ELU LOOD
- kaevurmati
- Liige
- Postitusi: 167
- Liitunud: 26 Mai, 2008 19:15
- Asukoht: Saaremaa
- Kontakt:
Re: elu
Kas Gert Helbemäe on tõesti sellel teemal kirjutanud või ajad ehk Herbert Lindmäega segi?gnadenlose kirjutas:Pakkus küll ja loetud kah. Samas oleks Valga- või Võrumaa kohta veel huvitavam lugeda midagi mahukamat, nagu näiteks Helbemäe sari.istorik kirjutas: Ilmselt pakuks nende lugude huvilistele head lugemismaterjali ka hiljaaegu näppu jäänud trükis Arved Duvin "Teise maailmasõja aegadel Valgamaal" Valga 2008.
[url=http://www.hot.ee/emulaator][img]http://www.hot.ee/emulaator/toetan3.gif[/img][/url]
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
Summeri pirisemisel on metsavennal aega hüpata laskepessa ja oodata mis sünnib - kas tegemist on inimese, looma või linnuga, või hoopis UFO-ga kirsavoi saabastes, automaat kaelas. Viimasel juhul kohe tuli peale.
- gnadenlose
- Liige
- Postitusi: 2160
- Liitunud: 02 Mär, 2004 13:18
- Asukoht: Kilulinn/Kardulavabariik
- Kontakt:
Re: elu
Vaatasin järlgi ja muidugi ajasin Lindmäega segiShiim kirjutas:Kas Gert Helbemäe on tõesti sellel teemal kirjutanud või ajad ehk Herbert Lindmäega segi?gnadenlose kirjutas:Pakkus küll ja loetud kah. Samas oleks Valga- või Võrumaa kohta veel huvitavam lugeda midagi mahukamat, nagu näiteks Helbemäe sari.istorik kirjutas: Ilmselt pakuks nende lugude huvilistele head lugemismaterjali ka hiljaaegu näppu jäänud trükis Arved Duvin "Teise maailmasõja aegadel Valgamaal" Valga 2008.
Гив Ми Мани
MINU LUGU
August 1944. Mäletan et sakslased olid ärevuses ,Laura poolt kuuldus laskmine ja pommide ragin .Sakslased olid juba hobused vankrite ette rakendanud ja olid valmis lahkuma kuid rinne pidas veel vastu. Ühel päeval kukkus küla idaserva vana hävitaja alla .Käisin ka kohapeal vaatamas .Lennuk oli pilbasteks (üks poolik lennuki teeb on ka VAKi muuseumis) ja alumiiniumi juppe oli terve ümbruskond täis . Tsiistrest pärilt sepp vedas sealt minema mitmeid vankri
koormaid juppe. Veel nädal peale allakukkumist käisime kohapeal ja kaks põlenud lendurit vedelesid ikka veel maas. Üks talumees leidis veel seal kuulipilduja,rääkis et valas parafiini täis ,õlitas sisse ja pidavat 100 a. säilima kuid nädal hiljem katkes Vungi vabrikus rihm kus ta sai sellega vastu pead ja läinud ta oligi .Ja läks mõõda alles nädal kui naad uuesti varustuse vankritele laadisid ja taganesid .Enne lahkumist tulid külla raisakotkad ,need kellel kettidega kull rinnal ja käskisid kolme tunni jooksul külast lahkuda. Me ei jõudnud kuigi kaugele , Põrste külla
kus veetsime ööd . Naabertalus Uibokannu juures lasid sakslaed aegajalt õhupalli üles. Õhupallis oli kolm meest kes tegid vaatlusi ja suunasid kahurite tuld .Ühel päeval kui õhupall üles lasti avati selle pihta maruline kahurite
tuli .Õhupallis olevad sakslased ,mäletan maandusid langevarjudega Auto millelt õhupall üles lasti pani punuma ,ribadeks lastud õhupall taga nagu tuulelohe. Ühel päeval Öösel tulid sakslased ja võtsid mõned kaasa kaevikuid eesliinile kaevama. Kuid tuli mingi lahing ja kaevajad pääsesid põgenema .Põrste külast läksime Uue -Saalusesse kus elasime rinde üle ja olime kohal nädal aega. Koju tulles jäeti meile aida ja kuuriruum kus pidime elama . Majas oli vene staap . Mäletan ,et värava ette asetati endasuurune Staalini portree ja ka Leenini portree Staap oli meie majas u kaks nädalat ja naabermajas oli ambulants ,tavaline ,kuid haigla asus Kukla külas . Sealne metsaalune peaks olema maetuid laipu täis. Koju tulles oli maja alles kuid kõik uksed olid eest võetud ja kaevikutele peale katmiseks ära kasutatud .Ühe maja juures seisis saksa tank , mis peale sõda juppeks lõigati ja juppidena ära viidi ,samuti oli Laura poolt tuleval teel veel vene tank mis ka korda tehti ja Laura poole tagasi sõitis Ümberingi vedeles laskemoon ja ka relvi .Vanaisa viskas kõik kaevikusse ja seal on need tänapäevani .Üritasime ka ise mitu korda tanke uudistamas ,käija kuid ümberringi olid vene sõdurid kes meil tee sulgesid. Ühel päeval pandi Laura jõele üles telk ja toodi sisse saksa vangid kes jões pestes pidid ennast kasima. Muidugi ei olnud telgis mingisugust kütet .Hiljem viidi vangid edasi Laura poole. 1948.a hakati vene sõdureid ümber matma Luhamaa surnuaeda.
Leimani mäe otsa oli maetud vene kapten kellel oli ainukesena puu kirst , teistel
polnud midagi . Maeti puukirstudega , minu arvamust mööda oli kirstus
rohkem kive kui muud ,luid .Lehk oli tunda juba kaugelt .Ka minu maja juurde
maeti kolm punaväelast ,üks oli naisterahvas . Kindlasti ei kaevatud vahesurnuaedadest paljusi välja vaid võeti ristidelt nende nimed vaid .
1952 aastal võeti mind aega teenima .Olin Sevastopolis .Tolajal ei olnud
kohalikul rahval ültse Breznevist aimu .Teenisin rannakaitse patareis . Meie
ülem oli nõugogude liidu kangelane Glosman kes oli omaette huvitav mees ,juba nimi oli kahtlane. Räägiti ,et sõjaajal isegi oma ülemuse maha lasknud.
Rahvastevahel ei olnud mindisugust vaenu .Kõik ohvitserid olid sõjaskäinud mehed ja kord oli kõva .Üks korrapidaja sai seitse päeva kartsa ,et seitse seemne koort oli
kasarmus maas.
August 1944. Mäletan et sakslased olid ärevuses ,Laura poolt kuuldus laskmine ja pommide ragin .Sakslased olid juba hobused vankrite ette rakendanud ja olid valmis lahkuma kuid rinne pidas veel vastu. Ühel päeval kukkus küla idaserva vana hävitaja alla .Käisin ka kohapeal vaatamas .Lennuk oli pilbasteks (üks poolik lennuki teeb on ka VAKi muuseumis) ja alumiiniumi juppe oli terve ümbruskond täis . Tsiistrest pärilt sepp vedas sealt minema mitmeid vankri
koormaid juppe. Veel nädal peale allakukkumist käisime kohapeal ja kaks põlenud lendurit vedelesid ikka veel maas. Üks talumees leidis veel seal kuulipilduja,rääkis et valas parafiini täis ,õlitas sisse ja pidavat 100 a. säilima kuid nädal hiljem katkes Vungi vabrikus rihm kus ta sai sellega vastu pead ja läinud ta oligi .Ja läks mõõda alles nädal kui naad uuesti varustuse vankritele laadisid ja taganesid .Enne lahkumist tulid külla raisakotkad ,need kellel kettidega kull rinnal ja käskisid kolme tunni jooksul külast lahkuda. Me ei jõudnud kuigi kaugele , Põrste külla
kus veetsime ööd . Naabertalus Uibokannu juures lasid sakslaed aegajalt õhupalli üles. Õhupallis oli kolm meest kes tegid vaatlusi ja suunasid kahurite tuld .Ühel päeval kui õhupall üles lasti avati selle pihta maruline kahurite
tuli .Õhupallis olevad sakslased ,mäletan maandusid langevarjudega Auto millelt õhupall üles lasti pani punuma ,ribadeks lastud õhupall taga nagu tuulelohe. Ühel päeval Öösel tulid sakslased ja võtsid mõned kaasa kaevikuid eesliinile kaevama. Kuid tuli mingi lahing ja kaevajad pääsesid põgenema .Põrste külast läksime Uue -Saalusesse kus elasime rinde üle ja olime kohal nädal aega. Koju tulles jäeti meile aida ja kuuriruum kus pidime elama . Majas oli vene staap . Mäletan ,et värava ette asetati endasuurune Staalini portree ja ka Leenini portree Staap oli meie majas u kaks nädalat ja naabermajas oli ambulants ,tavaline ,kuid haigla asus Kukla külas . Sealne metsaalune peaks olema maetuid laipu täis. Koju tulles oli maja alles kuid kõik uksed olid eest võetud ja kaevikutele peale katmiseks ära kasutatud .Ühe maja juures seisis saksa tank , mis peale sõda juppeks lõigati ja juppidena ära viidi ,samuti oli Laura poolt tuleval teel veel vene tank mis ka korda tehti ja Laura poole tagasi sõitis Ümberingi vedeles laskemoon ja ka relvi .Vanaisa viskas kõik kaevikusse ja seal on need tänapäevani .Üritasime ka ise mitu korda tanke uudistamas ,käija kuid ümberringi olid vene sõdurid kes meil tee sulgesid. Ühel päeval pandi Laura jõele üles telk ja toodi sisse saksa vangid kes jões pestes pidid ennast kasima. Muidugi ei olnud telgis mingisugust kütet .Hiljem viidi vangid edasi Laura poole. 1948.a hakati vene sõdureid ümber matma Luhamaa surnuaeda.
Leimani mäe otsa oli maetud vene kapten kellel oli ainukesena puu kirst , teistel
polnud midagi . Maeti puukirstudega , minu arvamust mööda oli kirstus
rohkem kive kui muud ,luid .Lehk oli tunda juba kaugelt .Ka minu maja juurde
maeti kolm punaväelast ,üks oli naisterahvas . Kindlasti ei kaevatud vahesurnuaedadest paljusi välja vaid võeti ristidelt nende nimed vaid .
1952 aastal võeti mind aega teenima .Olin Sevastopolis .Tolajal ei olnud
kohalikul rahval ültse Breznevist aimu .Teenisin rannakaitse patareis . Meie
ülem oli nõugogude liidu kangelane Glosman kes oli omaette huvitav mees ,juba nimi oli kahtlane. Räägiti ,et sõjaajal isegi oma ülemuse maha lasknud.
Rahvastevahel ei olnud mindisugust vaenu .Kõik ohvitserid olid sõjaskäinud mehed ja kord oli kõva .Üks korrapidaja sai seitse päeva kartsa ,et seitse seemne koort oli
kasarmus maas.
DEMINEERIJANA KRIVASOOS
Mind värvati sõjaväkke 1952 aastal .Suurem osa minu 3,5 aastasest teenistusest
möödus demineerijana, puhastades erinevaid miinivälju ja lahingukohti. Esimesed
paar aastat möödus krivasoos. Mäletamistmööda oli meil rahvuslik väeosa
kus teenisid enamasti Eestlased .Kõige hullem oli olukord varustusega, meil ei olnud
isegi metalliotsijaid ,põhiline otsimine käis (zuubiga ??) arvatavasti otsimis-
varras .Meie tegime mingi lõhkekeha asukoha kindlaks ja pärast tuli demineerimis
rühm kes siis lõhkekeha kahjutuks tegi . Tihtipeale aga seda demineerimisrühma
ei tulnud ja lõhkekehad jäidki sinna vedelema kuni tänapäevani , tihti aga kästi
meil kellel ei olnud õhkimse alal väljaõpet leitud lõhkekehad ka kahjutuks teha.
Paljud aga ei saanud sellega hakkama ja naad ei tulnudki tagasi. Soos hakkas mängima
ka loodus -polnud kuhugi varjuda ,ümberringi oli vesi ja soo ,vaid mõned vett täis
mürsuaugud kuhu sai varjuda
Kõige hullem oli otsida võsas ,kuna sõjast oli möödas juba kaheksa aastat mattusid
kunagised lahinguväljad võsa alla .Oli palju tegemist ja nõudis aega kui said mingi
piirkonna ,,läbi kammitud,, Samuti hämmastas mind inimskeletide rohkus , pealuid
oli rohkem kui põllupeal kive . Muidugi enamus luid ,inimesi oli metsloomade
poolt laiali kantud. Ümberringi vesi haises , vaatad mõnes kohas oli alles jäänud
isegi suremise poos. Nõnda suuri lahinguid kui -Sinimägedes polnud kuskil. Kõikjal
vedeles äralastud lahingutehnika . Meid saadeti pühapäeviti vanarauda kokku koguma
Mina silmasin selle aja jooksul vähemalt 20 tankikorjust ,loomulikult võis neid
olla rohkemgi kuid noor mets ja võsa ,mis oli juba endast kõrgem segas vaatevälja.
Miinivälju oli seal palju ja tihti kohtasime olukorda kus miiniväil oli üle mineeritud
-panid sakslased oma värgi paika ja pärast venelased omakorda. Paljud meie noored
poisid jätsid oma elu miiniväljadel ,Paks võsa piisab ühest traadist ja lähed .Vene
miinid olid tavaliselt puust kastikesed selleks ajaks kutud kuid saksa omad olid täiesti
korras nagu just vabrikust välja lastud. Üks meie poiss kes miiniväljal oma elu kaotas
maeti kohalikku surnuaeda . Topiti tinast (plekiga üle löödud) kirstu ja maeti maha kuna
sõjaväel ei olevat raha kirstu transpordiks. Ise me arvasime ,et lihtsalt ei tahetud vanematele
üle anda , sest polnud mida anda. Meil sõitsid isegi masinad miinidele .Talvel
oli vaja metsast puid tuua ja transportida väeossa , üks selline puuveomasin sattus
ka miiniotsa ja kaks poissi hukkus. Olen kindel ,et väga paljud luukered on siiani seal sambla
all ja keegi ei hakkanud neid kokku korjama. Meie väeosa asus demineerimiskohast
kuue kilomeetri kaugusel ja see teekond tuli päevajooksul ette võtta mitmeid kordi.
Oli meie rühmas ka üks Vastseliina poiss- Pant kes jäi käest ilma . Peale lõhkamist
läks ta kontrollima kuid süütenöör oli ära kustunud ja kui ta hakkas vardaga kontrollima käis
plahvatus. Meil oli selline kord ,et lõhkekeha ei tohtinud välja kaevata vaid laeng juurde ja
õhku lasta . Soos oli ka palkteed ja ümberringi põhjatu soo. Tavaliselt veeti moona ja muud
rindele vajalikku kraami mööda neid teid hobuveokitega ja kui üks hobune komistas siis terve
voor läks laukasse. Soos nägimeka mõne masina juppe veel soost välja urvitamas kuni lõpuks
maa enda alla matis.
Mäletan , et väeosa liikumisega Sinimägede alt -Krivasoole oli palju tegemist .Paljud
masinad jäid sisse ja jalksi liikusime u60 km. Ja pori ronis vägisi üle kirsaääre sisse.
Tihtipeale jäi terve voor sisse ja rivi muutus aina pikemaks kuni tulid traktorid neid tõmbama.
Pärast Krivasood saadeti meid Staraja -Russa alla kus olid ka suured sood . Igal hommikul
loeti rivistusel ette ,et kaevata ei tohi kuid paljud ikkagi uudishimust kaevasid välja.
Poisid leidsid peale lahingumoona kõike -labidaid ,kirkaid ja muud varustust. Peagi lõppes
minu teenistusaeg ja tuli jalge alla võtta kojutee
Mind värvati sõjaväkke 1952 aastal .Suurem osa minu 3,5 aastasest teenistusest
möödus demineerijana, puhastades erinevaid miinivälju ja lahingukohti. Esimesed
paar aastat möödus krivasoos. Mäletamistmööda oli meil rahvuslik väeosa
kus teenisid enamasti Eestlased .Kõige hullem oli olukord varustusega, meil ei olnud
isegi metalliotsijaid ,põhiline otsimine käis (zuubiga ??) arvatavasti otsimis-
varras .Meie tegime mingi lõhkekeha asukoha kindlaks ja pärast tuli demineerimis
rühm kes siis lõhkekeha kahjutuks tegi . Tihtipeale aga seda demineerimisrühma
ei tulnud ja lõhkekehad jäidki sinna vedelema kuni tänapäevani , tihti aga kästi
meil kellel ei olnud õhkimse alal väljaõpet leitud lõhkekehad ka kahjutuks teha.
Paljud aga ei saanud sellega hakkama ja naad ei tulnudki tagasi. Soos hakkas mängima
ka loodus -polnud kuhugi varjuda ,ümberringi oli vesi ja soo ,vaid mõned vett täis
mürsuaugud kuhu sai varjuda
Kõige hullem oli otsida võsas ,kuna sõjast oli möödas juba kaheksa aastat mattusid
kunagised lahinguväljad võsa alla .Oli palju tegemist ja nõudis aega kui said mingi
piirkonna ,,läbi kammitud,, Samuti hämmastas mind inimskeletide rohkus , pealuid
oli rohkem kui põllupeal kive . Muidugi enamus luid ,inimesi oli metsloomade
poolt laiali kantud. Ümberringi vesi haises , vaatad mõnes kohas oli alles jäänud
isegi suremise poos. Nõnda suuri lahinguid kui -Sinimägedes polnud kuskil. Kõikjal
vedeles äralastud lahingutehnika . Meid saadeti pühapäeviti vanarauda kokku koguma
Mina silmasin selle aja jooksul vähemalt 20 tankikorjust ,loomulikult võis neid
olla rohkemgi kuid noor mets ja võsa ,mis oli juba endast kõrgem segas vaatevälja.
Miinivälju oli seal palju ja tihti kohtasime olukorda kus miiniväil oli üle mineeritud
-panid sakslased oma värgi paika ja pärast venelased omakorda. Paljud meie noored
poisid jätsid oma elu miiniväljadel ,Paks võsa piisab ühest traadist ja lähed .Vene
miinid olid tavaliselt puust kastikesed selleks ajaks kutud kuid saksa omad olid täiesti
korras nagu just vabrikust välja lastud. Üks meie poiss kes miiniväljal oma elu kaotas
maeti kohalikku surnuaeda . Topiti tinast (plekiga üle löödud) kirstu ja maeti maha kuna
sõjaväel ei olevat raha kirstu transpordiks. Ise me arvasime ,et lihtsalt ei tahetud vanematele
üle anda , sest polnud mida anda. Meil sõitsid isegi masinad miinidele .Talvel
oli vaja metsast puid tuua ja transportida väeossa , üks selline puuveomasin sattus
ka miiniotsa ja kaks poissi hukkus. Olen kindel ,et väga paljud luukered on siiani seal sambla
all ja keegi ei hakkanud neid kokku korjama. Meie väeosa asus demineerimiskohast
kuue kilomeetri kaugusel ja see teekond tuli päevajooksul ette võtta mitmeid kordi.
Oli meie rühmas ka üks Vastseliina poiss- Pant kes jäi käest ilma . Peale lõhkamist
läks ta kontrollima kuid süütenöör oli ära kustunud ja kui ta hakkas vardaga kontrollima käis
plahvatus. Meil oli selline kord ,et lõhkekeha ei tohtinud välja kaevata vaid laeng juurde ja
õhku lasta . Soos oli ka palkteed ja ümberringi põhjatu soo. Tavaliselt veeti moona ja muud
rindele vajalikku kraami mööda neid teid hobuveokitega ja kui üks hobune komistas siis terve
voor läks laukasse. Soos nägimeka mõne masina juppe veel soost välja urvitamas kuni lõpuks
maa enda alla matis.
Mäletan , et väeosa liikumisega Sinimägede alt -Krivasoole oli palju tegemist .Paljud
masinad jäid sisse ja jalksi liikusime u60 km. Ja pori ronis vägisi üle kirsaääre sisse.
Tihtipeale jäi terve voor sisse ja rivi muutus aina pikemaks kuni tulid traktorid neid tõmbama.
Pärast Krivasood saadeti meid Staraja -Russa alla kus olid ka suured sood . Igal hommikul
loeti rivistusel ette ,et kaevata ei tohi kuid paljud ikkagi uudishimust kaevasid välja.
Poisid leidsid peale lahingumoona kõike -labidaid ,kirkaid ja muud varustust. Peagi lõppes
minu teenistusaeg ja tuli jalge alla võtta kojutee
Viimati muutis v.a.k., 17 Veebr, 2009 20:46, muudetud 1 kord kokku.
See viimane lugu eriti põnev lugemine.
Vist kirjaviga ka sisse lipsanud sellesse lausesse:
Miinivälju oli seal palju ja tihti kohtasime olukorda kus miiniväil oli üle demineeritud -panid sakslased oma värgi paika ja pärast venelased omakorda.
Mineeritud peaks olema.
Vist kirjaviga ka sisse lipsanud sellesse lausesse:
Miinivälju oli seal palju ja tihti kohtasime olukorda kus miiniväil oli üle demineeritud -panid sakslased oma värgi paika ja pärast venelased omakorda.
Mineeritud peaks olema.
Jumal lõi inimese aga mr. Colt tegi nad kõik võrdseks:
Tänan õige vihje eest - viga sai ka parandatud . Kuna õige jutu
kirjapanemine peaks olema räägitu lähedane , tuleb sisse ka
konarlikke lauseid
LEGEND
Teatavasti oli sakslastel sõjaajal raudtee otseühendus Petseri ja Aluksne
vahel ,mis läks üle, keset Pankavitsa surnuaeda ja Laura asula
VÄIDETAKSE ,et alustati ka raudtee ehitamist ka Misso suunal.
Kellel oleks infot mõlema liini kohta.
kirjapanemine peaks olema räägitu lähedane , tuleb sisse ka
konarlikke lauseid
LEGEND
Teatavasti oli sakslastel sõjaajal raudtee otseühendus Petseri ja Aluksne
vahel ,mis läks üle, keset Pankavitsa surnuaeda ja Laura asula
VÄIDETAKSE ,et alustati ka raudtee ehitamist ka Misso suunal.
Kellel oleks infot mõlema liini kohta.
TALU KESET SÕDA
Elan kohe Misso külje all , no vast oma pool kilomeetrit lõuna poole.
Peale rinde üleminekut ühel päeval vurasid meie hoovi vene sõdurid
masinatega ja arutasid midagi omavahel . Siis sõitsid minema ja paari
tunni möödudes vuras meie talu juurde juba neli veoautot ja mõned
väiksemad autod kes olid ka varem siin käinud. Kolmel veoautol oli taga
mingid kahurid , muidugi kui üles säeti siis sain aru ,et tegemist oli
õhutörjekahuritega .Viimase auto peal olid soldatit ja laskemoon mida siis
usinasti maha hakati laadima . Teised seadsid aga kahureid paika, küll
kaevasid ja mässasid .aga lõpuks oli kõik valmis õhutõrje oli kohal.
EELNEV 12.augustil läks rinne meie kodust üle . Sakslased käskisid
kõigil külaelanikel lahkuda ja nii meiegi läksime Savioja külla kuhu
oli kogunenud juba paju inimesi. Osa inimesi oli kohale aetud isegi
venemaalt .Rinne aina lähenes ja minu isa ja mõned teised läksid nagu
kodukohta vaatama aga küla juba põles arvatakse ,et taandudes sakslased
panid Lemetsi küla põlema .Mehed kes olid läinud oma kodukohta vaatama
nägid kuidas sakslased kallasid just rehealusesse bensiini . Üks meestest oli
vana jahimees ja tal oli püss kaasas , aga nähes sakslasi bensiini kallamas
tegi paar lasku . Sakslased kes kartsid väga metsavendi viskasid kanistri maha
ja panid punuma, Vossa külas aeti elanikud koos laste ja kõigega ühte küüni,
ei tea mis nad teha tahtsid arvatavasti põlema panna aga kuna küün oli
üsna mäda raiusid mehed seina augu kust teised pakku pääsesid ja siis hakkas
venelaste kahurituli pihta. Sakslased põgenesid ,isegi vormiriided jäeti maha
muust rääkimata ,paanika oli suur. Samas ei tea kuhu naad põgenesid sest
kivitee oli juba venelaste käes , arvatavasti põgenesid Ruusmäe suunas. Kõikjal
olid juba venelased ja sakslased ei osanud kuhu taanduda .Mul on hea meel
,et suurem osa inimesi pääses,kuigi kui inimesed oleks küüni jäänud oleks
nad surnud sest selles kohas kus oli küün laiutavad nüüd mürsukraatrid. Praeguses
kohas kus asus Misso metskond oli suured laod ,Sakslane hoidis seal oma kraami
mida seal hoiti ei teadnud keegi . Kui venelane tuli võttis ta laod üle ja valve oli
tugev ja keegi lähedale ei saanud .Igatahes olid suured virnad.
JÄRGNEV
Peale kahurite üles seadmist toimus ka esimene tulistamine . Nägin seda ka ise pealt
õhtupoolikul tuli sakslane oma lennukitega pommitama. Aga venelane avas vastutule ,
kaks lennukid kukkusid leegitsevatena alla (kohad teada) . Järgmine päev aga muutus
saatuslikuks minu pere jaoks .Õhtul avas saksa suurtükipatareid oma kahuritule kusagilt
Kunnalaanu kandist ,arvatavasti olles ümber piiratud . Püüdes tabada maja lähedal
asuvat õhutõrje patareid .sai tabamuse hoopis meie maja
Selle tabamuse järel sai surma lellepoeg, lellepoja naine ,vanaema . Kuigi pere magas põrandal ei aidanud ka see.
Aguses olid kõik veel elus ja nad viidi Lura kanti sõjaväe haiglasse kuid vigastused olid
surmavad . Üks allalastud lennuk kukkus alla 100m kaugusel patareist ja ajaviiteks
käisid sõdurid neid rususi kaevamas ja leidsid saksa lenduri pooliku keha Kuna ise olin
tolajal poisike ja parasjagu karjas nägin kõike pealt. Leiti ka lenduri paberid ja millegipärast
anti lenduri foto meile lenduri mille me andsime edasi ajaloo õpetajate Tammistu
Veldale keda enam ei ole ja praeguseks jälle ajalugu... Mäletan ,et koht kuhu lennuk
kukkus hauses veel tükil ajal imelikult , isegi lehmad hoidsid sellest kohast eemale.
Elan kohe Misso külje all , no vast oma pool kilomeetrit lõuna poole.
Peale rinde üleminekut ühel päeval vurasid meie hoovi vene sõdurid
masinatega ja arutasid midagi omavahel . Siis sõitsid minema ja paari
tunni möödudes vuras meie talu juurde juba neli veoautot ja mõned
väiksemad autod kes olid ka varem siin käinud. Kolmel veoautol oli taga
mingid kahurid , muidugi kui üles säeti siis sain aru ,et tegemist oli
õhutörjekahuritega .Viimase auto peal olid soldatit ja laskemoon mida siis
usinasti maha hakati laadima . Teised seadsid aga kahureid paika, küll
kaevasid ja mässasid .aga lõpuks oli kõik valmis õhutõrje oli kohal.
EELNEV 12.augustil läks rinne meie kodust üle . Sakslased käskisid
kõigil külaelanikel lahkuda ja nii meiegi läksime Savioja külla kuhu
oli kogunenud juba paju inimesi. Osa inimesi oli kohale aetud isegi
venemaalt .Rinne aina lähenes ja minu isa ja mõned teised läksid nagu
kodukohta vaatama aga küla juba põles arvatakse ,et taandudes sakslased
panid Lemetsi küla põlema .Mehed kes olid läinud oma kodukohta vaatama
nägid kuidas sakslased kallasid just rehealusesse bensiini . Üks meestest oli
vana jahimees ja tal oli püss kaasas , aga nähes sakslasi bensiini kallamas
tegi paar lasku . Sakslased kes kartsid väga metsavendi viskasid kanistri maha
ja panid punuma, Vossa külas aeti elanikud koos laste ja kõigega ühte küüni,
ei tea mis nad teha tahtsid arvatavasti põlema panna aga kuna küün oli
üsna mäda raiusid mehed seina augu kust teised pakku pääsesid ja siis hakkas
venelaste kahurituli pihta. Sakslased põgenesid ,isegi vormiriided jäeti maha
muust rääkimata ,paanika oli suur. Samas ei tea kuhu naad põgenesid sest
kivitee oli juba venelaste käes , arvatavasti põgenesid Ruusmäe suunas. Kõikjal
olid juba venelased ja sakslased ei osanud kuhu taanduda .Mul on hea meel
,et suurem osa inimesi pääses,kuigi kui inimesed oleks küüni jäänud oleks
nad surnud sest selles kohas kus oli küün laiutavad nüüd mürsukraatrid. Praeguses
kohas kus asus Misso metskond oli suured laod ,Sakslane hoidis seal oma kraami
mida seal hoiti ei teadnud keegi . Kui venelane tuli võttis ta laod üle ja valve oli
tugev ja keegi lähedale ei saanud .Igatahes olid suured virnad.
JÄRGNEV
Peale kahurite üles seadmist toimus ka esimene tulistamine . Nägin seda ka ise pealt
õhtupoolikul tuli sakslane oma lennukitega pommitama. Aga venelane avas vastutule ,
kaks lennukid kukkusid leegitsevatena alla (kohad teada) . Järgmine päev aga muutus
saatuslikuks minu pere jaoks .Õhtul avas saksa suurtükipatareid oma kahuritule kusagilt
Kunnalaanu kandist ,arvatavasti olles ümber piiratud . Püüdes tabada maja lähedal
asuvat õhutõrje patareid .sai tabamuse hoopis meie maja
Selle tabamuse järel sai surma lellepoeg, lellepoja naine ,vanaema . Kuigi pere magas põrandal ei aidanud ka see.
Aguses olid kõik veel elus ja nad viidi Lura kanti sõjaväe haiglasse kuid vigastused olid
surmavad . Üks allalastud lennuk kukkus alla 100m kaugusel patareist ja ajaviiteks
käisid sõdurid neid rususi kaevamas ja leidsid saksa lenduri pooliku keha Kuna ise olin
tolajal poisike ja parasjagu karjas nägin kõike pealt. Leiti ka lenduri paberid ja millegipärast
anti lenduri foto meile lenduri mille me andsime edasi ajaloo õpetajate Tammistu
Veldale keda enam ei ole ja praeguseks jälle ajalugu... Mäletan ,et koht kuhu lennuk
kukkus hauses veel tükil ajal imelikult , isegi lehmad hoidsid sellest kohast eemale.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 7 külalist