Eesti ei olnud 1940. aasta juunis enam demokraatlik riik, mis on välja toodud okupeerimise peamise põhjusena. Millal Eesti äralibisemine Nõukogude okupatsiooni alla siis pidurdamatuks muutus?
Mis oli vahepeal juhtunud? Esiteks oli saadud Talvesõja kogemus. Talvesõda sai alles hiljem selle tähenduse, mis tal on praegu. Soome võitles väga vapralt, soomlased näitasid end uskumatult edukate sõjameestena, kuid sõja tulemusena nihkus piir 120 kilomeetrit, kaotati riigi suuruselt teine linn Viiburi, kõik Moskva nõudmised tulid veel pealekauba. Kas eestlastel oli põhjust üldse küsida, mis sai või ei saanud eelmise aasta septembris valesti tehtud? Siis veel ei olnud. Talvesõja kogemus andis aga veel ühe põhjuse, millele on viidanud ka Jüri Ant. Kui arutati Moskva ultimaatumit, oli üks argument, et sellega me hoiame kinni vähemalt Tartu rahulepingust, kui hakkame sõdima, siis jääme sellest ilma. Soome kogemus näitas, et tuleb uus rahuleping, mis on eelmisest palju halvem.
Mulle tundub, et Eesti lootused olid rajatud kahele lepingule: Tartu rahulepingule ja baaside lepingule. Baaside lepingus lubati, et see ei tohi riivata Eesti riiklikku korda ja majandussüsteemi. Algses baaside lepingus oli sees punkt, et kui suurriikide sõda lõppeb, viiakse nõukogude väed Eestist välja. Maikuus võeti see punkti lepingust välja Moskva survel, mis oli väga oluline muutus. Eestis ei olnud enam põhjust arvata, et me saame neist lahti, kuid sisse jäi ikka see punkt, et ei tohi riivata ühiskondlikku korda ja majandussüsteemi.
Tegelikult ei olnudki Eestil millelegi muule loota. Lisaks Talvesõja kogemusele olid olemas Norra ja Taani kogemus. Mingis mõttes võime võrrelda, et Taani käitus nagu Eesti ja Norra nagu Soome. Taani võttis vastu Saksamaa nõudmised, Norra hakkas vastu. Lõpptulemus oli mõlemale aga peaaegu samasugune, kuid tollel ajal võidi öelda, et Taani jaoks lõppes see paremini. Sest Saksa okupatsiooni ajal jäeti Taanile alles kõik riiklikud institutsioonid ja neid ei natsistatud. Isegi Taani sõjavägi jäi alles. Alles 1943. aastal võeti sõjaväelt relvad ära. Kui paneme ennast tollel hetkel Eesti otsustajate olukorda ja neile ette kõik need teadmised, siis tegelikult otsused ei olnud nii ebamõistlikud. Kui aga hakkad sõdima, siis ei ole üldse mitte midagi, sest oli lootus, et sõna siiski midagi maksab.
Kui minna Eesti olukorda 1940. aasta kevadel, siis see oli tõesti väga-väga nukker, sest meie iseseisvuse väljavaated olid ju palju nukramad kui Taanil. Taani oli pika ajalooga riik, Taani kohta ei rääkinud keegi, et varem või hiljem võtab naabersuurriik kaotatud provintsid tagasi. Ärme unusta ka seda, et olgugi et Nõukogude Liit suhtus Soomesse kui Baltimaasse ega tunnistanud, et Soome on mingisugune põhjamaa, tegi Nõukogude Liit ometi vahet Soomel ja Eestil ning Lätil. Eestit ja Lätit nimetati Pravda juhtkirjas liliputriikideks. Mulle tundub, et Eesti riigi juhtide piinliku käitumise põhjuseks oligi see pidev alavääristamine. Sõdadevahelisel ajal ei olnud meil sellist sõpra nagu Soomel oli Rootsi, kes tõmbas Soomet kaasa. Meid ju ainult tõugati eemale.
Soome välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Aaro Pakaslahti mälestustest loeme, et samal ajal kui tuli välja uudis MRP sõlmimisest, toimus Brüsselis Euroopa väikeriikide kohtumine, mida Pakaslahti nimetas tühjemast tühjemaks, peaaegu täiesti mõttetuks ürituseks: väikeriigid tulid kokku ja esitasid üleskutse diktaatoritele. Aga Eestit sinna isegi ei kutsutud! Olime täiesti tõrjutud väikeriik.
Soovitan väga kogu intervjuud lugeda.