www.militaar.net

Siin foorumis oli päris kõva vaidlus selle üle kas Eesti oleks pidanud 1939a N-Liidule jõuga vastu seisma. Et seda teemat paremini mõista oleks
minu arvates päris huvitav arutelu, kui võimas oli Eesti sõjaliselt 1939 aastal, kui palju oli ja millised olid kergerelvad, kui palju oli raskerelvi, lennukeid, tanke, sõjalaevu ja allveelaevu. Kui moodsad ja kvaliteetsed need relvad olid. Kas oli võimalusi ja ressursse, et soetada uusi relvi. Kui palju oleks tulnud mehi kokku üldmobilisatsiooniga? jne...

Alustan, siis ise:
Mulle on eriti muljet avaldanud, et tolleaegsel Eesti vabariig mereväel oli olemas isegi 2 allveelaeva Kalev ja Lembitu laevad olid suhteliselt uued valmistati nad 1936 aastal Inglismaal, ning olles oma ehitamise aastate kohta väga moodsad ning kõrgel tehnilisel tasemel Isegi nii kõrgel, et mõned tehnilised lahendused pakkusid tõsist huvi veel 1950. aastate lõpul N. Liidu konstruktoritele. Relvastuse, kiiruse ja sukeldumissügavuse poolest kuulusid nad igati keskmisse klassi, lisandus võimalus miine veesata, mis sõjalises plaanis muutis neid veelgi universaalsemaks relvaks.Laevadele oli paigaldatud Rootsi firma «Bofors» 40 mm õhutõrjesuurtükid. Võrreldes end aga naaberriikidega ei olnud kaks moodsat allveeveeskajat sugugi tühine suurus. Soomel oli 5, Lätil 2 ja Leedul ei olnud üldse allveelaevu
Enne maailmasõda rakendati Eesti Vabariigis erapooletuse seadust. See tingis territoriaalvete kaitsemise võõraste sõjalaevade liikumise eest. Tõepoolest ainuke relv, mis sai sundida lahingulaeva või ristlejat hirmu tundma, oli allveelaev. Pealegi oli teada Eesti allveelaevade võime ootamatult miine panna sinna, kuhu vaja. Sellepärast oli ainuüksi allveelaevade olemasolu preventiivseks relvaks erapooletuse tagamisel
Eesti allveelaevade veeväljasurve pealvee oli 665 t ja laeva panid liikuma kaks 600 hj diiselmootorit. Need võimaldasid maksimaalseks kiiruseks 13,7 sõlme. Tavaliselt sellist kiirust ei kasutatud ja ökonoomseks kiiruseks loeti 8 sõlme.
Meeskonda kuulusid 4 ohvitseri, 26 üleajateenijat-allohvitseri ja 1—3 ajateenijat-madrust. Meeskonna olmetingimused olid allveelaeva kohta rohkem kui rahuldavad, võrreldes näiteks Saksa allveelaevadega. Õhutagavara jätkus vee all kuni 24 tunniks. Kütuse ja proviandi pealevõetav tagavara lubas autonoomselt tegutseda kuni 30 päeva
Muude heade omaduste kõrval oli laevadel tugevdatud vöörid ja vööd ümber korpuse
19. septembril 1939. Sel päeval seati kõik laevad täielikku sõjalisse valmisolekusse, meeskonnad asusid laevadele ja ootasid käsku lahingutegevuseks. Käsk jäi tulemata, kuid valmisolekus püsiti kuni jäätulekuni
6. augustil 1940 vahetati laevadel lipud. NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu võttis 13. augustil 1940 vastu otsuse, et Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu on teiste hulgas lülitatud ka Eesti allveelaevad «Kalev» ja «Lembit». 29. augustil 1940 võttis ka Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu vastu otsuse, et ENSV merejõud antakse üle täielikult ja ainult Punalipulise Balti Laevastiku koosseisu.

http://www.hot.ee/vaikal/1939.htm#otsus

Siin on lähemalt juttu jõudude vahekorrast 1939. aastal.

Seal on ka jutu, et suurem osa punasõdureid, kes Eestisse tulid ei olnud mitte välimuselt sõjamehed vaid mingid mongoliitsed ahvinimesed, kellele olid, migid kaltsud selga aetud, mis meenutasid vorme
Tankid lagunesid teede peal juba sisse sõites
Kuuldavasti talvesõjaalguses ei jätkunud igale punasõdurile isegi püssi mitte. Vahel tuli ette, et anti kamba peale üks. Igale mehele mõni padrun ka tasku. Huvitav kas seal massis, mis meil piiri taga oli valitses sama seis jne....
Kuid see ei puutu praegu otseselt teemasse.

inglise keelt mõistvaile kodanikele hea kirjatükk lugemiseks 1969. aastal kirjutatud: http://www.bdcol.ee/bdcol/pdf_files/bdr ... bdr601.pdf

Võrdleb Balti riikide relvastusi, kaitseplaane, diplomaatilist koostööd ja kõike muud sellega seoses iseseisvusperioodi jooksul.

Kirjatükk väidab, et Eesti armee oli sellel ajajooksul neist kõikse parem aga kõige sitemini relvastatud....

Suhteliselt informatiivne on ka teos Sõja ja rahu vahel, kus eesti sõjaväe pöhilisemad probleemid olid välja toodud. Samuti võib möningast infot saada raamatust Talvesõda, kus eesti alistumine valmistab soomlastele erilise pettumuse. Oli ju eesti- soome vahel salajane koostöö- soome lahe sulgemine rannakaitse patareide tulega.

kas eestil oli tanke esimesel Eesti Vabariigi ajal?

noorsõdur kirjutas: kas eestil oli tanke esimesel Eesti Vabariigi ajal?

vist mingid kerge tankid olid aga pöhiliselt ikka soomusautod.

kas eestil oli tanke esimesel Eesti Vabariigi ajal?

Eesti Vabariigil oli tanke ja tankette:
4 Inglise rasketanki Mark V
12 Prantsuse kergetanki Renault FT17
6 Poola tanketti TKS

see tankivägi oli küll räme jõud ju

oleme ausad, selleks ajaks kui neid tanke vaja oleks läinud, olid need juba muuseumi eksponaadid. Minu teada veeti venelaste poolt nende taganemisel need, eesti "tankid", mingile lennuväljale tökkeks, et sakslased ei saaks lennuvälja kasutada. Kahjuks ei mäleta enam millisele ja kus kohast seda lugesin. Aga mis nendest tankidest ikkagi kasu oleks olnud. Soomlastel oli kümmekond tanki. Talvesõjas nendest abi ei olnud. Tehti küll tankipealetung aga see oli ka esimene ja viimane, sest kõik kuus lahingualale pääsenud Vickers tanki hävitati.

Selge see et nendest midagi tolku polnud, aga ma vastasin vähemalt foorumikaaslase küsimusele

aruteluks see teema ju ongi,nii, et anname minna

Ärge neid tangivanakesi nii maha ka tehke. Jutt käib ikkagi 1939a. tol ajal ei olnud veel paljusid tanke olemas, mis II maailmasõja lõpus kuulsaks said. Pealegi tankid ei olnud I.maailmasõjas pooltki nii olulised ja tähtsad, kui IIm.s-s. Tank on ikkagi ründerelv ja see pärast ma arvan, et Eesti ei pannud neile suurt rõhku. Kas mitte Reich ei kasutanud isegi 41a idarindel Renault FT17, mis oli kätte saadud Prantslastelt. Jalaväe rünnaku puhul, neist mingi kasu ikka oli
Kui 1939a oleks Eesti asunud kaitsesse, mitte blitzkriegi korraldama poleks meil suurt hulka tanke vaja olnud. Tank on ründerelv. Tankilahingud algasid põhiliselt II.maailmasõjas. Peale 39a.

Need EW tankid olid olulised pigem väljaõppe tarbeks, nii potensiaalsete tankistide jaoks kui jalaväe jaoks - tegutsemine nii koos tankiga kui selle vastu. Kui tanki esimest korda lahingolukorras kohata, tundub ta kindlasti oluliselt koledamana kui siis, kui sellega juba õppuste ajal kokku puutuda. Sõjajõuna nad loomulikult mingit sisulist tähtsust ei omanud, oli neid selleks liiga vähe kui ka olid vananenud (aeglased ja väga nadi relvastusega), kasutatavad ainult jalaväe rünnaku mahasurumiseks. FT-17 oli vist üldse ainult kuulipildujaga ja 1917 a mudel.