Mägi-Karabahhia, kus elanikest on enamus armeenlased, sattus Stalini osava rahvuspoliitika tagajärjel "kogemata" Aserbaidzaani koosseisu. Teada ju on, et kui "vanad sõbrad" ehk naabrid üksteisel kraes on, on Moskva onudel lahedam kord ühele, siis jälle teisele kaarte kätte mängida.
Sellisele poliitikale tuli lõpp aga 1988 a, kui M-K separatistid ehk iseseisvuslased kuulutasid end sõltumatuks. Läks madinaks Aseri regulaar vägede ja M-K separatistide vahel, mille käigus kannatasid just eriti tsiviilelanikud. 1992 asus Armeenia regulaar armee pealetungile, mis osutus vägagi edukaks. Vabastati M-K ja lisaks veel 20% Aserist. See oli ka mõistetav, kuna M-K ei asu kohe Armeenia piiril. 1994 tehti rahu, mis paraku pole miskit lahendust toonud. Kogu sõjas oli Armeenia ainus ja põhi toetaja Venemaa (kuigi olla mõlemale relvi müünud, kuid seda ei saa ju pahaks panna.Võta või jäta
). Tänaseks on Aserid oma SKP-st vist 4% kaitse (sõja) kuludeks kulutanud. Nafta,nafta raha 
Armeenia aga ripub (on sunnitud rippuma,sest on omas regioonis suht isolatsioonis) Venemaa lõa otsas. On sunnitud. Ümber on ju Türgi,Aserbaidzaan,Iraan, kellest 2 esimest on otsesed vaenlased, Iraan on mõistvam, sest läbi Armeenia on ainus tee oma naftat Euroopa suruda, sest "kurjuse telg" on majandusblokaadis. Ühesõnaga rahu Lõuna-Kaukaasias on kaunis näiline. Kui nüüd madinaks läheb, siis uute relvade ja Türgi instruktorite käe alt tulnud Aseri armee on nüüd teisest puust, kui 15 a tagasi. Elame näeme...Siin aga mõni pilt Armeenia armeest, mille väljanägeminegi räägib selget keelt, kelle abist elatakse. Osa mundrit on lausa vene märkidega. Jah, ega vist muud üle jää, kui loota selle nn "sõbra" jätkuva toetuse peale.
Erinevalt naabrist Gruusiast, ei ole tal lihtsalt muud teha. Kui üks riik asub s!ta koha peal, siis on see Armeenia. Tee,mis sa tee, kuid seda muuta ei anna...Ja see on tõsi,et 1920 a rahulepinguga (mida ka ms USA ja teised Lääneriigid toetasid) oli armenitele määratud küllaltki suur osa Ida-Türgist (muidugi ex-Armenia). Venemaal oli sellest aga pohh...
