kana tagumik kirjutas:Ma´p saa sest vanurite põtkimisest aru. Vaktsineeritud on neid ka palju varem ja rohkem, teine maailmasõda pärandas epideemiakolded ja ussitõved. Jagu saadi neist vaktsiinidega (rõuged, lastehalvatus, tüüfus) ja hügieenidistsipliini kehtestamisega.
Olen ise ka kõik need kohustuslikud vaktsiinid omal ajal kätte saanud ja elus. Samas, kui ma olen püüdnud vaktsineerimise vastaste ja pooldajate väiteid kuidagi valideerida (ärge nüüd ära tapke, mul selline veidrus küljes käibetõdesid üle testida), siis ei leia veenvat materjali ühelt ega teiselt poole kasuks. Mis on mind üldiselt teinud ettevaatlikuks igasuguste vaktsiinidega seotud teemade käsitlemisel.
Üks põhjus on kahtlemata see, et mul ei ole vajaliku ettevalmistusega selliseid uurimisi tegema. Pole arst, pole vajalikke teadmisi ja väga keeruline on sellises olukorras mingeid pädevaid hinnanguid anda. Samas olukorras on aga ka kõik teised, kes pole arstile ette nähtud haridusteed läbinud, kuid peavad oma piiratud teadmiste põhjal oma elu otseselt mõjutavaid otsuseid tegema.
Ja siin ongi see konks- asi taandub usule. Usule, et me usaldame arstide ettevalmistust ja nende teadmised on piisavad näiteks minu tervise kohta. Ilmneb selline usu laadne lähenemine kõige selgemalt just vaktsineerimise teemal. Väide vaktsiini vastaste poolt tekitab raevukaid, kuid väga tihti põhjendamatuid emotsioone vaktsiiniusuliste (vabandust selle väljendi pärast) poolt ja vastupidi. Jällegi vabandan utreerimise pärast, aga see kõik meenutab mulle ususõda. Jeesuse pooldajad tapavad Muhamedi pooldajaid ja vastupidi ning ilma igasuguse objektiivse aluseta. Piisab usust.
Mida ma olen püüdnud teha, on valideerida meetodeid, millega teaduskirjanduses üht või teist lähenemist hallatakse. Pean tunnistama, senise kogemuse põhjal on pilt ebaveenev ja seda eriti vaktsiini kasulikkust tõestavate uuringute puhul. Valimid on väikesed, hinnangud kallutatud ja see, mis näiteks sotsioloogias on lubamatu lihtsustus, on arstiteaduses järsku kindel fakt. Muuseas, tihti ka majanduses, aga see selleks. Ja olles ise selliseid analüüse teinud- mistahes uuringuga seotud numbriparve vahtimine ja sealt mingi mõistliku seisukoha tuletamine on väga loominguline tegevus. Jah, on hästi kontrollitavaid ja rakendatavaid meetodeid, kuid seda on vaid piiratud hulk ja need ei pruugi alati olla rakenduvad.
Näiteks minu jaoks on inimese tervis must kast, millesse läheb nii palju lõpptulemust mõjutavaid sisendeid, et puudub veenev ja nähtav seos väljundis aset leidnud muutuste osas- aga see on ilmselt minu enda piiratus. Olles IT süsteemide arendaja, on mul raske pöördprojekteerida isetekkelist ja üüratult pika aja jooksul arenenud inimorganismi. Suudan ehk tuvastada tekkivaid mustreid sisendite ja väljundite vahel, aga need on väga unikaalsed ja üldistuste tegemine tundub mulle sellest vaatenurgast täiesti lubamatu lihtsustusena. Andmete tasemel on iga inimene täiesti eriline.
Ravimi/vaktsiini annustamine on sellest vaatenurgast natuke nagu ahvil banaaniga- kui vajutad nuppu, saad banaani. Vajutad valet nuppu, saad külma dushshi. Muuseas, sellega seoses meenub üks kuulus katse. Võeti 10 ahvi ja anti võimalus saada banaani. Selleks tuli ainult redelist üles ronida. Nipp oli aga selles, et iga ahv, kes seda püüdis teha, vallandas külma vee joa ja kõik ahvid said märjaks. Mõne aja pärast õppisid kõik ahvid ära, et redeli otsa ronimine on halb mõte, sest... Siis võeti üks ahv valmist välja ja asendati teisega. Uus ahv tahtis banaani saada, hakkas redeli otsa ronima, aga sai kohe teiste ahvide käest peksa. Keegi ei tahtnud märjaks saada, arusaadav. Siis vahetati järgmine ja kõik kordus uuesti. Mis aga loo juures huvitav on, on see, et lõpuks olid kõik 10 algset ahvi välja vahetatud, aga ikka sai iga uus ahv peksa katse eest banaanile järgi ronida. Keegi ei teadnud enam, miks, aga peksa anti ikka.
Majanduslikust poolest. Saan aru, ravimiuuringud on kallid, aga seda on ka ravim ning pahatihti kontrollivad ravimifirmad iseennast. Ja kui vaadata summasid, mis ravimitööstuses liiguvad, siis need on üüratud. Mõni olematu Lääne Euroopa ravimit arendav firma võib liigutada rohkem rahasid, kui Eesti riik. Arvutage näiteks, kui palju maksab kõikide inimeste vaktsineerimiseks vajalik vaktsiinipartii? Ja meie puhul on tegemist väga väikese riigiga.
Veel üks vaade. Kui ma olen püüdnud vestluste käigus veidi hinnata arstide endi teadmisi ja arusaamasid nendest uuringutest, siis ka meditsiinilises operatiivtöös kasutatakse palju lihtsustusi. Nii näiteks on COVID-19 haiguse kulg suht ennustamatum, alustades asümptomaatilistest ja lõpetades surmaga lõppevatest juhtumitest. Haigus ise võib välja lüüa paari päeva kuni 20 päeva (oli vist selline ülempiir) jooksul. Ometi on käibel tõdemus, et haigus lööb välja kahe nädala jooksul. Kui ma nüüd jään haigeks ja arvutan tagasi 14 päeva ning käin läbi kõik sellel päeval kohatud inimesed, siis kedagi kohtus süüdistada oma nakatumises ma küll ei saa. Statistiliselt on tõenäosus saada haigus korda tõenäosus nakatuda sümptomaatiliselt korda tõenäosus sellesse surra praktiliselt olematu ja käesoleva olukorra teeb ohtlikuks vaid fakt, et see on väga nakkav ja haiglasüsteem ähvardab kokku kukkuda.
Tulles aga tagasi arstide juurde, siis nemad peavad tegema otsuseid konkreetsest isikust ja juhtumist lähtuvalt. Lutsar saab lubada statistilisi üldistusi, arst mitte. Arst on andnud vande kaitsta igat elu ja see kallutab ilmselt kasutama töötavaid rusikareegleid stiilis jah-ei, must ja valge. Kas lõputa õud või õudne lõpp. Ei oska pahaks panna, aga igasuguste tõenäosustega opereerimine ei ole arstide jaoks atraktiivne. Mis vaktsiini käsitlevatel teemadel toob esile arstide ettevalmistuse nõrkuse, sest sellistest töödes ei anta on/ei ole stiilis vastuseid. Mõnel juhul on, mõnel juhul ei ole- mida paganat selle teadmisega peale hakatakse?
Mis teeb vaktsiiniteema paljuski usu teemaks ka kõrgelt haritud arstide hulgas. Nii on, sest mitmete teadusuuringute järeldused toetavad seda ja kolleegid/õppejõud/juhtivad arstid väidavad nii. Kui siis eksisteerivad teistsugused, harjumuspärastest usuradadest väljaspool paiknevad uuringud, siis on seda lihtsam ignoreerida kui hakata sealt tuletama lihtsaid ja selgeid kasutusreegleid hägustavaid erandeid. Seega, erandid on olemas ja kõik tunnistavad seda, aga valmidust ja võimekust erandite välja selgitamiseks üksikjuhtumi korral ei ole. Minul aga on see üks ja ainukene elunatukene, kuidagi ei tahaks olla see statistiline viga üldiselt kõiki rahuldavas matemaatilises võrrandis.
Lõpptulemina moodustub arstide hulgas teatav tsunftilaadne moodustis, kus omasid kaitstakse ka siis, kui nad eksivad. Eks riskid on kõrged, see on üks moodus neid maandada ja omane ka näiteks jõustruktuuridele vms. Samas, sellega kahaneb seltskonna võime õppida ja kui ajalukku vaadata, siis on sellele nähtusele tuginedes kasutatud tagantjärele vaadates väga küsitavaid meetodeid inimeste raviks. Mis välistab, et me täna ei kasuta selliseid, tagantjärele äärmiselt kohatuid meetodeid ja kas vaktsiin on ikka sellest grupist absoluutse kindlusega väljas? Kui nüüd jälle utreerida ja seda pahatahtlikult, siis inimkond ohverdab vaktsiiniusu nimel nõrgemad liikmed selleks, et tugevamad saaksid edasi elada.
Selles mõttes on praegune aeg äärmiselt tänuväärne, see võimaldab teha väga ulatuslikke ja statistiliselt pädevaid arvutusi. On meil julgust seda teha või on lihtsam jätta asi nii nagu on ja peksta kõiki kahtlejaid nende usuleiguse eest?
Kokkuvõtvalt: äärmiselt läbipaistmatu ja samas väga lukratiivne on see vaktsiini- ja ravimite temaatika. Jällegi taandub kõik usule, et kogu selles tarneahelas käituvad kõik osalised eetiliselt ja ainult inimeste aitamise nimel. Kas me täna julgeme täie kindlusega öelda, et see on nii? Ja kas arstid täna suudavad oma otsuseid patsiendile arusaadavalt põhjendada või on lihtsam ülempreestrite kombel ladinakeelset piiblit lugeda ja kurvastada, et kuidas temale ikka nii rumalad patsiendid sattunud on- mitte midagi nad asjast ei taipa, aga vaidlevad ikka!
No one said survival was fun.
). 
Krt.