Maalehe intervjuust emeriitprofessori Marju Lauristiniga, mis käsitles 25 aastat Eesti inimarengu aruannete ilmumist, jäi kõlama, et Eesti on vabaduseaastatel liikunud maailmas inimarengu poolest riikide hulgas väga kõrgele. Inimeste eluiga on pikenenud, vastsündinute surmad on vähenenud ja meie toidulaud on muutunud mitmekülgsemaks. Eestis on palju seda, mille üle rahuolu ja rõõmu tunda. Samas tõdeb Lauristin, et Eesti ühiskonda kummitab liigse mugavuse tõttu seisak ning et meil on kadunud see loomulik, üksteisest sõltuvuse ja ühiskondliku tööjaotusega kaasnev tunne, et oleme ühe terviku osad. “Kui käriseb ühest nurgast, siis tegelikult kõik käriseb.” Marju Lauristini murega võib nõustuda. Neid põhjuseid, miks asi nii on läinud, leidub kindlasti palju. Siinkohal toon ära mõned oma tähelepanekud.
Välismaal lugejatega kohtudes või ülikoolides esinedes on minult teinekord küsitud, kuidas eestlased emotsionaalselt ja psüühiliselt vastu peavad. On ju lühikese aja jooksul olnud Eestis üks reform teise otsa. Kõige sellega, mis läänes saavutati pärast sõda mitmekümne aasta jooksul, on pidanud eestlased väga ruttu hakkama saama. Toimetulemise paneksin eestlaste töökuse, leidlikkuse ning taas kätte võidetud vabadusest tuleneva optimismi arvele.
Lauristin ütleb, et üheksakümnendatel oli Eestis rohkem riski võtmise indu ja ühistunnet. Ekspeaprokurör Lavly Perling, kes praegu Ukrainas õigusriigi reforme nõustab, on jaganud minuga sealseid meeleolusid. Ilmneb üks erinevus Eestiga: meil oli 1991. aastal toeks väga tugev mälupilt. Oli teadmine ja ettekujutus oma riigist, selle institutsioonidest ja saavutustest, mis kandus vanavanemate kaudu edasi järgmistele põlvkondadele. Ukrainlastel see võimalus puudus, nemad peavad end justkui tühjast üles ehitama.
Eerik-Niiles Kross iseloomustas lapsepõlve saatnud riikliku järjepidevuse tunnet essees “Päts ja meie” (Postimees 6.02.2017). “Ma ei tea täpselt, mis hetkel jõudis Nõukogude Eestis üles kasvades mu teadvusse arusaam, et Eesti pole vaba. Igatahes umbes neljandas klassis moodustasime paari klassivennaga salaorganisatsiooni. --- Organisatsioonil oli ka nimi: PKP ehk President Konstantin Päts.” Kross jätkas: “Me ei teadnud Pätsust tegelikult suurt midagi, välja arvatud ühte: ta oli vaba Eesti president, meie vanemad pidasid tast lugu ja meie vaenlased panid ta vangi.”
Mõjutused Soome vahendusel
1997. aastal, kui Soomes ilmus kunagise KGB spiooni, ajalookirjaniku Oleg Gordijevski ja Inna Rogatchi raamat “Pime peegel”, oli võimalus endist polkovnikut usutleda. Gordijevski sõnum oli, et Kreml hakkab Eestit ja Euroopa Liitu lõhkuma, kasutades ära ka vana KGB kaadrit. Talle oli arusaadav, et eestlased ei usalda Venemaad, aga samas leidis Gordijevski, et kui mingi info tuleb Soome kaudu, siis võtavad eestlased seda tõsiselt.
Mõned aastad hiljem võiski näha, kuidas asjad käivad. 2003. aastal löödi n-ö ideaalpilt 1918.–1940. aastate Eesti Vabariigist üleöö puruks, kui eesti keeles ilmus Martti Turtola “President Konstantin Päts” (Tänapäev, 2003). Seda teost hakkasid Eesti meedias saatma lendlaused nagu “Päts oli kaastöötaja ja pettur”, “Päts ja Laidoner juhtisid riigi NSVLi rüppe” jne. Järgmisel aastal ilmus Magnus Ilmjärve väitekirja põhjal ilmunud raamat “Hääletu alistumine” ning selle põhjal läks ringlusse tees, et Eestil olnuks võimalus aastail 1939–1940 karjuda, aga toonane Eesti riik seda ei teinud.
2009. aastal võisime näha Eesti-vastase infosõja õisi juba Helsingis, kui ilmus minu ja kirjanik Sofi Oksaneni koostatud artiklikogumik “Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi”. Toonane Helsingi ülikooli dotsent, Putini-meelne aktivist Johan Bäckman korraldas laimu- ja vastukampaaniat.
2017. aastal Helsingis avatud hübriidsõjavastase keskuse teadusuuringute juht Hanna Smith on märkinud, et ühiskondi püütakse nõrgestada muu hulgas ajaloonarratiivi muutmise kaudu ning riigi iseseisvuse ja sõjasündmuste käsitlemise oskuste küsimärgi alla seadmisega.
Ega selles kõiges pole midagi väga uut. Pagulastaustaga kirjanikul ja arstil Enn Nõul on kodus eriline raamaturiiul, mida ta nimetab mürgikapiks. Riiuli sisu koosneb propagandakirjandusest ja sellest, mida saadeti nõukogude ajal pagulastele okupeeritud Eestist, eesmärgiga nõrgestada nende iseseisvustahet ja inimesi omavahel tülli ajada. Kirjanik ise eeldab, et nendes tekstides umbes üks kolmandik on täisvale, üks kolmandik poolvale ja üks kolmandik tõde. “Ma ei usu, et poliitiline vale eestlasi paguluses väga mõjutas,” on Nõu öelnud. Pagulaseestlased olid üsna umbusklikud.
Eestis oli tema sõnul muidugi keerulisem, sest siin tuli elada ja vajalikku tõde otsida. Olukord tõi pideva pinges- ja valveloleku, sest pidi hoolitsema, et tõde mitte vales kohas välja ütelda. Kuid vanem põlvkond hoidis unistust ja lootust oma riigist. Laulev revolutsioon omakorda näitas, et see lootus jäi alles ja püsis.
Ideaalpilt andis lootust
Psühhoterapeut ja publitsist Meelis Sütt on rääkinud, et rasketel aegadel annab ideaalpilt lootust, mobiliseerib ning ühendab inimesi. Alles Eesti Vabariigi taastamise järel hakkas selguma, et iseseisvuse ihalejatel on olnud erinevad ideaalid – kellel rohkem praktilised, kel enam idealistlikumad. Ideaalpildi mõranedes hakkab enamasti esile tulema meelehaavade valu, mis kõneleb taaskordsest ilmajäämise ohust – nii nagu kaotati kunagi ehtne Eesti Vabariik, on hirm kaotada ka idealiseeritud koduriiki. Psühhoanalüütilisest vaatenurgast näeb Sütt, et ideaalkujutluste näilisuse paljastumisel ohustab tundlikuma meelekavaga inimesi masendus või koguni psühhoos.
Soome organisatsiooni Piirideta Ajakirjanikud juht ja psühholoogilise sõja uurija Jarmo Mäkelä on omakorda öelnud, et kui ühiskonnas võtab maad egoism, kadedus, nartsissism ja nihilism, on see kõik toit infosõjale.
Ajaloolane Ago Raudsepp, kel hiljuti valmis doktoriväitekiri “Pääsemine ja häving. Demokraatia mõju Soome ja Eesti julgeolekule 1918–1948”, mäletab sügavat häbi, mida ta tundis Turtola ja Ilmjärve raamatute mõjul. Ta pidas loetut tõeseks ning talle tundus, et lapsepõlvekodust kaasa saadud ettekujutus Eesti Vabariigist on katki löödud. Alles siis, kui Raudsepp 2007. aastal Tartu ülikoolis ajalugu õppima asus, sai ta aru, et asjad pole nii lihtsad, nagu neis lugudes presenteeritakse. Et peab uurima ise veel juurde. Muide, Talvesõjast on kirjutatud 2000 raamatut ja isegi taanlased analüüsivad senini Saksa okupatsiooniga seonduvat. Ilmjärve ja Turtola narratiivid püüdsid tõestada, et nn Pätsi diktatuur oli avalöök Stalini diktatuurile. Ent Ago Raudsepp näitab, et nii Eesti kui ka Soome olid enne Teist maailmasõda jäänud üksi. Nõukogude okupatsioon Eestis polnud seotud Eesti demokraatia olukorraga. Natsid okupeerisid ilma vastupanuta ka Taani.
Õnneks hakkab Eesti ja Soome võrdlemine selles kontekstis, et mis Venemaa meist arvab, minevikku jääma. Isegi nüüd, raskel pandeemiaajal, on Soome ja Eesti säilitanud kõige paremad suhted. Olles ise aastaid kuulunud välisminister Pekka Haavisto sõpruskonda, mis sai alguse huvist tema suurepärase töö vastu rahuläbirääkijana sõjakolletes ja tema huvist Eesti ajaloo vastu, näen, et sellised võrdlused võivad küll esile kerkida, kuid külm sõda ei tule siiski tagasi.
Soomlastelt võiks muidugi õppida nende õnnelikkuse saladust. Nad oskavad oma keerulisest minevikust tõsta esile ajaloolisi majakaid, inimesi, kellele toetub rahva identiteet ja riiklikku jätkuvuse tunne. Ka sõjaeelsest Eestist leiab meile suuri eeskujusid piisavalt, kui võtta ainuüksi diplomaat Ernst Jaaksoni näide.
