www.militaar.net

Sel aastal jääb Eestis haiglaravita 40 000 inimest, sest haiglad on koormatud koroonaviiruse ohvrite põetamisega. Täpsemalt on haigekassa andmetel tavalisel aastal haiglates 780 000 – 790 000 ravijuhtu. Haigekassa ei ennusta, kui palju vähem on sel aastal. Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) ülemarst Peep Talving on prognoosinud, et 40 000 – 45 000 juhtu vähem. Mullu jäi haiglates abita 50 000 – 60 000 inimest, kes tavalisel aastal oleks ravile pääsenud.

Rait Kapp ei pidanud vajalikuks vaktsineerida end koroonaviiruse vastu. Ta uskus, et tema organism on tugev. Ta ei olnud peaaegu kunagi – isegi siis, kui paljud sügiseti või kevaditi köhivad ja tatistavad – õieti haigegi olnud. Allergiat tal pole – järelikult on immuunsüsteem samuti tugev, järeldas ta. Liiati oli Kapp, kes pärast Tartu sõjakooli, nüüdse Kaitseväe Akadeemia lõpetamist poolteist kümnendit tagasi oli teeninud üheksa aastat piirivalves ohvitserina, harrastanud viis viimast aastat talisuplust. Ta oli veendunud, et karastatuse tõttu koroonaviirus talle külge ei hakka.

Septembrikuu viimase nädala algul hakkas Kapp (38) järsku köhima. Ilmselt külmetus, oletas ta, sest oli päev varem käinud Võrus sõbral välitööl abiks. Kaks päeva pärast kuiva köha teket tõusis palavik üle 38 ja poole kraadi. Arvatavasti angiin või gripp, pani ta endale diagnoosi. Võimalus, et see võiks olla koroonaviirushaigus, ei tulnud tal mõttessegi. Mis siis, et maitse- ja lõhnataju kadusid (need on tüüpilised koroona sümptomid). Kummatigi, kuna enesetunne püsis harjumatult imelik, otsustas Kapp helistada viimaks perearstile, et soovib teha koroonatesti.

Päev hiljem saabus vastus: positiivne.

Nüüd hakkas palavik veelgi rohkem tõusma. Algul üle 39 kraadi, siis lausa 40 kraadi ligi. Imelik tundus see – isegi veidi hirmutav, tunnistab Kapp, kes lahkus eelmisel kümnendil tegevteenistusest, kuna ei näinud seal perspektiivi, sest vanemad ohvitserid hoiavad tema väitel pensionini tiksudes kohta kinni –, et palavik ei tahtnud kuidagi alaneda. Isegi paratsetamooli mõjul mitte. Ta higistas öösel nii, et linad märjad. «See oli kõige hullem haigus, mis mul olnud,» räägib Kapp kodulinnas Võrus, kus ta tegutseb vabakutselisena. («Lähtun sisemisest kutsumusest ja teen seda, mis hingelähedane,» lausub ta. Näiteks giiditööd.)

Aga hullemaks alles hakkas minema.

Ühel oktoobri alguse ööl, taas kõrge palavikuga voodis lamades, kangastus Kapa silme ees stsenaarium, mida ta mäletab detailideni tänini. Oli udune hommik, kõik nagu vati sisse mähitud. Ta oli läinud Võru raudteejaama perroonile, ema saatjaks kaasas. Saabus valge reisirong, mille ühe akna taga nägi ta surnud vanatädi, valge kittel seljas. Vanatädi küsis Raidult, kas ta tuleb temaga kaasa. «Ei, veel ei tule,» vastas ta. «Mõned asjad on pooleli.» Too unenägu oli hirmutav, tunnistab Kapp.

Järgmise päeva õhtupoolikul, kuna palavik püsis endiselt 40 kraadi kandis, kutsus ema pojale kiirabi. Meedikud soovitasid, et võtku palavikualandajat ja joogu palju, ning lahkusid. Uue päeva varahommikul tuli taas kiirabi kutsuda, sest 39,5-kraadisele palavikule ja metsikule higistamisele lisaks tekkisid hingamisraskused. «Tundsin, et ei saa sügavalt hingata,» kirjeldab Kapp. «Rinnus hakkas valus.» Kui Kapp end pärast kiirabi saabumist istukile seadis, läks pilt silme eest ära. Õhupuudusest, oletab ta.

Kiirabi sõidutas Kapa Võru lõunaserva Lõuna-Eesti üheksakorruselisesse haiglasse, kus ta sai kuuenda korruse koroonaosakonnas üksikpalati. Haigekassa ravikindlustust tal ei ole, kuid vältimatut arstiabi on Eestis õigus saada kõigil. Kogu osakonnas, nagu Kapp hiljem õdedelt kuulis, viibis tollal, oktoobri esimesel nädalal, kokku umbes kümme patsienti. Õed kinnitasid tema käeseljale kanüüli, et manustada paratsetamooli, ja ninna hapnikuvooliku, et õhust puudu ei tuleks. Haiglas viibimise teisel päeval sai Kapp teada, et tal on tekkinud kahepoolne kopsupõletik.

Neljal haiglaööl jutti higistas ta igal öösel läbimärjaks neli pidžaamat ja neli komplekti linu. Iga poolteise tunni järel tuli kutsuda õde, et uued riided ja linad asemele saada, sest muidu hakanuks külm. Viiendal tõsisel haiguspäeval oli arst Kapale öelnud, et see ja järgmine päev on kriitilise tähtsusega. Et sellest, mis nüüd saab, oleneb, kas tal läheb edaspidi paremaks või läheb halvemaks.

Kapal läks paremaks. Palavik hakkas taanduma. Hingamine muutus kergemaks. Söögiisu tuli tagasi. Ettevaatlikult hakkas ta võimlema: hommikul kaks ja lõuna ajal neli-viis minutit. Tasapisi taastus eneseusk, et ta saab haigusest jagu, mitte ei lõpeta üle raudtee, nagu ütlevad võrukad. Võru südalinnast üle raudtee asub nimelt surnuaed. Nädala pärast lubasid arstid Kapa koju. Seitsme päevaga haiglas kaotas ta seitse-kaheksa kilo 90st. «Püksid kukkusid maha,» sõnab ta.

Sama hästi ei läinud ühel üle 90-aastasel koroonapatsiendil, kes Kapaga samal ajal haiglas lamas. Tema lõpetaski üle raudtee.

Kriku kirjutas:Õpetlik lugu: ... https://www.postimees.ee/7368430/sojako ... -viirusele

hjl85 kirjutas:Kas see mitte kunagi haige olemine pole üldse miinuseks? Sest organism ei ole harjunud võitlema. Lihtsalt uitmõte

Kriku kirjutas:"Karastus" käib ikka talisuplemise kohta.

During the summer of 1947, the already famous behavioral psychologist B.F. Skinner starved some pigeons and put them in his “Skinner Box.”

This box blocked all possible stimuli besides the one being tested. The idea was to control as many variables as possible in the experiment to better establish a relationship between a stimulus and a response. With such methods, Skinner explored operant conditioning, which is the idea that behaviors are reinforced or discouraged through positive or negative rewards.

In the beginning of the experiment, the pigeons received a morsel of food after pecking a button. Fairly quickly, the birds connected a particular behavior with a reward, thus demonstrating the basics of operant conditioning. However, Skinner decided to see what would happen if food was given randomly. Within a short time, 75% of the birds had developed their own rituals, which they believed would bring the food. One bird spun in a circle three times, another believed bobbing its head would make the food magically fall from the feeding tube.

mart2 kirjutas:

Kriku kirjutas:"Karastus" käib ikka talisuplemise kohta.

Vabandan, kuid pealkirjas on selgelt "sõjakooli karastus".

mart2 kirjutas:Talisuplus annab lihtsalt (võib-olla?) vunki juurde?