pole kriitilised ja vanust võib neil olla parasjagu. Juhul kui me ei suuda kiirelt Ämaris asuvat lennuparki hajutada (10-20 stardikõlbulikku maantelõiku), siis tehakse nii nagu juttu on olnud - ootamatu õhu või raketirünnak ja kaput. Ehk siis alla 4-5 pole mõtet ja üle 15 pole ka mingit mõtet. Maakeelde tõlkides - lähiaastatel mõned õppelennukid, T miinus 4 aastat vähemalt õhupiiride kontrolliks vajalikud 4 hävitajat.

Sisuline kasu oleks tankitõrjelennukite omamine. 4-5 A-10-t, mis sõltumata nende hooldusbaasi asukohast on pidevalt üle Eesti hajutatud - Tallinn, Ämari, Tartu, Pärnu ja roteerivad annavad meile juurde kolm kuni viisteist päeva vastupanuvõimet. Kasutatud isendi hind jääb MBT-ga samasse suurusjärku. Aga üldiselt tuleb arvestada, et meie oma lennuvägi saab olema disposable, seega võimalikult madalad käituskulud ning realistlikud ootused allesjäämisele.

Pikk jutt seepärast, et kui ei leidu olulisi vastuargumente, siis võiks need esimesed viis eeldust olla edasistes aruteludes aluseks. Seda enam tunduvad aktuaalsed Juhani poolt arendatavad massiivse tagalaahistamise võtted, rääkimata reaalse kaitse teostamisest.

[Kapten Trumm]

Ma kardan, et mõnes mõttes teeme me sama vea, kui ostaksime Eestile 10-12 hävitajat. Sõjalises mõttes pole 10 hävitajad meie olukorras relevantsed - seda räägivad sõjaväelased ise. Kui me kulutaksime nende peale aga miljardeid kroone, siis tuleks see kahjuks teiste relvaliikide arvelt. Sisuliselt ajateenijate ja reservarmee arvelt (iseenesest ma ei toeta mingeid palgaarmee ideid, kui keegi kahtlustab). Aga ega ma hävitajatele kategooriliselt "ei" ka ei ütle, lihtsalt tuleks enne hoolikalt kaaluda alternatiive ja seda, mis meil hävitajate tõttu ostmata jääks. Allveelaevade ostmine 1930. aastatel ja hävitajate ostmine nüüd oleks sisuliselt nende samade piiratud nišivõimete loomine, mille eest meid hoiatab reservkolonel Kunnas (muide, keegi võiks Kunnaselt küsida, mida ta üldse hävitajate kohta arvab).

Mina arvan sellest teistmoodi ja niipalju kui olen kuulnud, arvavad õhuväelased ka. Nagu ühes lennuväe teemas sai kirjutatud, on nende lennukite sõjaaegne ülesanne vältida üllatus-õhurünnakut reservarmee töölehakkamiseks vajaliku infrastruktuuri pihta. Praegu pole ju muud vaja, kui visata vähem kui 10 "kõikide pommide isa" järgmistele objektidele:

1. Peastaap
2. Sõjamäe objektid
3. Tapa objektid
4. Kellavere radar
5. Sidepataljon
6. Scoutspataljon
7. Viru pataljon
8. Kuperjanovi pataljon

Peale seda on organiseeritud relvastatud vastupanu (mõne KL maleva poolne kergerelvade susimine sinna alla ei mahu), mis suudaks umbes 4-5 diviisi suurust soomustatud vastast peatada, lõppenud. Relvalaod on hävitatud, varustus on hävitatud, transport on hävitatud.

Samaaegselt maandatakse õhudessantdiviis Tallinna alla, mis vallutab strateegilised objektid.

See stsenaarium on üllatusrünnakuna vägagi võimalik ilma, et keegi sellest haisu ninna saaks - mõne lennuväeõppuse raames pannakse kuskil Engelsis 10 Tu-160 alla see moon ära, tehase näiliselt demolend piiri suunas (selliseid on tehtud korduvalt), ainult sel korral minnakse üle piiri. Selleks ajaks kui NATO oma hävitajad kohale ajab (mis 50% tõenäosusega on järjekordne 70ndate vanaraud, mis ei suudagi täiskiirusel meieni lennata - MiG-21, Mirage F-1 jt), on üritus läbi.

Ainuke, mis sellist avantüüri peatab, on reaalne tõrje võimekus - rasked ÕT raketid (mis on lennukitest kordi kallimad ja sama palju kättesaamatumad) ja hävituslennukid. Näiteks hävituslennukid, mis kolivad asjade imelikuks minekul lennuväljalt minema. Kõigepealt peab vastane suure kolinaga need lennukid neutraliseerima ja sellega võib päevi aega minna.

Isegi kui need lennukid esimese päeva õhtuks hävitatakse, on nende ülesanne täidetud. Üllatusmoment on kadunud.

Et nüüd ei järgneks fantaseerimist teemal "igale sõjale eelneb suur pingete tõus, mis annab piisavalt aega", siis lubage meenutada kolme sündmust:

1. Egiptuse rünnak Yom Kippuri sõjas 1973 üle Suessi - maailma parima luurega ja õhuväega riigi Iisraeli vastu (mõtleme, milliseid vahendeid on vaja koguda nii laia veekogu ületamiseks ja kui kerge teoorias oleks neid avastada).

2. Iraagi rünnak Kuveidi vastu augustis 1990. Regioonis, kus USA sõjaline kohalolek on suur ja kus iga "paariate" sammu jälgitakse nagu istuvat kana munade peal. Lõuna-Iraak on tasane kõrb, kus on isegi tankide liikumist võimalik radaritega märgata.

3. Vene õhudessantvägede ootamatut maabumist Jugoslaavia sõjas Pristina (?) 1999 all, kus sisuliselt sõjaolukorras (mõtleme koos, kui palju radareid seal õhuruumi valvas) vallutati kiiresti strateegiline lennuväli ja toodi lennukitega rasketehnika järgi. Seda NATO vägede nina all ja NATO lennukeist kihavas õhuruumis (operatsioonil osales ca 1000 NATO lennukit - rohkem kui Lahesõjas 1991).

Kõik kolm sündmust olid "välk selgest taevast", kus teoorias oleks pidanud see kohe välja paistma. Samasugune teooria on see, et küll meie luure avastab või küll NATO näeb. Selle teema peale ajavad kartmatud kaitseametnikud rinna kummi ja räägivad õhetaval palgel juttu NATO lõimumisest. Idanaaber on igasuguste pettemanöövrite meister.

Samamoodi ei oleks ma kategooriline selle kahe allveelaeva teemal 1930ndatel. Mis oleks minimaalnegi heidutus, mis seganuks venelasi oletatavas sõjas 1939 dessanti maandamas nt Kundas, Viru rinde selja taga? Kõik tankitõrjekahurid oleks olnud kasutud, kui väeüksus oleks ära lõigatud tagalast ja kotti võetud?

See ongi selliste relvade ülesanne - vältida üllatusi (väikeriigi sõjalise infra ruineerimine on tavaliselt jõukohane suhteliselt väikesele vastase lennuväeüksusele, mida saab kohale tuua ilma liigse kärata - õppuste sildi all). Selliseid asju on meie piiri taga küllalt praktiseeritud.

Mis puudutab Putkkineni juttu "mõned vanad lennukid", siis see on jama. Näiteks lennukite rentimisel on isegi uue lennuki korral rendikulu suhteliselt väike osa kuludes. Olulised on ülalpidamiskulud, mis on ca 80% kuludest. Miks see on oluline
1. vanematel tüüpidel on hooldusmaht tublisti suurem ja hoolduspersonali vajadus koos sellega. Näiteks: F-14 vajab ühe lennutunni kohta ca 50 inimtundi hooldust, F-18 aga 10 ringis. Iseäranis väike on see Gripenil, mis suudab opereerida terve päeva ainult tankimise ja relvastuse kinnitamisega piirdudes. Sellest tulenevalt on sortie generation rate uutel lennukitel kõrgem ja 2 uut lennukit tagavad sama arvu lende päevas kui mitu vana masinat.
2. vanad lennukid on amortiseerunud, vajavad agregaatide vahetust ja remonti - näiteks reaktiivmootor maksab 1/3 uue hävitaja hinnast. Umbes sama asi on tellida 20 aastat vanale Ford Sierrale Fordi esindusest uus mootor - maksab rohkem kui auto.

Vot nii on lood.

[Juhani Putkinen]

See stsenaarium on üllatusrünnakuna vägagi võimalik ilma, et keegi sellest haisu ninna saaks

See üllatusrünnak on väga tähtis võtta arvesse.

1. Laod ei tohi olla tsentraliseeritud (näiteks Tapa, Suursõjamägi), vaid materjal peab olema hajutatult üle riigi;

2. Peab olema alaline lahingvalmidus - KL malevad, väljaõppekeskused;

3. Kaitseliitlastel peab olema isiklik varustus - ka relv koos laskemoonaga enda käes, mitte kusagil ladudes. jne.

4. Mobiilsed üleriigilised juhtimispunktid hajutatuna. Asukohta vahetatakse ka rahuajal pidevalt.

Palun panema tähele, et see üllatusrünnak suunduks ka sellele lennuväeeskadrillile juhul kui Eestil oleks selline olemas. Võiks juhtuda, et nendest jõuaks õhku tõusta enne pauku üks või kaks lennukit (mis oleks olnud kõrgendatud valmiduses - piloot kabiinis) - ülejäänud saaks pihta kas või tiibraketidest. Ja kogu see investeering oleks luhta läinud.

Igatahes on väga tähtis, et arutatakse kuhu se väike kaitseeelarve on vaja "matta".

[Yamamoto]

Üllatusrünnaku puhuks peab Narva olema kaitstud pataljoni või veel parem, rügemendiga. Väeosad peavad olema hajutatud kogu piirile, et kiiresti oleks võimalik rindejoon sisse võtta.

[araterI]

Et ei peaks lennuväenduse alal klassikuid kordama hakkama, panen siia paar linki siitsamast foorumist:

Rootsi hävitajad Eestile
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=4683

"Eesti õhuvägi"
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3765

NATO kindral: Eesti valvaku oma õhuruumi ise alates 2015
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=10638

Aga huvitav oleks värskenduseks kuulda, mida Kapten Trumm pakuks Eesti Lennuväe koosseisuks (liigiti/margiti/arvuti) kui meil oleks aega nt 10-15 aastat, seega 2017-2022 ja investeeringuraha näiteks 12 miljardit EEKu. Selle lihtsustuse võiks võtta, et tehnika hinnad ja tehnoloogiline tase võib olla tänase seisu ja teadmiste juures.

[A4]

Et ei peaks lennuväenduse alal klassikuid kordama hakkama, panen siia paar linki siitsamast foorumist:

Rootsi hävitajad Eestile
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=4683

"Eesti õhuvägi"
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3765

NATO kindral: Eesti valvaku oma õhuruumi ise alates 2015
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=10638

Aga huvitav oleks värskenduseks kuulda, mida Kapten Trumm pakuks Eesti Lennuväe koosseisuks (liigiti/margiti/arvuti) kui meil oleks aega nt 10-15 aastat, seega 2017-2022 ja investeeringuraha näiteks 12 miljardit EEKu. Selle lihtsustuse võiks võtta, et tehnika hinnad ja tehnoloogiline tase võib olla tänase seisu ja teadmiste juures.

Hea mõte. Selle jaoks tuleks vist eraldi teema luua. Samuti võiks seal lisaks ideaalsele EEsti õhuväele olla juures ka arvutused selle kohta, kui palju saaks selle 12 miljardi eest osta nt jalaväevarustust, mitu kasarmut ära remontida, mitu uut linnakut ajateenijatele rajada, mitu tanki osta jne.

[Kapten Trumm]

Läheb offtopikuks aga sellisel juhul pikalt ei mõtleks, sellisel juhul 12 miljardi eest lühistardiga F-35'd (selle eest ilmselt üle 8 masina ei venita, aga 8 lennuvälju mittevajavat radaritele halvasti märgatavat masinat on suurem jõud kui nt 30 4. generatsiooni masinat (F-16, Gripen, vms).

http://www.aviapedia.com/files/fighters/F-35/F-35_4.jpg

Kui need panna korralikesse maskeeritud betoonvarjenditesse, siis on shansid need tiibrakettide, Iskanderitega vms tasa lülitada ainult tuumarelvaga. Stardirada need praktiliselt ei vaja (hoojooks on ülilühike ja ehk 2017 on juba välja mõeldud võimsamad mootorid, mis lubavad täiskoormaga kohalt õhku tõusta. Lennuvälja pikkuse aga määrab pidurdusjooks - mida sellel masinal pole. Lisaks on Eestis 6 (!) töötavat lennuvälja (Tallinn, Ämari, Pärnu, Kuressaare, Tartu-Ülenurme, Kärdla)- niiet kui natuke nutti on, siis see ühe löögiga hävitamine on samasugune jutt nagu "pihkva dessant võtab 20 minutiga Eesti ära".

Küsimus on ikkagi selles, et eesmärgiks peale rahuaegse õhturbe tuleb seada ka heidutus, et ei hakataks mingeid välk-avantüüre katsetama. Pikk ja verine sõda tigeda rahva vastu on see, mida tiblastan kardab kõige rohkem. Mina valiksin VF kindralstaabi asemel praegu kindlasti välktaktika - lennuvägi teeb kiirelt olulised objektid maatasa, dessant maabub Tallinnas (kasvõi ootamatult kaubalaevalt) ja viienda kolonni abiga seatakse sm Bureshin pukki. Ja selleks ajaks kui NATO kindralid voodist välja end ajavad, on suurem osa juba toimunud ja ega pole ju reaalseid abistamisvõimalusi ka - HNS üksused Eestis puuduvad, pole vägesid (kõik on Iraagis ja Afganistanis), muuga läheb aega. Ja selleks et üllatada, on vaja spetsnazil välja lülitada üksainus radar.

Välktaktika kasuks räägivad
1. Eestil puudub õhukaitse ja rannakaitse
2. Kaitseliidu valmisolek on madal ja napib raskerelvastust
2. Liigne varustuse ja muu sõjakraami kuhjamine
3. ühiskonnas puudub kaitsetahe ja reaalne valmisolek kriisiks
4. Eestis puuduvad katteväeosad - ajateenistuse lühendamise tulemus.
5. On olemas arvukas ja ebalojaalne 5.kolonn

[A4]

Selles mõttes jagan A4 arvamust, et statsionaarsete suurtükiväesüsteemide paigaldamine rannakaitseks on juba aastakümneid ajast maha jäänud lähenemine. Need saab liigagi täpselt varakult kaartidele kanda ja sõjaseisukorras tööta jätta või vajadusel täppslöögiga maa pealt minema pühkida. Moraalset kasu oleks neist ehk sedavõrd, et oma eesti inimestele näidata ja uhkustada. See siiski ei ole piisav argument, et neid torne muresteda. Küsitav oleks, kuidas neid küll meie tingimustes ära majandada, kui nad rannikut mööda rühmiti laiali on. Rannakaitseks peaks ikka olema mobiilsed suurtükiväe üksused-allüksused.
Statsionaarsetest asjadest võib valmistada rahuajal laoplatsile veetavaid lahingpaari või grupi/pooljao betoonpunkreid-tulepunkte. Need saab hädaohu puhul veoauto või treileriga kiirelt kohtadele vedada ja osaliselt veel maassegi kaevata.

Mis puutub ennesõjaaegsete allveelaevade teemasse, siis see on mitmeti mõistetav asi. Eriti, kui seda võrrelda tänapäevaga.
Allveelaevad pidid minuteada siirduma sõjaseisukorra puhul lahingpositsioonidele Soome lahes. Üht-teist pahandust oleks nendega ilmselt seal saanud teha küll. Oleks saanud mineerida Kroonlinnast tulevat laevateed ja põhja lasta mõne kangema sõjalaeva. Näiteks "Kirov" või "Marat", mis minuteada muuhulgas ka hiljem siiamaile sõitsid. Puuduseks nende iseenesest moodsate allveelaevade puhul oli sonari puudumine.
Mina julgeks võrrelda tänapäeva mõistes nende inglise allveelaevade ostu aga hoopis 3 inglise miinilaeva ostuga, mis neelab ränga osa kaitse-eelarvest, kuid ei anna reaalse kaitsevõime suhtes küll märgatavat kasu. Oleks kahe plastpaadigagi piirdutud või eelnevalt läbi mõeldud ja siis ostetud. Samuti oleks võinud mõnekümne miljoni eest vanu miinilaevu moderniseerida ja kapitaalremontida. Kahtlustan, et selle miljardi eest oleks näiteks mõned veidi vanemad kasutatud hävituslennukid saanud, mis vähemalt kujutaksid endast vastasele arvestatavat ohtu. Ehk siis vastane on sunnitud need masinad enne invasiooni alustamist neutraliseerima (mida ei saa öelda miinjahtijate kohta). See tähendaks talle aga teatavat täiendavat ressursside ja aja kulu.

Mul ei ole küll kahjuks käepärast täpseid andmeid, aga minu mälu järgi oli suhtarvuliselt kahe allveelaeva ostmine enne sõda kaitse-eelarvele tunduvalt suurem pauk kui kolme miinijahtija ostmine 800 miljoni krooni eest.

Veel olulisem on see (ja sellest vaadatakse tihti mööda), et Eesti riik ei osta varustust ja relvastust mitte "lambist", kellegi suva järgi või vastavalt sellele, millele parajasti küüned odavalt taha saab, vaid vastavalt pikkadeks aastateks paika pandud hankeplaanile, mis on osa kaitsejõudude struktuuri ja arenguplaanist (KSAP). KSAPi ei pannud kokku mitte kaitseministeeriumi lapsearuga ametnikud õllelauas, vaid seda tehti koostöös peastaabi ja väeliikide staapidega. Ka Kunnas pidi oma tollast ametikohta arvestades kindlasti pundis olema.

Selles KSAPis on kirjas kõik hanked, mida kuni aastani 2010 tehakse, kui palju need umbkaudu maksavad ja mis aastatel konkreetsed hanked teostatakse. Nii saab nii ministeerium kui ka peastaap täpselt arevstada, mis aastal kui palju raha on ja sellega välistatakse see, et mingi suur ja tähtis hange ja mingil põhjusel tegemata.

Kolme miinijahtija ostmine ei ole teisi väe- ja relvaliike minu teada küll jätnud ilma ühestki asjast, mis KSAP-is plaanitud: Scouts sai Pasid, hiljuti osteti tuliuued snaipripüssid, õhuvägi passiivradarid ja varsti tehakse Ämari lennuväli korda jne. Ka kõik ajateenijatele-reservväelastele mõeldud relvad on ostetud: suurtükiväegrupp sai haubitsad, pioneerid hulga erivarustust, ostetud on terve persetäis vähekasutatud veoautosid, õhutõrje saab lähimaa õhutõrjeraketid, Tapale ja Kuperjanovisse kerkivad uued kasarmud, varsti peaksid ajateenijate AK-4-dele saabuma uued kabad, relvalaed ja sihikud. Kõigile ajateenijatele on ostetud uued Saksa kiivrid, Eesti rakmed ja seljakotid, ajateenija saab ajateenistuse jooksul padruneid kordades rohkem kui 10 aasta eest jne.

Ainuke, mis KSAPis põhimõtteliselt täitamata on, on mitmete kasarmute ehitamine ja sedagi põhjusel, et ehitushinnad on meteooriliselt kasvanud. Kui EEsti sõjalised planeerijad oleksid eelarvesse omal ajal sisse pressinud ka nt tankid ja lennukid, siis oleks meie eelarve täna ilmselt lõhki ning oleksid võibolla küll tankid ja lennukid, kuid ajateenijatele kukuksid kasarmud kaela ning õppustel põrkaksid nad ringi Rootsi rinnahoidjate, plekist kiivrite ja "kartulikottidega" ja tatimoona kasutataks ka lasketiirus.

Mis puudutab miinijahtijate kasulikkust iseseisva kaitsevõime seisukohast, siis ma ei ütleks, et need on täitsa kasutud. Kui vaenlane peaks sõjakorral mineerima meie veed, et takistada NATO liitlaste saabumist, siis millega me merd demineeriks, kui miinijahtijaid ei oleks? Lisaks sõja-ajale on miinijahtimine ka asi, mida kasutatakse pidevalt ka rahuajal - nii Eesti vete puhastamiseks kui ka NATO NRF-is. Mis puudutab irvitamist laevade plastikkorpuste üle, siis seda ei tehta mitte seetõttu, et metall on kallis, vaid selleks, et kaitsta laeva magnetmiinide eest. Samal põhjusel on meie vanemate, Lindau-klassi miinijahtijate korpused puidust, aga selleüle ei irvita miskipärast keegi.

Ja kui öeldakse, et vanu miinijahtijaid oleks uute ostmise asemel võinud remontida, siis see on lihtsalt asjatundmatu jutt. Lindau-klassi miinijahtijad on üle 50 aasta vanad ja varuosi neile enam ei valmistata. Laevade remontimine ja uute varuosade ise valmistamine poleks kokkuvõttes eriti odavaks läinud ja 10 aasta pärast oleks need künad ikkagi tulnud maha kanda. Ja igaüks,kes on reaalselt nende aluste pardal käinud, võib öelda, et need pole enam alused, millega ühe NATO riigi mereväelased peaksid merd kündma.

[Kapten Trumm]

Hea mõte. Selle jaoks tuleks vist eraldi teema luua. Samuti võiks seal lisaks ideaalsele EEsti õhuväele olla juures ka arvutused selle kohta, kui palju saaks selle 12 miljardi eest osta nt jalaväevarustust, mitu kasarmut ära remontida, mitu uut linnakut ajateenijatele rajada, mitu tanki osta jne.

Selline vastandamine on kunstlik ja meenutab kangesti ühte raadiost kuuldud samasisulist saadet, kus oli jutuks Kunnase kirjutised ja üks oponent pani mingi sellise pirni maha "kas me peame siis tankide pärast ajateenijad kuuse alla magama panema?"

Lihtsalt nendest eurokasarmutest ja lattu kuhjatud varustusest ja vanadest veoautodest on abi vähe, kui objekti õhukaitse koosneb udust ja pilvedest ning esimene vastase pommitajate reid muudab selle toreduse suitsevaks rusuhunnikuks. Ja sõjad algavad ikka õhurünnakuga, maaväe rünnakust algavad sõjad ainult Aafrika neegrisuguharude vahel, kelle lennukeid pole.

On ka olemas teine strateegia - totaalne hajutamine nagu Sveitsis. Aga isegi Sveits ei saa läbi ilma lennukiteta.

Kui võrrelda kaitseväge nt 1937 seisuga ja 2007 seisuga (mõlemal juhul17 aastat peale faktilist iseseisvumist - seejuures ärme unusta, et meie saime 1990-1991 kätte oma riigi ühes tükis, 1920 oli riik täielikult sõjast laastatud, seega stargiplatvorm oli 1920 kordi viletsam), siis EW oli suhteliselt vaene riik, räsitud 30ndate alguse majanduskriisist, siis tollal kutsuti ajateenistusse igal aastal 8000 meest praeguse 2500 vastu (loomulikult olid kasarmud selleks), 30ndate lõpus taheti mobilisatsiooniga välja panna 16 jalaväerügementi (millest igaüks oma suuruselt on võrreldav meie praeguse üheainsa brigaadiga), 18 suurtükiväegruppi (meil on üksainus). Lennukitest ei hakka rääkimagi - EW lennuvägi 1939 aasta seisuga tähendaks meie praeguses aegruumis, et meil peaks olema 3 polku 3. generatsiooni sõjalennukeid. Lisaks oli õlitatult toimiv ja järgi proovitud mobilisatsioonisüsteem (90 000 meest 36 tunniga).

Näed, saadi küll. Meil ainult ohitakse probleemidest, punutakse intriige ja kulutatud miljardite tulemuseks on mis? Häbi nimetadagi.

[Juhani Putkinen]

Üllatusrünnaku puhuks peab Narva olema kaitstud pataljoni või veel parem, rügemendiga. Väeosad peavad olema hajutatud kogu piirile, et kiiresti oleks võimalik rindejoon sisse võtta.

Mis kasu on Narvast Eestile kui Venemaa võtab ülejäänu Eesti? Kas tasub seda Narvat püüdagi kaitsta?

Kui Tallinn on juba Vene poolt vallutatud, nii kas arvat, et liitlased saabuvad Narva "sillapeasse" ja sealt hakkab Eesti vabastamine?

[Juhani Putkinen]

Et ei peaks lennuväenduse alal klassikuid kordama hakkama, panen siia paar linki siitsamast foorumist:

Rootsi hävitajad Eestile
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=4683

"Eesti õhuvägi"
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3765

NATO kindral: Eesti valvaku oma õhuruumi ise alates 2015
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=10638

Aga huvitav oleks värskenduseks kuulda, mida Kapten Trumm pakuks Eesti Lennuväe koosseisuks (liigiti/margiti/arvuti) kui meil oleks aega nt 10-15 aastat, seega 2017-2022 ja investeeringuraha näiteks 12 miljardit EEKu. Selle lihtsustuse võiks võtta, et tehnika hinnad ja tehnoloogiline tase võib olla tänase seisu ja teadmiste juures.

Siin on teemaks Suurtükivägi Tallinna kaitsel. Kui siin hakatakse arutama ka Lennuväe koosseisut aastatel 2017-2022, nii minu arvates on pudrut ja kapsad segamini läinud. See suurtükivägi on aktuaalne ja reaalne teema praegu. Lennuvägi võib-olla on kunagi tulevikus ka tähtis, aga ...

[Wots]

Kui arvestada seda, et F 35A maksab 48 miljonit dollarit, tulevikus kindlasti vähem, saaks me neid tegelikult muretseda mingi 20 kanti ära kui tahet oleks. 20 sellist lennukit oleks aga jõud, mida Venemaa praegused õhujõud ei suudaks ühe korraga kindlasti hävitada ja kui arvestada, et F35A suudab maanduda ja tõusta nagu helikopter ( mis siis, et lennukaugus selle tõttu kõvasti kannatab aga meil Eestis polegi seda vaja ) siis mõistliku kasutamise korral võib koos mõnede raskete AA rakettidega taeva kaunis puhta hoida.
Koos piisava koguse tankidega mingi 100 ringis ja juurde kuuluva rasketehnikaga aga annaks venemaale päris pikalt vastu hakata ja tekitada ikka päris meeletuid kaotusi. Eriti kui kasutada ka kaasaegseid ründerelvi.
Näiteks Harpoon raketiga mille maksimaalne lennuulatus on kuni 315 km võib eesti pinnalt lasta nii Peterburi kui Kalliningkradi sadamas seisvaid laevu. Tõsi ühe raketti hind on ligi 10 miljonit krooni tk ( 720 000 dollarit ), kuid samas meenutame, et kolme sõjaliselt täiesti kasutu miinilaeva eest maksti 700 miljonit krooni.
70 Harpoon raketti oleks aga annaks võimekuse hävitada vajadusel suurema osa Venemaa läänemere laevastiku löögijõust ja seda juba sadamas.

Kui järgmise 10 – 12 aasta jooksul kulutada kaasaegse relvastuse peale iga aasta 2-3 miljardit, mis on täiesti teostatav, saaks me väga võimsa armee.

Asi ei ole enam ammu rahas, seda meil on. Meil on puudu tahtest.

[Juhani Putkinen]

Kui järgmise 10 – 12 aasta jooksul kulutada kaasaegse relvastuse peale iga aasta 2-3 miljardit, mis on täiesti teostatav, saaks me väga võimsa armee.

Asi ei ole enam ammu rahas, seda meil on. Meil on puudu tahtest.

Oled Sa kindel, et on 10 aastat aega rahulikult ehitada lennuväge, tankiväge, jne.?

Mina ei ole. Seega minu arvates oleks esiteks vaja üles ehitada see õhutõrje, Tallinna kaitse, ja valmidus tõhusaks sissisõjaks - sest see on taskukohane ja kiiresti teostatav. Kui see on tehtud võib hakata mõtlema õhuväe ja tankiväe peale.