Kuhu jäid kõik Nõukogude sõdurid?

[oliver]

Näiteks sai Sõrves surma tuhandeid vene poole sõdureid, ühishaudu on rajatud aga kümmekond ~paarisaja mehega. Kus ülejäänud on? Lahinguväljad jäid ju ometi Nõukogude poole kätte. Aeti lihtsalt metsavahel auku või? Või ei tahetud oma kaotusi nii suuri näidata?
Ja veel - kui palju on sõdureid maetud kirikaedadesse? Muhus Liiva kiriku aias üks ühishaud ~kahekümne nimega ja Virumaal pidavat ka üks olema.

[Õpetaja]

Punaarmees tegelesid matmisega kõikvõimalikud muusikud ja isetegevuslased. Kui huvitab, tudeeri mõne laskurkorpuses olnud muusiku memuaare ...

Vaatamata 20 nimele hauaplaadil võib mõnes hauas olla sadu ...

Peale sõda kasutati matmiseks ka kohalikku tööjõudu, keda sunniti lagunema kippuvaid kangelasi mürsulehtritesse matma ...

Võimalusi oli palju. Hiljem muidugi püüti ka midagi korrastada, kui maaharimise käigus kippusid mehed maapeale tagasi tulema ...

õpetaja

[Arensburger]

Mäletan oma kooliskäimise ajast. Igale koolile kinnitati või soovitati mingi punaarmee osa, mille ajalugu uurida ja mille veterane austada. Näiteks Valjala põhikoolil oli 300. polk Eesti korpusest. Leisi koolis oli vist mingi polk 109. laskurkorpusest.
Veel mäletan, et ükskord suudeti kindlaks teha paari venelase nimed, kes olid maetud ühishauda. Sellest tehti suur sündmus. Otsiti sugulasi Venemaalt ja saadeti sinna kirju, kus pioneerid vandusid truudust Nõukogude kodumaa ees ja lubasid olla vääriline järelkasv siin langenud venelastele.
Selle loo jutustasin siin selleks, et tuua näide venelaste ühishaudade üle omatava info kohta. Tegelikkuses ei teadnud peale sõda suurt keegi, kes ja kui suurel hulgal on mingisse ühishauda maetud. Vast eestlaste üksuste osas oli erinev olukord, sest paljudel hakkasid sugulased jälgi ajama, et oleks siis koht kuhu lilli tuua. Venelased aga? Suurtes vene üksustes on üks södur sama anonüümne, nagu hulkur Moskva linnas. Kes temast hoolis? Kas see sõdur isegi teadis, kus ta omaksed parasjagu asuvad ja mis seis neil parasjagu on? N. Liidus olid sel ajal segased ja ohtlikud ajad.
Ja Saaremaa kontekstis see Punarmee 109. korpus. See kandis Eesti lahingute ajal suuri kaotusi ja sai pidevalt täiendusi. Kas need mehed seal jõudsidki üksteist tundma saada, et siis sõbra mälestuse eest hoolitseda või seda järeltulevatele põlvedele pärandada?

[ostius]

Lisaks surnutele on kaduma läinud ka hulk invaliidistunud nõukogude sõdureid. Isa on rääkinud, et peale sõda olnud kõik kohad sõjasante täis. Istusid oma ratastega naelakastikestes (ratastoole tollal polnud) ja lükkasid end käte abil edasi. Aga siis nad järsku kadusid... Kuna ametliku ideoloogia kohaselt Nõukogude Liidus füüsilise puudega inimesi ei eksisteerinud, olid need kerjuste hordid võimudele pinnuks silmas. Kuulujuttude kohaselt olevat NKVD nad maha lasknud.

Kas keegi oskab kinnitada või ümber lükata?

[VANA LÖUKOER]

olen eelneva jutuga päri.Ei mäleta kuskohast lugesin kord,et nkvd-s olid selleks spetsiaalsed üksused,kes peale söda köik söjainvaliidid vagaseks tegid.Ja üleüldse,ka see,et neid sadakond ühte auku lükati,on väga reaalne,sest ammu on ju tuntud vasjade suhtumine oma langenud söduritesse.Samuti olen kuulnud seda,et neid pöletati lausa,aga selles jutus ei ole ma kindel.Ühesönaga,see et vasjad neid 100 tükki ühte auku ajasid ja kunagi ei vaevanud oma pead nende isikute kindlaks tegemisega,on selge.miks siis ei ole kunagi nii endine cccp ega ka praegune venemaa avaldanud oma hukkunute nimekirja (nt.nagu usa peale vietnami ja II maailmasöda,kuigi ei ole needki täielikud).Asi lihtsalt selles,et venelane ei ole KUNAGI oma södureid lugenud,sest seda oli koletumal kombel käes.
Ja löpetuseks tsiteerides herr Heinrich Himmlerit,kes ütles vene södurite kohta nii :Arvatavasti on russidel kusagil siberis oma tehased,kus savist neid (vene södureid) kokku mätsitakse..."

[hugo1]

Minu vanaonu elas 1944 - 45a sinimägedes. Tema jutu järgi olevat venelaste matmine käinud niimoodi, et nad aeti lihtsalt pommiauku. Ei mingit risti ega muud tahvlikest 20-30 meest ühte auku muld peale ja järgmise augu kallale. Aukudest (pommilehtritest) aga 1945 aastal sinimägedes puudust ei olnud. Ja juba poole aasta- aasta pärast ei ütle enam keegi, et seal haud on. Alguses olevat punaarmee üritanud ise oma langenuid mata aga hiljem olevat sellega põhiliselt tegelenud kohalikud. Langenuid saksa armees teeninuid sõdureid olevat seal kandis matnud ka kohalikud. Kuid kuuldavasti olevat saksa armee alati kui vähegi võimalik oli proovinud oma langenud matta.
Neil olid isegi ristid saksamaalt kaas võetud sellejaoks.
Muuseas ka leitud relvad loobiti tihti sellistesse pommiaukudesse.

[Vaikal]

...ei hoolitud langenuist
Peale sõjavangist vabastamist toodi meid sundkorras Norilskist Narva ja pandi teenima 7. kombinaadi NKVD-le allunud tööpataljoni. Peagi saadeti meid Sillamäe tehast ehitama, kus meid, endisi "fašiste", oli kokku umbes 4000 meest (kolm pataljoni). 1947. a. suvel olin ma väikese grupiga Auvere - Narva jõe vahele jäävatel aladel heinatööl. Seal vabal ajal endistel lahingutandritel ringi käies avanes niisugune pilt.

Demineerijate poolt kokku kogutud miinid seisid teede ääres virnas. Punkrites oli igasuguseid relvi ja laskemoona külluses. Meil, heinalistel, oli igaühel vähemalt paar-kolm relva - PPŠ-st kuni Dektjarevini. Oli ka üks 80 mm miinipilduja, kuid ilma lafetita.

Soos ringi liikudes leidsime sealt mitu lahinguvälja, kus punaarmee langenud sõdurid lamasid nii, nagu nad olid kukkunud - püss külje all, katelok vööl... Neid oli sääl maas sadade viisi. Laibad olid juba kõdunenud, kuid vormid terved. Keegi polnud nende matmise vastu huvi tundnud, kuigi lahingutest seal kandis oli möödunud juba kolm aastat...

[hillart]

Paraku võin öelda, et Punaarmeepoolne suhtumine oma langenutesse oli , kergelt öeldes, kummaline.
Vastavalt hulgaliselt loetud vastavasisulisele võõrkeelsele kirjandusele saab väita, Punaarmee kasutas alates 1942.-st oma isikkoosseisu täiendamiseks väga laialdaselt järgmist taktikat (Lääne autorite andmeil).
Nimelt mobiliseerisid väeosad igal oma poolt vallutatud territooriumil koheselt kogu meessoost elanikkonna. Nimetatud kontingenti kasutati esimeses ja teises rünnakulaines ning neid ei hakatud reeglina isegi nimekirja ega toidule võtma (arvestades nende tõenäolist eluiga väeosa koosseisus). Ka ei väljastatud neile täielikku sõdurivarustust, või tehti seda vaid osaliselt (k.a relvad ja laskemoon). Mehed, kes olid järgmiseks-ülejärgmiseks päevaks veel hinges, võeti siis juba arvele, kui täisväärtuslikud.
Sama põhimõte leidis osaliselt rakendamist ka 1941. aastal, enne Moskva operatsiooni, kui rindele suunduvad värsked Siberi diviisid läbisid enne lahingutegevusse astumist lühiajalise (1-1,5 nädalat) sõjaväelise väljaõppe, kus üheks osaks oli ka enese elushoidmine karmides talvetingimustes vaid elementaarse rõduririietuse ja kahe taskutäie viljateradega. Kes siis peale seda "väljaõpet" veel elus olid, võeti sõdurina nimekirja.
Kogu eelpoolnimetatut arvestades pole siis imestada, et Punaarmeel veel tänase päevani oma tegelik kaotuste üldarv teadmata ja põllud-metsad praeguseni matmata langenuid täis on. Ning muidugi pole vähetähtis ka fakt, et oma kaotusi igal võimalikul juhul ettekannetes vähendada püüti.
Langenute suhtarvu Idarindel võib seega vaid oletada - ja see on kohutav!
Kui isegi täiesti ametlik dokumenteeritud langenute suhe Idarindel oli 1:11 (s.t 1 langenud saksa poolel sõdinu kohta tuli 11 nõukogude sõdurit)!!

[hillart]

Paraku võin öelda, et Punaarmeepoolne suhtumine oma langenutesse oli , kergelt öeldes, kummaline.
Vastavalt hulgaliselt loetud vastavasisulisele võõrkeelsele kirjandusele saab väita, Punaarmee kasutas alates 1942.-st oma isikkoosseisu täiendamiseks väga laialdaselt järgmist taktikat (Lääne autorite andmeil).
Nimelt mobiliseerisid väeosad igal oma poolt vallutatud territooriumil koheselt kogu meessoost elanikkonna. Nimetatud kontingenti kasutati esimeses ja teises rünnakulaines ning neid ei hakatud reeglina isegi nimekirja ega toidule võtma (arvestades nende tõenäolist eluiga väeosa koosseisus). Ka ei väljastatud neile täielikku sõdurivarustust, või tehti seda vaid osaliselt (k.a relvad ja laskemoon). Mehed, kes olid järgmiseks-ülejärgmiseks päevaks veel hinges, võeti siis juba arvele, kui täisväärtuslikud.
Sama põhimõte leidis osaliselt rakendamist ka 1941. aastal, enne Moskva operatsiooni, kui rindele suunduvad värsked Siberi diviisid läbisid enne lahingutegevusse astumist lühiajalise (1-1,5 nädalat) sõjaväelise väljaõppe, kus üheks osaks oli ka enese elushoidmine karmides talvetingimustes vaid elementaarse rõduririietuse ja kahe taskutäie viljateradega. Kes siis peale seda "väljaõpet" veel elus olid, võeti sõdurina nimekirja.
Kogu eelpoolnimetatut arvestades pole siis imestada, et Punaarmeel veel tänase päevani oma tegelik kaotuste üldarv teadmata ja põllud-metsad praeguseni matmata langenuid täis on. Ning muidugi pole vähetähtis ka fakt, et oma kaotusi igal võimalikul juhul ettekannetes vähendada püüti.
Langenute suhtarvu Idarindel võib seega vaid oletada - ja see on kohutav!
Kui isegi täiesti ametlik dokumenteeritud langenute suhe Idarindel oli 1:11 (s.t 1 langenud saksa poolel sõdinu kohta tuli 11 nõukogude sõdurit)!!

[Faust]

Kuskilt olen kuulnud,et venelastel oli isegi selline taktika,et peale lahingut kamandas komandör mehed rivvi,see kes tõusta suutis ja rivis olla nendega marsiti edasi ja teised,kes haavatuna maas lebasid jäeti maha.

[Külaline]

Kui isegi täiesti ametlik dokumenteeritud langenute suhe Idarindel oli 1:11 (s.t 1 langenud saksa poolel sõdinu kohta tuli 11 nõukogude sõdurit)!!

Ametlik dokumenteeritud nõukogude langenute arv on u. 7 miljonit (siia on arvatud ka Saksa liitlaste vastu võitlemisel saadud kaotused).

[MOrav]

See seostub vist pigem meditsiiniteenistusega, aga just loetud raamatus "Urvaste hariduselu 315" (2003) on kirjeldus, kuidas 1944 muudeti Urvaste koolimaja venelaste poolt rindehaiglaks, rindejoon oli Väike-Emajõe joonel Tõllistes, haavatuid toodi rindelt: "Oli kole vaadata veriseid sõjamehi, keda hakati joodilahuste vannides puhastama. See protseduur pidi valus olema, sest haavatud vandusid ja karjusid õdede peale, kes neid põrandaharjadega küürisid." Noja siinse teemaga seostub see, et kõik surnud pandi metsa äärde pikkadesse haudadesse, kust nad hiljem maeti ümber Urvaste surnuaia nurka.

[Õpetaja]

Jõudu !

Päris kõigega, mis ülalpool kirjas, ei saa küll nõus olla.
Hillart kirjutas:

Sama põhimõte leidis osaliselt rakendamist ka 1941. aastal, enne Moskva operatsiooni, kui rindele suunduvad värsked Siberi diviisid läbisid enne lahingutegevusse astumist lühiajalise (1-1,5 nädalat) sõjaväelise väljaõppe, kus üheks osaks oli ka enese elushoidmine karmides talvetingimustes vaid elementaarse rõduririietuse ja kahe taskutäie viljateradega. Kes siis peale seda "väljaõpet" veel elus olid, võeti sõdurina nimekirja.

See lõik tundub küll pisut liialdusena !
Sellekohane kirjandus: Z.P.Verhovtseva "Soldatõ sibiri 1941 - 1945" Kemerovo 1978.

õpetaja

[Sollmann]

Kõik need eelpool toodud näited kinnitavad fakti, et inime polnud N.Liidus abs-lt oluline.
Põhiline oli idee, täpsemalt öeldes Stalini idee maalimarev-ist.
Inimene oli vahend selle teostamiseks ja kui ta oli surnud, siis kasutuskõlbmatu vahend ning veelgi vähem vajalik kui elusast peast.

[denis23]

Küsin sest et näiteks Sinimäel kaotuste arv vene allikate järgi on ikkagi mitu korda väiksem kui eesti ajaloolaste poolt väidetud. Ikka tähendab päris suur numbrid, aga mitte sadades tuhandetes...kusjuures teistes WWII lahinguoperatsioonides need on olnud suhteliselt objektiivsed numbrid.