Kriku kirjutas:Peeter kirjutas:Nad on oma murega üksi jäetud, justkui paariad. Ja kui nad nüüd oma mina kokku on suutnud korjata, siis pole midagi teha, kui nad ei kipu enam igatsugu asja-ja-muidu-jutu-mehi usaldama.
Aga kes need vaktsiinide ja autismi jms. seose kuulutajad siis on, kui mitte muidu-jutu-mehed?
Pean selgitama olukorda. Väga tihti on need puudega lapse/pereliikme vanemad/õed/vennad/lapsed jne üksi jäetud. Ja seda vb juba ammu-ammu aegu tagasi. Nn "ametlik ühiskond" on oma käed puhtaks pühkinud ("sest midagi pole enam teha"), nende inimeste maailm on kokku kukkunud. Lootuses abi saada hakatakse pendli-vee-sõrmuse-küünla-jmt meestelt-naistelt abi otsima. Sest meditsiin enam ei tegele nendega. Teinekord saadakse abi kah.
Oleme isegi saanud. Mis ja kuidas, seda võin eraldi selgitada. Igaljuhul ei maksa neid inimesi kes sellist abi otsivad, selle pärast kohe naeruvääristada. Võtab aega enne kui oma mõtted-teod-asjad-jmt uuesti suudad sellest puru kukkunud kildudest kokku korjata. Iseasi kellel ja kuidas see üldse õnnestub. Mina nimetan seda etappi
isiklikuks põrgutuleks. Selle põrgutule peab igaüks ise läbi elama, keegi teine seda sinu eest põleda ei saa..... Ja nüüd seejärel liigituvadki inimesed ümber hoolimatuteks ja heatahtlikeks. Ja siin ei loe enam kas või milline kittel, ametnik või milline naaber. Lisandub veel pidev ühiskonnast tõrjumise komponent ja see inimene ongi oma tee leidnud. Hea on (ja tavaliselt on nii) kui sinna ei kuulu igatsugu uhhuuu-ja-jmt-kloorijoojad, aga kahjuks ei kipu sinna ka kuuluma igatsugu jollerdajad-omavahel-vaidlevad-arstid ja põlglikud naabrimehed. Nad teavad, et peavad ise hakkama saama.
Ja kui nüüd sellise mehe õue peale tulevad mingid suvalised trummilaadsed naabrid koos mingi tundmatu valgekiltiga, siis selline perepea ütleb lihtsalt klassikalise lause: "Helga! Mine too seinalt mu püss! Õu on jälle igatsugu passatskeid ja litse täis!"
Mina olen selle põrgutule läbi elanud ja teiste arvates olen ma hakkama saanud. Ma julgen vajadusel kasvõi avalikult oma nime ja näoga sellest rääkida ja oma pojaga rahva sisse tulla. Aga ma tean küllalt ka neid, kes on (minu arvates) veel siiani sellesse tulle kinni jäänud, või väljunud sellest hingelt väga haige ja katkisena.
Ja see ongi nüüd see, mille peale ma ütlen, et see on Eesti Riigi tegemata sotsiaaltöö. Neid inimesi oleks saanud päästa, kui oleks tahetud. Aga lihtsam on neid sõimata assotsiaalideks.
P.S. Rõhutan veelkord, et oleme vaktsineeritud ja soovitan vaktsineerida end ka teistele. Ma lihtsalt selgitasin nende mõttemaailma. Ja ma ei pretendeeri ülimale tõele. Nende inimesteni jõudmiseks tuleb tööd teha. Seda tööd, mis aastate jooksul on tegemata jäetud. Milline ministeerium seda tegema ja suunama oleks pidanud, ahh? Selle asemel nad juba siis värvisid hoopis oma ministeeriumis koridore ja korruseid vikerkaaretoonidesse.