"Kõik toimus väga äkki. 19. märtsil sain teada, et nad on haiglas, kõik kolm saadeti COVIDi osakonda korraga,” räägib sugulane Anastasia RusDelfile. Sõnapaar "samal ajal" kõlab selles loos korduvalt – kõik juhtuski korraga, ühel ajal.
Märtsi keskel nakatusid koroonaviirusega ema, isa ja poeg – Liidia, Valeri ja Eduard. Nad elasid koos Tallinnas ühes korteris, olid kodused, käisid ainult poes. Kuidas viirus nad kätte sai, on täielik mõistatus.
Aja jooksul muutus nende olukord kehvemaks. Nad helistasid arstidele, rääkisid oma seisundist, kuid haiglasse neid siis veel ei võetud. „Võib-olla ei olnud neil haiglaravile saamiseks piisavalt sümptomeid. Seetõttu sattusidki kõik haiglasse korraga, alles nädal pärast haigestumist,” jätkab sugulane.
Poeg ja ema saadeti ühte haiglasse, isa aga teise. Nende seisundid halvenesid üheskoos ja samal ajal. Nende sugulased ei saanud aru ega teadnud, mida selles olukorras teha.
Külastajaid palatisse ei lubatud, samuti ei olnud võimalik nendega ühendust võtta telefoni teel. Kõigil kolmel oli ka raske rääkida.
Ema Liidial diagnoositi mitu aastat tagasi vähk. Tema seis oli ka kõige halvem, ta oli ühendatud hingamisaparaadiga. Pereisa tundis end paremini kui teised.
Esimene kurb uudis tuli aga sealt, kust seda oodata ei osatud – suri 51-aastane Eduard. See juhtus teisipäeval, 23. märtsil.
„Kui Eduard suri, olid kõik šokis, ta oli üsna noor. Nad püüdsid ta vanematele sellest mitte rääkida, aga nad said sellest ikkagi teada. Päev pärast poja surma langes tema ema Liidia koomasse,” meenutab Anastasia.
Valeri palus oma poja matmisega oodata ajani, kui ta ise haiglast välja saab. Kuid ka tema enda seisund oli väga halb.
„Otsustasime matustega oodata, kuna Valeri soovis seda väga. Arvati, et tal läheb ikkagi paremaks ja ta saab varsti haiglast välja. Kuid kahjuks suri kaks päeva hiljem – 25. märtsil – tema naine Liidia.”
https://epl.delfi.ee/artikkel/93086643/ ... -perekonna
Pärast seda uudist olid Valeri lootused kustunud.
„Mõni aeg ei olnud ta oma naise surmast teadlik, kuid siis jõudis see kurb uudis ikkagi kuidagi temani ja ta tundis end kohutavalt. Tema vaimne seisund oli väga halvas seisus. Nad lootsid, et ta võiks paraneda, kuid pärast teadet Liidia surmast tundis ta end varasemaga võrreldes veel halvemini ja suri kaks päeva hiljem,” lisas Anastasia.
23. märtsil suri 51-aastane Eduard, 25. märtsil 70-aastane Liidia ja 27. märtsil 74-aastane Valeri. Kahepäevaste vahedega lahkub kogu pere, kõigepealt poeg, siis ema, siis isa. Vaevalt saab kirjeldada, mida tundsid nende sugulased, kui teated lähedaste surmast saabuvad iga kahe päeva tagant.3. aprillil peeti matused Tallinna kalmistul. Terve pere maeti samal ajal samale hauaplatsile. Liigutav on see, et paljud inimesed tulid appi ja toetasid perekonda mitmel viisil. „Mind puudutas väga, kuidas inimesed meie muredele reageerisid. Olen inimestele nende avatud südame eest väga tänulik,” rõhutab Anastasia. Ta ise elab Londonis ega saanud pandeemia tõttu matustele lennata.
„Mul on Eestis palju sõpru ja sugulasi. Kuulen neilt, et inimesed ei võta koroonaviirust tõsiselt, paljud ei usu, et see olemas on. See on minu jaoks täielik šokk. See on vastutustundetu. Minu arusaamise järgi vastutame kõik üksteise eest. Ma tean paljusid haigeid inimesi, paljud on seda haigust normaalselt põdenud, kuid on ka teisi – teiste haigustega ja riskirühma kuuluvad inimesed. Nagu näiteks Liidia – tal oli vähk. Peate mõtlema selliste inimeste peale, mõne jaoks on koroonaviirusega nakatumine võrdne surmaga. Loodan, et see lugu näitab inimestele, et nad peavad võtma vastutuse ja mõtlema ka teistele. Ma ei saa siiani aru, kuidas see kõik juhtus,” võtab Anastasija toimunu kokku.