...seal on ka süsteemse väljaõppe korraldamisele päris mitu lehekülge pühendatud. Eesmärgiga lõpuks tagada, et kõik põhi- ja keskkooliõppurid saaksid vajalikud teadmised ja oskused koolis kätte.
Eesmärgid on vägevad ning üllad ja neid on kirjeldatud tõesti väga pikalt (LK 16-21) AGA mis neist kasu on, kui jätkuvalt räägitakse nii riigikaitse kui sisekaitse õpetusest kui VALIKAINEST.... ja siis kõiki teisi tuleb "harida tagant järele" küll õppepäevadel ja koolitustel või "vägeva riskikommunikatsiooniga".
Selle asemel, et õpetada kohe koolis kohustuslikus korras ja kõikidele mida vaja, loome parem "järelkoolituseks" lisastruktuure, palkame koolitajaid ja matame sinna vahendeid. Ja oh häda, ka need "järelkoolitused" ei ole ju kohustuslikud....
Miks just riigikaitseõpetus võiks olla see õppeaine, mis hõlmab endas ka ettevalmistavat haridust kriisideks ja miks see peaks olema kohustuslik õppeaine, selleni ma jõuan oma pika romaani lõpus.
Kriisiolukordades hakkamasaamist on põhjalikumalt ja kontsentreeritumalt võimalik hakata õpetama neile gümnaasiumide ja kutsekoolide õpilastele, kellel on valdkonna vastu suurem huvi ning, kes on valinud riigikaitseõpetuse või sisekaitseõpetuse valikaine..... Valikkursuse raames õpetatava elanikkonnakaitse mooduli läbimine täiendab vajalikul määral neid teadmisi, mida omandatakse läbiva teema „Tervis ja ohutus“ raames.....
Alustada riigikaitseõpetuse ja sisekaitseõpetuse valikkursuste raames elanikkonnakaitse teadmiste ja oskuste õpetamist gümnaasiumides ja kutsekoolides.
Vastutaja: HTM haldusala
Kaasvastutaja(d) : KAM ja SIM haldusala
Lisavahendite vajadus : Vahendid sisalduvad koolide tööjõukuludes
Aeg : 2019
https://www.riigikantselei.ee/sites/def ... 2.2018.pdf
Vahet ei ole, kuidas seda õppeainet nimetada, kas riigikaitseõpetuseks, sisekaitseõpetuseks või kriisiolukorraõpetuseks, kui see on endiselt valikaine ja mitte kohustuslik.
Minu pärast võiks olla seesama "riigikaitseõpetus" nimega õppeaine, mis hõlmab ka "sisekaitseõpetust" ja "kriisiolukorraõpetust", kuid see peab olema kohustuslik.
*
Meede 5 –Elanike iseseisev kaitse
Hetkeolukord ja probleemid
Inimeste sõltuvus elutähtsatest teenustest suureneb järjest ning puuduvad piisavad alternatiivsed lahendused katkestuste ajaks. Päästeameti 2017. aastal tellitud uuringust järeldus, et Eesti peredel on veel üsna palju puudu kõikidest vajalikest varudest ja vahenditest: vaid igas kümnendas leibkonnas on olemas kõik olulisemad vajaminevad varud ja abivahendid. Kartus võimalike hädaolukordade ees ei ole suur, seetõttu ei mõelda eriti ka sellele, mida peaks tegema hädaolukorras pere iseseisva toimetulekuvõime suurendamiseks. Ühe põhjusena, miks varusid ei ole, on ka sobiva hoiustamiskoha puudumine. Kõige paremini on pered varustatud esmaabitarvetega. Piisav toiduvaru ühenädalaseks hakkamasaamiseks on enda kinnitusel veidi vähem kui 2/3-l peredest, kuid teistest vähem on see tagatud suurtes kortermajades elavatel leibkondadel (57%). Suurem probleem on joogiveega varustatuses. Ligipääs kaevule või muule joogivee allikale on 37%-l peredest. Alternatiivse küttevõimalusena on tahkeküttega soojusallikas olemas 42%-l peredest. Ehkki elanikud on valmis hädaolukorras naabrite ja lähedastega koostööd tegema ning oma teadmisi javarusid jagama, on vaid 3% elanikkonnast reaalselt ka põhjalikult arutanud naabritega koostöövõimalusi võimalikes hädaolukordades....
Rahuaja võimelünk
Elanikkonna teadlikkus pikaajalise ja ulatusliku elutähtsate teenuste katkestuse mõjudest on ebapiisav ning valmisolek ebaühtlane, mistõttu suureneb ulatuslike kriiside korral märgatavalt abivajajate hulk (eriti ühiskonna nõrgemate sihtrühmadeseas). Kogukondade koostöö kriisiolukordades hakkamasaamiseks on puuduliku ettevalmistuse ja ühiselt läbimõtlemata lahenduste tõttu ebapiisav.
Sõjaaja võimelünk
Elanikkonna valmisolek elutähtsate teenuste ulatusliku ja pikaajalise katkestuse ning esmavajalike vahendite puudumise korral ei ole piisav, mistõttu suureneb sõjaliste ohtude korral märgatavalt abitusse olukorda sattuvate inimeste hulk (eriti ühiskonna nõrgemate sihtrühmadeseas). Piirkondades, kuhu relvakonflikti korral abi õigel ajal ei jõua, on kogukondade koostöö kriisiolukordades hakkamasaamiseks puuduliku ettevalmistuse ja ühiselt läbimõtlemata lahenduste tõttu ebapiisav.
Kõik on õige. Aga siin on palju "aga"-sid.
Realistlikult tegelikkusele otsa vaadates näeme mida?
+ märgiga on kriisilahendused ja leevendused, mida saab teha elanik "iseseisvalt"
- märgiga on kriisilahendused ja leevendused, mida elanik "iseseisvalt" lahendada ei saa
1. Loogilised rahuaja kriisid olenevalt piirkonnast võivad olla näiteks
* elektrikatkestus (rahuajal siiski üldjuhul piiratud ulatuse ja kestvusega)
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
+ a) Poed (pangad) ei tööta ja toitu ei saa jooksvalt hankida (selle vastu aitab isikliku toiduvaru (ja sularahavaru) olemasolu)
+ b1) käsimüügiravimeid ei saa kätte (selle vastu aitab isikliku esmaabivahendite ja ravimite varu olemasolu, ei aita retseptiravimite puhul - riigi korraldada)
- b2) vältimatu arstiabi (perearst, kiirabi, haiglad) ei toimi (elanike iseseisvatest varudest ja genekatest pole kasu; lahendada saab "riik" (EV, KOV jms)
+ c1) isiklikust kaevust ei saa vett kätte (selle vastu aitab isikliku veevaru ja/või avariigeneraatori või käsipumbaga kaevu olemasolu)
- c2) trasside peal olevad majapidamised ei saa vett kätte (aitab isikliku veevaru olemasolu, genekast pole kasu; lahendada saab "riik" (Vabariik, KOV jms))
- d) trasside peal olevad majapidamised ei saa kasutada enam kanalisatsiooni (toidu-, vee- ja ravimivarust ega genekast pole kasu; lahendada saab "riik" (Vabariik, KOV jms))
- e) keskküttega majapidamised jäävad kütteta (elanike iseseisvatest varudest ja genekatest pole kasu; lahendada saab "riik" (EV, KOV jms))
+ f1) side ei toimi (varupatareid, akud ja genekad tagavad vastuvõtjate töötamise)
- f2) tugijaamad, sidekeskused jm ei tööta (lahendada saab "riik" (EV, KOV jms))
* tormimurrud ja läbipääsmatud teed (rahuajal piiratud ulatuse ja kestvusega)
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
- b1) abi (igasugune) ei jõua maad mööda abivajajani (vastu saab isiklike varude puhul teatud aja pidada, aga likvideerida probleemi saab EV; KOV jms)
- b2) abivajaja ei pääse ka ise maad mööda abistajateni või olukorrast eemale
* üleujutused (rahuajal siiski piiratud ulatuse ja kestvusega)
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
+ a) kaevude joogivesi muutub kõlbmatuks (aitab isikliku veevaru olemasolu)
+ b) hoidlates paiknevad varud muutuvad kasutuskõlbmatuks (aitab pädevate hoiutingimuste loomine ja asukoht)
- c) nakkushaiguste ja erineva saaste kiire leviku oht (esmaabi varudest pole suuremat kasu, aidata saab riiklikul tasemel)
- d) vajadusel (osalise või täieliku) evakuatsiooni korraldamiseks üleujutuspiirkonnast omab vahendeid riik
* (nakkus)haiguste puhang
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
- a) leviku tõkestamine (tekkepõhjustega tegelemine, nakatunute isoleerimine jms). Sellega saab tegeleda riik.
- b) vaktsineerimine (tegeleb riik)
- c) muu arstiabi (kiirabi teenused ja haigla- või statsionaarne ravi). Tegeleb riik.
* ulatuslik ja tõsine keemiline reostus
Selle põhjustatud põhilised alamprobleemid on:
- a) leviku tõkestamine, tekkepõhjuste, tagajärgede ja reostuse enda likvideerimine. Tegeleb riik
* naaberriigi tuumajaama õnnetus ja sellest tulenev kiirgusreostus
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
- a) elanikkonna kaitse kiirguse eest (indiviidil puuduvad mõjusad vahendid kaitseks, sellega peaks tegelema riik)
- b) kiirituskahjustuste leevendamine ja likvideerimine. Tegeletakse riiklikul tasandil
- c) spetspreparaatide manustamine elanikkonnale (ei saa indiviid varuda, tegeleb riik)
- d) kiiritusega saastunud varude asendamine ja kiirituskindlalt ladustatavate varude tagamine (toit, vesi, ravimid jm).
Õige vähe asju, mida saab leevendada ja lahendada sellega, et indiviididel on olemas teatud varud.
Ja kogu elanikkond jaotub laias laastus kaheks - individuaalmajapidamised ja/või asulatevälised majapidamised VS kortermajade elanikud ja/või linnade ning suuremate asulate elanikkond.
Üldiselt on maapiirkondade elanikel olemas väiksemad või suuremad varud ja neil võivad tekkida probleemid mida saab nende varudega lahendada/leevendada ning ka kohad kus neid (suuremaid) varusid hoida.
Linnades jm suuremates keskustes, kus valdav elanikkond elab korterelamutes ja/või on sõltuvad vee- kanalisatsiooni- keskkütte- jms trassidest, on olukord teine.
Esiteks pole seal nii palju erinevaid tekkida võivaid probleeme, mida saaks ainult isiklike varudega lahendada/leevendada ja teiseks pole seal alati selliseid võimalusi, kus saaks mingeid suuremaid varusid pikaaegselt ning pidevalt hoida ja ladustada.
Uuringust tuli ka välja, et kuigi maa- ja linnaelanikel on võrdsed võimalused omandada nii teadmisi kui ka varusid kriisiolukorraga toimetulekuks, on linlastel varude hoiustamiseks kehvemad võimalused. "See on ka meile hea õppimise koht, sest siinkohal võiksid olla abiks realistlikud käitumisjuhised, soovitused ja lahendused, mis panevad inimesi tegutsema
https://www.err.ee/1012004/uuring-inime ... lt-kesised
Viimane (varude hoiustamise) probleem linnades ei ole muidugi ületamatu ega lahendamatu, aga teatud erinevusi siiski on millega tuleks igasuguseid "kriisikavasid" tehes ja eesmärke seades arvestada.
2. Loogilised sõjaaja "lisakriisid" (sõda ise on juba kriis ja pigem siis "erisused") võivad olla kõikidele eelnevalt loetletutele lisaks
* sõjategevusest tulenevalt ei saa riik erinevaid alamkriise enam operatiivselt lahendada/likvideerida/leevendada ja elutähtsate teenuste toimimist tagada
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
+ a1) elanikkond peaks ise võimalusel üritama lahkuda sellisest piirkonnast, kus on ülisuur tõenäosus, et seal elutähtsate teenused enam ei toimi üldse (sõidukikütuse varud ja varem koostatud pädevad tegevusplaanid vähendavad võimalust "hammasrataste vahele" abitult jääda. Eeldab isikliku transpordi ja/või rahuldava tervise (jala või jalgrattaga vms liikumiseks) olemasolu; eelhoiatuse olemasolu; tagatud liikluskorda teedel jpm millest osa toimise peaks tagama riiklikul tasandil ja vahenditega)
- a2) elanikkonna evakueerimine elutähtsate teenuste puudumise alalt. Seda saab pädevalt organiseerida ja läbi viia riiklikul tasandil.
- b) eelpool toodust tulenevalt peab keegi tagama liikluskorra teedel. Sellega saab tegeleda riik, kellel on suurem olukorrateadlikus; suurem võimaluste ja vahendite valik; võime kasutada sunnimeetmeid jms)
- c) haiglate jm raviasutuste patsientide ning personali evakueerimine (tegeleb riik)
* sõjategevusest tulenevalt jääb paratamatult teatud hulk elanikkonnast lahingupiirkonda
Selle põhjustatud põhilised lahendamist vajavad alamprobleemid on:
- a) elutähtsate teenuste toimist takistavate ohtude viimist võimalikult madalale juba rahuajal. Põhiliselt räägime siin linnadest ja asulatest, kus vajalikud lahendused saab välja töötada üksnes riiklikul tasandil ja mõned nendest oleks:
- a1) Alternatiivsed veevõtukohad mis töötavad ilma elutähtsate teenusteta (nt. elekter)
- a2) Ravimite ja toiduainete varud mida saaks kätte organiseeritult ja ilma elutähtsate teenusteta
- a3) Alternatiivid torustikepõhisele kanalisatsioonile, ulatusliku olmereostuse ja nakkusohu ennetamiseks vastavate lahenduste väljatöötamine.
- a4) Korterelamutele jms elutähtsatele hoonetele elektrivarustuse võimaldamine ümberlülituslahendustega erinevatest alajaamadest ja jaotuspunktidest.
- a5) Katlamajade töö tagamine alternatiivlahendustega (erinevate kütuste kasutamise võimekused, autonoomne (avarii)elektrivarustus, konteinerkatlamajade kasutamise lahenduste väljatöötamised jms)
- b) vähemalt algtasandi isikukaitsemeetmete kasutamise võimaldamine ja tagamine (lihtvarjendid, lihtvarjenditeks kohandatud või kiiresti kohandamist võimaldavad keldrid jm ehitised, info avaldamine nende (sobilike ehitiste) olemasolu ja asukoha kohta jms). Seda kõike saab tagada ja organiseerida riiklikul tasandil.
Kokkuvõtteks
Mittesõjalised kriisid jaotuvad tõenäolisteks ja vähemtõenäolisteks. Me võime ju valmistuda ka näiteks tsunamiks, vulkaanipurskeks, maavärinaks, siberi katkuks ja 1000-nde islamiterroristi saabumiseks, aga see ei saa tõenäosusteooria alusel olla meil põhirõhuks. Maailmas on tuhat ohtu mis kõik kriise võivad põhjustada, aga kõikideks valmistuda pole võimalik. Seega vaadelda tuleks kõige tõenäolisemaid kriise ja valmistumist nendeks.
Sõda ise kui kriis ei jaotu enam mittekriisiks ega kriisiks. Sõda on ka tõenäolisem kriis kui maavärin või meteoori plahvatus Eesti kohal.
Sõjaks kui kriisiks elanikkonna ettevalmistamine on suhteliselt universaalne. Sest sõda võib kaasa tuua kõik need rahuaja tõenäolised kriisid + lisaks ka mõned ebatõenäolised. Seega ühiskond, kes on igakülgselt ette valmistatud sõjaks, on ette valmistatud ka enamus rahuaja kriisideks.
Tõenäoliste mittesõjaliste kriiside korral ei oma isikute individuaalne valmisolek kriisiks nii suurt tähtsust kui vähemtõenäoliste kriiside ja sõja korral.
Kriisiks mittevalmisoleku tagajärjed on enim fataalsed aga just vähetõenäoliste mittesõjaliste kriiside ja sõja korral.
Indiviid saab isiklikke varusid ja vahendeid omades leevendada peamiselt kergemate ja lühiajalisemate kriiside mõjusid.
Tõsiste teemade korral pole sellest suures pildis suuremat abi.
Põhiliseks reaalseks ohuks pole mitte see, et valdav osa elanikkonnast jääks mingi tõenäolise rahuaja kriisi korral väga-väga pikaks ajaks ilma joogivee, esmaabivahendite, arstiabi ja toiduta (või siis nii pikaks ajaks, et selle tagajärjed muutuvad eluohtlikuks, v.a. teatud juhtudel arstiabi). Põhiline oht on selles, et indiviid jääb väga-väga pika kriisi korral nendest kõikidest ilma. Või, et kriis on küll keskmiselt pikk või isegi lühemat sorti, kuid väga ulatuslik, jõhker, intensiivne ning tohutult hävitav ja sisaldab endas palju erinevaid "alamkriise" üheaegselt.
Neid plusse (indiviidi võimuses on mõjutada oluliselt oma heaolu ja edasist käekäiku) ja miinuseid (indiviid on ise võimetu oluliselt mõjutama oma heaolu ja edasist käekäiku, ning vajab selleks abi) kokku lüües näeme, et jah, indiviidi isiklikud piiratud varud ja ettevalmistus üheks kergeks või keskmiseks (rahuaja)kriisiks võib oluliselt leevendada indiviidi heaolu. Ellujäämisvõimekusest rääkima hakates tulevad mängu aga hoopis teised mõõtmed. Nädal ilma elektri, isikliku generaatori, TV/raadio, Ibuprofeeni tablettide ja isikliku 7 päeva toiduvaruta piiratud territoriaalse ulatusega kriisi korral ei sureta otseselt kedagi välja. Või siis enamust ei sureta.
Küll aga hakkavad indiviidid surema nagu kärbsed (eriti linnades ja suuremates asulates), kui käib nt sõda ja lahingutegevus, sellega kaasneb terve rida muid minikriise, pikemat aega pole mitte kusagilt saada (või ei teata kust saada - infosulg e tavaline nähe sõja korral) puhast vett (ei pääse ka liikuma, et kaugemalt hankida), arstiabi (kui pääsekski liikuma, siis pole kusagile liikuda et seda saada) s.h. töötavaid haiglaid (võtmetähtsusega), suuremaid riiklikke või eraettevõtetelt võõrandatud toidutagavarasid (riiklikul tasemel läbimõeldud tegevuskavad), pole lähiümbruses pommitamisest terveks jäänud sahvreid-keldreid-külmikuid ja hooneid, kus need individuaalsed varud asusid, õhk on lendavast rauast paks ja polegi nagu kusagile varjuda, viirused ja nakkused möllavad pidurdamatult, liikuda ja ohualalt mujale ümberpaikneda pole enam indiviidil omade jõudude ja vahenditega võimalik, pole olnud ühtegi pommikindlat ravimiladu, kust midagi-gi saaks, pole talvel külmaga organiseeritud ja kasutamiseks ette valmistatud hooneid, mida saaks sõltumatult kütta ja mis mahutaks arvestatavas koguses indiviide jne. Kõikide nende probleemide puhul on indiviid suhteliselt abitu ja võimetu midagi lahendama, kui riiklikult pole varemalt tehtud ning tagatud töötavaid plaane ja ettevalmistusi. Kõikide nende probleemide n.ö. "heaks leevendavaks lahenduseks" oleks indiviidide lahkumine piirkonnast enne suurema kriisi kohale jõudmist. Aga jällegi, evakuatsiooni saab pädevalt korraldada riik, infot olukorra ohtlikuse kohta jagada, või vajadusel sundida inimesi lahkuma saab riik, evakuatsiooni teid lahti ja liikluseks avatuna hoida (või vajadusel jõudu kasutades "tühjaks lükata") saab riik, kogu sellele rahvamassiga koos toidu- vee- ja ravimitagavarad saab evakueerida sihtkohtadesse riik jne. Indiviid oma seitsme päeva vee- toidu- ja esmaabivahendite tagavaraga on tolmukübe kogu protsessis.
Seega IMHO kui me tahame, et enamus indiviide ka mõne suurema ja laiaulatuslikuma kriisi üle elaks (et elaks, seda ei saa keegi tagada, aga tagada saab selle, et on loodud/tagatud kõik olemasolevad võimalused selle üle elamiseks), siis peame me ennast ette valmistama just sõjaks ja kandev roll on siin riigil, sest ainult riigil on sellised võimekused ja vahendid, et teha tõeliselt mõjusaid asju mastaapsemalt.
Ainult väiksemate või keskmiste lühiajaliste mittesõjaliste kriiside üleelamise ümber pidevalt oma juttu keerutades (justkui olekski need meie põhilised kriisid ning kartused mida karta ja millega peaksime tegelema, et 3-5 päeva pole Obinitsas elektrit, kraanist ei tule Assamallas vett ja Ülemiste tanklast ei saa bensiini) ja nende hirmsate kriiside "üleelamiseks" lahendusi välja pakkudes, jääme me alati lati alt läbi jooksma.