Jagdeinsatz Baltikum

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Kasutaja avatar
istorik
Liige
Postitusi: 1042
Liitunud: 02 Mär, 2004 17:36
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Jagdeinsatz Baltikum

Postitus Postitas istorik »

Leidsin ühest kaasaegsest vene allikast sellise info:
oktoobris 1944 olevat Preisimaal organisatsiooni Jagdverband Ost poolt komplekteeritud Jagdeinsatz Baltikum, mille koosseisus oli (valdavalt lätlaste kõrval) ka 100 eestlasest koosnev diversiooniüksus. See olla moodustatud Saksamaale taganenud endistest leegionimeestest. Komandöriks untersturmführer G.Alupers, rühmaülemateks untersturmführer Raadma ja oberscharführer Piikel (või Pikkel). Tegevuspiirkonnaks Pihkva- Peipsi piirkond.
Siit ka küsimus: kas oskab keegi seda infot tõestada, täpsustada või ümber lükata? Kas selline üksus loodi vaid dokumentaalselt või eksisteeris ka praktiliselt?
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Kunnar »

See info vastab tõele küll, kuid minu teada ei tehtud seda üksust mitte oktoobris vaid märksa varem. Umbes juunis-juulis. Pirital olevat olnud isegi Jagdverbandi kool, mille ülemaks oli sakslane Schmiegel-Kolberg ja ülema asetäitjaks kapten Villem Raid. Jagdeinsatz Baltikumi ülemaks oli dr.Manfred Pechau. Kui ma ei eksi siis endine Einsatzkommando 2 ülem.
Eesti poisse teenis ka mujal Skorzeny üksustes. Tean, et võeti osa ka Tito vastasest operatsioonist Jugoslaavias.
Kuid igal juhul on tegemist valdkonnaga, mille kohta on väga-väga vähe infot. Seega on väga teretulnud kui keegi oskab veel midagi lisada.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Kui ma ei eksi, avaldati hiljaaegu vene sõjaajaloo kirjanduses pikem artiklisari kõikvõimalikest sarnastest saksa üksustest. Tasuks sealt otsida.
Olku :D
Kunnar
Liige
Postitusi: 56
Liitunud: 19 Apr, 2004 13:35
Asukoht: Eesti
Kontakt:

Postitus Postitas Kunnar »

Ehk saaks täpsema viite. Autor jms.

Tänan
Kunnar
benedict
Liige
Postitusi: 57
Liitunud: 06 Mär, 2004 22:58
Asukoht: IV
Kontakt:

võimalik Skorzenyga seotu eesti kirjanduses

Postitus Postitas benedict »

Skaneerisin lõigu järgnevast raamatust ning tegevus
toimub peale sõda vanglas - vist umbes 1946-47.
Võimalikku Skorzenyt puudutav osa on tumedalt.
Igatahes äraütlemata huvitav teema.

JAAN KROSS - KALLID KAASTEELISED - PIKK TEEKOND
lk 240-242
------------------------------------------------------------------
Omamoodi naiivsem, kuid teistpidi salapärasemgi juhtum
oli verinoor mees, kes aeg-ajalt viirastus mu läheduses,
harilikult selleks, et varustada ennast järjekordse pläruga,
mida ta iga päev hankis endale mult siiski mitte üle täpselt
arvel peetava kahe korra. Ta jutustas iseenda kohta
mitmesuguseid väga fantastilisi lugusid, mis püsisid siiski
otsipidi sel määral vees või udus, et lausvasturääkivustesse
need endaga kuskil ei sattunud. Väga kõhn, aga massiivse
peaga mees, omapärase sisemisest pingest hiilgava pilguga.
Ja nii sugestioonitahteline, nii innustunud jutuga, nagu
sõltuks ta saatus üleni sellest, kas teda usutakse või ei.
Mistõttu ma endastmõista hakkasin nende hulka, kes teda
meelsamini nimelt uskusid. Ma ei mäleta täpselt, aga
vististi tutvustas ta end esmalt kellegi teisena ja
siirdus oma tõelise (või vähemalt vahetatud) identiteedi
juurde alles teisel või kolmandal päeval. Sedamööda oli
ta kunagise Eesti armee suurtükiväe inspektori kolonel Leetsi
poeg. Ma pole kindel, kas ta jutustas seda mulle ise või
kuulsin alles hiljem, et kolonel oli üks Värska laagrist
Venemaale viidud Eesti ohvitseridest, see tähendab üks
neist, kes pidid moodustama meie pisikese Katõni ja kes
elasid selle üle, nii et ma temaga tema elu lõpu eel,
muuseas kui äärmiselt soliidse inimesega, isegi veel
tutvuda jõudsin.
Aga noorhärra rääkis mulle ülimalt fantastilisi asju.
Tema ema pidi vist olema poolatar või venelanna (mis
ju on hõlpsasti võimalik- igatahes valdas ta eeskujulikult
vene ja vist ka poola keelt) ja ta pidi olema saanud
peamiselt koduse kasvatuse. Aga ühtlasi uskumatult vara
alustanud reisimist -ja sealsamas ka seiklemist mööda
Euroopat. Igatahes oli ta oma jutu järgi juba tollal viibinud
mitmeis enam-vähem salajastes teenistuslikes ülesannetes
Soomes, Rootsis, Saksamaal. Mulle tundub, et ka Itaalias.
Ja seal nimelt mingeil salapärastel asjaoludel, mis, kui
ma tema jutustust aastaid hiljem meenutama hakkasin,
meenutasid mulle, võtke või jätke, mõtte: kas ei tahtnud
ta anda mulle mõista, et ta oli võtnud 1943-ndal aastal
Apenniinides osa Mussolini vabastamisest...?
Ta tundus
ju olevat selleks kaugelt liiga noor. Aga teiselt poolt,
kui võtta arvesse, et suusahüppe treening peaks, hirmutunde
suhtelise puudumise tõttu, algama, nagu asjatund¬jad väidavad,
kuskil umbes 10-aastases eas või koguni veel vara¬semast ajast,
siis - miks ka mitte?
Igatahes tundus mulle, et kui ta juhtub mulle edaspidi, ra-
hulikemais oludes teele, on tal vähemalt, muutku oma identsust
kui palju tahes, üks peaaegu mahasalgamatu tunnus. Ta peaks ju,
pagan võtaks, põletama otsast oma käe, et vabaneda igavesti tema
külge jäävast tunnusest: tal ei olnud paremat, jah, vist nimelt
paremat pöialt. Muuseas tundus, et see defekt oli õieti enesevigastus
ja sellisena küllalt värske. See polnud nähtavasti
veel paranenud. Ma ei mäleta, kas meil oli sellest ka juttu, ja
igatahes ei üllata mind, kui oleks olnud ja kui ta oleks mulle
oma tungi¬val moel selgesõnaliselt vastanud:
"Jah. Ma raiusin selle maha. Et mind ei saaks Nõukogude armeesse
mobiliseerida." Sest tõtt-ütelda ei olnud see ju nii väga kaugel
sellestsamast, mida ma ise olin mõne aasta eest oma kre-
tinismiravikuuridega praktiseerinud. Mulle tundus isegi, et
mu pisut salapärase kaasvangi meetod oli oma otsemeelsusega im¬
posantsem.
Muuseas, aastaid hiljem, vahest kolmkümmendki aastat hil¬jem
on Ülo Kaevats jutustanud mulle tema poolt kuskil Kesk-Siberis
kohatud eestlasest, kes tema jutustuse järgi jättis mulle mulje,
et tegemist võiks olla sellesama nii-öelda kolonel Leetsi
pojaga (kui see ikkagi oli tema), keda mina olin kunagi Lening¬
radis kohanud. Ainult et identifikatsioon oli ikkagi kõike muud
kui täielik. Sest pöial võis sel salapärasel ja fantastilisel
mehel ju puududa või ka mitte. Igatahes ei suutnud Ülo Kaevats
mulle kinnitada, et ta oli mehe pöidla puudumist tähele pannud
[/b]
Arensburger
Moderaator
Postitusi: 617
Liitunud: 25 Veebr, 2004 19:41
Kontakt:

Postitus Postitas Arensburger »

Kunnar kirjutas:......Eesti poisse teenis ka mujal Skorzeny üksustes. Tean, et võeti osa ka Tito vastasest operatsioonist Jugoslaavias.
Kuid igal juhul on tegemist valdkonnaga, mille kohta on väga-väga vähe infot. Seega on väga teretulnud kui keegi oskab veel midagi lisada.
See on jah üsnagi uskumatu teema. Kuid olen ka ise kuulnud veterani ütlemas, et: "vahepeal käisin Jugoslaavias Titot püüdmas". Siis tekib küll mõte, et mida sa mees jahud - kes sind siit Narva rindelt 20. diviisist kutsus Jugoslaaviasse ja veel Titot ennast püüdma. Olen seda teemat kogu aeg kõrva taga hoidnud ja üks versioon ikka on ka, millist teed pidi eesti mehed sellistesse ettevõtmistesse kaasa lööma sattusid.

Nimelt saadeti eestlasi SS alljuhtide kooli Laibach-is(Unterführer Schule Laibach) (tänane Ljubljana)

Pilt

Pilt

Pilt

Ülaltoodud on kirjad eestlasest grenaderi F. Sule poolt saadetud kodustele Eestisse Laibachist(6/SS W-U S Laibach). Laibach oli aga mitte ainult üks kool, vaid ka suurem formeerimise ja treeningkeskus. Umbes sarnane eestlastele tuntud Heidelagriga. Näiteks 1943.a. lõpus formeeriti seal 16.SS-Panzergrenadier-Division "Reichsführer SS".
Mitte kaugel Laibachist asus aga üks teine oluline kool - Luftwaffe Fallschirm-Schule Nr.3 Madanrushka-Banja, Yugoslavia. See oli üheks peamiseks treeningkeskuseks ka SS-Fallshirmjäger-Bataillon 500-le. 25. mail 1944 üritas SS-Fallshirmjäger-Bataillon 500, operatsiooni Rösselsprung käigus, ära tuua (või kaasaegses keeles nn. kidnäpata) partisanide liidrit Titot ennast. Langevarjurid läksid talle tema peakorterisse külla. Operatsioon oleks peaaegu õnnestunud. Haavata saanud Tito sai napilt plehku panna. Tagasi tulles tuli Fallshirmjägeritel pidada partisanidega tõsiseid lahinguid. 7. SS-Freiwilligen-Gebirgs Division Prinz Eugen tuli appi ja päästis nad partisanide käest välja. Peale operatsiooni toodi SS-Fallshirmjäger-Bataillon 500 puhkuseks ja täienduseks Laibachi.
On kõige tõenäolisem, et eeslased sattusid Jugoslaavia lahingutesse just selle Laibachi kooli kaudu. Teada on, et Skorzeny käis oma üksusesse värbamas vabatahtlikke. Võis olla vabatahtlikke. Teiseks oli SS-Fallshirmjäger-Bataillon 500 ikkagi teatud määral trahviüksus. Ja nagu eelpool näidatud kirjast nähtub, ei olnud kõik eestlased koolis sugugi eeskujulikud õppurid.
Eestlasi on sellest koolist läbi käinud päris mitmed lennud. Näiteks Verner Pootsmann ütleb oma mälestustes, et peale Laibachi kooli suunati teda Neuhammerisse. Sinna jõudis ta aga täpselt Neuhammeri kaitselahingute ajaks ja kohe tuli nn. alarmrügemendi koosseisus rindele asuda.
Kasutaja avatar
nublu
Liige
Postitusi: 926
Liitunud: 16 Dets, 2003 19:25
Kontakt:

Postitus Postitas nublu »

Tundub, et ostsin just sama allika, millest antud teema algas :wink:

Mainin siis ära, mis raamatust oma infi ammutan - keegi M Ju Krõssin (ilmselt psedonüüm) ja pealkirjaks Bribaltika mezhdu Stalinõm i Gitlerom.

Ostsin peamiselt lisade pärast, kus oli väga palju infi Baltimaade rahvuslikest üksustest saksa sõjaväes. Raamatu enda sisu ja tooni võite hinnata autori pseudonüümi järgi :roll:

Niisiis - Jagdverband "Ost", selle ülemaks oli keegi Obersturmführer Hadrian von Felckerzam (ärge väge pekske, kui nimedega vähe mööda panen, vene keelest tagasi "tõlgitud" "saksa tähestikku"), kes oli samal ajal Jagdverband Skorzeny staabiülemaks. Staap asus Ida-Preisimaal Hohensalza (või Hohensaltz) linnas (praegune Poolamaa). Sellele allus kaks kommandot - Jagdeinsatz Baltikum ning Jagdeinsatz Russland.

Jagdeinsatz Baltikumi ülemaks oli siis juba see varem mainitud Sturmbannführer Manfred Pechau, tema staabi Ia oli Untersturmführer Schmidt. Jagdeinsatz Baltikumi alluvuses oli omakorda Eesti ning Läti staabid. Kuigi ka Leedu oleks pidanud teoreetiliselt sellele staabile alluma, oma staapi neil ei olnud. Ilmsel Leedu oma SS üksuste puudumise tõttu.

Eesti staabi ülemaks oli Standartenführer Tuuling. Raamatus on ekslikult toodud nimekujuks Puling, aga auastet arvestades ei saanud selleks olla keegi teine, kui endine 20. diviisi rügemendiülem Juhan Tuuling, kes peale Narva jõelt taganemist viidi "ülendamisega" rügemendiülema kohalt korpuse staapi ning sealt siis mingi aja möödumisel maandus seal Jagdverbandis.

Nagu mina aru sain - mingeid kindlakoosseisulisi väeosasi staapidele ei allunud. Pigem oli tegu väljaõppesüsteemiga, kus diversante treeniti. On mainitud mitmet lätlastega mehitatud gruppi ning siis ühte eestlastega mehitatud gruppi.

Eestlaste gruppi on nimetatud diversantide kompaniiks, mis saabus Hohensaltz'i (või Hohensalza) linna oktoobris 1944. Kompanii ülemaks oli Gustav Alupere (raamatus on nimi kirjutatud nii, et võib lugeda välja ka Alupers, aga eesti keele rääkijale tundub esimene nimekuju loomulikum), kes oli varem teeninud Wiking'is (ilmselt siis pataljon Narwa mees), kahe rühma ülemateks olid Uscha Raadma ja Oscha Pikel (mina eeldaks, et tegelikult Pihel, kuna teksti järgi olid mõlemad eestlased), kes tulid 20. diviisist.

Kompanii tegevuspiirkonnaks oli määratud Peipsi järve - Petseri - Tervete kolmnurk, kas nad aga sinna saadeti - see tekstist ei selgu.

Minu jaoks oli see leid huvitav eelkõige selle poolest, et olen lugenud veidi hilisemast Tuulingu organiseerimistööst samalaadse eesti üksuse loomiseks 1945 Taanis. (Ühe eestlase mälestused, mis täiesti juhuslikult Internetis ette jäid, kes ennast sinna värvata lasi ning elas pärast sõda Taanis. Kuna üksus tegudeni ei jõudnud.)

Nii et ootaks aga igasugust lisainfi antud teemal. Nagu ka ühes teises teemas mainitud Saarseni pataljonist :wink:
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Krõssini raamatust on ümberjutustav retsensioon Akadeemias nr 2/2005 Heino Arumäelt.
Reppin
Liige
Postitusi: 226
Liitunud: 08 Juun, 2005 14:23
Kontakt:

Jagdverband Ost

Postitus Postitas Reppin »

SS Jagdverbandi värvati neli radisti SS Grenadier Regiment 46 -st. Värbajateks olid Saarva, Ülo ja Pärno Oss (nimi ilmselt Oskar).

/.../ Päev enne meie ärasõitu Saksamaale 6. oktoobril 1944 tulid meie juurde 2 SS eestlasest seersanti Saksamaalt - Saarva, Ülo ja Pärno Oss -, kes küsisid meie patülilt, palju on pataljonis radiste, pärast mõlemad seersandid kutsusid meid nelja radisti ja panid meile ette asuda 502. jäägripataljoni,kust mõne aja pärast oleks võimalik pääseda Eestisse. Nõustusime selle ettepanekuga ja sõitsime koos seersantidega järgmisel päeval Liibavi (Liepaja) linna.
Liibavis elati leitnant Alupere korteris 10. oktoobrini, mil sõideti koos (3 radisti, 2 seersanti ja ltn. Alupere) Danzigisse/.../

Info pärit:

TEKKEL, Edmund, August, s. 10.10.24 Valgamaa Helme v. Matsi t., 8 kl., tööline, arr. 23.05.45 Tõrva, Veski 22, trib. 31.08.45 §58-1a, 10+5. Saksa sõjavägi. [ar 26605]
Viimati muutis Reppin, 03 Okt, 2005 15:32, muudetud 1 kord kokku.
MOrav
Liige
Postitusi: 2150
Liitunud: 28 Dets, 2004 20:45
Kontakt:

Postitus Postitas MOrav »

Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 11 külalist