Kas mõnda ametkonda huvitavad ka Vene poolel sõdinute tähistamata hauad? Sõber kolas metsas ja leidis laskepesa servast väljapaistvat kiivrit uurides punaväelase - õigemini selle mis temast järgi oli. "Sa Otvagu" oli igatahes rinnas, selle numbri järgi saaks äkki kindlaks teha kellega tegu?
Võibolla korpuse poiss.
Langenud Vene poole sõdurid?
Kahtlen informatsiooni õigsuses! Ametlikult on luba sellega tegeleda Sõjahaudade Hoolde Liidul, teistele eelpool mainitutele on väljastatud load kindlatele objektidele ja teatud tähtaegadeks. Alaliste lubade väljastamine nendele klubidele ei oleks seadusega kooskõlas. Võid pöörduda siin foorumis ka Arnoldi poole, ta on just selle ala mees.Tallinnas ja Ida-Virumaal on olemas inimesed kes tegutsevad OFITSIAALNE sellega. Vironia, EVIK Tallinnas jah OTSING Ida-Virumaal. Olen Mõnedega tutvunud.
Anton - horridoo!
Mina mainisin organisatisiionid kes tegelevad sellega, mind ei huvita mis lubad on olemas jah kuidas asjad käivadki. Kõigepealt vaja matma sõduri korralikult, ja kes sellega tegeleb pole oluline. Vene sõdureid mattavad 2 korda aastas kui mina tean. Sakslastest ei tea. Kui on vaja kontakt nendega, keda mina mainisin. Siis kirjutage PS
Vaja pöörduda venekeelne organisatsioonidele... see ei ole iseseisev matmine. See on korralik ümbermatmine näiteks sinimäel. Kordan, et kui on see vene sõdur, siis venelastele lihtsam otsida kontakte Venemaal sõduri sugulastega. Jah see on reaalne, kui medal on olemas. Venekeelseotsingu organisatsioonid omavad head kontakte vene arhiviiga ja nii edasi. Kui eestlastel ka sama võimalus on. siis tehke. Mina just tahan et oleks paremini.
PS. Mina ei hakkanud kirjutama selles teemas, kui ise ei puutunud selle probleemiga isiklikult
PS. Mina ei hakkanud kirjutama selles teemas, kui ise ei puutunud selle probleemiga isiklikult
Eestis on riiklikul tasandil ametkonnad, mis tegelevad sõjas langenute ja sõjahaudadega ning ma ei usu, et riigil on halvemad suhted Venemaa vastavate istantsidega kui mõnel ühiskondlikul organisatsioonil. Niisugustel juhtudel nagu siin tegu on peab asi vägagi amtelik olema ja ühiskondlikud organisatsioonid seda olla ei saa kui neile riigi poolt pole vastavaid volitusi antud. Kõik muu on isetegevus ja ajaloo seisukohalt taunitav! Ja pole mõtet siin edasi vaielda. Oliver teeb õieti kui pöördub Arnoldi või kohaliku muinsuskaitse inspektori poole ning asi hakkab hargnema reeglitpidi oma radamööda. Kui aga ei, jääb see patt tema südametunnistusele.
Anton - horridoo!
Tõsine probleem, millele ei ole hetkel ühest vastust. Esiteks puudub Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline rahvusvahelistele konventsioonidele tuginev leping. Kes selles süüdi on, seda ei ole ehk siinkohal mõtekas arutada. Võrdluseks on meil vastavat tegevust reguleeriv leping Saksa Liitvabariigiga. Kuigi ka sakslastega tuleb ette probleeme, on siiski tegevusel tsiviliseeritud raamid ja konkreetne koostööpartner Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidu kujul. Venemaal ma mingit sellelaadset aktsepteeritavat katusorganisatsiooni ei tea, küll kuuleb pidevalt mingitest metsi pidi ringi sehkendavatest jõukudest, kes endid küll kõlavate nimedega klubideks kutsuvad, aga millistel seaduslikel alustel nad tegutsevad? Ei tea. See anarhia on ka üle piiri Eestisse levinud, näiteks nn klubi Vironia, mille tegevus kuulub suuresti pigem KAPO huviorbiiti. Kahjuks on see bande saanud varemalt ka Muinsuskaitseameti poolt väljastatud uurimisloa nõukogude sõdurite matmispaikade väljaselgitamiseks. Paraku asusid vandid "kange dokustaadiga" sõdurite säilmeid nende langemiskohtadest eemaldama, kõige tipuks rüüstasid veel Saaremaal Saksa meremeeste säilmed, jättes luustikud maha vedelema. No comments, nagu inglismannid ütlevad. Paraku laekub selline info kaudselt ja on peaaegu võimatu neid vastutusele võtta, sest meie seadusandluses on lünki ja vasturääkivusi, mis võimaldavad politseivõimudel kriminaalasjade algatamisest kõrvale vingerdada. Nõukogude miilitsa moraalikarkude toel sirgunud politseipealikutelt on vist ka palju tahetud, et mingite "fašistinärude" kontide pildumine neis negatiivseid emotsioone tekitaks.
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu põhikiri näeb vist midagi muud ette, kui vene ja saksa sõdurite säilmetega tegelemine (vähemalt põhitegevusena), hea oleks kui ESHL jälle aktiivsemalt hakkaks tegelema eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamisega. Leinaaeg peaks ammu möödas olema.
Kokkuvõtvalt tulebki tunnistada, et nõukogude poolel langenute otsimine on aastaid olnud totaalselt kontrolli alt väljas. Põhjusteks kindlasti ametliku Venemaa enda traditsiooniline ükskõiksus oma alamatesse - surnud sõdur pakub ehk ainult teatavat propagandistlikku väärtust, üksikindiviidi saatus on tähtsusetu deržaava käekäigu kõrval, aga ka eesti ametivõimude ükskõiksus justkui marginaalse probleemi suhtes.
Lihtsam on konverentsidel pläägutada eetilisest poliitikast, kui seda sama poliitikat ja ühiskonda tervikuna eetilisuse poole suunata kasvõi seadusloome abil.
On kuidas on, aga ühe sõjas langenud nõukogudelase leidmisel tuleb muidugi lähtuda humanistlikest käitumisnormidest ja midagi ette võtta.
Mina soovitan pöörduda muidugi Muinsuskaitseameti poole, sest ka puuduva lepinguta on see meie lahendada - kaitseme ju seaduse jõuga kõiki sõdades langenute ja massirepressioonides hukkunute matmispaiku ( mis mõningatel õlleka - patriootidel harja punaseks ajab ). See, kas langenu on juba kaitsealusel kalmistul, või ikka lahinguväljal, omab ainult formaalset erinevust. Kõik omavoliliselt sõdurite säilmeid kaevavad nn "klubid" tegutsevad nii seaduse kui moraali seisukohalt "hämaralal".
P.S. Kas mitte Oliver ei helistanud mulle paari aasta eest murega langenud sõduri pärast, aga mure haihtus vahepeal kuhugi ära? Palun muidugi vabandust, kui eksisin!
Eesti Sõjahaudade Hoolde Liidu põhikiri näeb vist midagi muud ette, kui vene ja saksa sõdurite säilmetega tegelemine (vähemalt põhitegevusena), hea oleks kui ESHL jälle aktiivsemalt hakkaks tegelema eesti sõjameeste mälestuse jäädvustamisega. Leinaaeg peaks ammu möödas olema.
Kokkuvõtvalt tulebki tunnistada, et nõukogude poolel langenute otsimine on aastaid olnud totaalselt kontrolli alt väljas. Põhjusteks kindlasti ametliku Venemaa enda traditsiooniline ükskõiksus oma alamatesse - surnud sõdur pakub ehk ainult teatavat propagandistlikku väärtust, üksikindiviidi saatus on tähtsusetu deržaava käekäigu kõrval, aga ka eesti ametivõimude ükskõiksus justkui marginaalse probleemi suhtes.
Lihtsam on konverentsidel pläägutada eetilisest poliitikast, kui seda sama poliitikat ja ühiskonda tervikuna eetilisuse poole suunata kasvõi seadusloome abil.
On kuidas on, aga ühe sõjas langenud nõukogudelase leidmisel tuleb muidugi lähtuda humanistlikest käitumisnormidest ja midagi ette võtta.
Mina soovitan pöörduda muidugi Muinsuskaitseameti poole, sest ka puuduva lepinguta on see meie lahendada - kaitseme ju seaduse jõuga kõiki sõdades langenute ja massirepressioonides hukkunute matmispaiku ( mis mõningatel õlleka - patriootidel harja punaseks ajab ). See, kas langenu on juba kaitsealusel kalmistul, või ikka lahinguväljal, omab ainult formaalset erinevust. Kõik omavoliliselt sõdurite säilmeid kaevavad nn "klubid" tegutsevad nii seaduse kui moraali seisukohalt "hämaralal".
P.S. Kas mitte Oliver ei helistanud mulle paari aasta eest murega langenud sõduri pärast, aga mure haihtus vahepeal kuhugi ära? Palun muidugi vabandust, kui eksisin!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 19 külalist