Hea universaalne artikkel. Sobib nii siia, kui pandeemia teemase ja venekeelsete integreerimise omasse samuti.
Kui sisestada Venemaa uudistekanali RIA Novosti portaali otsisõna „Pfizer”, on ilmekalt näha, millise fooniga Vene meedia vaktsineerimist kajastab.
„Viis inimest suri pärast vaktsiini manustamist”, „Prantsusmaal teatati rohkem kui 130-st Pfizeri vaktsiini kõrvalmõjust”, „Iisraeli arst kurtis Pfizeri vaktsiini tüsistuste üle”, „Iirimaa teatab 80-st Pfizeri kõrvalmõjust”, „Euroopa Liit võttis otsuse Pfizeri vaktsiini turule laskmiseks vastu surve all”, „Norras 23 surnut”.
Tegemist on selgelt koordineeritud tegevusega. Need pealkirjad pärinevad kõigest viiepäevasest vahemikust. Andmed näitavad, et süstemaatiline propaganda on avaldanud Eestis selget mõju isegi meie haiglate töötajatele.
Süstemaatiline propaganda on avaldanud Eestis selget mõju isegi meie haiglate töötajatele.
Võiks eeldada, et raviasutuste töötajad näitavad selles vallas ülejäänud ühiskonnale eeskuju. Enamjaolt nii ongi.
„Siiani pole töötajad vaktsiinist keeldumisest teada andnud,” ütleb Eesti suurima raviasutuse, Põhja-Eesti regionaalhaigla infektsioonikontrolli talituse juhataja dr Mait Altmets.
„Tahtjaid on pigem rohkem, kui saame vaktsiini pakkuda,” kostab Ida-Tallinna keskhaigla turundusosakonna juht Inga Suder.
„Valmisolek vaktsineerimiseks on arstidel 100%,” ütleb Raplamaa haigla juht Pille Mukk.
Liikudes ida poole, muutub pilt järsult. Narva haiglas on vaktsiini saanud alla kolmandiku töötajaid. „Meil on vaktsineeritud 197 töötajat. Narva haiglas on 686 töötajat,” tõdeb haigla kommunikatsioonispetsialist Jevgenia Parv. Ida-Viru keskhaiglast (IVKH) teatatakse, et töötajatest on vaktsineeritud alla poole.
Ida-Viru torkab silma
Suundumust kinnitavad ka teised näitajad. Sotsiaalministeeriumi küsitlus näitas jaanuaris, et valmisolek end koroonaviiruse vastu süstida on eestlaste seas 67% ja teisest rahvusest elanike seas 52%.
Veel näitavad ministeeriumi andmed, et Ida-Virumaal on vaktsineeritud kõigest 0,89% rahvast, mis jääb ülejäänud Eestile selgelt alla.
„Ida-Virumaal on tõepoolest vaktsineerimistega hõlmatus kõige madalam Eestis ja haiglate endi hinnangul oodatust madalam,” tõdeb sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.
Järgneb Harjumaa 1,39%-ga. Näiteks Tartumaal on end vaktsineerida lasknud 2,74% elanikke.
„Peamiseks põhjuseks on keeldujatel kahtlused vaktsiini ohutuse üle,” tõdeb Narva haigla pressiesindaja, miks on seal 20. jaanuari seisuga avaldanud soovi end vaktsineerida ainult napilt üle neljandiku töötajaid.
„Kõige sagedamini vastatakse, et „soovitakse oodata”. On ka neid, kes pelgavad vaktsiini raskemate kõrvalmõjude avaldumist,” selgitab IVKH pressiesindaja Anna Medvedeva.
„Nimetatud probleem asub meediatarbimise vallas,” kostab kaitseväe akadeemia lektor ja vene infooperatsioonide ekspert Igor Kopõtin.
Venemaa propaganda murrab aknast ja uksest
Seda võib nimetada ka kaubandussõjaks, milles on Vene meedia olnud venekeelse elanikkonna mõjutamisel edukas kogu Ida-Euroopas. RIA Novosti artiklitega sarnaseid pealkirju võib leida peaaegu kõigis tuntumates Venemaa uudisteportaalides. Sääraseid uudiseid on jõudnud ka Eesti meediasse.
Näiteks avaldati 22. jaanuaril Elu24 terviserubriigis uudis, milles väideti, et USA naine hakkas Pfizeri COVID-19 vaktsiini tõttu kontrollimatult värisema. Lugu põhines kahtlastel väidetel ning selle algallikad olid Venemaa propagandakanal RT (endine Russia Today) ja sotsiaalmeedia. Praeguseks on artikkel Elu24-st eemaldatud.
Propagandameedia ei sea kahtluse alla vaktsineerimist üldiselt, vaid inimeste süstimist kõigega, mis ei ole Venemaa Sputnik V, millel Euroopa Liidus müügiluba pole. Vene meedia on nimelt jätnud mulje, et just näiteks Pfizeri vaktsiin on erakordselt ohtlik ja ettearvamatu.
Vene meedia on nimelt jätnud mulje, et just näiteks Pfizeri vaktsiin on erakordselt ohtlik ja ettearvamatu.
„Seoses sellega, et suur osa kesk- ja vanemaealisi venekeelseid elanike tarbib Venemaa riiklikku meediat, milles tehakse süstemaatiliselt Pfizeri vaktsiini maha ja kiidetakse Venemaal toodetud niinimetatud Sputniku vaktsiini, on selline käitumine venekeelsete inimeste poolt mõistetav,” selgitab Kopõtin.
„Arvestades Eesti venekeelse elanikkonna meediaharjumuste hargmaisust, tuleb tõdeda, et suurem osa Venemaal levinud koroonateemalisi narratiive on pääsenud ka Eesti kohalike venelaste inforuumi,” kinnitab ka rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht Dmitri Teperik.
Seda suundumust on hiljuti kirjeldanud ka Euroopa Liidu StratComi (idasuunalise strateegilise kommunikatsiooni rakkerühm) veebileht EUvsDisinfo.
Portaal märgib, et Venemaa propagandas kajastuv ei ole tihti otseste vale, vaid pooltõde.
Vaktsiinide kõrvalmõjusid ja nende manustamise järgseid surmi registreeritakse ning on alati registreeritud. See, kas surmad ja tüsistused on tegelikult ka vaktsiiniga seotud, on enamasti ebaselge, kuid see tõsiasi jääb propaganda- ja vandenõuteoreetilises meedias tähelepanuta.
Teperik tõdeb, et vaktsineerimist seostatakse tervisega ja seda tajutakse sügavalt isiklikuna. Tervisesse sekkumine tekitab tugevaid emotsioone.
„Emotsioonidega saab osavalt manipuleerida ja suuresti sellel väärinfo tootmise efektiivsus põhinebki,” selgitab ta. „Kusjuures toimub see kõik halvenenud tervise- ja majandusolukorras, mis idavirukatel on ju värskelt meeles.”
Skeptisism viis korruptsioonini
Kuid anomaaliaid leiab mujaltki kui Ida-Virumaalt. Näiteks Valga haiglas olla vaktsineerimises kahtlejaid nii palju, et selle juht Margus Ulst hakkas vaktsiine althõlma pakkuma Tartu Rotary klubi liikmetele, põhjustades selle korruptsioonimaigulise käitumisega suure skandaali.
Eesti Päevalehele täpsustab Ulst, et vaktsiini on praeguseks soovinud umbes 40% tema töötajaid. Selles arvestuses on see Eesti üks kehvemaid tulemusi.
Paljud haiglatöötajad on haigust juba põdenud
Haiglad, kus vaktsineerimine jääb 70% lähedale, on vaktsineerimise aktiivsusega rahul.
Kõik haiglate esindajad sõnavad kui ühest suust, et kõik, kes praeguseks pole end vaktsineerinud, ei liigitu veel keeldujate alla. Seega on lootust, et vaktsineerimise protsent raviasutustes veel kasvab.
„Me ei ole nõudnud kohe vaktsineerimisest keeldumise teatist, vaid võimaldanud mõtlemisaega ning pakkunud võimalust arstiga küsimusi arutada,” ütleb Lääne-Tallinna keskhaigla vanemarst-infektsionist dr Helen Müller.
Näiteks ootavad nii mõnedki kõhklejad, kuidas läheb kolleegidel, kes on juba süsti saanud.
„Arvan, et praktiline eeskuju on nakkav. Usutakse neid inimesi, keda isikutena usaldatakse. Eeskujud on väga tähtsad,” selgitab Rakvere haigla juhatuse esimees Ain Suurkaev. „Nii hakkas teise vaktsineerimisnädala lõpus jah-inimeste arv kasvama.”
Helen Mülle tõdeb, et nii mõnigi töötaja ootab enne vaktsineerimist, et kolleegid saaksid kätte mõlemad doosid. Samuti mõjutab protsente tõsiasi, et töötajad võivad minna keeldujana kirja, kui töötavad mitmes raviasutuses korraga.
Pealegi on mitmes haiglas olnud töötajate seas haiguspuhanguid ja personal võib loota loomulikul teel omandatud immuunsusele. Seda toovad vaktsiinist keeldumise põhjusena esile mitu haiglat. Siiski ei ole see põhjendus just kõige veenvam.
„COVID-19 haiguse läbipõdemine ei pruugi anda kaitset. Vaktsiini nappuse olukorral võib vaktsineerimist samas edasi lükata,” selgitab sotsiaalministeeriumi tervishoiuvõrgu juht Heli Paluste.
Lõuna-Eesti haigla juht Arvi Vask toob ühe põhjusena veel esile vastunäidustused. „Mingit vaktsineerimise põhimõttelist vastasust kollektiivis ei ole täheldanud,” kommenteerib ta raviasutuse 58% aktiivsust.
„Ma annaks enda doosi hea meelega neile, kes seda tahavad. Eesti valitsus pole näidanud, et vaktsiin oleks usaldusväärne,” näitab haiglajuht üht talle vene keeles laekunud vaktsiinist keeldumise kirja.
Kõige skeptilisemad haiglatöötajad on seega Ida-Virumaal, Harju- ja Valgamaal, mis on juhuslikult ka maakonnad, kus elab vene keelt emakeelena kõnelevaid inimesi kõige rohkem.
Kopõtin usub, et vaktsiinidest keeldumine arstide ja õdede seas näiteks Ida-Virumaal võib kanduda ka elanike hulka.
Mida teha?
„Ei ole sugugi lihtne vastata,” tunnistab Kopõtin. „See probleem on osa suuremast integratsiooniprobleemist, mida ei ole siiani Eesti riigis lahendatud.”
Sotsiaalministeeriumi meedianõunik Anna Tisler-Lavrentjev probleemi nii tõsiseks ei pea. Ta tõdeb, et tõepoolest Eestis elavad venekeelsed inimesed jälgivad Vene meediat, kuid tema hinnangul mitte tingimata koroonaviiruse teemadel.
See probleem on osa suuremast integratsiooniprobleemist, mida ei ole siiani Eesti riigis lahendatud.
Riigikantselei ja sotsiaalministeeriumi mulluse uuringu järgi nimetas viiendik venekeelset rahvast olulise allikana Eesti riigiasutuse lehti, näiteks terviseamet.ee või kriis.ee, samuti rahvusringhäälingut. Tisler-Lavrentjev rõhutab, et sama uuringu järgi peab Vene meediat oluliseks koroonainfo allikaks ainult 9%.
Ilmselt on venekeelse elanikkonna kokkupuude sellise infoga tähtsaim hoopis sotsiaalmeedias, mida nimetas oluliseks allikaks ligi kolmandik.
Igor Kopõtin arvab, et Eesti kanalite reitingud on venekeelsete elanike seas endiselt madalad.
„Kui alustame laiemalt elanikkonna teavitust, tuleb kindlasti ka Ida-Virumaal venekeelsele teavitusele rõhku panna,” ütleb Tisler-Lavrentjev.