Seemneks järgmised postitused:
jahugo1 kirjutas:ReigoAsi mis minule pähe ei mahu.2) Eesti riigitegelaste mõttekäik on üldiselt teada:
- 1939 anti baasid, et sõda ära hoida ning asuti lootma, et algab NL-Saksa sõda.
Mille põhjal nad seda lootsid
Alles oli sõlmitud M&R pakt.
N-Liit kaitseb Saksamaad avalikult ajakirjanduses ja süüdistab lääneriike sõja puhkemises.
Saksamaa on ametlikult kinnitanud Eestile, neil on N-Liiduga leping ja sõja korral Eestile mitte mingisugust abi ei anta.
Millest see lootus, et varsti puhkeb sõda
Kõik märgid näitasid ju hoopis vastupidist tol hetkel.
Paistis hoopis nii, et N-Liit ja Saksamaa on ühendanud jõud ja vallutavad koos kogu Euroopa.
Kas ei või see selgeltnägemine olla tagantjärgi tarkus, et õigustada allaandmist 1939a.
Reigo kirjutas:Valdo:1) See, et miski on pealtnäha JOKK, ei tähenda, et ta seda ka tegelikult on. Ja seda saab igaüks aru, kes tahab sellest aru saada, ka venelane. Seega pole mõtet selle küsimusega enda pead üldse vaevata.Täpsustan - 1940 toimunu oli PEALTNÄHA seaduslik ja korrektne. Vähemalt seda tahtsid punaokupandid iga hinna eest saavutada ja nad selle (kahjuks) ka saavutasid. Me ei tea senini, millise hinnaga, sest Eesti tollased riigijuhid löödi kõik kahjuks mättasse. Võib vaid oletada, et ähvardus, kui Eesti ei peaks laskma end "peaaegu" korrektselt N.Liitu inkorporeerida (nt valitsus emigreerub ja teeb kusagil maailmas avalduse), siis oleks järgnenud Eesti rahva täies mahus küüditamine kusagile, nagu Stalin mujal N.Liidus tollal vahel harrastas teha.
2) Eesti riigitegelaste mõttekäik on üldiselt teada:
- 1939 anti baasid, et sõda ära hoida ning asuti lootma, et algab NL-Saksa sõda.
- 1940 juunis lasti väed üle piiri kui NL nõudis vägede täiendava kontingendi sisselaskmist. Samas nõudis NL sõbralikku valitsust ning ametisse nimetati Varese valitsus. Eesti juhtkond allus, kuna alternatiiv oleks olnud sõda, lüüasaamine, purustused ning nõukogude korra kehtestamine. Samas ei tähendanud allumine veel riigikorra muutmist - säilis kodanlik-kapitalistlik kord. Polnud teada, millal NL selle süsteemi kavatseb likvideerida, ehkki oli tõenäoline, et NL seda teha soovib. Loodeti, et enne kui NL seda jõuab teha, algab NL-Saksa sõda.
- järgnevad sündmused 1940. juulis olid kõik selle poliitika jätk. Nõuda, et eesti juhtkond oleks pidanud kuskile emigreeruma või avaldusi tegema, pole õige. Taolises olukorras, nagu see oli 1940. juunis-juulis, oli igasuguste avalduste tegemine reaalpoliitiliselt mõttetus. Esiteks see poleks eesti juhtkonna vaatevinklist mitte mingeid praktilis tulemusi andnud (juhtkond polnud mingisugune selgeltnägijate kogum, kes oleks ette pidanud nägema, et 20. sajandi lõpus tekib propagandasõda neil teemadel+popajaloolased, kelle kontseptsioon põhineb nende isiklikel sümpaatiatel ja antipaatiatel. Ja muide, isegi kui nad oleks seda mingil moel saanud ette näha, siis oleksid nad väga viletsad vennad olnud, kui taoliste tühiste asjade pärast oleks oma poliitikat muutma hakanud). Juhtkonna eesmärk oli riik ja rahvas võimalikult väheste kaotustega sõjast läbi viia ning ainuke reaalne variant, mida taolise eesmärgi püstitanud said selleks valida, oligi valitud poliitika; alternatiiv oleks olnud sõda, mida loeti kindlasti lõppevaks kaotusega. Mingisuguse avalduse tegemine või emigreerimine ei oleks mahtunud selle poliitika raamidesse.
- Et NL kavatseb riigikorra muutumisega kiirustada sai lõplikult selgeks siis, kui kokkutulnud riigivolikogu tahtis NL koosseisu astuda. Seega oli eesti juhtkond oma mängu kaotanud, kuid see mäng oli mängitud plaani järele ning selle eesmärgid olid õiged.
Ainukene reaalne teine mäng oleks olnud sõda 1939. aastal. Aga kuna oldi kindlad, et see sõda kaotatakse vastase ülekaalu ning liitlaste puuduste tõttu, siis valiti ülalpoolkirjeldatud poliitika. Objektiivselt võttes pole eesti juhtkonna mõttekäigule midagi ette heita. On võimatu tõestada, et sõda oleks andnud paremaid tulemusi. Seega jääb maitseasjaks, kas oleks pidanud sõda alustama või mitte, aga maitse pole eriline argument.