Vale on väita, et riigiasutused ei a) arvesta investeeringutega kaasnevaid püsikulusid (ülalpidamiskulusid)
Kes seda väitis?
Väideti ju vastupidist, uuel asjal on (esialgu) ülalpidamiskulud madalamad ja seda vägagi vaadatakse.
Muidugi seejuures jääb segaseks, miks neid vanu veoautoronte meile sadade kaupa tuuakse, kui esindusest uute ostmine oleks ju jube odav....
Riigiasutuse eelarvesse nähtus nimega kulum ei kuulu. Eraettevõtjale aga küll.
Uutel masinatel on kulum kaugelt suurem summa perioodis kui vanade masinate remondikulu.
Eraettevõttele (ka riigiettevõttele) aga küll. Selle kinnituseks on näiteks täna EL veevärgi- ja soojaprojektide sisuline pidurdumine, sest tarbijale on hinnad 50%+ tõusnud ning keegi ei jaksa seda kulumit kinni maksta. Maanteede ehitusel, kus riik on tellija, see aga probleemiks pole (probleemiks osutuvad vaid kasvavad ülalpidamiskulud, mis uutel sildadel ja teedel on kõvasti suuremad nende keerukuse ja mõõtmete tõttu). Sellele protsessile lükkavad powerit juurde igasugu abi, EL jne fondid, kust saadavat raha võetakse kui niisama saadut.
Niipalju on asjad muutunud viimane 15a, et summa jagamisel kuludeks ja investeeringuteks on ministril vabamad käed, 2000ndate alguses, kui raha nappis, kirjutas rahandusministeerium kuluridasid kõige otsesemalt ette (nt palgakulud jms).
lihtsustatult öeldes liidetakse investeeringud ja püsikulud ikka kokku, mitte ei hoita eraldi.
Püsikulusse ei kuulu sul kulum (amort), mis nt uuel masinal annab 2/3 püsikuludest. Kuna remont kuulub, aga kulum mitte, siis on kasulikum osta uut tehnikat.
/Veelgi hullem on see, et koos kohustusliku patriootliku riigioptimismi kehtestamisega nõrgeneks paratamatult ka meie ohutaju, mis on enesealalhoiuks vältimatult vajalik instinkt/ S. Mikser 2014.