IZJUMI LAHING

Eestlased ning eestlastest koosnevad üksused, relvad, lahingud, varustus, autasud jne jne...
Vasta
Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

IZJUMI LAHING

Postitus Postitas Wiking »

Kuna kaasfoorumlastele pakkus huvi pataljon "Narva" võitlustee Izjumis, panen ülesse nende esimese tuleristse kirjelduse.

TULERISTSED IZJUMI LAHINGUS

Pataljon „Narva“ oli ratastel. 14. juulil asuti Jasnaja Gorkast teele. Esialgu meile kindlat sõidusihti ei teatatud, liikusime pikkamisi põhja poole rinde lähimas kauguses. Sõidu ajal tehti pidevalt ikka ja jälle õppusi. Kord anti õhuhäire vasakult, siis pidi kogu pataljon hajuma laiali põllule, kord anti häire: vaenlane paremalt, siis tuli kiiresti sisse võtta kaitsepositsioonid oodatava rünnaku tõrjumiseks. Kõik see aitas hoida pataljoni koosseisu alalises valmisolekus nii kaitsele või rünnakule minekuks. Ei tohtinud hetkekski unustada et vaenlane pole kaugel, vaid käeulatuses
Ka selle sõidu ajal oli ilusaid hetki. Kord anti meile kauni jõe ääres mitmetunnine puhkepaus, võis käia jões suplemas ja hiljem sai ka päikest võtta. Teinekord jõudsime ööbimiseks mõnda suurde külla, kus siis pärast õhtueinet oli tore vaadata süsimusta lõunamaa taevasse ja tuletada meelde kauge kodumaa paiku ja seal viibivaid omakseid. Eriti jäi kõigile meelde Poltava linna serval veedetud kaks ööd – üks sinna sõites, teine paar päeva hiljem tagasiteel. Autod olid taas pargitud viljadest lookas puude alla ega olnud vaja palju vaeva näha, et vaid püsti tõustes võtta okstelt valminud ploome, mureleid, pirne või suuri läbipaistvaid õunu valge klaar. Päris korralikule söögile lisaks sai kohalikelt elanikelt vahetada kanu või hanesid. Hästi läks vahetuskaubaks seep ja seebikivi (viimast oid meie varustajad suutnud kusagilt hankida).
Päevad möödusid. Ikka ratastel. Kord olime jõudnud juba tükk maad põhja poole Harkovit, siis pöörati meid taas lõunasse tagasi. Jõudsime Ukraina suuruselt teise linna ja pidime sealt kuskilt üle Donetsi jõe minema, kuid kõik teed olid liikuvaid väeosi täis, tekkinud olid suured ummikud ja meid pöörati kagusse, Merefasse, kustkaudu sisenesime Harkovi ja ületasime mõne tunni pärast jõe ning suundusime edasi kirdesse Belgorodi poole.
Ka siin olid kõik teed täis sõjaväeosi, mis liikusid meiega ühes suunas. Üle meie peade suundusid põhja poole lennukid, eskadrill eskadrilli järel, kuskile Kurski kaare suunas. Nüüd liikus ka meie hulgas jutt, et läheme rindele, läheme lahingusse.
Pikkamisi kadus meeste huulilt naeratus, tõmbuti endasse, hakati sisse elama lähemate päevade pärast meid ees ootavasse olukorda.
Õhtuks jõudsime kõrgel künkal olevasse külla, kuhu jäime peatuma. Saime rikkaliku õhtueine, mis nagu kinnitas veel kord arvamust, et see päev on käeulatuses, kui tuleb astuda vaenlase vastu.
Juba pimenes, kui diviisist saabus rühm maalreid, kes värvisid kiiresti meie seni pruuni-kollaselaigulised autod rohelisteks. Uued tingmärgid peale (sakslaste juures oli igal üksusel oma tähis, mis oli värvitud autodele ja aitas suunamärkidega suunata vastavate väeosade liikumisi teatud puhkepaika või kogunemiskohta). Veidi enne keskööd istusime taas autodes ja sõit läks nüüd kiirmarsil tagasi Harkovi kaudu lõunasse. Olime teel rindejoonele.
Juba enne sinna jõudmist kandis pataljon oma esimesed ohvrid. 18. juuli öösel peatus kolonn hetkeks Andrejevka küla juures. Kottpimedas oli kuulda üksiku ööpommitaja mürinat ja kohe lõi Ukraina öö valgeks – õhus rippusid valgustusraketid. Enamik jõudis langevate pommide eest hajuda ja varjuda, kuid üks maastikuauto sai täistabamuse. Surma sai viis meest: üks sakslasest ohvitser, Tartust pärit arhitekt Kask, Narva poiss Reimann, keda hea lauluhääle pärast „Narva ööbikuks“ kutsuti, ja kaks Tallinna poissi.
See ei olnud hea enne, pigem nagu hoiatus. Ehkki paljud olid juba saanud sõjamehekarastuse Idarindel, ei olnud see kaugeltki võrreldav sellega, mis ootas meid järgmisest päevatõusust alates Ukraina steppides.
Vahetasime välja Wehrmachti 46. jalaväediviisi üksuses 2. kompanii asus vasakule tiivale, saades naabriks rügemendi „Germania.“ Paremale paigutati 3. kompanii ja sellele jätkuks 1. kompanii 1. rühm. Ülejäänud 1. kompanii rühmad kaevusid sada-paarsada meetrit tahapoole varustuspositsioonidele.
Vahetus toimus üldiselt rahulikult. 2. kompanii lõigus oli vastase öine luureretk nähtavasti 46. diviisi mehed kohati kaevikutest välja löönud ja kaevik tuli mõneminutilises lähivõitluses vastasest puhastada. Kogu rindelõigu pikkus oli pisut alla kilomeetri.
Raskekompanii tankitõrjekahurid paigutas leitnant Ralf Fiskar hajutatult ja hästi moondatult mõnisada meetrit tahapoole. Raskegranaadiheitjate rühm ja jalaväe saatekahurid olid leidnud endale positsioonid umbes pataljoni staabi piiril.
Kompaniid, kes asusid eesliinile, tutvusid kõigepealt oma asukoha ja kaitseliiniga. Mehed jagati oma kohtadele, kõikjal kohendati kaevikuid ja laskepesi. Viidi läbi moondamine. Välja saadeti eelpostid.
Maastik oli kohati künklik kõrge rohuga stepp, mida siin-seal läbisid Ukraina steppidele omased kevadiste suurvete moodustatud uhtorud. 3. kompanii lõigus segas vaadet eespool mainitud stepirohi, kuid see oli siiski mõnekümne meetri kaugusele jälgitav. Meie positsioon oli kõrgendiku serval, maapind laugjalt taha, Andrejevka küla poole laskuv. Vaenlase poolelt oli langus suurem, mõne koha pealt üsna järsk. Kaugemal algas tihe põõsastik, selle taga metsamassiiv ja jõe poole nähtavasti ka suurem langus. See osa kuni jõeni ja ka jõe teine kallas oli meile nähtamatu.

ESIMENE LAHINGUPÄEV, 19. JUULI 1943

Veidi enne kella kümmet kuulsid 3. kompanii eelpostid, nendeks oli määratud Lembit Sepa terve jagu, vastaste tankide müra. Peatselt märkasid nad ka nende poole liikuvaid tanke. Kiiresti haarati raketipüstolid ja lasti üles violetsed raketid – tankirünnaku märguanne. Tankid ületasid kiirest kompanii ees olevad traattõkked, rullides need täiskäigul maha, ja tulistasid samal ajal pidevalt kõigist kahuritest ja kuulipildujatest. Tundus, et neil puudus täpne ülevaade meie kindlustuse asukohast, sest pärast sihitut siia-sinna sõitmist tegid nad 90º pöörde ja võtsid suuna tahapoole Andrejevka küla suunas.
Esimese tankirünnaku alguse ajal järgnes kohe piki rinnet käsklus: tankid läbi lasta, võitlusse astuda vaid jalaväega. Kõik peavõitlusliini läbinud 22 tanki pöördusid Andrejevka peale: ilmselt oli neil pataljoni staabi asukoht aimatav või koguni teada. Vastase raskerelvad alustasid nüüd 3. kompanii lõigu tihedat pommitamist. Sel päeval laskuski selle kompanii lõigule rünnakute raskuspunkt.
Leitnant Ralf Fiskar oli tankitõrjekahuritele valinud head positsioonid ja peatselt pärast tankide pööret oli kõigil kahuritel „oma tank“ sihikul. Kaugus 300 m, 250 m, 200 m – siis tuli tulekäsk ja peatselt oli kaheksa tanki leekides. Meie raskekahur „Tasuja“ (ülem allohvitser Ilmar Ainsaar, sihtur Erich Värv) oli tabanud ees sõitvaid soomusmasinaid ja suunas siis tule tankikolonni keskele, kus „Kõu“ (ülem Alfons Haring, sihtur Kuno Trell) tegi juba laastavat hävitustööd. Kolmas raskekahur „Pikker“ (Ülem Evald Laidvee, sihtur Aare Siirvee) ja veltveebel Bruno Thieli kergekahurite grupp tõkestasid tankide taganemistee. Vaid kolm tanki olid suutelised tagurpidi sõites meie peavõitlusliinile taanduma, kus neist veel kaks meie tankiküttide saagiks langes ja magnetmiinidega hävitati. Seega pääses tagasi omadele kurba sõnumit viima vaid üks soomusmasin. Esimene rünnak vältas vaid veidi rohkem kui pool tundi.
Vaikis vastase suurtükkide tuli, küll aga kestis tihe ja häiriv vastase miinipildujatuli. Rohi stepis põles ja sellest tekkinud paks hall suits levis üle kogu kaitseliini.
Kiiresti toodi meie positsioonide kaitseks üle Saksa 12-toruline suurtükipatarei ja kaks rasket tankitõrjekahurit.
Paari tunni pärast algas venelaste tugev turmtuli, mis kestis üle tunni. Sellele järgnes uus tankirünnak, seekord jalaväe toetusel. Ka tankid olid seekord mehitatud, arvatavasti kaitseks meie tankiküttide vastu. Flankeeriva tulega aga puhastati kõigepealt tankid neil istuvatest konedega (vene püstolkuulipilduja) varustatud meestest, siis lasti taas soomusmasinad endi kaevikuist üle sõita ja granaadiheitjate ja raskekuulipildujate toetuse suruti tankide tagatulev vastase jalavägi maha. Tankid võtsid esialgu sama suuna Andrejevkale, kuid pöördusid kohe, kui juurdetoodud tankitõrjekahurid neile tule avasid. Viimased hävitasid küll viis vastase soomusmasinat, kuid tõmbasid sellega kõikide teiste tule endale ja nad purustati. Vene tankid hävitasid sakslaste mõlemad rasked tankitõrjekahurid, sattudes seejuures nüüd meie torude tulepiirkonda. Kaks T-34 likvideeriti suurtükkide poolt. Üks T-34 avastas vahepeal „Kõu“ asukoha. Tulevahetuses sai surma sihtur Trell, kuid kahurit venelased hävitada ei jõudnud, sest said ise veltveebel Thieli kahurilt täistabamuse. Trelli koha võttis sisse kahuriülem Haring ning „Kõue“ arvele lisandus veel kaks tanki. Ülejäänud tankid taandusid, kuid pidid tahes – tahtmata läbima meie jalaväeliini, kus 1. ja 3. kompanii meeste poolt hävitati 9 põgenejat. Lõuna-Eestist pärit kapral Hendrik Raiend purustas üksi magnetmiinidega kaks T-34.
Pärast lõunat püüdis vastase jalavägi küll veel korduvalt rünnata, kuid sattunud meie jalaväesaatekahurite, granaadiheitjate, raske- ja kergekuulipildujate tulle, ei jõudnud meie kaevikuteni.
Kindralkolonel Paul Hausser kirjutas oma mälestusraamatus: „“Narva“ peab vastu: Kas te teate, mida see tähendab? Kui palju on nende sõnade taga julgust, lihtsat vaprust?
Häiriv miinipildujatuli aga ei lakanud. Sinna sekka tuli ka mõni üksik raskesuurtükimürsk.
Kas sel päeval ei tulegi lõppu?
Siiski saabus ka see kauaoodatud öö. Ta tõi küll igatsetud jaheduse, kuid mitte rahu ja und. Meie eelsalgad läksid ette, ennetamaks võimalikke üllatusi.
Meil oli selline tunne, et noor pataljon on alati olnud „Wikingi“ üks osa.“ (P. Hausser oli diviisi „Das Reich“ esimene komandör, Izjumi lahingute ajal oli ta SS soomuskorpuse koosseisus.)

Esimese lahingupäeva tulemus oli mõnevõrra üllatav. Langenuid oli eestlastel ainult kümmekond, raskesti haavatuid niisama palju. Kergesti haavatuid oli küll rohkesti, kuid peaaegu kõik jäid eesliinile. Ründajatel hävis vähemalt üle poolesaja tanki, inimkaotusi pole võimalik hinnata.
Tõepoolest andis saabunud öine pimedus ja suhteline vaikus vaid vähestele und. Äärmiselt pingelise lahingupäeva järel oli peaaegu kõigil laskemoon lõpukorral. Jalaväelaste kergerelvade padrunid, magnetmiinid ja käsigranaadid, granaadiheitjatel laengud ja mürsud, tankitõrjekahuritel soomust läbistavad mürsud samuti otsas. Viimastel aga oli laskemoon käepärast, seda hangiti vaenlase purustatud tankidest, sest kahurkaliiber oli ju sama. Vastane segas meie tagalameeste öist tööd laskemoona ja toidu kohaletoomisel kergete kahepinnaliste pommitajatega. Nende fosforpommidest süttis ka tallatud stepirohi, kus kahtlemata hukkusid paljud purustatud tankidest pääsenud vastase tankistid. Viidi ära langenud ja raskesti haavatud. Toodi süüa, kuid pärast pingsat päeva toit eriti ei maitsenud. Vaid igasugune jook istus suurepäraselt.
Öösel kutsuti kompaniiülemad pataljoni staapi. Major Eberhardt teatas diviisiülemale tehtud ettekandeist ja avaldas enda ja diviisiülema nimel kiitust kogu meeskonnale. Üldiselt oli ta aga võrdlemisi sõnaaher – varem oli talle teatatud, et pataljoni ülesandeks on paisata rünnakuga vaenlane üle jõe. Kuid nüüdse informatsiooni järgi oli vastane just siia kogunud suuri jõude ja nüüd pidi pataljon, maksku, mis maksab, tõrjuma ise vastase rünnaku. Oli ju pataljoni kogu ettevalmistus, väljaõpe ja meeleolu rajatud pealetungile, nüüd tuli aga kükitada kaevikuid ja vastase terasemöll enda kanda võtta.
Venelaste poolelt oli kogu öö kuulda müra, hõikeid ja roomikukolinat. Oli selge, et vastane koondas lähtepositsioonile jõude. Ärevusega oodati hommikut.

TEINE LAHINGUPÄEV

Ilm valgenes pikkamööda. Jõelt tõusis tihe piimjas udu, nähtavus oli halb. Kui aga päikesekiired soojendasid õhku, hajus pikkamööda udu ning meie positsioonidele avanes hirmuäratav vaatepilt: vastane oli rünnaku lähtealusele rivistanud poolsada tanki. Kui need hakkasid liikuma, avas Vene suurtükivägi meie kaevikutele tugeva tule. Tankidel ja tankide taga ligines jalavägi.
Seekord lasus rünnaku pearaskus 2. kompaniil, tema kõige etteulatuvamal lõigul. Peatselt tuli kompanii juhtkonna asukoht – lahtine pommiauk – maha jätta, sest tankid sõitsid sellest pidevalt läbi. Tankide rünnakusuund ja tegevus ei sarnanenud eilsega, nähtavasti oli vastase lahinguluure kindlaks teinud „Narva“ tankitõrjerelvade kui just mitte asukoha, siis vähemalt nende umbkaudse paigutuse. Seekord jäid tankid peavõitlusliinile, kuhu meie kahurid tulistada ei saanud, nad rullisid kaevikuid ja tulistasid vahetpidamata.
Ürgoru ja pataljoni staabi piirkonda pommitasid venelaste ründe- ja hävituslennukid ning hoidsid tule all ka peavõitlusliini. Katkenud olid kõik sideliinid kompaniide ja pataljoni staabi vahel. Raadioside küll jäi, kuid millegipärast oli see väga katkendlik ja häiritud.
Kompaniiülem Herbert Burgdorf, hiljuti ülemleitnandiks ülendatud noor 23-aastane sakslane, oli siiski olukorra peremees. Ta suunas mehi sissemurrete likvideerimisele, jagas meestele isiklikult välja käsigranaate ja magnetmiine, olles kõikjal ka ise eeskujuks. Pärast lõunat üritas vastase jalavägi raskerelvade lühikese tule järel veel kord rünnata 2. kompanii positsioone, nähtavasti eeldades meie jõudude suuri kaotusi hommikuses lahingus. See rünnak aga rauges meie granaadiheitjate ja kuulipildujate tules. Omade juurde tagasi jõudsid vastase sõduritest vaid vähesed.
Rohkeid kaotusi oli aga meil, eriti 2. kompaniis. Palju oli haavatuid, keda polnud enamikus võimalik evakueerida. Nende olukord oli eriti raske – haavad olid küll esialgselt seotud, kuid mehi piinasid peale valu ka suits, tolm ja eriti janu. Alles pimeduse saabumisel suudeti langenud ja haavatud ära viia, kuigi vastase ööpommitajad püüdsid igasugust liikumist takistada. Siiski suudeti öö jooksul eesliin kindlustada ka järgmiseks päevaks vajaliku laskemoonaga nii kerge- kui raskerelvadele. Igale võitlusvõimelisele mehele eesliinil saadeti aga pudel õlut, kuid see kadus nagu tilk tulisele kerisele.
Eesliinile laskemoona, varustust ja toitu vedanud autodega saadeti tahapoole kõik langenud. Need keerati telgiriidesse ja nagu autojuht August Tõnismäelt hiljem kuulsime, maeti nad Barvebkovosse, kus otse maantee ääres oli Saksa sõdurite suur surnuaed.
Hilisõhtul helistas pataljoniülemale diviisiülem kindralmajor Herbert Gille ja päris üsna murelikult üldise olukorra üle. Eberhardt vastas, et tema arvates saab ta veel ühe päeva hakkama, „sest selliste sõduritega nagu eestlased pole ta veel lahingus olnud.“
Kindralkolonel Paul Hausseri mälestused: „Vastase kinnipüütud ja dešifreeritud raadiogrammid nõuavad tingimusteta läbimurret „betooni“ (metoodilist suurtükituld) meie positsioonidele. Rünnaku pearaskus langeb pataljoni vasemale tiivale. Ründelennukid on peaaegu kogu aeg õhus. Tankid hoiduvad seekord tankitõrjekahurite tulest, selle piirkonda sattudes taanduvad. Kogu öö on rindel valgustusrakettidest peaaegu päevavalge.“
Ja jälle saabus öö. Valvepostid pidasid valvet iga sahina ja liikumise kohta eesliinil. Parandati laskepesi. Söödi, joodi kohvi või teed. Püüti veidikesekski uinuda.

KOLMAS LAHIGUPÄEV

Kolmas lahingupäev algas täpselt kell 10 vastase raske turmtulega. Ta rakendas selleks kõik, mis tal oli – suurtükiväe, rasked ja kerged miinipildujad ja esmakordselt Izjumi lahingus ka „Stalini orelid“ – kaardiväe miinipildujad. Tuli haaras peaaegu kogu pataljoni lõigu ja oli nii tihe, et mõjus rusuvalt isegi meeste moraalile.
1. kompanii, mille kaks rühma olid siiani olnud varus ja kandnud vähem kaotusi, paigutati öösel eesliinile, et asendada väljalangenud mehi. Kompaniiülem Jaan Raudsoo langes aga kohe üsna lahingu algul. Teda meenutasid kõik ellujäänud mehed hea sõnaga, sest ta oli üks neist, kes organiseeris esimesel päeval, palavate lahingute ajal, meile joogivett ja laskemoona. Ta oli mees, kes frentš eest lahti, käised üles kääritud, kesk lahinguid, joogikanister käes, kaevikus mehi käis turgutamas. Teda asendas meeste seas väga populaarne rühmaülem leitnant Schmied.
Kindralooberst Paul Hausseri mälestustest loeme: „Kuid siis on kohal vastase tankid.. kolm-kuus-kaksteist, kas neil ei tulegi lõppu? 15-17-20, ikka veel, ikka veel!25-30-35, ikka pole lõppu, 36-37-40. See on kui orkaan, mis peab rinde läbi jahvatama, üle ujutama, et teha tee vabaks kahele ründavale jalaväerügemendile!...
Punaarmee pakub siin välja kõik, mis neil veel on, ja pataljon „Narva“ komandör teab, et vaid üks asi suudab vältida katastroofi – tema meeste tugev süda: Oma kõnet alustavad tankitõrjerelvad…“
Haringu ja tema kahuri „Kõu“ avastanud T-34 vahel toimus äge duell. Haringul oli alles ainult üks soomust läbistav mürsk ning ta püüdis peatada tanki lõhkemürskudega. Kuid T-34 liikus aina edasi. Umbes 25 meetri kauguselt tulistas Haring lõpuks soomustläbistavaga. Tabamus! Õhusurve paiskas kahuri meeskonna pikali ja tegi ta kurdiks, kuid tank jäi põledes raksudes seisma.
Langenud kapral Trelli asendaja noor kapral Ilmar Tõniste tulistas põlema viis tanki. „Tasujale“ lisas Värv veel neli ning nii tõusis „Tasuja“ poolt hävitatud tankide arv kuueteistkümnele. Lõuna paiku langes pataljoniülem major Georg Eberhardt. See oli pataljonipunkrist umber 250 meetrit eespool, rindejoone suunas. Kiiresti levis see masendav sõnum jaost jakku.
Komandöri langemine ajas mehed lausa marru, seda said venelased omal nahal peagi tunda.
Pataljoni juhtimise võttis üle tema adjutant, austerlane, eestlaste hulgas väga lugupeetud ülemleitnant Schmidt.
Muide, pataljoni ülem G. Eberhardt ja koos temaga kaheksa eestlast olevat maetud küla servale asuvasse õunapuuaeda. Aupaukude saatel lastud kirst hauda. Võimalik, et see on vaid legend, sest maeti ju Izjumi lahingus langenud Barvenkovo kangelaskalmistule.
Pataljon „Narva“ olukord oli rohkem kui kriitiline: pataljoniülem langenud, laskemoon otsakorral, vastane kohati sisse murdnud. Staabist teatati diviisi: „Pataljon „Narva“ paneb vastu viimase jõuga ja jookseb verest tühjaks!“ Need sõnad anti sõjakirjasaatja Friedrich Wilhelm Abeli poolt mõni päev hiljem edasi Saksa ringhäälingus ja nii kostis see lause üle Euroopa.
Tankitõrjekahuritel oli soomustläbistav laskemoon lõppenud. Kahurite hävitamiseks oleks venelastel piisanud vahest mõnest tankist. Neli vastase tanki, mis pöördusidki pataljoni staabi ja granaadiheitjate patarei suunas, hävitati aga magnetmiinidega.
Vaenlane oli meie jalaväepositsioonides saavutanud kohati küllaltki sügava läbimurde. Ülemleitnant Schmidt otsis kokku kõik saadaval olevad mehed: kokad, autojuhid, kingsepad-rätsepad, mehhaanikud ja relvurid ning riivistas nendega läbimurded. Samal ajal ei jäänud ta peatuma saavutatul, vaid asus ise kohe ka pealetungile. Iga edasitungitud meetri järel lisandus sellesse rünnakusse ühe rohkem ja rohkem mehi ka eesliinilt ja peagi laviiniks paisununa lämmatati vaenlase tugipunktid ning saavutati kõikjal hommikused positsioonid. Kui lõppes laskemoon, haarati kaevikuvõitluses langenud vastase relvad, kui ka need said tühjaks lastud, tungiti edasi käsitsivõitlusega, milles oldi vastasest kindlalt üle.
Schmidt pöördus korduvalt diviisi ja rindejuhtimise staapi. Kui ta algul palus, siis hiljem otse nõudis lennuväe toetust, sest pataljonis polnud enam mehi, kellega rinnet hoida. Et Belgrod – Kurski kaare ruumis käisid samal ajal suured lahingud, oli enamik lennuväge sinna suunatud. Ja meile ei lubatud veel abi.
Lahingud kestsid endist viisi edasi. Vaenlane katsus kord siit, kord sealt ikka ja jälle rünnata ja meie kaitset murda. See ei õnnestunud tal aga kuidagi. Ning juba võisime omal nahal tunda, et iga kord jäid vaenlase rünnakud aina nõrgemaks, neil nagu kadus isu pealetungiks.
Siis saabus pärast järjekordset raadioühendust rõõmustav teade – 20 minuti pärast tulevad lennukid! Kiiresti jagas Schmidt meile raketipüstolid ja käskis meid hargneda mõlemasse suunda, et suitsurakettidega vajalikul momendil oma asukohta lennuväele näidata.
Vaevalt veerand tundi hiljem kostiski paremalt lennukimootorite undamist. Raketid üles! Ja siis nad tulid! Ees mitu eskadrilli sööstpommitajaid – stukasid, nende järel täitsid pea kogu taevalaotuse „Heinkelid,“ horisontaalpommitajad. Kui esimesed stukad ületiivapööret tehes pikeerima asusid ja võigas, ikka tugevamini üle kogu rinde kostev undamine valusasti kõrvu lõikas, hüppasid mehed kaitsekraavides püsti ja kätega taeva poole lehvitades hüüdsid tugeva hurraa!
Lahingutegevus maapinnal katkes kohe. Seda asendasid lõhkevate pommide plahvatused, mis panid kogu maapinna värisema. Kõrgele lendasid mullakamakad, põõsad ja terved puutüved. Kogu selle teave poole kerkiva prahi hulgas võis eraldada ka mingeid masinaosi, kehasid. Hakklihamasin töötas täistuuridel. Kaua see kõik kestis, ei tea. See tõi kaasa kõigile kergenduse – nagu raske koorem langes südamelt! Pikapeale langesid viimased mullajäänused, kuid tolm ei suutnud veel täielikult hajuda, kui nad tulid uuesti, algas laine vastassuunast. Kõik algas otsast peale, taas värises maapind meie jalge all ja ümber. Taas kõrvulukustavad plahvatused. Tumedad suitsu- ja tolmupilved kerkisid kõrgele ja katsid peagi kogu taevalaotuse.
Aga iga asi lõpeb ükskord ikkagi. Lennukite äralennu ajal saabus vaikus. See vaikus oli otse valutekitav. Millestki tunti puudust. Veel olid kõik närvid pingul, minut, kaks, kolm – aga siis langesid kõik kokku. Mehed laskusid maha kaevikute põhja, mõni uinus silmapilkselt, mõni, tõsi, ärgem mõistke neid hukka, puhkes nutma…
Kui nüüd vaenlasel oleks olnud veel üks korralik rood, oleks neil kerge olnud üle meie kaitseliinide „jalutada.“ Aga täna ei olnud vastasel enamsellist sõjaväeosa – ka tema oli viimseni verest tühjaks jooksnud.
„Narva“ positsioonide ees lösutas üle saja vaenlase purustatud terashiiglase.

* * *

„Eesti sõna,“ 11. august 1943. a
Juht avaldas tunnustust eestlaste sangarlikkusele.
Pataljon „Narva“ paistis võitluses Lõunarindel silma.

Peakorterist saadetud teate järgi vabatahtlikkudest koosnev pataljon „Narva“ raskeis võitlusis Lõunarindel eriti silma paistnud. Diviis „Wiking“ on uhke oma pataljonile. Eestlaste tõeliselt sangarlikust hoiakust on saanud teate ja Juht, kes seepeale nende kohta lausus väga positiivseid ja tunnustavaid sõnu.
Pataljon „Narva“ ülem, major Eberhardt on kahjuks langenud ja koos temaga ka mitmed Eesti ja Saksa ohvitserid. Juht andis Eberhardtile veel pärast surma Rüütliristi.

* * *

„Eesti sõna,“ 10. oktoober 1943.a
Väljavõtted sõjakirjasaatja Friedrich Wilhelm Abeli artiklist „Pataljon „Narva“ oli nagu terasmüür“:
„Enamlaste rünnak purunes nagu laine kalju vastu. Ründajate vood veeresid purustatult tagasi. Pataljon „Narva“ oli positsiooni hoidnud just sellises kohas, kust enamlased tahtsid läbi murda.
Diviis „Wiking“ ja koos nendega kogu Saksa armee kummardub langenud kamraadide ees, kes olid valliks „Nõukogude hüppe“ vastu.“

Wiking
Liige
Postitusi: 1308
Liitunud: 10 Apr, 2004 18:09
Asukoht: Haapsalu
Kontakt:

Postitus Postitas Wiking »

Jah, Benedict, tundub küll, et sama kohaga tegu :wink:
wanemw
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 04 Apr, 2013 22:14
Kontakt:

Re: IZJUMI LAHING

Postitus Postitas wanemw »

1997~ kohtusin selle Narwa patajoni Tankitõrjujaga,võtsime viina.Ühe käega ,kuna teine oli katki laadis ta paki 5 cm,need relvad nad said soome vabatahtlikelt ja kohe lahingusse.Kui kohtusin selle kangelasega,olin olnud 3 aastat Lahingukooli tankitõrje õpetaja, unustamatu, et jäi 3 aastat hiljaks, eeskujude andmises.
oliver
Liige
Postitusi: 2100
Liitunud: 01 Dets, 2004 17:53
Asukoht: Saarel
Kontakt:

Re: IZJUMI LAHING

Postitus Postitas oliver »

Kas neil olid ikka 5cm PAK'id?
wanemw
Uudistaja
Postitusi: 7
Liitunud: 04 Apr, 2013 22:14
Kontakt:

Re: IZJUMI LAHING

Postitus Postitas wanemw »

jah Soome SS oli nendega varustatud, ja jätsid Narwa-le.
Walter2
Liige
Postitusi: 3979
Liitunud: 27 Okt, 2012 22:11
Asukoht: Phuket
Kontakt:

Re: IZJUMI LAHING

Postitus Postitas Walter2 »

Ülalkirjeldet jutust tsitaat:
"... tankitõrjekahuritel soomust läbistavad mürsud samuti otsas. Viimastel aga oli laskemoon käepärast, seda hangiti vaenlase purustatud tankidest, sest kahurkaliiber oli ju sama."
Kasutusel olid siis ka teise kaliibriga TT kahurid - kas vene trofeerelvad?
Elu on liiga lühike et raisata seda lollide peale tõestamaks et nad on lollid /道德经 (Dàodéjīng)/
Parem olla tark ja rikas kui loll ja vaene...
teeline35
Liige
Postitusi: 1543
Liitunud: 11 Apr, 2010 9:21
Asukoht: LÄÄNEMAA
Kontakt:

Re: IZJUMI LAHING

Postitus Postitas teeline35 »

Mälu järgi saadi tagasi soome minevate vabatahtlike käest muu raskevarustuse hulgas ka kolm pikaraudset vene 76,2 mm polgukahurit. Teema alguses mainitud nimelised nn raskekahurid. Jällegi mälu järgi, üks neist hävis samas lahingus ja allesjäänud kaks jäid koos muu raskevarustuse ja suurema osa meestega Tserkassõ kotti.
Vat seda küll enam ei mäleta, kas ja kui palju neid saksa 50 mm tankitõrjekahureid oli.
Kontrollida ei saa kuna minu sellekohased andmed pärinevad 90-ndate teises pooles välja antud pataljon "Narwa" teemalisest raamatust, mida ma laenasin ühelt oma neonatsismi kalduvalt tuttavalt. Otsisin tollal andmeid oma onu Harald Kreemanni kohta ja tuttav oli sellist nime näinud tolles raamatus. Pataljon "Narwas" teenis küll sellise nimega mees tolle raamatu põhjal, aga tema sünniaasta ja surma aeg ja koht ei klappinud.
(Üli)koolitamata,aga lugeda kirjutada mõistan.
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 8 külalist