Ameerika Ühendriikide ajakirjanik ja Islamiriigi asjatundja Michael Weiss räägib intervjuus Postimehele, miks liituvad tuhanded Euroopas kasvanud mosleminoored džihadistidega, ning sellest, kuidas deradikaliseerida läänemaailmas elavaid äärmuslastest moslemeid.
Eelmisel aastal ilmus Ühendriikides Süüria eksperdi Hassan Hassani ning ajakirjaniku ja publitsisti Michael Weissi raamat «Islamiriik: terrori armees» («ISIS: Inside the Army of Terror»), mis kujunes tõeliseks bestselleriks ning teenis väga positiivse vastukaja. Raamatus on kirjeldatud Islamiriigi ja selle ideoloogia tekkimist ning arengut ja põhjusi, miks see organisatsioon, mida president Barack Obama veel 2012. aastal ülikooli spordimeeskonnaga võrdles, praegu suurt osa läänemaailmast hirmu all hoiab.
Endine Luure Keskagentuuri asedirektor Michael Morell teatas pärast Brüsseli terrorirünnakuid, et «terroristid on võitmas» ja Islamiriigil on «praegu üle terve maailma rohkem jõudu ja mõju kui kunagi varem». Kas asjad on tõesti sedavõrd halvad?
Jah, ma ütleksin, et nii see paraku on. Pärast Abu Mohammed al-Adnani (terrorirühmituse «ametlik kõneisik» – toim) tehtud üleskutset viia sõjategevus otse läänemaailma, on Islamiriik pannud rõhu välisoperatsioonidele. See oli juba enne pöördelist Kobani lahingut 2014. aastal, mis lõppes Islamiriigile valusa kaotusega kurdidele.
Lisaks olen täheldanud, et eurooplaste, eelkõige prantsuskeelsete eurooplaste roll on viimasel ajal Islamiriigi välisoperatsioone teostavas harus suurenenud. Praegu võibki Islamiriigi puhul rääkida jagunemisest kahe haru vahel, kuna esile on kerkinud kaks erinevat «aparaati»: esimene, mis teostab operatsioone Süürias ja Iraagis, ning teine on orienteeritud välisoperatsioonidele.
Seoses Islamiriigiga on kerkinud Ühendriikides küsimus «kes on rohkem süüdi?» või kes vastutab terrorirühmituse kasvu eest Lähis-Idas ja väljaspool. Kas suuremat rolli on mänginud George W. Bushi otsus tungida 2003. aastal Iraaki või Barack Obama otsus sealt kiirkorras väed välja viia ja Süüria puhul mitte sekkuda?
2003. aasta sissetung Iraaki tekitas põhimõtteliselt tõmbekeskuse kohalikele ja välismaistele džihadistidele. Islamiriik, mis üldjoontes kasvas välja al-Qaeda Iraagi harust, sai alguse arvuliselt väikesest ja marginaalsest Ameerika-vastasest vastupanurühmitusest, mille eesotsas olid iraaklased.
Aja jooksul Iraagi al-Qaeda tähtsus kasvas, nad kujunesid veriste vaatemängude ja professionaalse propaganda tõttu Ameerika-vastaste «teravikuks». Toimus lahkuminek al-Qaedast ja rühmituse «iraagiseerumine», kuna see ei saanud enam juhiseid väljastpoolt. Praegu on Islamiriigi eesotsas peamiselt iraaklased, suur hulk endiseid Saddam Husseini sõjaväe- ja luureohvitsere, kes on üle elanud juba 13 aastat kestnud sissisõja.
Ma arvan, et Obama otsus tõmmata Iraagist väed välja ei ole teinud sedavõrd palju kahju, kui tegi tema 2010. aasta otsus toetada Nouri al-Maliki teiseks peaministriajaks ja välisministeeriumi eemale tõmbumine sunniidi-šiiidi hõimukonfliktide reguleerimisest, mis 2009. aastal oli aidanud lõpetada tervet riiki haaranud kodusõja. Ka Obama tahtmatus tegeleda Süüria konfliktiga enne seda, kui seal hakkasid domineerima džihadistid, on kiirendanud Islamiriigi kasvu ja laienemist, nüüd ka juba väljaspool Süüria ja Iraagi piire.
Süüriasse on sõitnud ja džihadistidega liitunud tuhandeid noori moslemeid, kes sündinud, üles kasvanud ja hariduse saanud Lääne-Euroopas. Ainuüksi Prantsusmaalt on minejaid olnud üle 1500 ja isegi väikesest Belgiast üle 500. Kas see on vaid noorte inimeste mäss või on selle nähtuse taga, mille tunnistajaks praegu oleme, sügavamad põhjused?
Raske vastata. Islamiriigiga liitujate hulgas on elu hammasrataste vahele jäänud noori, kes on gängidest jõudnud džihadismini, kuna neid tõmbab vägivald ja see annab neile tunde võimust ja kontrollist võõraste elude üle. Harilikult on nende radikaliseerumine aset leidnud vanglates või mošeedes.
Mõned on tõsiusklikud Islamiriigi poliitilise islami ideoloogia järgijad. Islamiriigi ideoloogia on paljuski traditsioonilisel islamiteoloogial põhinev improvisatsioon, mis on tekitanud lõhe al-Qaeda ja teiste Salafi liikumise džihadistidega, kelle vaimulikud liidrid on avaldanud arvamust, et Islamiriigi näol on tegemist petistega.
Peale selle on minu arvates suurel hulgal noortel moslemitel pea segi ajanud geopoliitilised muudatused, mis on puudutanud Lähis-Ida regiooni alates 2003. aastast. Esimest korda paljude põlvkondade vältel tundub sunniitidele, et nende näol on tegemist õigusteta vähemusega, keda kiusavad taga kohalikud šiiidid ja Iraan, keda omakorda toetavad Ameerika Ühendriigid ja Venemaa.
«Miks kukutasid Ühendriigid Saddami, aga mitte Assadi?» on korduv refrään, mida kasutab Islamiriik, et luua pilti, nagu eksisteeriks globaalne vandenõu sunniitide vastu. See on Islamiriigi poliitilise projekti aluseks, mis on alati põhinenud sunni revanšismil ja restauratsionismil – kui isegi Iraagi šuura nõukogu liikmed ei soovi selles apokalüpsises kaasa lüüa, siis mida need endised Saddami poolehoidjad ikkagi selle kõigega saavutada tahavad? Nende eesmärk on võtta tagasi võim Bagdadis, siis Damaskuses ning seejärel troonilt tõugata autokraatlikud türannid mujal Araabia riikides. Esimesena võtaksid nad ette Jordaania, kus on sündinud Islamiriigi eelkäija ehk Iraagi al-Qaeda rajaja Abu Musab al-Zarqawi.
Mida tuleks ette võtta, et deradikaliseerida sõjakaid mosleminoori ning astuda vastu terroriohule läänemaailmas?
Esimene, mida ei tohiks teha, on soodustada moslemite võõrandumist ühiskonnast kannatamatu ja ksenofoobse poliitikaga. See on vaid vesi Islamiriigi veskile, sest see sobib nende narratiiviga, mille järgi pole moslemitel kohta «uskmatute maal», vaid moslemid saavad elada üksnes kalifaadis.
Teiseks peaksid muutma oma lähenemist õiguskaitseorganid. Oleks tarvis «katkiste akende» poliitikat terrorismivastases võitluses, millesse kaasataks moslemeid ja araablasi kõige murettekitavamatest piirkondadest, kes hoiaksid ise silma peal probleemsetel noortel ja kohalikul lumpenil.
Kolmandaks, mis on ehk kõige olulisem, tuleb teha muudatusi geopoliitilises lähenemises. Lähis-Ida sunniitidele tuleb anda tagasi tunne, et nad on jälle «keegi». Alustuseks tuleks kaitsta Süüria tsiviilelanikke torupommide ja ründekopterite eest.
Neljandaks, tuleb üle vaadata Islamiriigi-vastase koalitsioonisõja lähenemine. Praegu on Ameerika tähtsateks liitlasteks rahvusvähemused, kellesse sunniitide enamus suhtub veel sügavama ebausuga kui Islamiriiki. Konkureerivate sektide – kurdide ja šiiitide esilekerkimine vastukaaluks Islamiriigist lähtuvale ohule – garanteerib Lähis-Ida konflikti pikenemist teisel kujul, kui al-Baghdadi käsilased on suudetud sealt kõrvale tõrjuda.
Üldjoontes ma arvan, et lääs ei suuda koos nende jõududega Islamiriiki taltsutada, koostöö viiks tänapäevaste Lähis-Ida rahvusriikide lagunemise ja tükeldamiseni. See viib, nagu on näidanud ajalugu, omakorda rahvuslike ja usuliste probleemide süvenemiseni, mitte aga ei lahenda neid. Me oleme sõjas, mis jätkub veel pikkade põlvkondade vältel ning selle lõpptulemus ei pruugi kujuneda selliseks, nagu meie oleme oodanud.
Iraani ja Türgi kohta võiks öelda "rahvusriigid", aga mis krdi "rahvusriigid" on Süüria või Liibüa või Iraak? Sykes-Picot' Pojad ja Tütred?