Kui rääkida NL armee sõjakuritegudest, siis peaks olema aastanumbrid 1917-1991. Milleest on võetud 1994?
Sama küsimus ka minu poolt
kas peale Poola okupeerimist ja kaheks jagamist reichiga 1939.a. punaarmee korraldas kohalike elanike vastu terroriakte ?
NSVL hõivas Poola territooriumi, kus elas 12 miljonit inimest. Punavägede kätte sattus vangi umbes 250 000 Poola sõdurit ja ohvitseri. Punaarmee juhtkond ei teadnud, mida tohutu hulga vangidega teha, polnud konvoivägesid nende valvamiseks ega jätkunud toitu. Stalin leidis lahenduse
Vangid anti üle siseasjade rahvakomissariaadile, mille juurde moodustati sõjavangide valitsus, mis hakkas looma jaotuspunktide ja laagrite võrku. Juba nädala pärast saadeti esimesed vangid maanteid ehitama ning hiljem rauamaagi- ja lubjakaevandustesse, kus neid kasutati kõige raskematel töödel
Kohe pärast Poola vallutamist sai NKVD ülisalajase käsu, mille kohaselt tuli teha lõpp kontrrevolutsioonilistele elementidele Poolas, olenemata sellest, kas nad on nõukogude korra vastu.
Kõik potentsiaalsed vastased (sõjaväelased, politseinikud, riigiasutuste töötajad, religiooni esindajad) tuli teha kahjutuks. Otsekohe alustas NKVD Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes nõukogudevastase elemendi arreteerimist. Arreteeritute pereliikmed saadeti Kasahstani. 140 000 poolakat viidi vägivaldselt Kaug-Põhja metsavarumistöödele
Poliitbüroo kinnitatud plaani järgi, see tähendab lihtsustatud korras, kohtuta ja süüdistusi esitamata tapeti NKVD vanglates ja Smolenski lähedal Katõni metsas 21 857 poola ohvitseri. Peale nende mõrvati 6726 tsiviilisikut. Nagu ajalooarhiivides avanenud materjalidest nähtub, oli Stalinil kavatsus likvideerida kohapeal veel 300 000 poolakat. Seejärel oli Stalinil kavas Punaarmee poolt “kapitalismi ikkest” vabastatud Euroopas hävitada kolmandik sealsetest rahvastest.
Poola ohvitserid koondati Kozelski, Starobelski ja Ostashkovi laagrisse. Neis laagrites olnud sõjaväearstid pöördusid laagrite juhtide poole avaldusega, milles teatasid, et Genfi konventsiooni järgi pidanuks NSVL nad kohe pärast sõja lõppu vabastama.
Segadusse sattunud Starobelski laagri ülem saatis arstide pöördumise Moskvasse, kust talle vastati: “Genfi konventsioon pole dokument, milles te oma praktilises tegevuses juhinduma peate. Juhinduge NKVD sõjavangide valitsuse direktiividest
8. oktoobril 1939 kirjutas siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria alla direktiivile, mis laagrite eriosakondi kohustas välja selgitama kontrrevolutsioonilised formeeringud sõjavangide seas.
Siitpeale hakkasid eriosakondade töötajad agaralt “avastama” kontrrevolutsioonilisi ja nõukogudevastaseid organisatsioone Poola sõjavangide hulgas.
See informatsioon kinnitas Stalini veendumust, et Poola ohvitseridest on vaja lahti saada: vaenlane jääb vaenlaseks. Laagritest välja lasta neid ei või, aga lõpmatult laagris hoida läheb kulukaks.
Pärast küsimuse arutamist poliitbüroos saatis Beria 1940. aasta märtsis Stalinile ettepaneku vaadata ohvitseride asi läbi eriolukorra alusel ja kohaldada nende suhtes kõrgeimat karistusmäära - mahalaskmist. Beria kirjutas: “Nad on nõukogude võimu paadunud vastased, keda täidab viha nõukogude võimu vastu.” Ja Stalin lisas Beria kirjale: “Nõus.” Otsus vormistati poliitbüroo otsusega 5. märtsil 1940.
Vangide toimikud toodi Moskvasse ja neid töödeldi NKVD esimeses eriosakonnas ning koostati mahalastavate nimekirjad, mis esitati kinnitamiseks Beriale. Süüdimõistetud saadeti rongidega Kalinini, Harkovi ja Smolenski oblasti linnadesse ja paigutati NKVD oblastivalitsuste sisevanglatesse.
Ohvitserid lasti põhiliselt maha vangla kambrites, mis oli polsterdatud vildiga, et väljast poleks laskmist kuulda. Seda tehti öösiti. Vangil pandi käed raudu, viidi kambrisse ja kihutati kuul pähe.
Mahalaskmisel kasutati ettenägelikult Saksa Waltheri püstoleid, mida kohvrite viisi saadeti Moskvast. Laibad veeti autodel linnast välja ja maeti NKVD suvilate rajooni territooriumile, sest seal ei käinud võõraid. Osa Kozelski laagri vange lasti maha Katõni metsas. Nende ühishaua avastasidki sakslased, kui olid Smolenski vallutanud.
Iga päev saatis NKVD Moskvasse shifrogrammi, kus lühidalt oli märgitud öösel hukatute arv. Näiteks: “Täide viidud 292.” 1940. aasta mai lõpuks oli maha lastud 21 857 poola ohvitseri. Kui sakslased avastasid Katõni metsas mahalastute ühishaua, ei tegelnud laipade ekshumatsiooni ja säilmete identifitseerimisega ainult sakslased, vaid Poola Punase Risti palvel poola patoanatoomidki.
Sakslaste “valepropaganda” vastukaaluks moodustas NSVL komisjoni, mida juhtis akadeemik Nikolai Burdenko, kes oli Punaarmee peakirurg ja meditsiiniakadeemia president. See komisjon väitis, et tegu on sakslaste järjekordse provokatsiooniga ja et tegelikult lasksid sakslased ise poolakad maha. Komisjoni argument oli, et kõik poolakad olid maha lastud Saksa relvadest.
Burdenko komisjoni väiteid läänes küll ei usutud, kuid kuna NSVL oli liitlane sõjas Saksamaa vastu, pigistati juhtunu suhtes silm kinni. Winston Churchill keelas Inglise pressil sellest kirjutada, kuna rahvas võinuks küsida: miks Inglismaa on liidus mõrvariga?
