www.militaar.net

Militaarteemad minevikust kaasaega
Tänane kuupäev 08 Dets, 2021 14:09

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]




Tee uus teema Vasta teemale  [ 12 postitust ] 
Autor Sõnum
 Teema pealkiri: Moero
PostitusPostitatud: 23 Sept, 2004 11:47 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Mär, 2004 18:36
Postitusi: 1030
Asukoht: Tallinn
Täna 60.a. tagasi uputasid venelased MOERO. Kui kellegil on avaldamata memuaare või materjale sellel teemal, siis võiks neid foorumilistega jagada? Välis- Eestis on nii mõnigi pääsenu omad mälestused avaldanud trükistena- nendega olen tutvunud!
Isiklikult tunnen nii mõndagi vanaprouat, kelle abikaasa või vend oli laeval, kuid jäi kadunuks. Kas keegi oskab kommenteerida laeval olnute nimekirja? Või oli üldse selline nimekiri?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 23 Sept, 2004 12:51 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 16 Dets, 2003 20:25
Postitusi: 926
Uputajate memuaarid ka huvitavad? Need on küll omal ajal juba avaldatud...

Nüüd ka webis saadaval
http://www.bellabs.ru/51/index.html

Kuskil seal fotode all oli ka Moero uputamise rünnaku skeem üleval ning kirjandusest võis leida ka kirjelduse...


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 24 Sept, 2004 12:36 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 603
Midagi ehk leiad webist http://www.hot.ee/laging/hintzer.htm

Minu vanaonu Oskar Wilhelm Paas (Pätsu haridusnõunik ja okupatsiooniaegne Tartu õpetajate seminari direktor) oli oma perega ka Moero pardal. Tema mälestuste järgi varjus enamus reisijaid vene lennukite pardarelvade tule eest laeva sisemusse. Samas oli laeval nii palju reisijaid, et kõik lihtsalt sisse ei mahtunud. Peagi sai laev torpeedotabamused ahtri ossa ja ahter hakkas kiirelt vajuma. Oskar haaras oma 1 aastase tütre sülle ja trügis tõusva vööri suunas. Kuid peagi tuli ujuda sügiseses vees. Mõne aja pärast olid kohal paar saksa miinitraali, kes asusid päästetöödele. Meri oli rahvast täis. Oskarile tundus, et sakslased päästepaatidega korjavad üles eelisjärjekorras sakslasi. Kuna lapsega koos oli raske ujuda ja märg mantel tiris ikka põhja, siis otsustas ta ära kasutada oma perfektset saksa keelt ja karjus appi saksa keeles. See nõks ka toimis ja paadi suund võeti kohe tema poole. Neil õnnestus pääseda. Ka tookord aasta vanuselt laevasõidule tulnud Etti elab praegu Kanadas. Oskari naine päästeti ühe teise laeva poolt ja nad taaskohtusid alles palju hiljem Saksamaal. Kuid 16 aastane tütar uppus, kuigi ta oli hea sportlane, käis ujumistrennis ja õppis baleriiniks.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 25 Sept, 2004 20:00 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3772
vaatame, mida sakslased ise kirjutasid tol ajal :)

Kriegstagebuch der Seekriegsleitung 1939-1945 Teil A, Band 61/II 16. bis 30. Sept. 1944

Lage 22/IX, Admiral Östliche Ostsee:

lk.618-619

Fdl. Lufttätigkeit war ausserordentlich lebhaft:
Am 21.09. 1530 Uhr wurden Schiffe in Reval-Reede angegriffen. "Nettelbeck" und V 1611 erhielten Bombentreffer und erlitten Personalverluste. Boote werden nach Westen geleitet.

Am 22.09. 0700 Uhr griffen 8 Flugzeuge NW-lich Baltischport eigenes Geleit an. RO 22 (4.370 BRT) erhielt Bombentreffer, ebenso "Ingrid Traber" (1.883 BRT): Auf beiden Schiffen traten Personalverluste ein. Über Bord gesprungene Leute wurden durch eigenes Uboot und Sicherungsboote aufgenommen. Geleit ist mit 5 sm Geschwindigkeit fortgesetzt. Erneuter Angriff wurde 1315 Uhr nördl. Dagoe durch schwere Flak abgewehrt.

1100 Uhr wurde Geleit D."Moero" (6.111 BRT) auf Marsch von Reval nach Süden westl. Windau angegriffen. D. "Moero" wurde schwer getroffen und ist 1155 Uhr gesunken. 3 Torpedoboote, ein M-Boot und 2 R-Boote sowie F 1 sind zur Hilfeleistung eingesetzt.

1332 Uhr griffen 5 Boston NW-lich Dagoe D."Sumatra” an, der Torpedotreffer erhielt. Hierdurch entstandener Brand konnte gelöscht werden. Der D. ist von T196 nach Libau geleitet. Restgeleit ist mit T123 nach Riga gelaufen. 2 Angreifer wurden abgeschossen.

1635 Uhr griffen 5 Boston NNW-lich Baltischport D. “Malaya" (2.146 BRT) an und erzielten Bombentreffer. D. benötigt infolge Maschinenausfalls Schlepperhilfe.

kui sakslasi uskuda, lasti Moero kuskil Ventspilsi kandis põhja ja ülapool toodud nõukogude allikas esitatud '8000 tonniste' laevade uputamisskeemid tähendavad maksimaalselt vigastamisi.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Dets, 2004 18:52 
Eemal
Moderaator
Kasutaja avatar

Liitunud: 25 Veebr, 2004 20:41
Postitusi: 603
Täiendan oma eelmist postitust ja lisan siia lõigu oma vanaonu mälestustest.

Minu vanaonu, Oskar Paas, sündis Saaremaal Valjalas 13.10.1900. Kuressaare Gümnaasiumist läks ta õppursõdurina Vabadussõtta ja gümnaasiumi lõpetas Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis (hilisem Gustav Adolfi Güm.). Vabadussõja veteranina andis riik talle tasuta õppimise võimaluse Tartu Ülikoolis. Lõpetanud matemaatika teaduskonna, töötas ta matemaatika õpetajana mitmetes koolides Tartus, Tallinnas, Paides. Aastast 1938 Lääne - Harjumaa haridusnõunik ja aastast 1939 Petserimaa haridusnõunik. Saksa okupatsiooni ajal Tartu Õpetajate Seminari direktor. Paguluses jätkas ta haridustööd, olles aastaid Toronto Eesti Kooli direktor.

OSKAR – WILHELM PAASI MÄLESTUSED LAATSARETLAEVA „MOERO“ HUKKUMISEST

Viimased päevad Tallinnas ja lahkumine Eestist.
Mure oli suur, kuidas edasi saada. Laevad läksid siit Saksamaale, kuid pidi tunnistus olema, et laevale lastaks. Öösel arutati, et mida teha. Miide soovitas mul koos vanemate lastega ära sõita ja teda väikese Ingridiga (1 aastane) Tallinna maha jätta. Ütlesin, et siis jään ka mina temaga. Viimaks otsustasime, et püüame kõik koos sõita Saksamaale. Ma läksin 21. sept. Toompeale otsima luba laevale. Seal ei olnud enam kedagi. Ametiasutuste uksed olid lahti, pabereid põrandad täis ja ei ühtegi hinge. Tulin murega tagasi. Olin hiljaks jäänud. Tee peal kuulsin, et lube antakse sadamas. Jooksin Kadriorgu, kus meie pere asus ja hakkasime endid sadama poole seadma. Oli leitud ka kärumees, kuid see ei ilmunud kohale. Võtsime kergemad kompsud käe otsa ja hakkasime sammuma sadama poole. Silvi muudkui palus ema, et ärme lähme, me läheme põhja, me läheme põhja. Mulle ta seda ei öelnud. Me läksime Etiga ees. Narva maanteed mööda linna poole minnes nägi Eti korraga Eesti lippu Pika Hermani tornis. Ta hakkas nutma ja ütles, et ma ei sõida ära. Läksime edasi ja ma ütlesin, et mis tähendab lipp, see võetakse venelaste poolt maha ja lõpp on niikuinii. Viimaks ta sai aru, et ega see lipp veel midagi päästa. Jõudsime sadama suudmesse. Seal nägin matemaatikut Ratasseppa. Küsisin, et kas tal pabereid ei ole või keda ta ootab? Ta vastas, et paberid on korras, kuid ta ei tea, kas sõita või mitte. Sadamas oli palju laevu. Esimene, mis üsna lähedal seisis oli laatsareti laev „Moero“. Rahvas läks ka sinna peale. Rahvale öeldi, et sellele on keelatud minna, kuid rahvast ei saadud sealt eemale ka mitte karmi käsu peale. Mulle öeldi, et küsi luba sadamakaptenilt. Läksin sinna, kuid ka sealt ei saanud mingit otsust. Otsustasin minna teisele laevale. Just jõudis kärumees kohale ja ütles, et kogu meie kraam on „Laplandi“ juures. Kuid siis teatab „Moero“ kapten, et rahvas võib peale tulla. Olin kahevahel. Otsustasin, et kui esiteks otsustasime „Moero“ peale minna, siis lähmegi sinna. Läksime ja tõime kraami „Moerole“. Laevad seisid veel tükk aega. Umbes kella 6 paiku, kui hakkas videvikuks minema, lahkusid laevad sadamast üksteise järel, „Moero“ kõige ees. Viimast korda vaatasime Tallinna siluetile, Oleviste kirikule, Toompeale ja ma ütlesin: enam ma neid ei näe. See osutus ka õigeks. Kui laevad jõudsid Suurupi ja Naissaare vahele, nägime „jõulupuid“ Tallinna kohale ilmumas. Selle järele algasid pommiplahvatused. Varsti kadus Tallinn meie silmist sellesse pommitamise ja tulemerre. Peagi paistis Paldiski tuletorn ja selle järel Osmussaar. Olime kõik üleval laeva lael. Hakkas külmaks minema. Võtsime tekke lastele ümber ja istusime seal edasi. Eriti vaikne oli Silvi. Keskööl nägin veel Ristna tuletorni ja mõtlesin, et see on veel viimane, mida Eestist näen. Siis jäin ka mina tukkuma.
Hommikul vara, kui ärkasin, oli ilm tuuline, kuid muidu ilus. Sõit läks edasi vahejuhtumiteta. Varsti teatati, et läheneme hädaohtlikule tsoonile ja kästi päästevööd ümber panna. Lõin käega, sest arvasin, et oma paksu mantliga ma niikuinii ei pääseks. Sõitsime edasi. Korraga, enne kella 11 hommikul, silmasime kõrgel lendavat lennukit aurujoad taga. Siis hakkasid õhutõrjekahurid paukuma. Nüüd läksime sisse ja paar treppi alla, et olla kaitstud lennukite pardarelvade eest. Korraga käisid kaks rasket kärgatust, mis panid laeva värisema. Kärgatuste peale läksime kohe laevalaele tagasi. Vaatasin, laeva tagumisest osast tõusevad suured suitsupilved. Õhutõrjekahurid aga tulistavad edasi. Niipea, kui oli selge, et laev on pihta saanud, andis Miide väikese Ingridi minu kätte ja ütles, kui sina ta päästad, siis ta pääseb. Nüüd nägime, et laeva esimene ots tõuseb ja tagumine vajub aeglaselt vette. Kõik see sündis nii kiirelt, et oli selge – laev upub. Meie olime võrdlemisi lähedal kapteni sillale. Ma teadsin, et ma ilma päästerõngata, ei last ega iseennast päästa ei suuda. Otsekohe läksime laeva ninasse, kus olin näinud päästerõngaid asuvat. Haarasin sealt ühe, ruudukujulise – 1 meetrise küljega. Varsti haaras juba rida käsi sellest kinni. Et esimene ots kiiresti tõusis, siis läksime allapoole lähemale veeliinile. Tütred Eti ja Silvi jooksid mulle vastu kohvrid käes. Ma ütlesin, et mis te kohvritest veel kannate, visake need maha. See ajas nad paanikasse, visates kohvrid maha panid nad jooksu vee poole. Sinnapoole läksin oma päästerõngaga minagi. On kahju, et tüdrukud minu päästerõngast kinni ei võtnud. Mõtlesin siis, et saan nad veel enne vette minekut kätte. Jõudes sinna, ei olnud aga lapsi seal. Nagu Eti hiljem rääkis olid nad jooksnud laeva teise pardasse. Mu ahastus oli ränk. Viimaks näen, Eti jookseb silmad hirmust suured. Küsin, kus Silvi on, vastab, et ei tea. Ootame veel Silvit, kuid teda ei tule. Pool laeva on juba vee all ja esimene ots on 45 kraadi all püsti. Kord mõtlesin Ingridi Eti kätte anda ja ise Silvit otsima minna, kuid siis nägin sarnast inimmassi paanilist jooksmist, et ei olnud mingit lootust teda sealt leida. Laev oli iga minut vajumas. Nähes, et aega on vähe järele jäänud käskisin kõigil vette minna. Ütlesin Etile, et ta esimesena vette hüppaks. Ta ei hüpanud. Siis karjusin ta peale ja ta hüppas. Nüüd andsin temale päästerõnga, millest ta kohe kinni haaras. Kui ise Ingridiga vette hüppasin, olid paljud reisijad jõudnud sellest kinni haarata. Hoidsin vasaku käega kramplikult Ingridi palitust kinni. Vahepeal olime mõlemad vee all. Kui vee peale tulime õnnestus mul kinni haarata päästerõnga nöörist. Laine lõi meist üle ja ma kartsin väikese Ingridi pärast. Kartsin, et kui vee all oleme, tõmbab laps vett oma hingeturusse. Ise vaatasin kogu aeg, et kas näen Silvit kusagil ujumas. Olime vaevalt 10 meetrit laevast eemal. Kui laeva nina järsku püstloodis üles kerkis ja mõne sekundiga kadus kogu laev lainetesse. Mida rohkem laeva vöör üles kerkis, seda rohkem langesid inimeste pakid ja teised laeva esemed vees olevatele inimestele kaela. Lõpuks oli kõik kadunud. Ainult pakid, päästerõngad ja inimesed ujusid vee peal.
Me ei olnud seal merel päris üksinda, kuna konvois sõitis ka teisi laevu ja üks väike miiniristleja. See miinilaev juba päästis inimesi ja selle pardal paistis neid juba olevat üsna hulka. Kuna me jäime nüüd lagedale veele, hakkas laine meist üle viskama. Käskisin Etil ronida päästerõnga peale, sest sellel olid keskel risti punutud paelad. Mõne katse järel see tal ka õnnestus, kuigi korra pidi päästerõngas ümber minema. Surusin siis oma raskusega teisele poole ja Eti sai peale. Oli nüüd Eti üleval, andsin tema kätte ka Ingridi. Seal ei löönud laine enam lastest üle. Nüüd hakkasin otsima pääsemisvõimalust. Tuul ajas meid miinilaevast kaugelt mööda. Sinna vist vaevalt oleks saanud ka minna, sest laev oli inimeste raskuse all juba viltu vajunud. Paar teist laeva paistsid ka. Siis aga hakkasid inimesed ise moodustama üksust mitmest päästerõngast. Viimaks oli meid vist 5 või 6 päästerõngast koos. Lõpuks sõitis meie juurde mootorpaat ja hakkas inimesi peale võtma. Nüüd oli lootust pääsemiseks. Hoidsin rõngast kinni, kuni naised ja lapsed olid paadi peal. Vaatasin, et üks rõngas on juba ilma inimesteta. Siis lasin rõngast lahti ja ujusin paadi poole. Mootorpaat veel seisis ja ma jõudsin kohale. Olin viimane kes paati tõmmati. Minu talvemantel oli vett täis ja raske. Madrused käskisid selle seljast ära võtta, enne kui mind paati tõmmatakse. Ma ei suutnud seda teha. Siis käskisid madrused jalad veest välja tõsta. See mul õnnestus. Siis sidusid madrused sinna nööri ja neli madrust tõmbasid mind nii paati, et palitu jäi vette. Mootorpaat sõitis ühe allveelaevade emalaeva juurde, kus meid pardale võeti. Meie paati tõsteti ka üks 6 aastane poiss, kes vees meelemärkuseta ulpis. Ta toodi koos meiega laevale, kus ta meelemärkusele tuli. Ta ema, kellega ta Tallinnast sõitu alustas jäi kadunuks ja ma võtsin ta meie juurde. Hiljem selgus ka ta nimi – Juhan Parts. Ta oli ühe ohvitseri poeg, Rakverest pärit. Pardale jõudes võtsid madrused kohe väikese Ingridi riidest lahti ja panid ta kuiva teki sisse. Nüüd, kui olin laeval hakkasin muretsema Silvi ja Miide pärast. Miidet nägin ühe päästerõnga küljes, kuid olime teineteisest kaugel. Kuulsin teda hüüdmas, et kas lapsed on minu juures. Hiljem ei näinud ma teda enam ja ei teadnud, kas ta üldse on pääsenud. Kui kaua me vees olime, ma ei tea. Kuid mäletan, et paadist laevale minnes hakkas juba videvikuks minema. Parajasti olime märjad riided seljast saanud, kui kostis jälle alarm. Olin nii masendunud ja väsinud, et mõtlesin, kui nüüd pomm tabab, ei lähe ma enam kuhugi. Õnneks pimenes peagi ja vene lennukid ei leidnud meid enam. Jäin lõpuks magama lootuses, et Silvi ja Miide on pääsenud mõnele teisele laevale. Silvi oli hea ujuja, kõige parem meie peres. Talle sai ka väga hea korkvest selga. Seepärast ikka lootsin. Hommikul kell 7 jõudis laev Gotenhafeni sadamasse. Seal oli ka see miinilaev. Läksin kohe Silvit ja Miidet otsima. Kust ka ei küsinud, keegi ei olnud näinud sellist tüdrukut. Ka Miide oli kadunud. Olin meeleheitel. Meid viidi ühte laagrisse Gotenhafenis. Öeldi, et varsti pannakse välja kõigi pääsenute nimekiri. Lõpuks, kui see oli väljas ei olnud seal Silvit ega Miidet. Nüüd olin täielikus ahastuses. Läks vist kolm päeva mööda, kui ilmus Miide. See oli küll suur õnn!! Kuid kus on Silvi? Hakkasin sõitma teistesse kohtadesse, kuhu aurikuid saabus. Käisin isegi Stettinis, kuid ka sealt ei leidnud jälgi, mis oleks Silvini viinud. Nüüd oli ahastus nii suur, et nutsime koos Miidega. Lihtsalt kohutav, 17 aastane Silvi on uppunud. Juba kevadel, tema 17 sünnipäevaks küpsetas Miide koogi. Mul oli suhkrut selle jaoks hoitud. Kook aga vormist välja võttes purunes. Silvi hakkas sellest nii nutma, et ei saanud teda kuidagi trööstida. Ta nagu tundis ette oma saatust, sest ka Miidele oli ta Tallinnas öelnud: Me lähme põhja, ema. Meil teistel aga kellelgi säärast tunnet ei olnud.
Miide oli päästetud „Laplandile“. Oleksime me läinud „Laplandile“ juba Tallinna sadamas, oleksime kõik eluga pääsenud. Milline õnn see oleks olnud, kuid nähtavasti ei olnud see jumala tahtmine. Nüüd on peatselt 20 aastat sellest möödas, kuid tundub nagu oleks see juhtunud eile. Nii selge on mälupilt sellest päevast. Täna, kus selle kirja panen on 12. september 1964.a.
Väike Juhan Parts jäigi meie juurde, sest ta hoidis väga Eti ligi. Ei tahtnud teda võõraste inimeste juurde anda. Olime ju saatuse poolt seotud. Gotenhafeni laagris olles kuulsime, et siinseid inimesi saadetakse sundkorras saksa tööstustesse tööle. Need aga asusid peamiselt linnades ja me teadsime, et neid pommitatakse pidevalt inglaste ja ameeriklaste poolt. Seepärast otsisime võimalust laagrist lahkumiseks. Leidsime traataiast, mis laagrit ümbritses augu ja ühel päeval lihtsalt lahkusime laagrist selle augu kaudu. Asju, mida kaasa tassida, meil ei olnud. Mul oli tasku jäänud ligi 1500 ostmarka. Seda ei vahetatud korraga riigimarkadeks, vaid väikeste summade kaupa. Sõitsime rongiga lähedalasuvasse kuurortlinna Zopotisse ja asusime elama ühte hotelli. Politsei meid esialgu ei tülitanud.
Elasime Zopotis üle kahe nädala. Ma käisin iga päev kõiksugustes asutustes ja rannaäärsetes linnades Silvit otsimas. Tahtsin isegi Libausse sõita, sest sellel laiusel merel oli meie laev põhja läinud. Kuid öeldi, et sinna ilma Gestapo eriloata ei saa. Minul ei õnnestunud luba saada ja ühel päeval kui tulin tagasi oma järjekordselt otsimisreisilt, ütles Miide: Silvit ei ole vaja enam otsida, sest ma nägin täna unes, et Silvi on surnud. Ma nägin seda nii selgesti ja ta oli ühes minu kadunud isaga. Miide ise nuttis seda rääkides, kuid oli veendunud, et edasine otsimine on asjatu. Ma andsin siiski sisse otsimise avalduse ametiasutustele ja Punasele Ristile. Vahepeal saime ühelt saksa allohvitserilt, kellega tutvusime „Moerol“ ja kes samuti uppumisest pääses, postkaardi, milles ta ütles, et kui olete suures hädas sõitke meile. Tema kodu oli Hamburgi lähedal Lüneburgi Heides. Otsustasimegi kasutada tema pakkumist ja sinna sõita.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 07 Dets, 2004 21:23 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 30 Apr, 2004 20:49
Postitusi: 747
Asukoht: 58°22'N 26°43'E
mäletan varasest lapsepõlvest vanaema juttu, kuidas nad Saksamaale evakueeruda püüdsid - rase naine kahe lapsega. vanaisa oli saksa vägede koosseisus juba Saksamaal. kirjeldas pisarsilmil, kuidas kõrvalt laev põhja lasti (arvan et ju ta "Laplandil" oli) ja inimesed vees ujusid. paraku ei osanud talt rohkem küsida. maale läksid nad Stettinis või Gdanskis (täpselt ei mäleta), järgnes dramaatiline põgenemine läbi Saksamaa, kolme-aastase onu surm soetõppe, vene okupatsioonitsooni jäämine, tädi sünd ja tagasi eestisse naasmine.
paraku olin toona laps ja ei osanud vanaemalt üksikasju pärida. ja ega ta palju rääkida julgenudki, ikkagi vene aeg ja vanaisa kuulu järgi SD-s teeninud. nüüd nad mõlemad ammu mulla all, üks Kiviõlis, teine Canberras.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: "Sumatra"
PostitusPostitatud: 16 Dets, 2006 3:49 
Eemal
Uudistaja

Liitunud: 05 Aug, 2006 1:11
Postitusi: 15
Asukoht: Minnesota, USA
andrus kirjutas:
vaatame, mida sakslased ise kirjutasid tol ajal :)

Kriegstagebuch der Seekriegsleitung 1939-1945 Teil A, Band 61/II 16. bis 30. Sept. 1944

Lage 22/IX, Admiral Östliche Ostsee:


1332 Uhr griffen 5 Boston NW-lich Dagoe D."Sumatra” an, der Torpedotreffer erhielt. Hierdurch entstandener Brand konnte gelöscht werden. Der D. ist von T196 nach Libau geleitet. Restgeleit ist mit T123 nach Riga gelaufen. 2 Angreifer wurden abgeschossen.


Me tulime Parnust (vist Ledaga) ja saime Sumatrale Liibavi sadamas. Laeva tekis oli suur auk, meile oeldi et vene pommist. See nagu ei oleks torpeedo tekitatud? Kuulsin nagu kunagi et Sumatra uputati hiljem, kas sellest on andmeid?

_________________
Eesti s6javae kapteni poeg.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 17 Dets, 2006 21:02 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3772
Seda küsimust puudutati natuke Moero uputaja teemas.
Sumatra sai pihta topmastirünnakus (heidetakse lennukipomm vette, kust ta satub rikošetiga laeva pihta). Selliste rünnakute kirjeldustes saksa poolelt kohtab huvitavaid relvasid - näiteks T-18 uputamine (tõenäoliselt sama piloodi poolt, kes Sumatrat vigastas)

Kriegstagebuch der Seekriegsleitung 1939-1945 Teil A, Band 61/II 16. bis 30. Sept. 1944

Lage 17/IX, Admiral Östliche Ostsee: lk.456-457

Am 17/9. 0708 Uhr wurde 3.Tfl. NO-wärts Dagoe von 2 Boston angegriffen. T 18 ist durch 2 Raketenbombentreffer mit Zeitzünder unter Wasser schwer beschädigt und nach 8 Minuten gesunken. Alle Offiziere und größter Teil der Besatzung sind gerettet.

keegi kunstnik on selle info põhjal oma fantaasial lasknud lennata:
Pilt
Pilt Chronik des Seekrieges lehelt.

Nüüd Sumatra vigastamise kirjeldus raamatust Korthals, Werner: Ihre Hilferufe erstickten im Meer

Skeem lk.165:
Pilt

tekst lk.164, 167
Es sind die Dampfer MALGACHE. GOTENLAND, SUMATRA und der Tanker ALBRECHT, die von den sehr zahlreichen Sicherungsfahrzeugen geschützt werde, Die Torpedoboote übernehmen die Sicherung zur Landseite hin, die Vorpostenboote die Seeseite.
Um 12.30 Uhr kommt achteraus ein Flugzeug in Sicht, gleich darauf erfolgt Fliegeralarm. Querab werden noch drei weitere Flugzeuge gemeldet. Das erste hat inzwischen seinen Torpedo geworfen, der aber ohne Wirkung bleibt. Heftig schießt der Pilot mit den Bordkanonen doch das Feuer aus dem Geleit hindert ihn am genauen Zielen. die drei anderen Flugzeuge fliegen das Geleit an. Hierbei gerät das erste in den direkten Beschuß von T 123, der rechte Motor wird getroffen.
Eine weitere 2 cm-Garbe trifft den Motor im Vorbeiflug, hell brennend überfliegt es das Vorschiff des Torpedobootes. Im Weiterflug verliert die Maschine das Seitenleitwerk, steuert trotzdem auf die SUMATRA zu, öffnet den Bombenschacht und wirft zwei mittelschwere Bomben, von denen eine an der Bordwand abprallt und die andere genau den hinteren Mittschiffsaufbau trifft.
Kurz hinter der getroffenen SUMATRA schlägt das Flugzeug auf dem Wasser auf. Eine weitere Maschine überfliegt die Untergangsstelle des abgestürzten Bombers, um danach mit den anderen Flugzeugen abzufliegen. Auf der SUMATRA bricht ein Brand aus. T 129 geht längsseits zur Unterstützung der Löscharbeiten.
Der Brand kann nur schwer gelöscht werden, deshalb entschließt sich der Kommandant des T 129, in Alleinfahrt mit der SUMATRA nach Libau einzulaufen, um die Brandursache in der Griff zu bekommen.
Der Geleitzug setzt seinen Marsch fort. An Bord der GOTENLAND befinden sich 400 Soldaten, auf der MALGACHE 86 Soldaten und 480 Gefangene. (Die Zahl der an Bord befindlichen Soldaten auf der SUMATRA wird im KTB nicht genannt, dürfte aber viel höher liegen).

Tfl. - Torpedobootsflottille
KTB - Kriegstagebuch

Koguteos Estonia 1940-45 väidab leheküljel 1086, et transpordilaevad Malgache, Sumatra ja Gotenland lahkusid Tallinna sadamast tühjalt. See informatsioon pole põhimõtteliselt vastuolus ülaltooduga, kui laevad enne Hiiumaa lähistele jõudmist võtsid kuskilt mujalt sadamast (Paldiski?) inimesi peale. Sumatral olnute arvu pole [3.vahilaevastiku] sõjapäevikus kirjas, autor oletab, et neid võis olla rohkem kui teistel laevadel. Tundub, et topmastirünnakut kui sellist ei toimunud, pomm tabas otse laeva.

Sumatra pilt:
Pilt
Skeem ja pilt on internetti postitatud M. Morozovi poolt


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 18 Juun, 2007 15:13 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3772
Moero kohta veel M.Morozovi tekst:
Tsiteeri:
Участие в срыве эвакуации приняли и летчики 1-го полка (имеется в виду 1-й гмтап). В их зоне деятельности оказались конвои, вышедшие из Таллина 21-го числа (21.9.1944) в числе первых. К рассвету полк имел в готовности два торпедоносца и пять топмачтовиков из состава 1-й эскадрильи. Первый конвой был обнаружен разведчиком 15-го орап вскоре после рассвета в 06.37. Ударная группа, ведомая лейтенантом Васильевым (один торпедоносец и три топмачтовика, 12 истребителей), поднялась в воздух только спустя четыре часа. Ей удалось счастливо миновать линию фронта (правда, топмачтовик мл. лейтенанта Воробьева вернулся из-за неполадок) и обнаружить свою цель в 26 милях юго-западнее Виндавы. И в этом случае атака производилась сходу, но в виду слабости эскорта (единственный старый миноносец «Т 139») и ошибок при построении ордера (все корабли и суда шли в кильватерной колонне) она увенчалась успехом. По докладу летчиков и торпеда, сброшенная Васильевым с дистанции 400 м и одна из ФАБ-500, сброшенная мл. лейтенантом Ивановым попали в войсковой транспорт «Муро» (5272 брт). На судне начался сильный пожар, который вызвал панику и объяснил отсутствие борьбы за живучесть. Через 55 минут после атаки судно затонуло.
По немецким данным на «Муро» находилось 1237 человек – 700 раненых солдат вермахта и 573 эстонца. Последние относились и к персоналу медицинского госпиталя и к военнослужащим и к беженцам. Судам конвоя, принявшим активное участие в спасательных работах удалось спасти 582 человека. Немцы считают, что на судне погибло 655 человек, включая 600 раненых, но современные эстонские данные увеличивают цифру своих потерь до двух тысяч, во что не так уж трудно поверить, если вспомнить, что суда набивались битком. «Муро» стало первым, но далеко не последним немецким судном, погибшим на Балтике со столь крупными человеческими жертвами. Для нас же этот успех оказался совершенно бескровен.
allikas:
http://brummel.borda.ru/?1-9-0-00000027 ... -0#074.001


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: ikka Moerost
PostitusPostitatud: 11 Juul, 2010 16:37 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 02 Mär, 2004 18:36
Postitusi: 1030
Asukoht: Tallinn
Ka M.Õun ja H.Ojalo on seda teemat oma uues raamatus-
http://pood.rahvaraamat.ee/raamatud/v%C ... 945/306867
kirjeldanud lk.152- 159.

_________________
www.taturin.com


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri: Moero
PostitusPostitatud: 10 Dets, 2010 18:28 
Eemal
Liige
Kasutaja avatar

Liitunud: 17 Okt, 2004 11:19
Postitusi: 147
Asukoht: Pärnu
Nemad pääsesid Moerolt

http://web.zone.ee/deport/moero.html

Pilt

Kaubalaev Moero

_________________
Võitjal on alati õigus?


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
 Teema pealkiri:
PostitusPostitatud: 10 Dets, 2010 21:06 
Eemal
Liige

Liitunud: 02 Juul, 2004 12:39
Postitusi: 3772
ülevalpool sai tsiteeritud ühte dokumenti.
Küllaltki tõenäoline on, et seal toodud uppumise aeg 11:55 on vale, kas on tegu lihtsalt trükiveaga või läksid uppumise / raadiosõnumi vastuvõtmise kellaajad sassi, nagu selles teemas pakutakse: http://forum.axishistory.com/viewtopic. ... 6#p1532316

vähemalt on teada, et Heinz Schön ja mõned teised pole kellaaega ise välja mõelnud.


Üles
 Profiil Saada privaatsõnum  
 
Näita postitusi eelmisest:  Sorteeri  
Tee uus teema Vasta teemale  [ 12 postitust ] 

Kõik kellaajad on UTC + 2 tundi [ DST ]


Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist


Sa ei saa teha uusi teemasid siin foorumis
Sa ei saa postitustele vastata siin foorumis
Sa ei saa muuta oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa kustutada oma postitusi siin foorumis
Sa ei saa postitada siin foorumis manuseid

Otsi...:
Hüppa:  
Powered by phpBB © 2000, 2002, 2005, 2007 phpBB Group
Eestikeelne tõlge phpbb.ee poolt