II Maailmasõja kindralid

[toomas tyrk]

Üks huvitav projekt, mis netis kolades jalgu jäi.

http://www.generals.dk/Main.htm

Teise Maailmasõja kindralite lühibiograafiad. Mitte küll eriti täiuslik, aga mõnus infomaterjal näiteks teiste Baltimaade kindralite saatuse kohta.

Toomas

[Arensburger]

Saksa Wehrmachtis teenis sõja ajal eestlasest kindral Voldemar Riiberg. Temast on vähe räägitud. Ta läks Eestist 40.-ndal aastal Saksamaale. Teenis erinevatel ametikohtadel, kamandas ka diviisi. 1944 a. veebruari algul tuli ta koos kindral Modeli staabiga Narva ja tema ülesandeks oli Peipsi äärse kaitsejoone rajamine, kindlustamine ja mehitamise üle järelvalve.

[nublu]

Kindralmajor Voldemar Viktor Rieberg (ka Riiberg) sündis 13. mail 1886 Haapsalus baltisaksa perekonnas. Õppis Haapsalu linnakoolis ja astus 1. augustil 1907 vabatahtlikuna vene sõjaväkke. Määrati esialgu teenima 141. Možaiski polku, kust saadeti 1908. aastal edasi Tifilisi sõjakooli. Oli praktikal 2. Kaukaasia sapööripataljonis. Lõpetas Tifilisi sõjakooli 6. augustil 1911 kiitusega (keskmine hinne 12 palli, ehk maksimaalne võimalik) ning sai nooremleitnandi auastme. Määrati teenima 8. sapööripataljoni telegraafiroodu nooremohvitserina ja hiljem rooduülemana.

I Maailmasõjas osales lahinguis sakslaste ja austerlaste vastu 8. augustist 1914 kuni märtsini 1918. Oli sapööriroodu ülemaks, teenis välja kapteni aukraadi.

21. novembril 1918 astus Rieberg Eesti sõjaväkke, ta määrati Inseneripataljoni ülemaks ja tegi selles ametis läbi kogu Vabadussõja.

Näiteks Eesti Õhuväe sünniajaks loetakse 21. novembrit 1918, mil Insenerväe pataljoni ülem Voldemar Viktor Riiberg andis välja käskkirja, mille alusel määras August Roosi looma lennuüksust.

Teenete eest Vabadussõjas annetati Riebergile Vabadusristi I/3 ja normaaltalu suuruses maad. Vabadussõja lõppedes tõsteti ta 12. veebruaril 1920 alampolkovniku auastmesse. Sama aasta 31. augustil määrati Rieberg Inseneriväe inspektoriks.

1923. aastal õppis Rieberg Inglismaal Chathami sõjaväeinseneride kooli juures korraldatud kursustel. 1923-24 osales Eesti väeosaülemate informatsioonikursustel. 28. novembril 1924 ülendati ta koloneliks ning 24. veebruaril 1937 kindralmajoriks. Oli kuni oktoobrini 1939 insenerivägede inspektoriks.

15. novembril 1939 lahkus Rieberg teenistusest ning asus elama Saksamaale. 1941. a. mais kutsuti ta Wehrmachti teenistusse, kus talle anti samuti saksa kindralmajori auaste. Alates 25. juulist 1941 teenis ta Läänevallil Ülem-Rheini kindlustuste staabis. Alates 10. oktoobrist 1942 kuni 1. oktoobrini 1943 oli Rieberg armeegrupi "Mitte" inseneriväe ülema staabis. Jaanuaris 1944 lähetati ta aga armeegrupi "Nord" staapi. Sel ajal taganes "Nord" just Leningradi alt ning kindlustus uutel positsioonidel Eestis ja Lätis. Muuhulgas oli Rieberg 1944 aasta suvel tegev eesti piirikaitse rügementide varustamisega.

Septembris 1944 määrati kindralmajor Rieberg saksa 172. jalaväediviisi ülemaks Läänerindel. See diviis oli formeeritud just augustis, kuid sai järgnenud lahinguis põhjalikult lüüa ning saadeti 1944. aasta lõpul laiali. 1. veebruaril 1945 vabastati ka Rieberg teenistusest.

Rieberg elas ka peale sõda Saksamaal ning suri 21. septembril 1952 Baden-Badenis Lõuna-Saksamaal.

[-=Grenadier=-]

hehe...Rieberg oli mu sugulane

[Arensburger]

Veel oli üks tegus eestlasest kindral Voldemar Kappel. Sõjakoolis oli ta Laidoneri kursavend. Revolutsiooni ajal juhtus nii, et ta jäi Vene Valgete armeesse. Kui Koltsak Siberist peale tungis, siis tegi ta Kappelist rinde ülemjuhataja. Peale Tsehhi väeosade üle minekut punaste poolele ja Koltsaki arreteerimist nende poolt, juhatas Kappel rinde taandumist Siberisse. Taandumise ajal kukkus ta läbi jää ühte jõkke ja selle tulemusel külmetas jalad. Hiljem jäi kopsupõletikku ja suri kusagil Irkutski kandis. Kappeli kaaskonnas olnud eestlased viisid ta surnukeha Mandsuuriasse Harbiini linna, kus oli sel ajal suurem eestlaste kogukond ja matsid sealsesse Eestlaste Surnuaeda. Tänase seisuga on Harbiin Hiina territooriumil ja eestlasi seal vaevalt enam elab.
Eesti ajal asus Harbiinis isegi Eesti Konsulaat ja 30-nendate aastate lõpus organiseeris Eesti Riik riigi toetusel eestlaste ümberasustamist Kirde-Hiinast Eestisse. (Lollid olid, kes tulid. Kurss oleks tulnud võtta juba kusagile mujale. Venelased saatsid need inimesed kui valgekaartlased 41-sel aastal kiirelt sinna tagasi, kuid seekord juba põhja poole Amuuri jõge.)
Kappel ise muutus aga Venemaal legendiks. Punased kartsid teda tema poolt juhitud Junkrute Diviisi tõttu. Ka meie TV-s jooksis vene ajal üks vana mängufilm kodusõja ajast. Seal oli tseen, kus punamadrused sattusid mustades mundrites ja lippude all rünnakule marssinud valgete rünnaku alla. Üks madrustest karjus:"Palundra!!! Kappeltsõ idut!".

[Arensburger]

Kolonelina Saksa poolel sõdis II maailmasõjas veel üks vähetuntud Eestist pärit mees. Selleks meheks oli Oberst Heimar Freiherr (vabahärra) von Nolcken. Ta oli küll baltisaksa mõisnike järeltulija, kuid puhtalt Eesti mees. Vabadussõjas sõdis ta leitnandina Eesti Ratsapolgus, samal ajal kui enamus teised baltisakslased liitusid Landeswehri Rauddiviisiga ja sõdisid eestlaste vastu. Ratsaväelasena jätkas ta ka Saksa armees, nimelt kamandas ta 2.Siberi Kasakarügementi (Sibirisches Kosakenregiment 2) mis kuulus Oberst von Baath-i juhitud 1.Kasaka ratsaväediviisi (1.Kosaken-Kavallerie-Division) ja see omakorda 15.Kasaka-Ratsaväekorpusse (Das XV.Kosaken-Kavallerie-Korps) Generalleutnant von Pannwitz. Mingitel andmetel on Nolcken sõja lõpus tõusnud diviisi komanöriks, kuid ma ei ole selles kindel.
On läbi käinud ekslikke andmeid, et Heimar Nolcken hukati punaste poolt 1941. aastal Tartu vanglas. Eksitus tuleb sellest, et Tartu vanglas killisid punased ära ta venna, kauaaegse Petseri konstaabli Arved Nolckeni.

[Arensburger]

Von Pannwitz-i Kasakakorpuses teenis veel üks teinegi eestlane. Selleks oli kolonelleitnant Peter Bassen-Spiller - kauaaegne Eesti armee Ratsarügemendi ülem. 15.12.35.a. erru minnes anti talle küll koloneli auaste, kuid sakslaste juures teenis ta kolonelleitnandina. Erinevalt Nolckenist ta Saksa armees karjääri ei teinud. 1944.a. teisel poolel oli ta Kasakarügemendi nr. 6 (Terek-Kosaken-Reiter-Regiment 6) ülem. Hiljem teenis korpuse staabis.
Peter Bassen-Spiller sündis 1892 aastal Kuressaares. I Maailmasõtta läks leitnandina 3. Smolenski Ulaanipolku ja tegi seal kiiret karjääri. Teda autasustati Georgi Mõõgaga. Vabadussõja ajal teenis Vene valgete juures Judenitsi Loodearmees.
Kolonel Nolckenist veel niipalju, et ta varjas gestaapo poolt tagaotsitavat eestlast Elmar Reinapit ja tegi temast vale nime all oma rügementi kasaka. Reinap elas sõja ilusti üle ja pärast sõda elas vaba mehena nn. vabas maailmas.

[andrus]

kappeli eesti päritolu peavad mõned uurijad kahtlaseks, lähemalt näiteks ajalooline ajakiri 2/1998 (101). Kui on vaja, võin proovida nädalavahetusel mingi osa sellest artiklist arvutisse skännida.

[nublu]

Peter Bassen-Spiller sündis 1892. aastal Kuressaares ohvitseri perekonnas. Üldhariduse omandas Tallinnas Aleksandri gümnaasiumis. 1913. aastal lõpetas Jelizavetgradi ratsaväekooli.

I maailmasõjast võttis osa 3. Smolenski ulaanipolgu koosseisus. Vene kodusõja ajal teenis Loodearmees. Peter Bassen-Spillerit on autasustatud Georgi mõõgaga.

Pärast Eestisse opteerumist jätkas teenistust Eesti armees, olles muuhulgas Ratsarügemendi komandöriks (aastast 1924 või varem kuni 15. detsembrini 1935). 15. detsembril 1935. aastal lahkus Bassen-Spiller sõjaväeteenistusest. 1941. aastal ta arreteeriti, kuid vabastati sakslasena peagi. Sõitis Saksamaale.

[nublu]

Veel oli üks tegus eestlasest kindral Voldemar Kappel. Sõjakoolis oli ta Laidoneri kursavend. Revolutsiooni ajal juhtus nii, et ta jäi Vene Valgete armeesse. Kui Koltsak Siberist peale tungis, siis tegi ta Kappelist rinde ülemjuhataja. Peale Tsehhi väeosade üle minekut punaste poolele ja Koltsaki arreteerimist nende poolt, juhatas Kappel rinde taandumist Siberisse. Taandumise ajal kukkus ta läbi jää ühte jõkke ja selle tulemusel külmetas jalad. Hiljem jäi kopsupõletikku ja suri kusagil Irkutski kandis. Kappeli kaaskonnas olnud eestlased viisid ta surnukeha Mandsuuriasse Harbiini linna, kus oli sel ajal suurem eestlaste kogukond ja matsid sealsesse Eestlaste Surnuaeda. Tänase seisuga on Harbiin Hiina territooriumil ja eestlasi seal vaevalt enam elab.
Eesti ajal asus Harbiinis isegi Eesti Konsulaat ja 30-nendate aastate lõpus organiseeris Eesti Riik riigi toetusel eestlaste ümberasustamist Kirde-Hiinast Eestisse. (Lollid olid, kes tulid. Kurss oleks tulnud võtta juba kusagile mujale. Venelased saatsid need inimesed kui valgekaartlased 41-sel aastal kiirelt sinna tagasi, kuid seekord juba põhja poole Amuuri jõge.)
Kappel ise muutus aga Venemaal legendiks. Punased kartsid teda tema poolt juhitud Junkrute Diviisi tõttu. Ka meie TV-s jooksis vene ajal üks vana mängufilm kodusõja ajast. Seal oli tseen, kus punamadrused sattusid mustades mundrites ja lippude all rünnakule marssinud valgete rünnaku alla. Üks madrustest karjus:"Palundra!!! Kappeltsõ idut!".

Ühes huvitavas kohas (kust ma oma biograafiate projekti kohta infi olen korjanud), Georgi risti kavaleride saidil nimelt on Kappeli eestlaseks olemise kohta kirjas järgmist.

Eestlastest Georgi kavaleride nimistust on välja jäetud kahe ohvitseri nimed, keda enamasti on eestlaseks peetud: Voldemar Kappel ja Dimitri Lebedev. Kindralstaabi alampolkovniku Voldemar Kappeli näol on tegemist ilmselt enim levinud müüdiga Eesti sõjaajaloos.34 Dokumentaalne tõestus selle kohta, et Kappel oli eestlane, puudub. 1903. aastast pärinevas teenistuslehest võib lugeda, et Kappel pärines Kovno kubermangu põlisaadlist.35 Kappel ei olnud lõpetanud Jelizavetgradi ratsaväekooli, nagu väidab Grossschmidt, vaid elitaarse Nikolai ratsaväekooli, kuhu sissepääs mitteaadlikele oli praktiliselt suletud.36 Midagi ei teata Eestis ka Voldemar Kappeli vennast Boris Kappelist, kes teenis enne maailmasõda Poolas Wloclawekis paiknevas 17. ulaanipolgus.37 Samas ei ole võimatu, et Kappeli nimeline eesti rahvusest ohvitser oli siiski olemas. Venemaa Riiklikus Sõjaajaloo Arhiivi fondis 409 on vähemalt viie Kappeli nime kandva ohvitseri teenistuslehed. Nende hulgas on nii staabiohvitsere kui ka nooremaid ohvitsere. Vene kodusõjas endale nime teinud Voldemar Kappelil ei olnud tõenäoliselt Eestiga mingit pistmist.

Sait ise üleval siin http://www.eha.ee/georgi/index.html

[Arensburger]

Leidsin andmed, et oberst H.Nolcen juhtis sõja lõpupäevil kasakate brigaadi ja oli esitatud kindralmajori auastme saamiseks ja autasustamiseks Raudristi Rüütliristiga. Esitatud auaste ja autasu jäid aga kinnitamata sõja lõppemise tõttu.


Pildil on H.Nolcen ja von Pannwitz (paremal)

[Arensburger]

Kuna Nolceni teema on siin juba üles kerkinud, siis lisan juurde ka Nolceni seisukohad Eesti Armee väljaõppe kohta kahe sõja vahel.

Eesti sõjaväe treening aluseks hilisemale karjäärile.

Alljärgneva kirjutise autoriks on kolonel Heimar Ernst Nolcken, sündinud 13. märtsil 1899 Saaremaal, surnud 8. veebruaril 1960 Heidelbergis, Saksamaal.
Kolonel Nolcken, kelle esivanemad olid Kaarel XII väe ohvitserid ning ülendatud Rootsi kuninga poolt vabahärradeks, oli ise tubli eesti mees. Nolcken võttis vabatahtlikult osa Eesti Vabadussõjast, lõpetas EV Sõjakooli ja teenis Ratsarügemendis leitnandina. Ta oli Eestis üldiselt tuntud ja populaarne ratsasportlane.
Kolonel Nolcken asus baltisakslasena ümber Saksamaale, kus teda võeti tegevteenistusse kaptenina. Tegi kaasa Teise maailmasõja, võideldes Saksa Armee mitmes väeosas. Ta oli julge ja kiire otsustusvõimega juht, kes sai korduvalt ülendusi ja kõrgeid aumärke.
Kolonel Nolcken kirjutas 1953. aastal „Võitleja“ numbrites 9-11 (15-17) oma sõjateest.
Alljärgnev on väljavõte kol. Nolceni kirjast, milles ta toob esile, et tegi läbi ainulaadse sõjaväelise karjääri ainult tänu Eestis saadud väljaõppele, mida korduvalt nimekate saksa juhtide poolt allakriipsutati ja eeskujuks seati.
Eesti väljaõppe kiituseks
Et 1939. aasta suvi pidi olema viimaseks rahusuveks, ei aimanud meist keegi. Olin parajasti kodulinnas Kuressaares, kui sain oma rügemendiülemalt, kolonel Jaan Kurvitsalt, telegrammi viivitamatuks tagasipöördumiseks väeossa.
Ratsarügement, mille koosseisu ma tollal kuulusin leitnandina, viibis suvisel õppeperioodil Värskas. Ilmudes rügemendiülema ette, kuulsin, et üks saksa ohvitser on saabunud rügementi ja jääb umbes üheks kuuks, et tutvuda meie teenistusega.
Peatselt õppisin tundma rügemendi külalist kolonelleitnant Lungershausen'it, keda pidime vaheldumisi kapten Nortmaaga saatma.
Saatsin ühe kuu jooksul meie külalist kõikidel väliõppustel, tutvumiskäikudel ja rügemendi manöövril. Ka vaba aja veetsime tihti koos. Enne sõja puhkemist lahkus meie külaline ja lubasime vastastikku kirjutada.
Siis puhkes sõda ja varsti pärast seda bolševike sissemarss baasidesse. Baltisakslased jätsid maha oma vana kodumaa. Kõik minu isiklik maailm näis kokku varisevat. Jätsin jumalaga oma teise kodu - Ratsarügemendiga - ja sammusin vastu tundmatule tulevikule.
Kaptenina „proovi peal“.
Saksa sõjaväe personaalamet saatis mind kaptenina (Rittmeister) 6. ratsarügementi „proovi peale“.
Tõsiasi, et mulle anti varasemast kõrgem auaste, tõendas, et Eesti ohvitsere ei alahinnatud ja et meie väljaõppest oldi heal arvamisel. Peatselt sain sellele dokumentaalse kinnituse.
Kui olin olnud juba ligemale kuu aega Lissas, oma uue rügemendi juures eskadroni ülemana, alles siis võtsin kontakti kol.ltn. Lungershauseniga. Sain temalt sõbraliku kirja. Kuna side oli nüüd loodud, siis palusin temalt ta arvamist minu endise Tartu Ratsarügemendi kohta. Ta saatis mulle ärakirja sellest salajasest ettekandest, mille ta oli teinud eesti ratsaväe kohta oma kindralstaabile. Võisin seda ärakirja hoida mõnda aega oma käes. See ettekanne oli väga põhjalik, kiitev ja heatahtlik, eriti suuri kiidusõnu oli lausutud üksikmehe väljaõppele, allohvitseride kaadri põhjalikule ettevalmistamisele ja laskeala kõrgele tasemele. Ohvitseridele oli ta seal pühendanud eripeatüki. Ta kriipsutas alla eesti ohvitseride väga mitmekülgset ja head väljaõpet, nende virkust ja edasipüüdlikust ning lõpuks nende kõrget taset seltskondlikus käitumises.
See ettekanne julgustas mind. Peatselt osutuski tõeks, et ma olin tänu heale eesti väljaõppele suuteline end kõikjal eduga läbi lööma.

Sõjamängudelt – taktikalektoriks.
Detsembris 1939 korraldas minu tolleaegne diviisiülem kindral Fischer Lissas sõjamängu. Juhtisin oma luureüksust sõjamängudel nende teadmiste kohaselt, mida olin omandanud EV Sõjakoolis oma taktikaõpetajatelt. Kõik minu suulised ja kirjalikud käsud leidsid üldist rahulolu ja kindral Fischer avaldas oma kiitust. Ta päris minu väljaõppe aluseid ja ühtlasi ka Eesti sõjaväe organisatsioonilisi- ja väljaõppe andmeid.
Lõpptulemuseks oli see, et mind määrati pärast sõjamänge oma väeosa ohvitseridele taktikaõpetajaks ja lektoriks.

Kiitus eesti ratsakoolile.
Olin parajasti hobuste ratsastamise üksuse ülem 1940.a. kevadel Lissas, kui tuli teade, et ratsaväe inspektor kindral Hewelke tuleb minu eskadroni inspekteerima. Olin olnud eesti sõjaväes turniiriratsanik - ja seda kogu hingega - ning seetõttu oli aeg, mil sain tegeleda ainult hobustega, mulle teenistuslikuks maiuspalaks, ehk küll olin täiesti teadlik, et ratsavägi ei mängi selles sõjas enam mingit suuremat rolli. Mul oli veel õnn teha kaasa selle vana ja uhke kutseliigi luigelaulu.
Minu eskadron koosnes peamiselt ainult kutselistest allohvitseridest. Noori hobuseid oli eskadronil ratsastamiseks umbes 180. Iga ratsanik pidi päevas kuni 6 hobust läbi ratsutama.
Kavatsesin näidata inspekteerijale oma eskadroni väljaõpet igapäevase õppuse kõige raskemates tingimustes, hüpetel ja mägimaastikul ronimisel. Kui olin kindrali autole vastu galopeerinud ja raporteerinud, algas tavaline õppepäeva ratsutamine. Umbes 15 minutit jälgis kindral meie tööd ja laskis siis eskadroni üles rivistada. Rivi ees kiitis ta väljaõppe seisu, eriti aga väljaõppe meetodit. Lõpuks pöördus ta minu poole ja küsis, kus olen saanud oma väljaõppe. Seletasin talle, et olin alles hiljuti Eesti sõjaväe aktiivohvitser. Pärast seda leidis kindral veel tunnustavaid sõnu minu ratsakoolile.

Parim punkri-küla Venemaal.
Sõjakäigu algul N. Liidu vastu, võtsin üle 268. Baieri luuredivisjoni komando. Pärast edukat edasitungi Venemaa südamesse jäime Moskva ees, Serpuhovi juures peatuma. Edasitungi peatas Venemaa kliima ja enneolematu külm.
Sain käsu paigutada oma üksus muldonnidesse. See tähendas, et kõigepealt pidin lahendama puhtakujulise pioneertehnilise ülesande. Ka siin tuli mulle appi minu põhjalik pioneerväljaõpe eesti sõjaväes. Olin sooritanud omal ajal Võrus pioneerkursuse, mida juhatas major Kimm. Seal olin palju õppinud.
Nüüd tuil mul oma punkri-küla ehitada kõrgmetsa. Kahe nädala jooksul olime ehitanud valmis 77 eesti sõjaväe stiilis elupunkrit, igaüks kümnele mehele. Kuna minu üksuse punkrite konstruktsioon leidsid üldise heakskiidu, siis kogusummas pidin ehitama 135 punkrit, koos eriehitustega mootorsõidukite, köökide ja töökodade jaoks.

Lumeonnid.
Raskel sõjatalvel 1941/42 pidin tihti mõtlema oma endise diviisi taliväljaõppele, ühtlasi ka oma vanale diviisiülemale kindral N. Reegile, väsimatule õpetajale.
Et olla ettevalmistatud võimalikule talvesõjale, korraldas kindral Reek igal aastal talimanöövreid. Selleks valis ta sihilikult kõige külmema ja lumerikkama kuu - veebruari.
Just sellel raskel sõjatalvel tulid minu teadmised ja oskused sel alal maksvusele. Veebruaris 1942 sain käsu vallutada tagasi Juhnovi lennuväli. Elavhõbe näitas -30 kraadi. Divisjon oli ühes metsatukas, ilma mingi kaitseta külma vastu. Kuna bolševikud ei tunginud peale, siis jätkus lihtsatest vahipostidest. Tegevuseta divisjon oli aga külmumisohus. Mul tekkis päästev idee: Lumeonnid. Ka selle oskuse olin ammutanud Tartus ja kindral Reegi juhistel - kõige primitiivsemate vahenditega.
Tavaliste sõdurilabidatega raiusime endile männioksi. Nendest ehitasime vana eesti mustri järgi onnid ja katsime need ehitused paksu lumega. Tänu sellele, said kõik mehed enne rasket hommikut sooja ja ükski ei külmanud öö jooksul ära.

Jälle Tartus.
Juulis 1942 tulin minule alluva 32. Luuredivisjoniga Demjanski, kuhu jäin terveks aastaks. Sel ajal õnnestus mul luua jälle kontakti oma vana isamaaga: teenistuse ülesandel sõitsin Tartu, kus sain võtta ühendust oma vanade kamraadidega Ratsarügemendist.
Mind kutsuti külla ühte eesti pataljoni, kus teenis rida minu endise eskadroni allohvitsere. Jällenägemise rõõm oli kirjeldamatu.
Sügisel 1943 võtsin üle ühe kasakate rügemendi juhtimise, mis tuli suurel määral alles vormida. Mul tuli kasakaid välja õpetada ja lõpuks nendega ka lahingusse minna.
Suureks abiks sellel ajajärgul oli minu Eestis saadud väljaõpe, kusjuures pean veel korra kiitvalt rõhutama eesti väljaõppe mitmekülgsust.

[Arensburger]

Väliseestlaste ajakiri "Meie Tee" võttis uurimise alla eesti külade tekke ja nende saatuse Vene Tsaaririigi territooriumil. Kaukaasia ja Stavropoi lähedal paiknenud Haginski külaga seoses kerkis aga esile meile kõigile tuntud nimeka väliseestlase Lembit Pärna lugu. Alljärgnev ongi kirja pandud "Meie Tee" 1971 nr.5-6 põhjal.

Punakindral Lembit Pärn
ja tema elukäik

Asudes koguma andmeid Kaukaasia Eesti-Haginski asunduse kohta, satuti huvitavale faktile, et sarnast külast on võrsunud ka Vene punaarmee kindral Lembit Pärn, kellest Eesti ajakirjanduses tihtipeale juttu, kuid kelle elukäiku teadaolevalt kusagil pole pikemalt avaldatud, eriti noorepõlve osas.
Saadud andmeil sündis Lembit Pärn Haginski külas 1903. a. Aabram ja Maria Pärna pojana. Ta oli sündinud kaksikuist poiss, teine oli tüdruk, kes nimeks sai Linda ja kes suri noorelt. Sellest Lembitust saigi hiljem punakaardi kindral.
Aabram Pärn kuulus külas jõukate talumeeste kilda. Tal oli kõrvuti kaks krunti kahe elumajaga. Teise kruntidest oli ta saanud pärast abikaasa isa Jüri Spuuli surma pärandusena. Tal olid kõik põllutöömasinad ja -riistad, ka tööhobuseid oli tal palju. Vilja külvas ta igal aastal 50 kuni 60 tiinu, kasutades majapidamises suveti lisaks võõrast tööjõudu 1 kuni 2 inimest. Vahetevahel oli tal ka aastasulane.
Aabram Pärnal oli kuus last, neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Kaarel sai surma 1923. aastal umbes 24 või 25 a. vanuses, olles Salski linnas gümnaasiumi direktoriks. Märgitud linn oli külast 60 vene versta kaugusel.
Punaste valitsus saabus Eesti-Haginski külla 1921 aastal, pärast seda, kui vene valged Wrangeli väed olid surutud punaste poolt Krimmi ümbrusse. Enne seda valitsesid külas Vene valged ja punaste partisanid käisid juba siis külas röövimas. Neid huvitasid peamiselt riided, toitained ja hobused.
Wrangeli vägede taganemisega läks nendega kaasa pea kogu vene intelligents, ka kooliõpetajad, kelledel aga oli veidi raha esialgseks põgenikuteekonnaks. Kes põgeneda ei saanud, see löödi hiljem punaste poolt maha. Üksikud pääsesid sellest veresaunast. Loomulikult ei julgenud need endid kusagil näidata, veel vähem asuda mingile paremale tööle. Kes oli vähegi haritum, see loeti vana korra kasvandikuks ega sobinud uude süsteemi. Ainult küladesse jäid mõnele poole alles koolide õpetajaid.
Taolises uue süsteemi ja valitsemise olukorras pääses igasugustele kohtadele verivärskeid ja verinoori. Neid võeti ka õpetajaiks, kui vaid end pakkusid! Neist aga said varsti omaette tõusikud.
Sellel ajastul sai ka Lembit Pärna vend gümnaasiumi direktoriks, mis sai temale saatuslikuks. Olles ühel õhtul saatmas koju ühte neidu, tulnud neile kõrvalises tänavas vastu karvased, asudes Pärnalt raha norima. Pärn hakanud vastu - ja lugu lõppes sellega, et hulkurid tegid noormehe elule lõpu.
Lembit Pärna teine vend, temast ka vanem, õppis agronoomiks ja töötaski hiljem sellena. Lembitust nooremat poega Aabram pärast alghariduse saamist edasi õppima ei saatnud, soovides temast teha talu pärija. Tütred said hariduse ja abiellusid linnas, kadudes vene perekondadesse.
Külakoolil oli tol ajal 4 klassi ja koolipõlv lastel algas 7- kuni 8-aastaselt. Lembit, teinud külakooli läbi, jäi esialgu koju, joostes ringi omasugustega, ärritades külavahel koeri. Edasi õppima viis Aabram poisi 1917. a. Stavropoli linna, kus ta korterisse pandi tuttavate eestlaste, Roodemannide juurde. Järgmisel, 1918. aastal, sai Aabram Roodemannilt kirja, et linnas poisist jagu ei saada ja pole ka teada, kui palju ta üldse koolis viibib, kuna ta tihti olevat omasugustega turul lonkimas. Raha saamiseks sokutanud poiss enese kusagile veinikauplusse tööle müüja abilisena.
Aabram sõitnud seejärel kohe Stavropoli, leidnud teated õigetena ja poiss toodi koju ja ta jäetigi koju.
Siis oli külas juba segaduste aeg. Punaste röövsalgad liikunud ringi järjest sagedamini. Eestis on hiljem kõneldud, et Lembit olnud kord, 1911 a. naaberkülas, venelaste juures, kooliõpetajaks. Mis õpetaja ta sai olla vaevalt aastase õppimisega gümnaasiumi algklassis, see on kaheldav.
1920. a. kevadel, pärast kommunistide saabumist, pandi maksma "nende kord ja asjaajamine" ning valiti külale ka nn. nõukogu. Selle esimeheks sai J. Reinson ja tema kutsus 1921. a. omale sekretäriks Lembit Pärna. Küla valitsemisele pani ta kaks poissi, kes rahvast käinud "utsitamas".
Varakevadel 1921 juhtus nii, et ühel peremehel varastati laudast mõni lammas. Külanõukogu esimees, sekretär, talunik ise ja veel mõned nooremad läksid vargaid otsima. Avastatigi jäljed, mis viisid kalmõkkide külla, nende hutun'i. Sealt tabatudki vargad. Külas kõneldi hiljem, et need tunnistanud teo üles nuhtlemise tulemusena. Et nende tallaaluse hellust proovitud püssivardaga, milles peategelane olnud Lembit Pärn.
Möödunud mõni nädal, kui ühel pühapäeva õhtupoolsel ööl salk ratsanikke Aabram Pärna maja ümber piiranud. Nende vahid valvanud küla tänavail ja püsside paugutamisega hoitud eemal kõik, kes soovinud mööduda või olukorda jälgida. Piirajad otsinud taga Lembit Pärna, keda aga kodus polnud. Ta oli küla noorematega läinud tantsusaali.
Kuuldes paugutamist oma kodu juures, arvanud Lembit õieti, mis on lahti ning läinud koos külapoistega ja nõuk. esimehega jälgima sündivat, et vajadusel ehk ka omakseid abistada.
Röövsalk aga polnud kuigi kaua Pärnade maja juures. Aabram Pärnale nad midagi pole teinud, viinud aga lahkudes kaasa mõne hobuse, ähvardades, et nad tulevad tagasi Lembitut "vaatama". Teistest lambavarga avastajaist nad pole huvitatud olnud.
Lembit kartnud nüüd külla jääda. Varsti pärast juhtunut oligi ta ühe naabripoisiga asunud rännuteele, lubades minna iseseisvaks saanud Eestisse. See naabripoiss jõudiski Eestisse, Lembit Pärna elutee võttis aga vahepeal uue pöörde.
Naabripoiss on hiljem kirjutanud, et kui nad Moskvas viibinud, oli Lembit Pärn läinud vaatama oma ema venda, onu Jaan Spuuli, kelle enamlased olid vangistanud seepärast, et ta oli ohvitser ja oli teeninud valgete juures. Moskvas ootas ta väljavahetamist Eesti võimude poolt punaste vastu. Seesama onu ütelnud Lembitule, et temasuguseid Eestis küll ei vajata!
Selle tagajärjel jäi Lembit Moskvasse. Kodukülla ta tagasi minna ei julgenud. Jäljed temast kadusid. Ka Aabram Pärn ei kõnelnud temast kellelegi, kuni hakkasid ka külani ulatuma teated, et Lembit astunud ühte punaste ohvitseridekooli.
Eesti-Haginski külla tulnud ta vanemaid vaatama 1925. a., olles siis punaste ohvitser. Kuulduste kohaselt abiellunud ta Moskvas ühe valge kindrali tütrega. Neil olnud ka poeg. Pärast 1930-ndaid aastaid tõi Lembit poja külla ja jättis ta oma vanemate kasvatada. Poiss olnud siis umbes 5-aastane. Kuhu ta ema oli jäänud, sellest keegi midagi ei kuulnud. Ja poiss ka kuigi kaua vanavanemate juures polnud. Kuhu Lembit poja pärast viis, ka see jäi kodukülas teadmatuks.
Andmete koguja kontrollis ka Lembit Pärna kooliõpetajaks olemist, samuti ka seda, kas ta sel ajal ka parteilaseks hakkas, nagu vene propaganda kirjutas. Saadi vastuseks, et kõik see on absoluutne udujutt. Lembit oma vaevalt 17-ne eluaastaga ei sobinud kooliõpetajaks, ei saanud olla ka mingi parteimees. Enne 1921. aastat pole selles eesti külas olnud ainustki poissi ka mitte komnoortes. Kodukandis arutatud mõnikord salaja, et mis vägi see küll oli, mis veel 1925. a. noore ohvitserina teeninud Lembit Pärna kiiresti kindraliks tegi, seda teavad ainult "punaväelased". Sõda neil aegadel polnud, kus vahel kiire tõus võimalik. Küll käis sunniviisiline talupoegade kolhoosidesse ajamine ja toimus rida talupoegade mässe, mis veriselt maha suruti!?? ...
Eesti-Haginski külas algas talupoegade "sorteerimine" ja kulakuteks tegemine 1930. aastast. Eestist saabunud kommunistide Sibul-a ja Känd-i juhtimisel. Selleks rakendati otsustajatena küla aktivistid, komsomol ja nn. "vaeste komitee". Nende näpud aga vana Aabram Pärna ei puutunud. Külas arvati, et punase ohvitseri isa ei tohi puutuda.
Pärast 1934.a., kui külla saadeti ja kolhoosi vastu võeti rohkem vene kommusid ja kui need pandi ka küla elu juhtima ning külanõukogu esimeheks Eesti-Haginkas määrati endine sama küla lehmakarjus, kirjaoskamatu Egor Pushkar, kes allkirja andis ristide tegemisega ja keda hiljem õpetati tähtedega oma nime sirgeldama, muutus ka suhtumine Aabram Pärnasse. Ka tema tehti järsku kulakuks, võttes ära talt ka hääleõiguse.
Kulakutele määrati sel ajal kõrgesummaline obligatsioon, mille tasumine polnud võimalik ja mis siis võimaldas nende kogu vara konfiskeerimise. Nii sündis ka Aabram Pärnaga. Ta vara anti kolhoosile ja mees tõsteti oma majast välja. Aabrami noorem poeg Mihkel, kes oli üle 25 a. vana, loeti selles operatsioonis peremeheks ja Aabram tema perekonnaliikmeks. Kulakuks määratult vangistati Mihkel ja küüditati minema, teadmata kuhu. Aabram naisega jäid maha, asudes elama venna suvekööki ja sauna. Aabrami vend elas siis ise ka ühe Siberisse saadetud kulaku majas, nii et Lembit Pärna isal-emal tuli elada kulaku saunas!
Aabram vist kirjutas Lembit Pärnale, mis temaga tehti, mille peale ohvitserist poeg saabus varsti koju, peatudes mõned päevad isa-ema ja onu juures, kulaku saunas. Lembit Pärn käinud rajooni valitsuses isa kulakuks tegemist selgitamas ja mõni aeg hiljem antud Aabram Pärnale üks maja tagasi koos hääleõigusega. Nooremat venda Mihklit Lembit aga päästa pole suutnud ning see jäänud teadmata kadunuks! Külas pole ka hiljem temast vähematki kuuldud. Küll arutatud salaja, et kas siis teised küla eestlased, kes kulakuina ära veeti, olid suuremad kurnajad kui Aabram Pärn, kellele kulaklus ei lugenud - ja küsiti, et ei tea, mida isa päästmise eest Lembit Stalinile "tõotas"!

[miller]

Kahjuks on Pärna kohta vähe teateid.


Kindlasti on vaja kontrollida Karotamme väidet, et Stalin kavatses panna Laidoneri laskurkorpuse etteotsa.

Stalinil on Laidoneriss teatav suhtumine, millest on räägitud.
Samasse skeemi mahub näiteks lugu Rokossovskiga.

Seega Laidoneri poolameelsus takistuseks poleks saanud. See aga et ta ei saanud laskurkorpuse komandöriks röövis Laidonerilt elu.

Pärn ei olnud sugugi planeeritud Laskurkorpusesse.
Pärn pidi saama Kindlastaabi operatiivvalitsuse ülemaks.

Pole ka ime. Pärn oli ilus inimene. Tema korralikus poleks staabile paha teinud.

Midagi pole räägitud Pärna perekonnast. Kes on naine? Lapsed?
Sugulased?
Need peaks ju juba ka Eestis olema ?

[krizz]

See aga et ta ei saanud laskurkorpuse komandöriks röövis Laidonerilt elu.

Laidoner suri väidetavalt tervise rikke tagajärjel 1953. Kuidas on see seotud tema korpuse komandöriks mitte saamisega? See vaevalt siin mingit rolli mängis.

Midagi pole räägitud Pärna perekonnast. Kes on naine? Lapsed?
Sugulased?
Need peaks ju juba ka Eestis olema ?

Pärn elas Venamaal. Naine oli tal venelane. Lapsed ka pigem venelased. Eks ta järeltulijad seal Venemaal elavad praegu nagu ehtsad venelased.