Venemaa ootamatu rünnak

[Roamless]

Lisaks veel, et eriüksuste hulga ja spetsiifika kohta tuleb vaadata nende igapäevast töökorraldust:

I grupp
Täisajaga ainult eriüksuste tööd tegevad üksused (pantvangid, hoonete hõivamised, eriti riskantsete tüüpide kinnipidamised)
- K-komando (toetab peamiselt Keskkriminaalpolitsei tööd)
- kapokad (toetab peamiselt kapo tööd)
- EOG (toetab peamiselt kaitseväe juhataja tööd)

II grupp
Teevad muud tööd, kuid omavad eriüksuste töö tegemise võimet (peretülid, kambrimäss)
- prefektuuri kiirreageerijad sh Põhja prefektuuri kiirreageerijad teenindavad liiklusjärelevalve ja märulieriüksusena kogu Eestit. Vajadusel nt Viljandi folgil pakuvad lisajõudu kohalikele või kusagil Pärnumaal liiklusreid. Kui muid ülesandeid pole, siis enamasti on niisama patrullis. Nädal tööl, nädal vaba.
- piirivalve kiirreageerijad. Paiknevad piiril ja toetavad reapiirivalvureid, omades samas erivõimekusi. Sisuliselt lisajõud piiril, kes vahetult ei patrulli, kuid teevad varitsusi jms. Muidu tegid neid tavapiirikad. Nädal tööl, nädal vaba.
- Vanglateameti eriüksus ehk vangivalvurid, kes vajadusel kogunevad ja tõmbavad varustuse selga. Treenivad regulaarselt ja saavad lisatasu. Häire korral on kõik kohal.

Lisaks veel märulipolitsei reserv. Tavapolitseinikud ja piirivalvurid, kes vajadusel tõmbavad erivarustuse selga ja lähevad nuuti andma. Pigem ei kvalifitseeru kui eriüksus, aga midagi nad ikka oskavad.

Nagu näha, siis tegelikult neid eriüksuse võimekusega üksusi nii palju ei ole. On väiksele riigile kohane ressursi mitmeotstarbeline kasutus. Ja arvestades, kui väiksed need täisajaga eriüksused on, siis erilist ressursiraiskamist ja mitme eriüksuse omamist ma väga ei näe.
Samas seda, kui palju II grupp rohemehikeste vastu kineetilise jõu kasutamist oskab teha, ei kujuta ette.

[Leo]

Eriyksuste korraldus oli ilusasti lahti kirjutatud, nii see ongi. EOG vabatahtlik reserv on KL VGd, keda EOG treenib, nii et vajadusel on igas maakonnas kohalikud inimesed olemas.

Vene rahvusest kaader ja reservväelased on konfikti korral Venemaaga väga raske valiku eest ja seal tuleb kindlasti erinevat reaktsiooni. Osa on Eesti patrioodid, sest ei taha Putinlandi laienemist, samamoodi voitlevad etnilised venelased Ukraina eest, sest nende arvates on see hea asi. Osa pyyavad neutraalseks jääda, näiteks väldivad mobilisatsiooni, osa kindlasti tegutseb Eesti vastu. Ennetavalt ei ole voimalik ennustada, kui suured need grupid on, kuid pronksimässu ajal ei olnud märgata, et venelastest Eesti politseinikud kuidagi hellemalt oleksid peamiselt venekeelsetele pättidele ja ryystajatele nuuti andnud.

[ambur123]

Toon sisse selle teema ühe hoopis teise rakursi. Mul sattus jupp aega tagasi olema nimelt sisemine filosoofiline mentaaldiskussioon iseendaga ja seda nii siinses kui mitmetes teistes teemades (vähemal määral ka meedias) korduvalt mainitud ja legendaarseks saanud Aleksander Einselni käskkirjaga nr 1. Käskkirja sisu on kokkuvõtlikult järgmine: vaenlase maaletulekul on riigis kehtestatud sõjaseisukord ning kõigil tuleb olemasolevate võimaluste ja torude piires vastu hakata (netist olen leidnud sellise koopia käskkirjast http://g4.nh.ee/images/pix/einselni-kk- ... 832689.jpg). Ehk käitumisjuhis on üsna lihtne ja selge: esimesest vaenuliku kavatsusega relvastatud „üksuse“ Eesti pinnale tungimise faktist alates on riigis sõjaseisukord, millele järgneb muu kaasnev (ja kahtlemata vajalik) vastutegevus - "vaba tuli" igaühe võimaluste kohaselt. Ja nii armastatakse sellest vanast käskkirjast aru saada sageli ka praegu.

Kuid kas see ikka on nii? Nimelt on sõjaseisukord üsna oluline moment konfliktisündmuste kulgemises ja seda mitmes plaanis nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt, selle jõustumisel hakkavad kehtima hoopis teised mängureeglid –ja seda igas vallas– ja niivõrd tõsise sammu tegemise kord on väga selgelt paika pandud. Seda ei tee aga teps mitte Einselni käskkiri vaid hulga kõvem akt – põhiseadus:

X. peatükk
RIIGIKAITSE

§ 128. Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni, ootamata ära Riigikogu otsust.

Sõjaseisukorda saab välja kuulutada üksnes kaks institutsiooni: a) riigikogu ja/või b) president. (Muide, see oli nii ka 1994 vastu võetud Sõjaaja riigikaitse seaduses.) Seega ma kahtlen, kas Einselni käskkiri ikka on kehtiv … Jah, võib-olla seda ei ole ehk tõesti formaalselt kehtetuks tunnistatud mõne teise käskkirjaga, kuid kehtiv põhiseadus on sellest käskkirjast igal juhul ülimuslikum.

Miks ma selle küsimuse sisse tõin? Leian, et sageli jääb konfliktide puhul teenimatult tahaplaanile sündmuste nö juriidiline korrektsus, kuid tegemist on asjaga, mida ei tasuks nii kergelt kõrvale heita. Esmapilgul tundub olevat see tühi teoreetiline seadustes näpuga tagaajamine, kuid arvan, et peidus on arvatust rohkem – pidades silmas kasvõi konflikti ajal ja järel toimuvaid läbirääkimisi ning konkreetsete füüsiliste kodanike vastutusele võtmist. Eeldades, et Einselni käskkiri sisuliselt ei ole kehtiv, siis kas selle järgimine ei muuda mitte kõige esmast kaitsetegevust hoopis ebaseaduslikuks? Loomulikult ei hakkaks meie riigi kohtud terve mõistuse seisukohalt riiki kaitsma asunud kodanikke vastutusele võtma (vähemalt loodan seda), kuid asudes tegutsema „ebaseaduslikult“ (õigemini: „ebaseaduslikult ja sellega vahele jäädes) anname vastaspoolele mitmeid võimalusi endi ründamiseks propaganda / infosõja rinnetel. Lihtsaima näitena kasvõi öeldes, et näe mingid tüübid hakkasid seal madistama rikkudes omaenda riigi põhiseadust, järelikult pole tegemist riigikaitsjatega vaid „terroristidega“, kelle vastu oldi sunnitud väed sisse viima. (oma fantaasiat saab kasutada igaüks, kuidas ära kasutada eriti rahvusvahelisel areenil olukorda, kus meie mehed satuksid olema meie endi seaduste järgi "kurjategijad")

PS: ärge palun "näkku pekske" olen ka ise seda meelt, et selge rünnaku korral tuleb tegutseda (vähemalt enesekaitse piirides) ja mitte oodata kaugelt paberite saabumist. Võtke seda kui mõtisklust Einselni käskkirja üle, mille kehtivus ja kasutatavus tundub paljudel inimestel raudkindel aksioom olevat.

[virguja]

Eesti Vabariigi Põhiseadus:
§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

[PaganHorde]

Siia foorumisse on jah palju siginenud igast Eesti vaenulikku demoraliseerivat elementi. Kaasa arvatud need kes päevast päeva andunult Vene armeed ülistavad.

Üks aspekt on ka lihtsad vene poisid Eesti armees. Andnud vande ja teinud kõik läbi mis iganes teisest rahvusest. Toredad poisid, AGA... ääri-veeri on tilkunud infot, et kui suureks jamaks läheb, siis meie oleme neutraalsed, ei taha maha lüüa teid ja zemljakkide vastu me ammugi ei lähe. Neist võib aru saada natuke mõnes mõttes. Head südamlikud inimesed, mitte mingi tolbajoobide joodikute ja varaste kaader. Aga kui selline asi ei ole armeed natukegi õõnestav, siis ma olen vist täitsa lollakas.

Mis ääri veeri? Käisid jälle poe taga võpsikus poliit- ekspertidega asju arutamas?

Mõttetu on selliseid üldistusi teha. Kui neil vähegi aru on peas siis näevad ju ise ka et tegelikult ei hooli keegi venelastest ära okupeeritud Ida-Ukrainas. Venemaa palkab oma vatnikud Jakuutiast ja nondel on venelastest jumala poogen.

[Kapten Trumm]

Looduses on paraku nii, et vähese mõtlemisvõimega, kuid ülearu julged ja puusalt panevad indiviidid saavad kiirelt hukka.
Ega sõjapidamiseski asjad väga teistmoodi käi.
Meenutame näiteks 2008 augustit, kui üks Gruusia dzigitt mõtles ka, et küll venelased ei julge, ei suuda ja ei saa hakkama. Mart Laar andis nõu, ameeriklased koolitasid ja juudid relvastasid. Läks aga vastupidi ja nimet isend peab täna teenima elatist Odessa kubernerina, võõral maal. Liigne on vist lisada militaarfoorumis, et kogu mütsiga löömise aktsioon lõppes grusiinidele korralikult tappa saamisega ning tagajärgi helbitakse tänini.

Taipate paralleele

[Raubritter]

Härrased Kaasfoorumlased, siiski ma küsiks Narva stsenaariumi korral seda, et mis saab Tallinnast, kus venekeelset elanikkonda on rohkem kui Idas?

Tõenäoliselt enamus istuvad ja vaatavad vaheldumisi ETV+ ja Rossia24-ja. Pensionärid kogunevad lasnamäe katedraali ja paluvad jumalat.
Mõned ekskrasnõiarmiiskid püüavad Narva sõita, aga küllap on E20 politsei poolt korralikult kontrolli all selleks ajaks.
Muud midagi.
Mõned Sirõkid võivad isegi tänavale tulla, aga küllap viiakse nad siis D-terminali või mõnda laohoonesse rahunema.
Tallinnas on vattide osakaal (nii linnas kui venelaste endi seas) lihtsalt liiga väike, et seda tõsiselt võtta.

Suurim oht igasuguse stsenaariumi puhul on minu meelest poliitikud. Kui ikka ei julge õigeaegselt erakorralist seisukorda välja kuulutada või üksusi mobiliseerida, ei saa midagi erilist teha ka.

[Hydrazine]

Üks aspekt on ka lihtsad vene poisid Eesti armees. Andnud vande ja teinud kõik läbi mis iganes teisest rahvusest. Toredad poisid, AGA... ääri-veeri on tilkunud infot, et kui suureks jamaks läheb, siis meie oleme neutraalsed, ei taha maha lüüa teid ja zemljakkide vastu me ammugi ei lähe. Neist võib aru saada natuke mõnes mõttes. Head südamlikud inimesed, mitte mingi tolbajoobide joodikute ja varaste kaader. Aga kui selline asi ei ole armeed natukegi õõnestav, siis ma olen vist täitsa lollakas.

Mis ääri veeri? Käisid jälle poe taga võpsikus poliit- ekspertidega asju arutamas?



Pea nüüd hoogu, mitut vene poissi sa ise tunned Eesti armees üldse? Või Eesti armeeteenistuse läbinud ja reservis olevaid?

[HeiniR]

Hydrazine, küsimus ei olnud küll mulle,aga mõnda ikka tunnen. Seepärast ka ütlen,et selline üldistamine ei ole asjakohane. Oma teenistuse ja kogemuse põhjal julgen väita,et kui osa jääb neutraalseks, siis märkimisväärne osa täidab oma kohust. Nii nagu eestlastegi puhul.

[Hydrazine]

Jah nõus ka sellega. Aga miks ääri-veeri asja valesti mõistetakse kui terminit? On nii ja naasuguseid poisse, see viimase aastapäeva paraadi intsident oli muidugi väga ülbe näide, nimesid ei hakka nimetama, pole minu asi, aga see näitab natuke ka seda meelestatust, mida ma mõtlesin.

[alari]

Looduses on paraku nii, et vähese mõtlemisvõimega, kuid ülearu julged ja puusalt panevad indiviidid saavad kiirelt hukka.
Ega sõjapidamiseski asjad väga teistmoodi käi.
Meenutame näiteks 2008 augustit, kui üks Gruusia dzigitt mõtles ka, et küll venelased ei julge, ei suuda ja ei saa hakkama. Mart Laar andis nõu, ameeriklased koolitasid ja juudid relvastasid. Läks aga vastupidi ja nimet isend peab täna teenima elatist Odessa kubernerina, võõral maal. Liigne on vist lisada militaarfoorumis, et kogu mütsiga löömise aktsioon lõppes grusiinidele korralikult tappa saamisega ning tagajärgi helbitakse tänini.

Taipate paralleele

Inimestel on 6 põhiemotsiooni, neist ainult 1,5 on positiivsed. Kuna internetis teksti ei täienda kehakeel ja miimika, siis tundub enamik juttu internetis negatiivsemana. Selle kohta on tehtud uuringuid ja sellele faktile põhinevad ka igasugu reklaamid jne internetis.

See mõte, et vaenlast ei tasu kunagi alahinnata, on ju igati tervemõistluslik. Kui seda aga iga päev korrutada, kui head vene sõdurid ikka on, ja aju nagunii võimendab negatiivseid sõnumeid, siis viib see lõpuks moraali alla ja ma arvan, et see pole su eesmärk.
Võta seda vene sõjaväega hirmutamist vähemaks internetis

[Fucs]

Toon sisse selle teema ühe hoopis teise rakursi......

Nimelt on sõjaseisukord üsna oluline moment konfliktisündmuste kulgemises ja seda mitmes plaanis nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt, selle jõustumisel hakkavad kehtima hoopis teised mängureeglid –ja seda igas vallas– ja niivõrd tõsise sammu tegemise kord on väga selgelt paika pandud. Seda ei tee aga teps mitte Einselni käskkiri vaid hulga kõvem akt – põhiseadus:

X. peatükk
RIIGIKAITSE

§ 128. Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni, ootamata ära Riigikogu otsust.

Sõjaseisukorda saab välja kuulutada üksnes kaks institutsiooni: a) riigikogu ja/või b) president. (Muide, see oli nii ka 1994 vastu võetud Sõjaaja riigikaitse seaduses.) Seega ma kahtlen, kas Einselni käskkiri ikka on kehtiv … Jah, võib-olla seda ei ole ehk tõesti formaalselt kehtetuks tunnistatud mõne teise käskkirjaga, kuid kehtiv põhiseadus on sellest käskkirjast igal juhul ülimuslikum.......

Eeldades, et Einselni käskkiri sisuliselt ei ole kehtiv, siis kas selle järgimine ei muuda mitte kõige esmast kaitsetegevust hoopis ebaseaduslikuks?

Sorry, aga ma lühemalt ei oska

No käskkirja preambulas on ju kirjas, millal ja mis alustel see kehtib:

EKVnr.1_95.png (126.14 KiB) Vaadatud 3784 korda

Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral sõjaseisukorra väljakuulutamise tagamiseks juhul, kui seda ei ole võimalik teha Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 128 ettenähtud korras ja tulenevalt §-s 127 Kaitseväe ja riigikaiteorganisatsioonide juhile pandud ülesannetest ning lähtudes põhimõttest, et on parem surra vaba mehena, kui elada orjuses käsin:

1. Kehtestada sõjaseisukord Eesti Vabariigi territooriumil hetkest, mil vaenlase relvastatud üksused või formeeringud ületavad omavoliliselt riikidevahelise kontrolljoone (riigipiiri).

2. Kaitseväel, Kaitseliidul ja Sõjaaja riigikaitse seadusega minule allutatud Siseministeeriumi valitsusalas olevatel sõjaväeliselt korraldatud asutustel ning üksustel osutada sõjaseisukorra kehtestamisel aktiivset vastupanu agressorile vastavalt püstitatud ülesannetele.

3. Mitte lõpetada ilma põhiseaduslikus korras valitud Eesti Vabariigi Presidendi avaliku ja kirjaliku korralduseta vastupanu vastase suhtes.

Siin on ju selgelt aru saada, milleks selline käskkiri, ning mida sellega tahetakse ennetada ja saavutada.
Sellega tahetakse saavutada seda, et kaitsejõud ei oleks tegevusvõimetud ja ei asuks tegevusetuse/käskude vaakumis juhul, kui seda mingil põhjusel on põhiseaduslik võim. Näiteks, kui enne sõjalist agressiooni on seaduslik võim kukutatud, muudetud tegevusvõimetuks, või võetud pantvangi ja ei saa täita oma põhiseadusest tulenevaid kohustusi ning ülesandeid.

Nagu Akf virguja juba viitas, siis leiab põhiseadusest ka käskkirja toetavaid paragrahve

§ 54. Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.
Kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu.

Erakorralise seisukorra seadus näeb ette, et

§ 2. Erakorralise seisukorra väljakuulutamise alus ja tingimused

(1) Erakorraline seisukord kuulutatakse välja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 129 alusel Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul.

§ 3. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht

Eesti põhiseaduslikku korda ähvardav oht võib tuleneda:
1) Eesti põhiseadusliku korra vägivaldse kukutamise katsest;
5) Eesti Vabariigi mõne paikkonna vägivaldsest isoleerimisest;

§ 7. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitamine

Eesti põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust teavitatakse viivitamata Vabariigi Presidenti, Vabariigi Valitsust ning Riigikaitse Nõukogu ja Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjoni liikmeid.

Seega, kui põhiseaduslikule korrale on oht (võimu isoleerimine, kukutamine jms), või mõni piirkond on vägivaldselt isoleeritud (ükskõik, kas kohalike tituškade, või võõrvõimu poolt), aga sellele vaatamata ei kuulutata välja erakorralist seisukorda (s.h. sõjalist seisukorda), siis võib öelda, et põhiseaduslik võim ei ole enam tegevusvõimeline ja ei täida oma kohustusi.

§ 17. Vabariigi Valitsuse pädevus erakorralise seisukorra ajal

(3) Kaitseväe ja Kaitseliidu kaasamise ning muude erakorralise seisukorraga seotud küsimuste arutamisest Vabariigi Valitsuse istungil võtavad sõnaõigusega osa:

1) Riigikogu esimees, tema äraolekul aseesimees;
2) Vabariigi Presidendi volitatud esindaja;
3) Kaitseväe juhataja või tema volitatud esindaja;
4) Kaitseliidu ülem või tema volitatud esindaja, kui arutatakse Kaitseliidu kaasamisega seotud küsimust.

Seega, kui põhiseadusest tulenevad institutsioonid on üheaegselt mõlemad tegevusvõimetud, siis lähevad otsustusõigused hierarhia printsiibil üha edasi, jõudes lõpuks ka kaitseväe juhataja kui institutsioonini.

Põhiseadus:

§ 78. Vabariigi President:
16) on Eesti riigikaitse kõrgeim juht;

§ 83. Kui Vabariigi President on Riigikohtu otsusel kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa ta neid seaduses nimetatud juhtudel ajutiselt täita või on tema volitused enne tähtaega lõppenud, lähevad tema ülesanded ajutiselt üle Riigikogu esimehele.

§ 109. Kui Riigikogu ei saa kokku tulla, võib Vabariigi President edasilükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mis kannavad Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirja.

§ 128. Riigikogu kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel.

Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust.

§ 129. Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul võib Riigikogu Vabariigi Presidendi või Vabariigi Valitsuse ettepanekul oma koosseisu häälteenamusega välja kuulutada erakorralise seisukorra kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks.

Erakorralise seisukorra korralduse sätestab seadus.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne §128 :

3. Sõjaseisukorda ei saa võrdsustada sõjaga. Sõjaseisukorra väljakuulutamise järel ei ole täidesaatev riigivõim kohustatud sõjategevust alustama, kui taotletavaid eesmärke on võimalik saavutada ka rahu säilitamisel. Sõjalised otsused võivad mõjutada laiemaid riigikaitselisi küsimusi ja vastupidi, mistõttu on äärmiselt oluline, et kaitseväe juhataja ja Vabariigi Valitsuse ning teiste võimuharude vahel säiliks sõjaajal pidev kommunikatsioon. Konflikti lahendamine eeldab laiapõhjalist lähenemist, kus sõjaline tegevus moodustab ühe olulise osa diplomaatiliste, majanduslike jt jõupingutuste kõrval.

Rahvusvahelist humanitaarõigust kohaldatakse faktilise sõjategevuse korral ning see ei sõltu riigisisesest formaalsest otsusest (nt mobilisatsiooni või sõjaseisukorra väljakuulutamine). Seetõttu ei ole sõjaseisukorra väljakuulutamine ainuke tingimus õigusliku korra muutumisel, vaid arvestama peab ka faktilist olukorda.

6. Erandjuhtumiks on olukord, kus Eesti Vabariigi vastu suunatud sõjalise ründe efektiivne tõrjumine nõuab viivitamatut tegutsemist ega jäta aega Vabariigi Presidendile kuulutada välja sõjaseisukord. Demokraatlikus riigis peavad sellised tingimused olema täpselt määratletud. Kehtiva õiguse kohaselt otsustab kaitseväe poolt jõu kasutamise sellisel juhul kaitseminister või, kui teda ei ole võimalik teavitada, siis pädev ülem. Pädeval ülemal on otsustusõigus järgmiste asjaolude koosesinemisel: rünnak peab olema suunatud Eesti Vabariigi vastu, selle peab tuvastama pädev ülem vahetult ning kaitseministri teavitamine ei ole võimalik. Kaitseväe relvastatud tegevus riigi kaitseks on sellisel juhul lubatud ka enne sõjaseisukorra väljakuulutamist, kuid ainult juhul, kui sõjalise ründe muul viisil tõkestamine ei ole võimalik või kasutatud muud meetmed ei ole andnud tulemust.

21. Agressiooni mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kehtivast rahvusvahelisest õigusest (sh ka rahvusvahelisest tavaõigusest). ÜRO põhikirja art-s 51 nimetatud enesekaitseõiguse teostamiseks on vajalik „relvastatud rünnaku” toimumine. PS tõlgendamisel tuleks tänapäeval asuda seisukohale, et mõisted „agressioon” ja „relvastatud rünnak” on samatähenduslikud. Agressiooni mõiste sisustamisel võib lähtuda ÜRO Peaassamblee 1974. a resolutsioonis nr 3314 (XXIX) „Agressiooni määratlemine” sätestatud tingimustest, kuid peab arvestama, et tegemist ei ole õiguslikult siduva dokumendiga ning rahvusvahelises õiguses võib „agressiooni” mõiste sisu aja jooksul muutuda. Nii võib kerkida küsimus ennetava enesekaitse lubatavusest või juhtumist, mil relvastatud rünnak on toime pandud mitteriikliku toimija poolt. Samuti on rahvusvahelises suhtluses ja õiguses arenemas seisukoht, et küberrünnakuid võib teatud tingimustel pidada relvastatud rünnakuks ÜRO põhikirja art 51 tähenduses. Arvestama peab, et hinnangud relvastatud rünnaku olemasolu kohta võivad hiljem olla poliitilise või õigusliku kriitika objektiks. Agressiooni tuvastamata (Vabariigi Presidendi või Riigikogu poolt) ja sõjaseisukorda välja kuulutamata on sõjategevuse alustamine lubatud juhul, kui pädev ülem tuvastab sõjalise ründe, mille all mõistetakse sõjaliste jõudude aktiivset tegevust, mis seisneb relvade või füüsilise jõu kasutamises ja on suunatud Eesti riigi vastu.

22. ................Vabariigi Presidendi eelnevat otsust ei ole vaja ning piisab kaitseministri või pädeva ülema otsusest, millest tuleb kohe teavitada Vabariigi Presidenti juhul, kui pädev ülem on vahetult tuvastanud sõjalise ründe Eesti Vabariigi vastu.

24. ÜRO põhikirja art 51 teise lause kohaselt peab liikmesriik viivitamatult teavitama Julgeolekunõukogu enesekaitse õiguse kasutamisel rakendatud meetmetest. ...................
......Rahvusvahelise õiguse seisukohast ei ole oluline, kas riigisiseselt on sõjaseisukord välja kuulutatud või milliste õigusaktide alusel on sõjategevust alustatud. Nii tuleb relvastatud rünnaku puhul teavitada Julgeolekunõukogu ka juhul, kui sõjaline kaitsetegevus on initsieeritud pädeva ülema poolt.

http://www.pohiseadus.ee/ptk-10/pg-128/

Ja § 54

5. Eesti iseseisvuse kaitsmise kohustus (lõike 1 teine pool) on tihedalt seotud paragrahvi teise lõikega. Üksikisiku kohustus kaitsta Eesti iseseisvust viitab, samuti nagu § 54 lg 2, riigiorganitega otseselt mitteseotud riigikaitsele. Riigikaitseorganid peavad seetõttu kõigile Eesti kodanikele looma võimaluse iseseisvuse kaitsmisel osaleda.

7. Lõikes 2 sätestatud Eesti kodaniku põhiõigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu täidab lõikega 1 sama, riigikaitselist eesmärki. Säte erineb olemuselt siiski § 124 lg-s 1 sätestatud kohustusest võtta seaduses sätestatud alustel ja korras osa riigikaitsest. Viimasel juhul on tegemist seaduse alusel toimuva tegevusega, mida juhivad pädevad riigiorganid. Paragrahvi 54 lg 2 sätestab tegevuse, mis toimub ilma eraldi käsuta, eelkõige sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutamata.

8. Tegemist on riigi kaitsepoliitika aluseks oleva sättega, millest tuleneb riigivõimu organitega mitteseotud, kogu ühiskonda haarav riigikaitse. Põhimõtet, mille kohaselt üksik kodanik peab saama agressiooni või muu ohu korral asuda riiki kaitsma ka juhul, kui riigiorganid seda mingil põhjusel ei tee, rõhutasid ka mitmed Põhiseaduse Assamblee liikmed, paljus ajaloolistel kaalutlustel.

9. Selle õiguse kasutamine eeldab muude vahendite puudumist. Sätte eesmärgist tulenevalt saab muude vahendite olemasolu, sh võimalust NATO relvajõudude sekkumiseks, enne põhiõiguse kasutamist hinnata üksnes kodanik ise. Eelkõige tuleb siin silmas pidada olukorda, kus agressiooni tagajärjel sõjaseisukorda või mobilisatsiooni ei saa välja kuulutada Vabariigi Presidendi või teda asendava isiku puudumisel või ülesannete täitmise võimatuse tõttu, aga ka olukorda, kus (relvastatud või ühiskonna toetuseta) riigipöörde või muu sunnivahendite (jõu) kasutamise tulemusel lakkaksid põhiseaduslikud organid tegutsemast, kuid riigikaitseorganisatsioonide ja politsei juhtkond toetavad riigipöörde korraldajaid.

10. Omaalgatuslikkus ei eelda õiguse kasutamise eeldusena mingi ametiisiku, näiteks Kaitseliidu ülema või selle maleva pealiku üleskutset. Samas võivad ametiisikud, kes ei ole küll õigustatud sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutama ega sõjategevust alustama, kutsuda kodanikke üles vastupanu osutama. Sellisel juhul jääb vastupanu isiku õiguseks ning vastupanu mitteosutamisele karistust ei järgne.

12. PS kehtivuse kaitse ei ole PS-ga täies ulatuses sätestatav. PS normid ei kehti põhiseadusliku korra muutmise järel. Kui riigi institutsioonid ei toimi (mis on aga üldiselt vaadeldava õiguse kasutamise eeldus), ei saa rääkida ka PS, sh vaadeldava õiguse faktilisest kehtivusest. Selle kohustuse rikkumise eest on võimalik tagajärgi ette näha vaid senikaua, kuni põhiseaduslik kord ja Eesti iseseisvus püsivad.

http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-55-2/

Loodetavasti sai ammendav vastus

[Kapten Trumm]

See Einselni käskkiri on lihtalt üks tore sümbol, aga selle analüüsil pole pointi.

Analoogse sisuga õigusakt on ammu olemas juba mõned head aastad.
Vabariigi Valitsuse määrus nimega "Pädeva ülema poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu kasutamise otsustamine rahuajal"
https://www.riigiteataja.ee/akt/128032013005

Ainukeseks miinuseks loen seda, et see määrus ei arvestada üldse nähtust nimega KL, otsustab "tegevväelasest ülem".
Selle madalaim võimalik vorm on täna meeskonnaülemast kaadri seersant. KL kompaniiülem (kes pole üldjuhul tegevväelane) aga miskipärast mitte.

[Fucs]

Õigusakt "Pädeva ülema poolt riigi sõjaliseks kaitsmiseks jõu kasutamise otsustamine rahuajal" annab lihtsalt seadusliku aluse (muudab "pädeva ülema" otsuse või käsu seaduslikuks). Einselni käsk on aga kehtiv käsk, mida ei ole tühistatud.

IMHO on siin omajagu erinevusi.

[Kapten Trumm]

Ei ole. Einselni käsk on üks muljetavaldav sümbol, kuid eriti tugevat õiguslikku tagapõhja sel ei pidavat olema.
Olen näinud seda väeosa stendil rippumas veel 2008 paiku.