m kirjutas:Võimalik, et 286. politseipataljon. See loodi mais 1943 Eesti välipolitseist, oli 632 meest. Ülem major Rudolf Martinson. Saadeti juunis 1943 Tallinnast Riia lähedale ja sealt varustatuna edasi Poola idaossa ja ja Valgevene aladele partisanidega võitlema.
Väga võimalik. Arhiivist leitud dokument ütleb, et 36. pataljoni sõdurid anti 286.-nale pataljonile täienduseks ajavahemikul 01.09.-31.12.1943. Selles ei peeta protsessi kulgemise aega silmas, vaid ajavahemikku mille sees see juhtus.
Mul on käepärast ühe Jõhvist pärit, Velikie Lukis üle tulnud, mehe mälestused kirjutatud 1979.a. Seal nimetab ta end Jaan Lepik, kuid pärast on ta ka lisanud, et nimi on muudetud. Lisan sealt siia lõigu:
Viljandi vangilaagrist vabanedes saime kuu aega puhkust. Meile anti hulk toidumarke kaasa ja korralduse, et pärast puhkust tuli ilmuda Tallinna, kus Toompeal, Loosiplats nr. 2 asuvas asutises tuli end meldida. Oli kuuldusi, et meid pannakse, sõjaväeüksustele täienduseks Tagavararügementi.
Käisin Kohtla-Järvel, sain „pronni“ ja asusin kohe tööle. Puhkuse lõppedes kutsuti mind saksa komandantuuri Lutsu majas ja küsiti, miks ma pole end Tallinnas registreerinud. Näitasin oma pabereid ja ütlesin, et töötan ja paberid on kõik korras. Mind jäeti rahule ning öeldi, et tööta aga edasi!
Nädal aega hiljem kästi uuesti ilmuda Lossi tänavale nr. 2. Niipea, kui uksest sisse astusin, enam välja ei lastud. Sõimati läbi, lubati vangi panna, kuna ma olin käsust kõrvale põiganud.
Mind viidi meeste saatel väike Patarei tänava kasarmusse, kus oli juba, ees minusuguseid patuseid, arvult paarkümmend. Järgmisel hommikul läks sõit autobussiga, Tartu maanteed mööda linnast välja ühe eesti ohvitseri ja seersandi saatel. Meid viidi Paide Tööstuskooli ruumidesse, kus olid meie laagri poisid ees, juba saksa politseiüksuste vormides, lisaks veel värskelt mobiliseeritud kaasmaalasi.
POLITSEIPATALJONIS
Hakkasin valu kaebama oma jalgades, kuid mind löödi ambulantsist välja - tulid siia viilima!
Mõne päeva pärast läks sõit täies sõjaväe varustuses Paidest Tamsallu ning sealt edasi, Tartu suunas. Ei olnud, teada, kuhu läheme. Teadsime, vaid, et olime määratud
36. Eesti Politseipataljoni täienduseks. Räägiti, et see oli Stalingradi all puruks löödud.
Lõpuks jõudis meie transport
Kaunasesse Leedus, kus paigutati meid Panevitsa linnaossa endistesse tsaariaegsetesse telliskivist kasarmutesse. Kaunases alustati taas sõjalise väljaõppega.
PUHKUSEL
Umbes augusti lõpupäevil sain telegrammi, et Paide põleb. Anti 10 päeva puhkust. Kodus selgus, et õde Linda oli tuleõnnetuses surma saanud, emal olid jalgades ja pihas põletushaavad ja mu naine Erna oli saanud suitsumürgituse ning viidud Toila haiglasse, kus teda olevat märgade rätikutega niikaua pekstud, kuni hing sisse tuli. Kui ma koju jõudsin, oli mu naine juba kodus.
Pärast puhkust läksin tagasi Kaunasse. Septembri-oktoobri vahetusel viidi meid Kaunasest kuhugi
Valgevene kanti. Palusin oma arsti, et ole kulla mees ja saada mind Tallinna haiglasse, sest mu jalad on paistes. Arst oli aga toores mees, kuid ütles, et ega „ketikoerad“ mind Tallinna lase, sest Riias on samuti haiglaid! Ta lubas mul siiski üritada.
Riias tuli ümber istuda Tallinna, rongile. Tegin ennast väga viletsaks. Saksa välipolitsei reisijaid kontrollides võttis mind järjekorrast välja. Mõtlesin juba, et nüüd olengi „vahel“, kuid ta küsis reisijailt, kes sõidab Tallinna ja andis siis mind ühe mehe hoole alla.
Tallinnas läksin sõjaväehaiglasse ja olin seal kolm kuud ravil -
kuni 2. jaanuarini 1944. Haiglast saadeti mind Tartu maanteel asuvasse Sõdurite Kodusse. Kuna oli teateid, et
pataljon tuleb Tallinna puhkusele, tuli mul oodata oma üksust siin ning jaanuarikuu lõpul olingi jälle Vabriku tänava koolimajas koos
oma poistega.
7. märtsil saadeti grupp sõdureid ja ohvitsere meie pataljonist Tapa lähedale Ambla ja Kärevete rajooni pataljonile majutust korraldama. 9. märtsil nägime ka Tallinna pommitamisel taevalaotusel helendavaid „jõulupuid“ ja Venemaale naasvad pommitajad heitsid ka mõned pommid meie rajooni, kuid suuremat kahju tekitamata.
Ambla-Kärevetel viibides tegime ka väikselt õppust, kuid rohkem aega veetsime talumeestega samakonni juues. Need talumehed viidi kõik hiljem Siberisse.
JÄLLE RINDELE
Augustikuus pandi meid jälle autodele ja kolonn liikus Jõhvi poole ning sealt edasi
Permisküla - Jaamaküla rajooni, kus pataljon jäi jõekaldale kaitsele. Olin staabikaitse rühmas sanitarina ja „rehnungsführerina“, mistõttu ei avanenud mul võimalust ka sel poolel pauku teha. Enamasti oli seal tegemist miinipildujate duelliga. Venelased käisid vahel meiepoolsel kaldal luurel, ent õnneks ei langenud keegi meist nende kätte.
Kui 19. septembril murti Mehikoorma juures sisse meie liinidesse, anti ka meile käsk taanduda
Lohusuust Paide suunas. Meie pääsesime just enne lõunat Lohusuust läbi. Juba paar tundi hiljem lõikasid venelased selle koha läbi, haarates suurema osa kotti. Teed olid kõik sõjaväe voore ja põgenikke täis. Kõik põgenesid uue „päästja“ eest.
Taevalaotusest sööstvad „uljad punakotkad“ tekitasid oma pardarelvadega taanduvatele väeosadele ja põgenikele raskeid inimkaotusi.
Võhmas oli vooril puhkus ning seal selgus, et Saksa sõjaväe juhtkonnal oli kava meid viia Saksamaale. Seadsime kokku grupi mehi ja „panime punuma“ Virtsu suunas, eesmärgiga pääseda üle vee. See aga ei teostunud - peamiselt kohalike kalurite hoiatusel, et sakslased nabivad meid Muhu rannas kinni ja tõstavad meid Saksamaale lahkuvatele laevadele. Merel aga liikuvat vene allveelaevu ja kaatreid.
Seitsmemehelise salgaga otsustasime mitte riskida ja muid merelemineku võimalusi proovida. Kuid läksime selle asemel sohu, kus olime kuni venelased olid vallutanud ümbruskonna. Tulime seejärel soost välja ja igaüks hakkas oma kodu poole hiilima.
Seda lugu lugedes selgub, et 36. Pol.pati meeste üleviimine 286.-endasse toimus vist Valgevenes rindel olles. Kuid 286. tuli tagasi alles märtsis 1944. Siin ütleb ta aga, et tema kaaslased olid Tallinnas tagasi juba jaanuaris 1944.
Võib olla liideti osa mehi hoopis 288. pol.patiga, mis samal ajal, sept.1943 asus Vilniuses ja hiljem sõdis Valgevenes. Kuid millal 288. tagasi tuli?
On veel võimalus, et viimased 36.-na jäägid koos juhtkonnaga tulid Tallinnasse tagasi peale aastavahetust jaan.44 ja liideti 286.-ndaga juba siin. 286.-s tuli eestisse tagasi ju tugevuses (ainult) 200 meest ja täiendati siin uuesti täiskoosseisuni. Formeeriti 1. Politseirügement, kuhu hakkasid kuuluma 286.;288.;291. ja 292. politsei pataljonid. Peale seda enam Eestist ära ei mindud.
Augustis 1944 liideti pataljonid 286.; 288. ja 292. Piirikaitserügementidest koosneva Eriotstarbelise 300. jalaväediviisi koosseisu. See diviis oligi rindel just Narva jõe ülemjooksul ja ka Permisküla piirkonnas.