Kas Eesti Valitsus ja President käitusid õigesti 1939-1940
Terve see teema tuleb läbi lugeda, mitte siit välja noppida endale meeldivaid üksikuid lõike ja ülejäänut eirata. Aga, noh, lase edasi, mis sinuga ikka teha... Ja soovitan Taani kohta 1940. aastal vaadata kasvõi Wikipediast. Sest sellel foorumil on kiri sinu jaoks ilmselt liiga pisikene. 
Aga seegi märkus oli ilmselt tulutu.
Aga seegi märkus oli ilmselt tulutu.Lugege see läbi . väga masendav.
esti rahvas oli president Pätsi propagandatalituse mõjul 1939-40. aastal viidud väärarvamusele oma riigi tegelikust kaitsevõimest. Hispaania kodusõtta müüdi relvastust ning laskemoona, uute relvade, eriti lennukite tellimisega viivitati, mistõttu lennupark amortiseerus. Hispaaniasse müüdi maha kaheksa hävitajat Bristol Bulldog ja kaheksa muud lennukit. Kõige krooniks püüdis sõjaministeerium üldsuse teadmata vahendada Hispaania punastele 26 Hollandi hävitajat.
Maarjamäel Orlovi lossi seinal võis 1970. aastate lõpus, pärast Vene sõjaväe väljakolimist näha väljasirutatud tiibadega kotkast. Linnu parema jala küüniste vahel oli mõõk, vasakus kolmnurkne kolmeväljaline kilp deviisiga pro patria ad astra - isamaa eest tähtede poole. Hoones asus enne Teist maailmasõda Eesti sõjalennukool. Eesti lennuväe deviis oli mugandatult laenatud Briti Kuninglikelt Õhujõududelt, kelle lipukiri on per ardua ad astra - läbi leekide tähtede poole. Paraku ei järginud sellist üllast lipukirja Eesti Vabariigi kõrgeim juhtkond.
Eesti lendurid tundsid juba Konstantin Pätsi seadusevastasest riigipöördest alates oma maa pärast sügavat muret. Moskva lehed tervitasid 1934. aasta 12. märtsi riigipööret Tallinnas kui positiivset. Neil oli õigus. Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri võimuletulekuga algas Eesti lennupargi stagnatsioon ja tehniline allakäik. Kuue aasta jooksul vähenes võitlusvõimeliste lennukite arv kriitilisest piirist madalamale. Arhiivis leidub materjale sellest, kuidas relvastusele mõeldud suured rahasummad kindralite Laidoneri ja Reegi poolt juhitud ametkondades kahtlastel asjaoludel olematusse hajusid.
Vana relvastuse müügist sõdivale Hispaaniale sai Eesti riik samas väga head hinda, 43 moraalselt vananenud haubitsalogu eest 4,2 miljonit krooni. Selle raha eest oleks suudetud kohe tellida ja õigeks ajaks kätte saada 12 oma aja parimat Inglise hävitajat Supermarine Spitfire ja 10 luurelennukit Westland Lysander. Need telliti, kuritegeliku hilinemisega, alles jaanuaris-veebruaris 1939.
Samas olid Eesti õhujõud enne Pätsi-Laidoneri võimuhaaramist täiesti ajakohased. Saksamaa hindas 1936 a Eesti lennuväe võimsuseks 40 luure-, 18 hävitus- ja 4 pommituslennukit. Pärast võimuhaaramist 1934-1939 hangiti Eesti lennuväele juurde kõigest kaks lahingulennukit - kahemootorine pommitaja Avro-Anson ja suurepärane Eestis konstrueeritud, Inglise mootoriga hävitaja PN-3.
Kolonel Tombergi ettekanne
1934. aasta 14. aprilli dokumendist nähtub meie lennuväe allakäik. Salajases ettekandes teatab lennuväe ülem kolonel Richard Tomberg kaitsevägede ülemjuhatajale, et Eesti lennuväes on 40 lahingulennukit, millest 24 on luure-pommituslennukid ja 16 hävitajad. Õppe-treeninglennukid peale selle. Tomberg rõhutab aga, et lahingukõlblikud on vaid 20 luure-pommituslennukit ja 12 hävitajat.
Kolonel hoiatab, et alates 1934. aastast sammub lennuvägi allakäigu teed, sest «puuduvad vajalikud summad amortisatsiooniks». Meie siht lennuväe arendamisel ei ole mitte võimalikult suure arvu, vaid võimalikult heade lennukite soetamine. Kolonel peab võimalikuks kasvatada lennuvägi 1940. aastaks 60 uue lahingulennukini. Aastas kuluks seks otstarbeks 1,8 miljonit krooni e. 15 % kaitseväe eelarvest. «See oleks ka miinimum, millest allapoole minna ei tohi, kui tahame nõuda lennuväelt sõja korral edukat tööd. Oleme organisatsiooniliselt ja isikliku koosseisu väljaõppega kaugele ette jõudnud materjalosast, s.o lennukitest.»
Kolonel Tombergi ettepanekud jäidki unistuseks. 1939. aastaks oli Eesti Vabariigil järele jäänud vaid viis võitlusvõimelist hävituslennukit - neli vananenud Bristol Bulldogi ja üks Eestis valmistatud katse-hävituslennuk PN-3. Töökorras oli veel üks kahemootorine pommitaja, 11 luurelennukit ning 22 võitluseks kõlbmatut treening- ja õppe-treeninglennukit. 1940. aastal osteti Saksamaalt 12 tagasihoidlike omadustega luurelennukit Henschel-126, millest saadi mais kätte vaid viis.
Fokstrott Fokkerfabriken
1936. aasta suvel puhkenud Hispaania kodusõda oli tähtsaim Teise maailmasõja eelne relvastuse testimise «polügoon». Stalinlik Venemaa ja Hitleri-Saksamaa proovisid Hispaanias interventidena hammast. Teised riigid püüdsid olukorda kasutades sõdivatele pooltele oma vananenud relvastust maha parseldada. Ajaloolane Evald Laasi leidis 1990. aastal arhiivist dokumente, millest selgub Pätsi-Laidoneri rezhiimi katse vahendada sõjalennukeid Kominterni mõju all olnud Hispaania punastele. Ootuspärane olnuks relvade müük hoopis vastastele, kindral Franco falangistidele.
Eesti välisministeeriumi ja Franco esindaja Federico Ferre Sicarsi täiesti salajasest kirjavahetusest aastatel 1939- 40 selgub, et Eesti sõjaministeerium tellis Amsterdamist aktsiaseltsilt Fokkerfabriken 26 hävituslennukit Fokker D21. Ministeerium kasutas vahendajana Prantsuse Õhutranspordi Ühingu esindajat Edouard Godillot’d.
1939. aasta 20. detsembril nõuab juriidiliselt abitu diplomaatilise noodiga neid lennukeid Franco valitsus. Ta lähtub loogikast, et punaste järgsete uute võimulolijatena ollakse lennukite õigusjärgsed omanikud. Noodis väidetakse, et kodusõja lõpus ostis Hispaania punane valitsus Fokkeri tehastest agent Godillot’ vahendusel 26 lennukit. Fokker keeldub aga Francole lennukeid üle andmast põhjendusel, et Godillot ei olnud punaste, vaid Eesti valitsuse esindaja. Eesti välisministeerium pidas lennukite küsimuses Hispaaniaga hämavat kirjavahetust, viidates muuhulgas sõjaministeeriumi ametnikule Ernst Tiivelile, kes oma ametikohast tulenevalt Godillot’ga asju ajas.
Täiesti salajane
Sõjaminister kindralleitnant Nikolai Reek teatab salajases kirjas Eesti välisministrile: Eesti sõjaministeerium tellis 1938. aasta 21. ja 22. jaanuari lepingutega Fokkeri tehaselt Hollandis 26 lennukit. Lepingute allkirjastamisel maksti sõjaministeeriumi eelarvest ära üle seitsme miljoni Eesti krooni. Fokkerite kogumaksumus oli ligi 11 miljonit.
Lepiti kokku ja määrati kindlaks, mis juhul ja mis tingimustel on Fokkeri tehasel õigus lepinguid üles ütelda ja lõpetatuks lugeda. Eesti sõjaministeerium ei täitnud aga lepingute tingimusi täiendava osamaksu suhtes ja 17. juulil 1939 ütles Fokkeri tehas lepingud üles. Selle tagajärjel jäi 26 lennukit Fokkeri tehase omanduseks, lisaks jäi Fokkeri tehasele veel üle seitsme miljoni krooni Eesti riigi poolt väljamakstud raha. Samast ajast, s.o 17. juulist 1939 kaotasid sisuliselt maksvuse ka Godillot’ volitused.
Kindral Reegi kirjas Eesti välisministrile öeldakse, et kui «Hispaania valitsus mõnesugustel põhjustel pretendeerib eelpooltähendatud Fokkeri tehase valduses olevatele 26 lennukile, siis Eesti sõjaministeeriumil ei ole midagi selle vastu, kui need lennukid lähevad Hispaania valitsuse valdusele». Ent Fokkeri tehas olnuks ülimalt naiivne, kui ta lennukeid vettpidava juriidilise aluseta Hispaaniale kinkinuks.
Sic transit…
Suurejoonelise afääri koordinaatoril Edouard Godillot’l pidi suure tõenäosusega olema sidemeid Kominterniga. Selge on see, et just tema kaudu tehti Eesti ametnikele ettepanek vahendada sõdivatele punastele hispaanlastele lennukeid. Esimene ettemaks tasuti Eesti kaitsekulutusteks mõeldud rahaga. Sõjaministeeriumi ametnikud pidid saama soliidseid altkäemakse. Paraku kandsid Hispaania punased rindel kaotusi ja põgenesid välismaale, tarbetuks muutunud Fokkerite eest jäi raha maksmata. Eesti Sõjaministeerium ei tasunud lennukite eest ka ise, mistõttu jäi kasutamata võimalus osta Fokkerid Eesti lennuväe tarbeks. Nii jäädi ilma rahast kui ka lennukitest, sest bürokraadid ei suutnud kiiresti muutunud olukorras ümber kohaneda.
Demokraatlikus riigis oleks Nikolai Reeki oodanud riigi raha raiskamise eest kohus. Ministri jätkamine näitab, et Päts ise pidi afääriga kursis olema. Kaitsekulutusteks mõeldud 7 072 000 Eesti krooni ulatuses rahva raha visati tuulde. Võimurite korruptsioon ja 1934. aastast alguse saanud salajased mehkeldused Moskvaga aitasid kaasa 1940. aasta tragöödiale. Stalini analüütikutel oli selge, kellega tuleb poliitiliselt sobival hetkel läbirääkimisi pidada.
Eesti rahval, kelle eest Fokkeri tehingut varjati, ei olnud pistmist Pätsi kliki afääridega. Eesti ohvitserkond tervikuna koosnes kõrge moraaliga, ausatest inimestest. Eesti lennuväe vaimu tõestavad need mehed, kes ka pärast Teist maailmasõda ühel või teisel viisil võitlust jätkasid. Oli mehi, kes ei kaotanud «üksikvõitlejana» kunagi, võidu hinnaks oli tihti tervisekaotus ja au jääda tundmatuks. Ei ole põhjust arvata, et arhiividest shokeerivaid üllatusi enam ei leita. Sic transit gloria mundi (nii hävib maailma vägevus), ütles 1940. aasta juunis oma kolleegidele Peeter Olt, kui punakotkad Lasnamäe lennuväljale maandusid.
esti rahvas oli president Pätsi propagandatalituse mõjul 1939-40. aastal viidud väärarvamusele oma riigi tegelikust kaitsevõimest. Hispaania kodusõtta müüdi relvastust ning laskemoona, uute relvade, eriti lennukite tellimisega viivitati, mistõttu lennupark amortiseerus. Hispaaniasse müüdi maha kaheksa hävitajat Bristol Bulldog ja kaheksa muud lennukit. Kõige krooniks püüdis sõjaministeerium üldsuse teadmata vahendada Hispaania punastele 26 Hollandi hävitajat.
Maarjamäel Orlovi lossi seinal võis 1970. aastate lõpus, pärast Vene sõjaväe väljakolimist näha väljasirutatud tiibadega kotkast. Linnu parema jala küüniste vahel oli mõõk, vasakus kolmnurkne kolmeväljaline kilp deviisiga pro patria ad astra - isamaa eest tähtede poole. Hoones asus enne Teist maailmasõda Eesti sõjalennukool. Eesti lennuväe deviis oli mugandatult laenatud Briti Kuninglikelt Õhujõududelt, kelle lipukiri on per ardua ad astra - läbi leekide tähtede poole. Paraku ei järginud sellist üllast lipukirja Eesti Vabariigi kõrgeim juhtkond.
Eesti lendurid tundsid juba Konstantin Pätsi seadusevastasest riigipöördest alates oma maa pärast sügavat muret. Moskva lehed tervitasid 1934. aasta 12. märtsi riigipööret Tallinnas kui positiivset. Neil oli õigus. Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri võimuletulekuga algas Eesti lennupargi stagnatsioon ja tehniline allakäik. Kuue aasta jooksul vähenes võitlusvõimeliste lennukite arv kriitilisest piirist madalamale. Arhiivis leidub materjale sellest, kuidas relvastusele mõeldud suured rahasummad kindralite Laidoneri ja Reegi poolt juhitud ametkondades kahtlastel asjaoludel olematusse hajusid.
Vana relvastuse müügist sõdivale Hispaaniale sai Eesti riik samas väga head hinda, 43 moraalselt vananenud haubitsalogu eest 4,2 miljonit krooni. Selle raha eest oleks suudetud kohe tellida ja õigeks ajaks kätte saada 12 oma aja parimat Inglise hävitajat Supermarine Spitfire ja 10 luurelennukit Westland Lysander. Need telliti, kuritegeliku hilinemisega, alles jaanuaris-veebruaris 1939.
Samas olid Eesti õhujõud enne Pätsi-Laidoneri võimuhaaramist täiesti ajakohased. Saksamaa hindas 1936 a Eesti lennuväe võimsuseks 40 luure-, 18 hävitus- ja 4 pommituslennukit. Pärast võimuhaaramist 1934-1939 hangiti Eesti lennuväele juurde kõigest kaks lahingulennukit - kahemootorine pommitaja Avro-Anson ja suurepärane Eestis konstrueeritud, Inglise mootoriga hävitaja PN-3.
Kolonel Tombergi ettekanne
1934. aasta 14. aprilli dokumendist nähtub meie lennuväe allakäik. Salajases ettekandes teatab lennuväe ülem kolonel Richard Tomberg kaitsevägede ülemjuhatajale, et Eesti lennuväes on 40 lahingulennukit, millest 24 on luure-pommituslennukid ja 16 hävitajad. Õppe-treeninglennukid peale selle. Tomberg rõhutab aga, et lahingukõlblikud on vaid 20 luure-pommituslennukit ja 12 hävitajat.
Kolonel hoiatab, et alates 1934. aastast sammub lennuvägi allakäigu teed, sest «puuduvad vajalikud summad amortisatsiooniks». Meie siht lennuväe arendamisel ei ole mitte võimalikult suure arvu, vaid võimalikult heade lennukite soetamine. Kolonel peab võimalikuks kasvatada lennuvägi 1940. aastaks 60 uue lahingulennukini. Aastas kuluks seks otstarbeks 1,8 miljonit krooni e. 15 % kaitseväe eelarvest. «See oleks ka miinimum, millest allapoole minna ei tohi, kui tahame nõuda lennuväelt sõja korral edukat tööd. Oleme organisatsiooniliselt ja isikliku koosseisu väljaõppega kaugele ette jõudnud materjalosast, s.o lennukitest.»
Kolonel Tombergi ettepanekud jäidki unistuseks. 1939. aastaks oli Eesti Vabariigil järele jäänud vaid viis võitlusvõimelist hävituslennukit - neli vananenud Bristol Bulldogi ja üks Eestis valmistatud katse-hävituslennuk PN-3. Töökorras oli veel üks kahemootorine pommitaja, 11 luurelennukit ning 22 võitluseks kõlbmatut treening- ja õppe-treeninglennukit. 1940. aastal osteti Saksamaalt 12 tagasihoidlike omadustega luurelennukit Henschel-126, millest saadi mais kätte vaid viis.
Fokstrott Fokkerfabriken
1936. aasta suvel puhkenud Hispaania kodusõda oli tähtsaim Teise maailmasõja eelne relvastuse testimise «polügoon». Stalinlik Venemaa ja Hitleri-Saksamaa proovisid Hispaanias interventidena hammast. Teised riigid püüdsid olukorda kasutades sõdivatele pooltele oma vananenud relvastust maha parseldada. Ajaloolane Evald Laasi leidis 1990. aastal arhiivist dokumente, millest selgub Pätsi-Laidoneri rezhiimi katse vahendada sõjalennukeid Kominterni mõju all olnud Hispaania punastele. Ootuspärane olnuks relvade müük hoopis vastastele, kindral Franco falangistidele.
Eesti välisministeeriumi ja Franco esindaja Federico Ferre Sicarsi täiesti salajasest kirjavahetusest aastatel 1939- 40 selgub, et Eesti sõjaministeerium tellis Amsterdamist aktsiaseltsilt Fokkerfabriken 26 hävituslennukit Fokker D21. Ministeerium kasutas vahendajana Prantsuse Õhutranspordi Ühingu esindajat Edouard Godillot’d.
1939. aasta 20. detsembril nõuab juriidiliselt abitu diplomaatilise noodiga neid lennukeid Franco valitsus. Ta lähtub loogikast, et punaste järgsete uute võimulolijatena ollakse lennukite õigusjärgsed omanikud. Noodis väidetakse, et kodusõja lõpus ostis Hispaania punane valitsus Fokkeri tehastest agent Godillot’ vahendusel 26 lennukit. Fokker keeldub aga Francole lennukeid üle andmast põhjendusel, et Godillot ei olnud punaste, vaid Eesti valitsuse esindaja. Eesti välisministeerium pidas lennukite küsimuses Hispaaniaga hämavat kirjavahetust, viidates muuhulgas sõjaministeeriumi ametnikule Ernst Tiivelile, kes oma ametikohast tulenevalt Godillot’ga asju ajas.
Täiesti salajane
Sõjaminister kindralleitnant Nikolai Reek teatab salajases kirjas Eesti välisministrile: Eesti sõjaministeerium tellis 1938. aasta 21. ja 22. jaanuari lepingutega Fokkeri tehaselt Hollandis 26 lennukit. Lepingute allkirjastamisel maksti sõjaministeeriumi eelarvest ära üle seitsme miljoni Eesti krooni. Fokkerite kogumaksumus oli ligi 11 miljonit.
Lepiti kokku ja määrati kindlaks, mis juhul ja mis tingimustel on Fokkeri tehasel õigus lepinguid üles ütelda ja lõpetatuks lugeda. Eesti sõjaministeerium ei täitnud aga lepingute tingimusi täiendava osamaksu suhtes ja 17. juulil 1939 ütles Fokkeri tehas lepingud üles. Selle tagajärjel jäi 26 lennukit Fokkeri tehase omanduseks, lisaks jäi Fokkeri tehasele veel üle seitsme miljoni krooni Eesti riigi poolt väljamakstud raha. Samast ajast, s.o 17. juulist 1939 kaotasid sisuliselt maksvuse ka Godillot’ volitused.
Kindral Reegi kirjas Eesti välisministrile öeldakse, et kui «Hispaania valitsus mõnesugustel põhjustel pretendeerib eelpooltähendatud Fokkeri tehase valduses olevatele 26 lennukile, siis Eesti sõjaministeeriumil ei ole midagi selle vastu, kui need lennukid lähevad Hispaania valitsuse valdusele». Ent Fokkeri tehas olnuks ülimalt naiivne, kui ta lennukeid vettpidava juriidilise aluseta Hispaaniale kinkinuks.
Sic transit…
Suurejoonelise afääri koordinaatoril Edouard Godillot’l pidi suure tõenäosusega olema sidemeid Kominterniga. Selge on see, et just tema kaudu tehti Eesti ametnikele ettepanek vahendada sõdivatele punastele hispaanlastele lennukeid. Esimene ettemaks tasuti Eesti kaitsekulutusteks mõeldud rahaga. Sõjaministeeriumi ametnikud pidid saama soliidseid altkäemakse. Paraku kandsid Hispaania punased rindel kaotusi ja põgenesid välismaale, tarbetuks muutunud Fokkerite eest jäi raha maksmata. Eesti Sõjaministeerium ei tasunud lennukite eest ka ise, mistõttu jäi kasutamata võimalus osta Fokkerid Eesti lennuväe tarbeks. Nii jäädi ilma rahast kui ka lennukitest, sest bürokraadid ei suutnud kiiresti muutunud olukorras ümber kohaneda.
Demokraatlikus riigis oleks Nikolai Reeki oodanud riigi raha raiskamise eest kohus. Ministri jätkamine näitab, et Päts ise pidi afääriga kursis olema. Kaitsekulutusteks mõeldud 7 072 000 Eesti krooni ulatuses rahva raha visati tuulde. Võimurite korruptsioon ja 1934. aastast alguse saanud salajased mehkeldused Moskvaga aitasid kaasa 1940. aasta tragöödiale. Stalini analüütikutel oli selge, kellega tuleb poliitiliselt sobival hetkel läbirääkimisi pidada.
Eesti rahval, kelle eest Fokkeri tehingut varjati, ei olnud pistmist Pätsi kliki afääridega. Eesti ohvitserkond tervikuna koosnes kõrge moraaliga, ausatest inimestest. Eesti lennuväe vaimu tõestavad need mehed, kes ka pärast Teist maailmasõda ühel või teisel viisil võitlust jätkasid. Oli mehi, kes ei kaotanud «üksikvõitlejana» kunagi, võidu hinnaks oli tihti tervisekaotus ja au jääda tundmatuks. Ei ole põhjust arvata, et arhiividest shokeerivaid üllatusi enam ei leita. Sic transit gloria mundi (nii hävib maailma vägevus), ütles 1940. aasta juunis oma kolleegidele Peeter Olt, kui punakotkad Lasnamäe lennuväljale maandusid.
Pane ikka allikas kah juurde, muidu jääb mulje, et ise kirjutasid:
http://www.postimees.ee/luup/98/14/eesti1.htm
Lennukid proletariaadi diktatuurile
Tarmo Laasi
Artikkel iseenesest on vapslik-laasiliku agitpropi kõrgpilotaaž. Täis emotsionaalset sõnavahtu ja suvalisi torkeid. Ainuke tõsiseltvõetav süüdistus on rahade kaotamine seoses Fokkeri-tehinguga.
http://www.postimees.ee/luup/98/14/eesti1.htm
Lennukid proletariaadi diktatuurile
Tarmo Laasi
Artikkel iseenesest on vapslik-laasiliku agitpropi kõrgpilotaaž. Täis emotsionaalset sõnavahtu ja suvalisi torkeid. Ainuke tõsiseltvõetav süüdistus on rahade kaotamine seoses Fokkeri-tehinguga.
Viimati muutis Reigo, 23 Juul, 2009 11:03, muudetud 1 kord kokku.
ma küll kahtlen, kas Eesti rahade eest see esimene sissemaks tehti:
lisaks veel üks tsitaat "Eesti lennukroonikast" lk.158
arvatavasti teist sissemaksu polnud kedagi enam tegemas.1939. aasta 20. detsembril nõuab juriidiliselt abitu diplomaatilise noodiga neid lennukeid Franco valitsus. Ta lähtub loogikast, et punaste järgsete uute võimulolijatena ollakse lennukite õigusjärgsed omanikud. Noodis väidetakse, et kodusõja lõpus ostis Hispaania punane valitsus Fokkeri tehastest agent Godillot’ vahendusel 26 lennukit.
lisaks veel üks tsitaat "Eesti lennukroonikast" lk.158
kui seda [Reegi] juttu uskuda, siis on arusaamatu, miks oli Fokkeri firma 1950.a. nõus maksma frankistlikule Hispaaniale 2,5 miljonit floriini kahjutasu saamata jäänud lennukite eest. Olnuks Reegil õigus, tulnuks see raha saata kas või ENSVsse, aga mitte Hispaaniasse
-
sammalhabe
- Liige
- Postitusi: 153
- Liitunud: 19 Mai, 2008 19:04
- Asukoht: tartu
- Kontakt:
Misasja sa ajad??? Ise ka loed, mida kirjutad? Kus kohas olen ma teid, Pätsi, Laidoner'i jt otsustajaid pannud NSVL/Venemaa palgalisti? Mine palun ise puhkama, kui juba sellist soga ajad!!corvus kirjutas:Ja kallis qetec. Sai kõik selgeks. Nii armas kui inimene viitsib lahtisest uksest sisse murda. Ei oskagi midagi enam vastata. Paljastasid meid! Olid nood juhid ja oleme ka meie kõik NSVL/Venemaa palgal.
Tänud sulle suure ja olulise avastuse eest! Aga mine nüüd palun puhkama! Ma lähen KAPO'sse vabatahtlikku ülestunnistust kirjutama...
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5563
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
Lisaks sellele teemale tasub veel läbi lugeda 2 teemat EW 1920-1940 alt, kus samateemaline piikide murdmine on ka juba toimunud 
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=934
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=1578
Seal oli juttu ka lennukeist ja muust nende juurde kuuluvast.
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=934
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=1578
Seal oli juttu ka lennukeist ja muust nende juurde kuuluvast.
-
toomas tyrk
- Site Admin
- Postitusi: 5563
- Liitunud: 16 Dets, 2003 11:32
- Kontakt:
"Eesti tehingu" objektiks oli ikka Fokker G. I, mitte XXI.sammalhabe kirjutas: Kas Fokker XXI-d (või inglise lennukid) olid ka head lennukid, NSVLiidu lennuväe tehnikaga võrreldes?
Sõjaväe moderniseerimise kava raames planeeritud lennukite ost oleks katnud lennuväe rahuaegsed vajadused (lendurite ja muu meeskonna väljaõppeks).
Sõjaaegsed vajadused oleks selle kava järgi olnud ca 90 lahinglennukit, millede ostmiseks polnud isegi raha planeeritud.
Kuna lugesin siin värskelt teemat algusest peale, siis hea kohe appi tõtata tänu kaasfoorumlase Tux'i postitusele teema alguslehtedel. Postitatud 14. veebruar 2007Tux kirjutas:Vikipeedia ütleb meile, et Eestil oli tellitud 6 Fokker G.I lennukit.
Väide, et hetkel ei olnud vaba raha nende ostmiseks, võib õige olla, kuid teades rahandusest natuke pean ütlema, et ühel riigil on suured võimalused raha leida, kui häda käes on. Riik ei ole pankrotis ärimees, kellele laenu ei anta. Ühe riigi poolt võetud laenu omamine oli ja on iga pankuri märg unistus. Samuti alati oleks võinud sisse seda näiteks sõjamaksu! Pätsil olid ohjad kindlalt peos ja Riigikogu poleks midagi vastu öelnud!
See Fokker GI omas 8 kuulipildujat ette laskmiseks ja ühte tahapoole laskmiseks, kiiruselt ja tõusuvõimelt oli ta sama kui I-16 millega venelased oleksid meid kottinud, samuti oleks ta suutnud alla lasta Ilyushin DB-3 pommitajaid. I 16 oli kindlasti paremini manööverdav, kuid tulejõud oli Fokkeril üle kahe korra suurem, samuti oli lennukaugus 3 korda suurem ja püsis õhus üle 3 tunni korraga. Seetõttu ma arvan, et I-16 oleksid Fokkeri käest enamasti ära saanud, kuna Fokker oleks suutnud kaugemalt laskma hakata (lisaks oli kaliiber ka vähe suurem) ja lisaks oli talle ohtlik sappa ronida kuna ta lasi ka tahapoole.
http://en.wikipedia.org/wiki/Polikarpov_I-16
http://en.wikipedia.org/wiki/Ilyushin_DB-3
Kuigi Fokker G I polnud päris pommitaja oleks tema tegevusulatus(1500 km) lubanud vene tagalas igatsugu sigadusi korda saata ja raudteeliikluse oleks ta küll võinud sealpool mõneks ajaks seisma panna. Ilma kütuseta ja õhus ülekaalu mitteomav Vene armee poleks aga enam nii üli ohtlik olnud.
Miks neid ei ostetud? Ohuhinnangud ja suhtumine olid valed, mis muud. See kes sa oled ja mida sa suudad, sõltub suuresti sellest kelleks sa ennast pead. Eesti juhtkond pidas ennast ette kaotanuks.
Loodan, et tuleb abiks:)
Sirvisin natuke vanu teemasid, nagu soovitatud. Tõepoolest oli seal nendest Fokkeritest juttu. Kopipeist mõnedest nublu postitustest, mille järgi asi siiski nii hirmus kuritegelik ei paista kui Laasi artiklis:
Ja nüüd võrdleme eelnevat selle "ekspertarvamusega":Lennukite ostmisest veel nii palju, et uute lennukite ostmise vajadusest hakati rääkima juba 30-ndate keskel. Hispaania kodusõja puhkemine andis võimaluse soodsa hinnaga tolleks hetkeks nii moraalselt kui füüsiliselt vananenud Bristol Bulldog ning Potez 25 lennukid maha müüa ning saadud raha kavatseti siis tõesti kasutada uute lennukite ostuks.
Tegu siiski ei olnud nii must-valge valikuga nagu Troll sealt "Sõja ja rahu vahelt" raamatust tsiteerib. Valikuid oleks olnud palju enam. Ning lätlased ning leedukad said oma Gladiatorid kätte ning neil olid hävituslennukid olemas. Ning ka neil olid tellitud uuemad monoplaanid, mis sõja puhkemise tõttu jäid kätte saamata. Eesti tegi kallima võimalikest valikuist, kuid jäi tellimisega hilja peale. Ning tulemuseks olid tühjad pihud.
Niisiis - 1937. a. müüdi Bulldogid ning Potez 25. Raha oli taskus ning vaadati ringi uute lennukite järele. Esimene valik oli selleks ajaks eestlastele juba armsaks saanud britid ning Spitfire oli sel hetkel tõesti parim mis sealt saada oli. Eestlased tellisid oma lennukid ära, ilma et oleks saanud midagi käega katsudagi. Lisaks oli uute lennukite meeskondadele vaja kaasaegseid treeninglennukeid. Britid pakkusid ka oma lennuväes kasutusel olnud Miles Magister'e. Eestlased ostsid ühe ning võrdlesid seda omakonstrueeritud PTO-4 ning otsustasid ehitada viimaseid. Kuid tegelikkuses - ka nende tellimise ning ehitamisega jäädi hiljaks. Kui tellitud hävituslennukid oleks kätte saadud, siis oleks sõjavägi pidanud "laenama" Lennuklubi lennukeid oma lendurite treenimiseks, sest sõjaväel endal oli vaid 2 (konstruktsioonilt üksteisest veidi erinevat) prototüüpi, mis seisid arvel Lennubaasis.
2 esimest Spitfire'it valmisid 1939. a. suvel enne sõja puhkemist ning eestlased sõitsid Inglismaale neid isegi vastu võtma. Siis tehti ka esimesed proovilennud ning jäädi üldjoontes lennukiga väga rahule. Ainult et need lennukid olid valmistatud sama spetsifikatsiooni järgi, mis esimesed seerialennukid ka brittide lennuväele - 2-labalise puitpropelleriga. Samal ajal tulid seeriatootmisest juba 3-labalise muutsammuga metallpropelleriga lennukid. Eestlased tahtsid oma lennukeile ka neid, kuna siis paranesid lennuomadused veelgi. See tähendas lepingumuudatust, lisamakseid jne. Kõigi nende asjade ajamine kestis nii kaua, et sakslased läksid poolakatele kallale, inglased kuulutasid sakslastele sõja ning peatasid kõik relvatarned välisriikidele. Eriti vajasid nad moodsaid hävituslennukeid ning Spifire'id olid sel ajal nii nõutud kaup, et ükski nendega relvastatud eskadrill ei läinud ka Prantsusmaale saadetud ekspeditsioonikorpuse koosseisu. Kõik hoiti kodumaal.
Nii rekvireeriti ka eestlaste Spitfire'id ning võeti RAF relvastusse. Makstud käsiraha anti kõik ilusti tagasi, nii et tänapäeval pole meil inglastelt midagi küsida. Samuti loobuti Lysander'ide tarnimisest, aga vaid mõned kuud hiljem said näiteks soomlased Talvesõja ajal inglastelt Lysander'id. Nii et Eesti veidi aktiivsema rolli puhul, ning samuti juhul kui mõni vahepeal asunud maa oma territooriumi oleks võimaldanud relvatransiidiks (nagu Rootsi seda Soome puhul tegi) - ilmselt oleks meie ka need kätte saanud.
Eestlased hakkasid 1937. a. (kui reaalselt tekkis raha lennukite ostuks) kohe otsima uusi lennukeid oma lennuväele. Tegi läbi tavalise valikute protsessi nagu oli tehtud ka varem selliste hangete puhul. Valis lennukid välja ning tegi tellimused. Ja probleem tekkis sellest, et tegu ei olnud tavalise ajaga, vaid vahetult sõjale eelnenud aastatega. Relvastuse tootjad olid tellimustega üle külvatud ning seetõttu tarneajad pikad. Ning juba päris sõja puhkemisel tarned sootuks lõppesid.
Fokkerid, millest Eesti loobus, olid G.1 mudel. Üks omamoodi huvitav projekt, kuid selle kõlblikust hävituslennukina ei proovitud vist kunagi õhulahingus. Nendega oli see segane lugu, kus Eesti oli justkui formaalselt lennukite tellijaks, aga raha tuli Hispaaniast. Ning 1939. a. kui vabariiklased kaotasid, siis jäid lennukid lihtsalt Fokkeri tehasesse seisma. Ning Eesti käest küsiti, et millal lennukeile järele tulete ning teise poole hinnast ära maksate. Mille peale eestlased vastasid, et sry, pole tegelt meie lennukid ning mingit raha me ka ei maksa. Võite küll Francole anda kui ta tahab (sest Franco valitsus oli ka neile pretendeerinud, aga tegelikult said vist sakslased need endale, kui 1940. a. suvel Hollandi ära vallutasid).
Või midagi sellesarnast.
Ja mina küll ei süüdista tolle aja valitsust selle sammu pärast. Kuna nende G.1 lahingväärtus on/oli küsitav. Ning sel ajal oodati Spitfire'ite tarnet. Ning raha polnud ka loopida. Osta oli vaja oi kui palju asju.
Vaatasin siis raamatust järele. Tehing puudutas 26 lennukit ning 50 Pratt&Whitney mootorit. Eesti maksis esimese osamaksu ning tellis selle varustuse justkui endale. Tegelikult oli tellimus mõeldud Hispaania vabriiklastele ning ilmselt oli ka raha sealt pärit. (Gerdessen, Kitvel ja Tilk raamatus "Aeg Mehed Lennukid" arvatakse millegipärast, et raha oli eestlaste oma, ei usu seda versiooni. Nende tsiteeritud lõik mida Reek olevat ütelnud - "Fokkeri tehasele oli Eesti Sõjaministeerium maksnud rahaga, mis oli Sõjaministeeriumi käsutuses" ei pruugi sugugi tähendada, et tegu oli eestlaste enda rahaga. Kui oleks eestlaste raha olnud, siis oleks kindlasti tulnud ka kulutuse tegemisel ära näidata millise eelarve artikli alusel seda tehti jne...
Kuna vabariiklased kaotasid ning rohkem osamakse ei teinud ning eestlased samuti järgmist makset ei sooritanud, siis ütles Fokkeri tehas 17. juulil 1939 lepingu üles.
Selle otsuse tegemise tausta mõistmiseks veel selline fakt, et 1939. a. juulis olid kaks esimest Spitfire'it valmis ning eesti lendurid ning tehnikuid neid tehases vastuvõtmas...
G. 1 oli kahemootoriline suure tegevusraadiusega hävituslennuk, millega Eestil oleks üsna vähe teha olnud.
Eestlased ei tahtnud neid, kuna meie lennuväes lihtsalt polnud sellisele lennukile planeeritud mingit rolli.
Sel hetkel otsiti aktiivselt
1-mootorilist monoplaan hävituslennukit
1- mootorilist ja kahekohalist kerget luure- ja pommituslennukit (britid nimetasid neid army co-operation airplane-ideks)
mimg pikemas perspektiivis vaadati ka 2-mootorilise keskmise pommituslennuki järele.
eesti lennuväe arengukavad ei näinud sellist lennuit ettegi. Ja nüüd oleks äkki tulnud ära osta 25 sellist lennukit (mootorite arvu järgi otsustades oli 26. lennuk lihtsalt tagavaraosade komplekt).
See oleks pannud tohutu raha kinni täiesti tarbetu lennuki alla. Millele oleks veel tulnud hakata rakendust välja mõtlema. Samal ajal kõige hädalisemalt otsitud hävituslennukid ning luurelennukid ostmata...
Ja muuseas - 25 lennukit oleks olnud ka liiga suur kogu Eesti lennuväele...
"Spitfire" - ettekaotanute lennuk!Miks neid ei ostetud? Ohuhinnangud ja suhtumine olid valed, mis muud. See kes sa oled ja mida sa suudad, sõltub suuresti sellest kelleks sa ennast pead. Eesti juhtkond pidas ennast ette kaotanuks.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 6 külalist